.hommik

Suurepärane. Uurisin põhjalikult oma olemasolevad artiklid läbi, tuhnisin pisut netis ja revideerisin kriitiliselt EHI raamatukogu ning jõudsin lõpuks järeldusele, millest ma oma kurikuulsa arktika antropoloogia essee kirjutan. Õnneks  peab olema võrdlemisi lühike esseejupike, neljapäevaks saadan ohtrate vabanduste saatel sümpaatsele professor Maj’le ära ja loodan, et ta ei pahanda, et kolm nädalat minu senitunnustamata geeniuse kätes muundub nõiaväel kolmeks ja pooleks. Ma lihtsalt ei suuda teinekord alustada asjadega, eriti kui ma kuskil teadmatuses hõljun omadega.

Teen see eest loodetavasti üsna hea essee, teema on suhteliselt kodune mulle, uurisin seda juba enne peale ühte seminari ja tirisin netist mitu artiklit nohikuna iseseisvalt ka alla ja lugesin läbi.

Inglise keele kodutöö (miniessee) ja meditsiiniantropoloogia kodutöö tegin ma Telci töö juures istudes ja printerit kuritarvitades ära, lasin end veel koju ka sõidutada ja tee peal hüppasin haiglast läbi, et oma kullakallist Drud vaatama minna. Mina, mõtelge, istusin nädalavahetus otsa omas mullis ja ei teadnudki, et kallil inimesel on äkiline haigus ja operatsioon. Ostsin hoolika valimise tulemusena kolm imeliselt lõhnavat tulpi ka kaasa; mingi eriline sort, sarnanesid minumeelest veritsevate haavade või katkirebitud naissuguelundiga vms, leidsin, et sobiv kink haiglas vedelejale. Istusime, pläkutasime ja ma sundisin teda kogu aeg naerma, mis haavale haiget tegi. Vaatasin plaastrit ka, ilus sõrmepikkune armike jääb. Nahk oli ümbert kõik kollane ja seetõttu sai haav Homeriks ristitud, irw.

Rügan seega koolirindel ja teen sotsiaalseid äkkvisiite ning kasutan julmalt enda ümber olevaid inimesi materiaalse kasu – kodutöö väljaprinditud kujul – saamiseks ära, väga hea. Oskan rehnutti pidada juba. Või on tänapäevasem variant “füüri lasta”?

Raua surusin ka täna juba täiesti personaalselt nurka oma küsimustega ja kui ma täna kultuuriteooria seminaris jäin vaikselt massi keskele istuma (no mind hirmutati enne ära, et Raud on range rektori-onu, tegelikult on muhe ja sõbralik härrasmees hoopis) ja vaatasin, mismoodi väljavalitud ees lõbutsevad, siis järgmisel seminaril olen mina esireas ja võtan ka lõbust matti ja nii seminari lõpuni, sest selgus, et piiranguid pole ja kes ei taha rääkida, no see hiilgab eksamil. Mina ei hiilga kuskil, pean tagasihoidliku sära säilitamisekski rabelema. Igastahes, mul tekkis täna 242 korda tahtmine midagi kommenteerida, täpsustada, laiendada, parandada, lahterdada või lahti harutada. Aga suurest audikast niisama vahele möliseda on ju ebaviisakas ja tobe.

Yay, asjad hargnevad vaikselt lahti, eepiline feil ei olegi enam nii eepiline, isegi Elliga saime vist kokkuleppele, et saadan talle oma mäejutlused sel nädalal ära ja kui ma hakkama ei saa nii kiiresti, siis saan suvisel sessil parandada oma lapsust.

Suurepärane.

Lihtsalt suurepärane.

Ja vanaema tõi eile Nõmme turult neid suuri ja mahlaseid moorapeasid, need ootavad mind kodus! Jah, muude asjade järele mul isu polegi, ainult Selga küpsised piima sisse kastetuna ja niimoodi poolpudiks ligunenuna, Nõmme turu 1 kindla putka moorapead ja juust. Kanaliha läheb ka sisse, kui on ohtra rasvaga praetud. Suure nälja ja madala veresuhkruga tarbin õuna ka.

Täitsa okei.

Moorapead! Raua seminar! Meditsiiniantropoloogia! Kevad! Lvl 80 tuleb mu šamaanil homme ära, ma jätsin ekstra paar protsenti puudu, et saaks homme nautida seda momenti selge peaga.  Ja siis läheb alles grindimiseks. ^_^

Noo-hik.

Aga te peaksite mu DPS-i nägema.

/…/

Ma muidugi saan aru, jah. Et kui minult kemikaalid ära võtta, siis tuleks kõik õudne ja õdune jälle päevavalgele ja hakkaks mind uuesti närima ja kõik on lihtsalt illusioon, “simulaakrum ja simulatsioon”. Aga mina ei saa kuskile spaaniasse põgeneda või teisele poole maakera või lihtsalt niisama “positiivselt mõelda” keset oma Auku. Positiivselt mõelda oskan ma küll ja enamasti olen mina see optimist, kes rõõmsalt teistele õlale patsutab, et “Noh, alati oleks võinud hullemini minna!” ja siis leiutan mitu viisi kuidas olekski võinud hullemini minna. Ma olen ainult mõned korrad oma elus nii patoloogiliste juhtumite ette seatud olnud, et mul pole tõesti jäänud üle muud teha kui õlgasid kehitada ja tunnistada, et jah, sa saad brownie-punkte üksnes selle eest, et sa panid mu fantaasiale seks korraks piirid ette.

Ja mind hoiab saatus nagunii nagu essu pilpa peal.

See-eest lubati mind suve lõpus Wolini saarel toimuvale taaskehastamisüritusele kaasa võtta nii, et ma ei pea midagi maksma. Ilmselt tuleb mulle siis mingi tiitel ka välja mõelda… Näiteks “juhiabi” või “kaasistuv nõunik (suitsupauside ja metsapeatuste osas)”. Paar päeva kuskil telgis magada või mööda Wolini rahvusparki ringi liduda oleks ilmselt kosutav vaheldus uinuvale suvisele Tallinnale.

See metsapeatuste värk tuletas meelde, et metsapeatused kui sellised näiteks läbi kõrbe või tundra või savanni sõites väga võimalikud pole häbelikuma rahvaga. Tundra ja arktikaga on üldse muidugi kahtlased lood. Ma ikka loen neid lugusid sellest mismoodi ämbrist visatud vesi jäätub otse õhus ja telefoniliinid külmast krussi tõmbuvad ning mõtlen, et huvitav, kuidas see muudele protsessidele mõjub. Sellised elegantsed kaarekesed teatud nurkade juures…?

Liiga palju meditsiiniantropoloogiat on mu peas vist… Aga põnevad artklid on, mis õppejõud saatis!

Just täna ütlesin vanaemale, et otsigu ta mulle veel mõni inimene, kes 4h maganuna hommikul viisteist minutit enne kella helinat suurest erutusest kargud alla korjab, käigu pealt suu juustu ja küpsist täis topib ja siis tuhatnelja kooli poole minema kaabib, et saaks juba nende turvaliste seinte vahele tagasi. Ma tunnen ennast koolis tõesti turvaliselt, ma ei oska seda teistmoodi seletada. Ilmselt põgenesid nunnad omal ajal samamoodi maailma eest kloostrimüüride vahele.

Kindel struktureeritus, kindlatel kellaaegadel pean olema seal-ja-seal ning tegema seda-ja-seda ja lugema seda, toda, kolmandat ja eksam tuleb neljanda peale, mis lugemata jäi. Ühesõnaga kindlad ja arusaadavad piirid. Ülikool on mu karjane, mul pole millestki puudust.

Lisaks on see lihtsalt nii põnev, et ma vahepeal närin huult, et mitte vaimustusest kiunuda. Aga ma lihtsalt räägin vähem sellest, mida ma õpin, sest… Endal hakkas imelik juba. Et kaua ma ikka jahvatan. Ma arvan, et praeguseks on kõik lugejad aru saanud, et ma käin erakordselt toreda ülikooli kõige lahedamas instituudis ja õpin kõige vingemat eriala kõige eriskummalisemate ja targemate inimeste hella hoole all.

Aga kui kemikaalid ära võtta… Mis seal all peidus olla võiks?

But I know I’m on a losing streak
‘Cause I passed down my old street
And if you wanna show, then just let me know
And I’ll sing in your ear again

Now the drugs don’t work
They just make you worse

*ümiseb laulda*

/…/

Tänasest meediast jäid silma uudised, et “Perse tõusis üle kallaste” ja “Kalad uppusid suurvees ära” ning ma mõtlesin, et… No et jah. Mis seal ikka mõelda. Kui Perse tõusis üle kallaste, siis Perse tõusis üle kallaste. Loodetavasti kohalikele suurt muret ja vaeva ei valmistanud see sündmus.

N.

.öö

Ma võitsin süsteemi! Ma olen võimas! Eepiline! Lausa legendaarne!

Ma leidsin oma paberitest lõpuks PUK koodi üles, sain ID-kaardi loetud isikliku* lugejaga, PINid-PUKid audenditud ja uuendatud ja lahti muugitud ja whatnot ning endale ID-pileti ostetud! Kell kaks öösel! iWin!

Nüüd on ainsaks probleemiks see, et kuna ma mingil hetkel ilmselt võrdlemisi jommis peaga olin teinud Tele2-ga otsekorralduslepingu, siis polnud arvel endastmõistetavalt raha, 28 krooni jäi puudu kvartalikaardi ostmisest, pidin kallimalt 30 päeva kaardi ostma, et homme loengusse jõuda. Kraabin järgmiseks kuuks sendid kokku ja viin panka, ostan aprillis ikka kvartalikaardi. Ja ehk selleks ajaks otsustatakse, et Savisaare juba isikukultuse poole kiskuv ainuvalitsus Tallinna linna üle on pisut peetis omadega juba paar aastat ning see nõme seadusmuudatus koristatakse ära ja tudeng saab jälle sõidutoetust & odavamat piletit nagu tudengi kohus.

*lootusrikas*

Poliitika on muidugi alati olnud koht, kuhu ma väga oma nina toppida ei taha, sest miskipärast inimesed peavad oma kohuseks ja õiguseks täielike mõttetuste ja nõmedate aeguvate! kunstideaalide nimel džotile viskuda. Enamasti kipuks sellesks džotiks mina olema, kui ma poliitika teemal sõna võtan, irw. Minu jaoks on ideaalne valitseja ja valitsuskord nagunii Pratchetti Kettamaailmast pärit ja väikese BBC lisandiga – Ironsi esituses Vetinari. Natuke haritust, natuke musti riideid, natuke türanniat, natuke kavalat strateegiat, natuke tasakaalu ja natuke väikest räpast koera. Mustad rüüd, suur loss, mustade kardinatega silmapaistvalt silmatorkamatu tõld, väike kitsehabe., Kuradi Loll Johnsoni poolt disainitud lossiaed.. Vat selline on tõeline valitsemine, irw!

Savisaar ei anna Vetinari mõõtu välja. Veel? Enam? Pigem ikka enam. Kuuekümneaastane mees juba. Loodan, et teda Tšernenko kombel sada aastat pukis ei hoita tean, tean, ma kirjutasin isegi uurimistöö kunagi sel teemal ja sain presidendi allkirjaga auhinnaraamatu… Tšernenko oli lihtsalt lühiajaline marionett, ma pidasin silmas, et teda ei hoitaks pukis 100 aastat, kuniks ta tudisev vanameheätt on nagu Tš. oli, kes enam mitte millestki mitte midagi ei taipa. Vetinari ei vananenud vist päevagi raamatute jooksul ja tema koeranäss elab ka igavest elu.

Ta on nagu see… Noh, on staarid, kelle kohta öeldakse, et “Need ei vanane iial!”

Nimguga arutasime, et see Angeli- ja Bonesi-kutt, noh, kes Buffys mängis ja kelle nimi mul meelde ei tule, mingi David Boreanasz? Ei viitsi googledada ka. Igastahes, arutasime, et see on selline tüüp, et kui ma olin 10, oli ta samasugune ja kui ma olen 22, siis ta on samasugune. Muutumatu. Ta võiks Angelit edasi mängida, kui too teine tüüp poleks ära surnud.

Vetinari on samasugune.

Vetinari ei aegu!

Ja samuti on terad tema mitmesugustel huvitavatel riistapuudel alati teravad.

Aegumise koha pealt… No aeguvad ju. 18-21 sajandi ajalugu on sisuliselt poliitika aegumiste ajalugu. Ja see aegumine käib enamasti suure kisa ja vere ja vabatahtlike ja barrikaadide ja džottidega. Ja mitte nii vabatahtlikega. Kes siis aetakse ahju, näljutatakse tahtlikult surnuks poliitikute poolt, tapetakse vabatahtlike poolt, hukatakse revolutsionääride või Nende Teiste poolt, vägistatakse ja ruunatakse sõja käigus, tapetakse sõja käigus, näljutatakse sõja poolt tekitatud kaose käigus, küüditatakse, muudetakse sunnitöölisteks, piinatakse, tapetakse, allutatakse pikaajalisele huvitavate kogemuste mõjule, pannakse rivvi ja antakse valede mõtete eest tina tunda jne.

Poliitika on miski, mis käib minu jaoks vähemalt praeguses eluetapis veel suuresti kokku sellega, et on punane värv kas lipuvardas või inimeste riietel ja kuskil välgub tääk ja keegi kannatab, enamasti on see “keegi” rõhuv enamus, kes üldse ei taha, et mingi poliitika nende ellu tungiks sedamoodi.

Üliõpilasnõukogu valimist ja poliitikat ei oska ma veel päris ühte patta panna… Ei taha või ei oska seda suurt puud näha, mis viib oma salakavalate harudega armsatelt teklitega poistelt ja tüdrukutelt välja Castrote ja Mussolinideni. Ma lihtsalt ei taha, see justkui rikuks mälestust neist toredatest valimisplakatitest ja tagasihoidlikult naeratavatelt inimestelt valimislehekestel. See pole ju üldse poliitika, mkmm… See on midagi muud. See on… Demokraatia? Poliitika kipub midagi muud olema. Midagi, kus demosel üldse sõnaõigust pole tegelikult.  Poliitikal on püssirohu lõhn ja tulekuma värv ja õhurünnakusireeni kõla. Aga väike rahulik kodanlik demokraatia kodulinna ülikoolis, maailma mastaabis ülikoolikeses? See on nunnu. Eks-Mati ja puha. Väike kahara sabaga deemon, kelle pildiga märke meie väikese poliitika käigus jagati…

*muigab iseenda ja oma saamatuse üle*

Jah, poliitikad… Suured ja väikesed…

Ma üritan nüüd vihjata, et ma päris nii rumal pole kui pealtnäha tundub. Et iga mu samm, mis ma 21. sajandil teen, on poliitikast läbi imbunud ning isegi see, et ma võin püksid jalga panna, on poliitika. Ning et see, et ma saan mööda asfaldist tänavaid kõndida ja et meie maja praegu remonditakse, on poliitika. Korteriühistud ja muu selline pehme kodanlik poliitika. Ma teen oma peas justkui vahet “suurel” poliitikal ja “väikesel” ja… Tahan ennast eraldada kõigest. Ma ei taha millegi eest vastutada ega endale ette kujutada, et on olemas meie ja nemad, õige ja vale, sellele paistab suurem osa Suurest Poliitikast rõhuvat… Sest… Noh…

No Utoopiat pole ju olemas, ega?

Ma olen mõnes asjas väga lihtsakoeline.

Hea, et ma sellest iseendalegi aru annan.

Eks ma kunagi mõtlen ümbes ja viskun ise ka džotile. Minus ehk on seda tuld kunagi tulevikus ka. Näiteks, kui mul on, mille eest viskuda. Lapsed? Juured?

Ma olen ju juurteta kasvanud nagu triivpuit. Kui ei meeldi, lähen ära. Liigun, selle asemel, et paigale jääda ja võidelda. Annan alla ja kaotan ette ära, sest võitlemisel ei näi mõtet olevat, võitlemine viib alati  kumade, värvide ja helideni.

Laiendage seda nüüd igasse eluvaldkonda ja saategi minu elu kurva traagika piirjooned kätte.

Nii, jah, mäejutlused, mis viivad selleni, et mu poliitika-vastasus taandub isiklikele puudujääkidele ja ma lihtsalt ei taha ühtegi parteid, seisukohta ega ideoloogiat toetada, sest see kõik viib äkki välja vastutuse ja vereni…

Ma oskan ainult eitada ja mööda libiseda. Sest eitamine… Sa ei saa eitada eitamist. Kui õlgasid kehitada ja keegi selle peale ütleb, et misasja, sa kehitad õlgasid?!, siis saab lihtsalt uuesti õlgasid kehitada. Kui sa millegi kohta väga ütled, et “Jaa! Jaa! On nii!”, siis sa oled varsti hull valmis, sest mitte iialgi ei saa kõiki ühe mütsi alla ja sel hetkel, kui sa tunned, et sinu jaa! on palju parem kui teise ei! ja tahaks vastu lõugu tõmmata teisele, kuna ta nii erikuradi loll on, ongi Suur Poliitika valmis juba otsapidi ja liiga hilja üldse enam midagi ümber mõelda… Nii et parem on omada hästi paindlikke ja nõtkeid tõekspidamisi, mis hõlmavad enda alla võimalikult laia skaalat ja selleläbi mitte midagi. Siis sa oled lihtsalt see… Noh, see, kes ainult oma leiva ja ninaesise eest hoolt kannab. Tudeng, kes -20 kraadise külmaga üles-alla kargleb ja kellele linnapea ei viitsi isegi pilku peale heita, vaid saadab mõnitavaid sõnumeid mingite oma abiliste kaudu. Suure ja väikese poliitika illustratiivne vahe. Tudeng viitsib kohale tulla külma ilmaga jala, linnapea ei viitsi autogagi.

Millest ma üldse rääkisingi? Raha? Mis raha?!

Vanaema kannab muidugi ka alati nii täpselt seda raha kokkulepete järgi ja taskurahalaevukesed ema suunast on jõuludest saadik olemata olnud… Ja tööd ka ei leia. Isegi CV-dele ei vastata. Ja kärss on kärnapidi külmand maasse jäätunud.

Aga vähemalt saan ma kooli sõita homme ega pea mobiiliga sebima hakkama.

Höhöö. Mida kõike uinuvad mõistused ära ei tee, kui piisavalt tagant torkida.

See isikukultuse värk seal ennist tuletas mulle meelde, et ma sirvisin täna mingi masohhistliku aje mõjul “Pealinna”, – mille vanaema ilmselt prügikasti kõrvalt koju toonud oli, et sellega töömehi eemale peletada (meil remonditakse koridori ja kogu krempel on karvaseid mehi, teipi, puru ja hulluksajavalt mõnusaid kemikaalide aroome täis) – ning nostalgia lõi näkku. See, mis lapsepõlvest pärit, kui suurem osa kirjandusest oli… Tuhmide pappkaantega ja reeglina pisut kollaka paberiga.

Härra Savisaar tegemas seda, härra Savisaar tegemas teist. Härra Savisaar tegemas esimest malekäiku! Suure fotoga!

.pilt** on endastmõistetavalt illustreeriva tähendusega: lilled, kenad noormehed, viisakas jakis härrasmees jne. igasuguste seoste leidmine on pehmelt väljendudes mõttetu ja väljendab ainult seoste otsija enda uinuvat mõistust!

Ja kummuti peal seisab teist või kolmandat päeva väike paarikümnekroonine Jägermeisteri pudel, mille päritolu ja otstarbe kohta ma ei julge midagi pärida.

Äkki vanaema vihjab sellega mulle, et kui eluraskused üle turja tõmbavad piitsaga, siis võta kosutav klõmakas, tütreke?! Pudel on kummuti minu ukse poolses servas…

Arvan, et küsin temalt homme, kas ta poest piima toob oma jalutuskäigult tulles.

/…/

Ja kogu see jutt poliitikast tuletas mulle meelde, et kogu Tallinn on üle tapeeditud mingite valge-mustakirjuliste plakatitega, kus tehakse mingi vist – kui ma ei eksi – Isamaaliidu partei nimele registreeritud kaubamärgi (Eesti Eest?) alt kahtlast kampaaniat.

Ja täna neid silte põgusa huviga lugedes tekkis mul ainult 1 küsimus.

Mis krdi asi on maksumaasikas?!

N.

_________________________________
* – ja isikliku all pean ma endastmõistetavalt silmas “Telcilt pihta pandud”

** –

.29 märts

Aga mina lähen nüüd kooli, etnomeditsiini loengusse ja india kunsti. Korea šamanism, tundub, algab alles järgmisel nädalal, sest õppejõud oma kirjas mainis viiendat märtsi. Tubli väike tüdruk olen, usin koolilaps, virk ja kraps.

Hö-höö.

Midagi targemat polegi öelda.

Nädalavahetuse veetsin mingis imelikus stasises, inimeste maailmaga ühendas mind see, et ma harva sõin, kui meelde tuli, pesin hommikul ja õhtul lohakalt hambaid ja tõmbasin oma gootilossi-kardinad eest ära hommikuti ja tunnistasin võrdlemisi halli ja jumetu näoga samasugust hallust ja jumetust, mis väljas on. Inimeselaadse vormi omandasin alles täna hommikul oma harakapesa lahti kammides, inimese kombel riietudes; nädalavahetus möödus öörõivastuses ringi aeledes. Kohviisu pole, suitsuisu pole, söögiisu pole, see kõik on priima, sest aitab raha kokku hoida, aga mulle käivad närvidele vanaema küsimused, et mida süüa teha või et kas ma tahan näiteks äkki verikäkki. Kas ma tahan verikäkki? Kui sa annad paar lõiku, mitte kolmveerandi tervest käkist, siis söön. Aga kas sa tahad? Ma ei taha ju mitte midagi. Küpsist ja juustu ju tahad vahepeal! Ise tellisid, kui ma poodi läksin.

See on teine asi. Küpsised ja juust pole võrreldav verikäkiga.

Lugesin Undi “Sügisballi” üle ja see ei aidanud oluliselt halluse leevendamisele kaasa. Kuigi Theo kirjeldused ajavad mind itsitama siiamaani. Mars ajas julmi mõtteid pähe… Irw.

Oeh.

Up, up and awaaay!

Igaks juhuks mainin ka ära, et ilm tundub hall ainult läbi akna vaadates. Seda ma tean väga hästi. Kui ma nüüd saapad jalga kisun ja õue lähen, on märksa erksam ja rõõmsam kõik. Teistsugune. Seepärast tulebki vahepeal aknast vaatamise asemel ise ennast liigutada ja… No ja verikäkki ma pmtslt ikka tahan küll jah. Kuumad praetud verikäkilõigud külma hapukoorega.

Niimoodi meeldib mulle seda süüa.

N.

Kaitstud: .õhtu

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

.26 märts

Istusin eile ühe kena noormehega Energia kohvikus ja rääkisin siis Norile parajasti “The Road” filmist. Vehkisin kätega ja kirjeldasin võimsa tundepalanguga, mismoodi see film on kurb, ängistav, enesetapumeeleolu tekita; kirjeldasin Viggo Mortenseni kanni & munandeid, kurbust, ängi, enesetapumeeleolu tekitamist uuesti üle jne. Seepeale pöördus meie poole kõrvallauast üks onu, kes minu käest huvitunult küsis, et mis filmiga täpselt tegemist oli. “The Road,” ütlesin ma talle armsasti naeratades ja onu läks rõõmsalt tagasi oma konnilibistamise juurde.

Et nüüd keegi ei arvaks, et ma õndsal kevad’aal endale mehi sebin, siis lisan, et pärast Nori tüdruku töö juurest läbi joostes rottisime endile pisut näksimist ja ma sain keset vanalinna turistidele show’d teha, ajades täpselt selleks otstarbeks vankrirataste vahele pandud kurikaga tuvisid taga mööda munakive.

Tuvi on, tuvi jääb, tuvi olema ei pea

Tuvi laksudes kaikaga saaaaab!

ja kui juhtub ka nii,

et tuvi surma saab siis,

siis… tuvi enam ei ole!

Päriselt keegi muidugi kepiga ei saanud, piisab sellega vehkimisest, et tuvid aupaklikku kaugusesse tõmbuksid.

See meenutab mulle, et mul on viimasel ajal üldse komme laulda pidevalt asju. Eile H. juures, kui mina kommunismi ülesehitava koristaja innukusega akent ründasin, pesi H. lage ja ühel hetkel kommenteeris hämmastunult: “Laes on koera käpajäljed!”. Irvitasime ja jätkasime tööd. Paari hetke pärast ütles H. täpselt sama jahmunult: “Ahju peal on ka koera käpajäljed!”

“Spiderdog, spiderdog,” röökisin ma seepeale laulda. “Does whatever a spiderdog does. Can he spin from a web? No, he can’t, heeeeeeee’s a spiderdog!”

Muusikalisele karjäärilepole ma arusaadavatel põhjustel mõelnud pole, sest ma kõlan enda meelest lauldes jätkuvalt nagu vägistatav metskits. Aga see lisabki seltskondlikes situatsioonides asjale funki juurde.

Ja What-what, in the butt? olen ma ka gildiga kuskil instas käies Teamspeaki laulnud… You wanna do it in my butt, in my butt? Well, ooo-kay! Aga keegi ei pane seda pahaks, sest me oleme seal kõik sellised. Pisut katkised, vasakule ja väärastunud huumorimeelega. “Kill, kill, kill!” karjub Wendy erutunult Teamspeaki ja ma teen kõik endast oleneva, et kena preestritari rahuldada ja peksan oma DPS-i nii lakke kui ma saan ja kamandan oma 2 hunti (Puddle & Puke, nagu ma nad ristisin) vaenlasele kallale ja vahepeal möirgan, sest ma olen ORC ENHANCEMENT SHAMAN ja see tähendab, et ma olen antropomorfistlik laheduse kehastus.

*köhh*nohik*köhh*

Vähem laulmist ja nerditsemist, rohkem… Tegutsemist.

Ahjaa, mis tegutsemisesse puutub, siis kuna kirjandusteadus lõppes ära, ida-aasia budismi seminar lõppes ära ja arktika antropoloogia seminar lõppes ära (tuletage mulle meelde, et ma peaks paari päevaga Ellile produtseerima mingit tarka juttu Vimalakirti kohta ja professor Maj’le 2000-sõnalise  essee teemal “Hülgepüük kui traditsiooniline elatusvahend”) ja mul on päevad kuidagi tühjad ja inimlikud (st. ei ole tapvad enam kohati), siis ma uurisin pisut ringi: täna on viimane päev ennast kevadsemestri teise poole aineteks registreerida. Vimalakirti ja muude asjade kohta peaks ma sõna võtma seetõttu, et osaliset tänu oma pikale reisile, osaliselt tänu oma legendaarse Augu põhja lartsatamisele, – ja ikka maoli maha – ma olen puudunud päris paljudest loengutest ja ma ei taha alla A-B hinnet saada, kuigi arvestades mis käojaani ma vahepeal ajasin, on ilmselt hea kui õppejõud ei algata Raua juures küsimust, et viskaks mu õite välja erakorralise lolluse tõttu, irw.

Khm, igastahes.

Registeerisin end südamerahuga etnomeditsiini seminarile ja korea šamanismi seminarile, sest esiteks nad tunduvad minu jaoks vähemalt osaliselt kattuvat aineselt, teiseks pakuvad huvi ja kolmandaks on täpselt sellistel aegadel, et mul on võimalik ilusasti kohal käia. Seitse eappi jälle nagu maast leitud ja see tähendab, et ma saan sellel semestril 50 eappi või rohkemgi.

iWin, iOwn & iStudy

Nüüd, kammin peakese ära, imen lõunased rohud sisse ja lähen viksilt arsti juurde.

Vanaema teeb oma hullumeelsele lapsele veel omletti ka kauni reedese päeva puhul.

Kena.

And I declare… I declare that mul on õigus olla nõrk!

N.

.25 märts

Täna ma olin tubli ja natuke isegi kasulik, päike paistis ja mind ümbritsesid ilusad & toredad inimesed.

Olde Hansa mandleid sain ka.

Kurta polegi millegi üle.

N.

.lord – kriitika

Selle võiks oma hauakivile graveerida lasta.

Ahjaa, ja selle mõtlesin ka välja, et kui mul on valida, kas lasta oma lapsel nälga surra või lasta tal süüa inimliha, siis ma annaks talle kõhklematult inimliha (ükskõik mida, et ta ometi elaks), aga ei ütleks, mis liha see on; hea,  kui tegu oleks väga väikese lapsega. Ise sööks ehk ainult siis, kui näiteks peale lennuõnnetust keegi on surnuks külmunud või… Ise tapma ei hakkaks. Kerkib uus küsmus – kas ma oleks oma lapse (või üldse kellegi nii olulise) nimel kedagi inimest toidu nimel tapma?

Peab jälle rehnutti pidama.

Hea, et ma oma aega nii oluliste asjadega sisustan.

Ahjaa, ja kakukaamerat vaadake ka. Live stream. Ma ei teagi kumb põnevam on, nelja muna hauduv Molly või see paraad inimloomuseid seal kommentaariumis kõrval.

Ja siin foorumis räägitakse munandite söömisest.

*normaalne*

Head ööd.

N.

.hommik

.just nii ongi

Jõllitan oma tekste ja konspekti ülimalt metsiku pilguga ja püüan veel viimase pooleteise tunniga mingisugust tarkust omanada, see on mul halb komme alati. Sekka updaten ma oma WoWi ja püüan seda uuendust kui protsessi analüüsida strukturalismi, poststrukturalismi, positiivse kirjandusteaduse ja hermeneutika seisukohalt. Esimese kolmega oskan midagi valmis meisterdada, hermeneutika on ikka nagu hiina keel.”Sirli, Siim ja saladused” tagakaaneteksti pidin ka hermeneutiliselt analüüsima, saatsin selle ülesande kukele ja tegin endale hoopis kohvi ning nägin musta varju kardina taha vupsamas.

Ja nüüd ma ei saa enam hermeneutikale ka keskenduda, sest tuli Praktik MSNi ja hakkas minuga kohe Šiva lingast rääkima, et miks mõnes tekstis on lingam ja mõnes linga. Ma ütlesin, et ma ei tea, vbolla mitmus, õppejõuga oleme me alati kasutanud sõna “linga”, kui ma just ise nii kõrvavärdjas ei ole, et aru ei saa, millest jutt käib. Hästi paned, Praktik, mina loen siin Derrida ja Kristeva põhilisemaid mõtteid üle ja sina siin ajad mul ihu imelikuks juttudega lingast ja Šivas ja Indiast.

Meil on india kunsti loengus üks uduse pilguga ja sümpaatse olemisega armas karvik, kes esmaspäeval õnnelikult deklameeris, et ta on 3 korda Indias käinud ja ma tahtsin seepeale nuttes klassist välja joosta ja talle tee peal jalaga anda. Ma tahan ka Indiasse! Kõik depressiivsed neiud Talnas jõuavad Ramloffi juurde ja kui nad vähe laiema haardega on, siis Varanasisse.

Ahjaa, ja see tuletab miskipärast meelde, et mu unenäod on läinud nii pikaks, et ma üles ärgates vaevu mäletan eelmise päeva sündmusi, pidades neid üleeelmise päeva sündmusteks, aga üks episood oli selline, et mulle kasvas lõua külge selline suur ja lotendav peenis, mispeale ma paanikasse sattusin, ühtegi nuga ka ei leidnud, et seda maha kaksata ja siis lõpuks moslemiks hakkasin ja ennast burkasse peitsin. Unenäos siis, mitte eelmisel päeval.

Khm.

Ei ole siin mul aga mingit lingat ega lingamit ega Šivat, on ainult teoloogiline eksegees, röögatu ja arusaamatu tekstianalüüs ja struktuuri pahupoole süvaanalüüs. Ma loen, saate aru, mingeid raamatu tagakaanetekste slaidi pealt ja õppejõult on optimistlik  ülesanne, et noh, mis teada saite? Analüüsisite? No rääkige siis! Kas saite midagi teada? No mitte midagi ei saanud, ainult seda sain, et “Sirli, Siim ja saladused” on raamat, mida ma ei loeks ilnselt, sest Kivirähk ammendas ennast juba “Ussisõnadega” minu jaoks ja Sergo “Randröövel” on selline, mida ma loeks ka ilma tutvustamata-promomata, sest “Näkimadalad” on üks mu lemmikteoseid; mamps tahtis mulle selle järgi isegi Getter nimeks panna, aga otsustas ikkagi Uriini Triinu kasuks, sest ta pole mul lihtsalt kuigi tark mõnes asjas.

Loodan, et kuna esimene osa eksamist läks hästi, siis ma suudan midagi piisavalt palju jahuda ja udutada diskursusest ja paradigmast ja simulaakrumist ja sellest, et tegelikult ei eksisteeri miski väljaspool süsteemi ja süsteem ise on ka illusioon, nii et mitte midagi pole tegelikult olemas (see pidada olema mõlema hemisfääri filosoofia tipp igas koolkonnas ja kui seda rakendada iga asja peale, oledki filosoof valmis, irw) ja struktuurid ja struktuuri pahupooled on tegelikult meie enda piiratuse ilmingud ning et jänesed jooksevad, murumunad suus, mööda plekktorusid Lingaraja templi poole…

*hullumeelne pilk*

Tagasi konspekti manu.

Kena on vaheajal eksameid teha. Hoiab vaimu ärksa ja adrenaliini laes.

/…/

Hö-höö!

Ei oskagi hinnata, kuidas nüüd läks. Teate küll seda Murphy seadust, et kui tuled eksamilt välja ja tunne on hea, siis vaatad mõned päevad hiljem nukrailmeliselt C-d või D-d (ma F-i enda – küll senitunnustamata – geniaalsuse tõttu välistan üldse hindena) ja kui loivad tapetuna kodu poole ja mõtled, et niipalju siis sellest, oeh, siis vaatad A-d või B-d.

Mul esmane reaktsioon peale eksamiküsimuste läbilugemist oli selline, et kargaks hullumeelselt puusi hööritades ja kisendades lauale, esitaks enda versiooni WoWi- naisorkide tantsust ja kilan, et “Hurraa, hurraa, hermeneutikat ei olegi sees!”. See on muidugi pisut liialdatud, sest sõnaseletuses tuli “eksegees” lahti seletada, aga kuna mul on mingi tõsine kiindumus sõnadesse, mis algavad “eks”-kombinatsiooniga*, siis oli see hästi meeles ja ei valmistanud raskuseid.

Loomulikult oli küsimusi, kus ma udutasin nii, et kartsin, et minust tõusev suits hakkab teisi häirima ning loomulikult pilastasin ma Maupassanti loomingut ikka väga korralikult enda lähenemisega positivistlikule kirjandusteadusele, aga ma vastasin kõik küsimused ära ja andsin endast parima. See on kõige olulisem.

Vahetult enne eksamiruumi sisenemist tegin endale veel kerget ülevaadet denotaadi ja konnotaadi seostest Ogden-Richardsi kolmnurgaga, aga loomulikult eksamil raskemaid asju ei küsitudki (nt. post-strukturalismi põhilisemate suundade kirjeldust vms), küsiti lihtsamaid asju, näiteks nõuti võrdleva kirjandusteaduse teadmist jne. Ahjaa, ja ühte tekstilõiku pidi feministlikust seisukohast dekonstrueeruma, ma tegin seda ikka hinge ja mõnuga, kui ma nüüd ei eksi, õnnestus mul isegi kasutada sõna “närukael”.

Aga kes liiga palju tehtud eksamist räägib, sel kohv konspekti üle ujutab.

Tagasi koju tulin võrdlemisi eksalteeritud meeleolus, helistasin muidugi kohe vanaemale ja kandsin talle olulisema ette. Mul on tekkinud harjumus peale eksamit kohe vanaemale helistada ja talle olulisemad õnnestumised ja ebaõnnestumised ette vuristada. Kodus muidugi kordan veel kõik põhjalikumalt üle talle. Teda huvitab, noh, mida koolis õpitakse ja õpetatakse ja talle meeldib kuulata mu mäejutluseid, mulle aga meeldib, kui kellelegi meeldib mu mäejutluseid kuulata.

Kooli juurest jalutasin läbi kesklinna ja nägin midagi, mida ma kunagi varem pole näinud – kõnnitee auras. No tume kõnnitee, tuulevaikne koht, päike küpsetas seda tumedat pinda ja vesi, mis seal oli, suitses. Nagu kõnniks läbi kuiva jää või… Väga lahe oli, tatsasin seal natuke ringi ja mõtlesim omi & kindlasti väga tarku mõtteid.

Trollis oli üks neiu mu kõrval, luges raamatut. Kiikasin hajameelselt ja häbitult, et mida ta loeb ja avastasin, et olin lehekülje lõpuni lugenud ja väga põnev tundus. Kõnetasin kena neiut ja küsisin, et mida ta loeb, sest ta hoidis raamatut nii, et selle selga polnud näha. Selgus, et lugemisel oli Apuleiuse “Metamorfoosid ehk Kuldne Eesel”. Kribisin selle kähku oma telefoni märkmetesse üles.

Pean selle endale kuskilt hankima ja läbi lugema, kas on kellelgi ehk laenata või on see raamatukogudes ka vabalt saadaval?

Aga see raamatu-teema pani mind üldse mõtlema… Teatud osa minus protesteerib tugevalt mõistete “emoblogija” ja “halablogija” vastu… Ainult teatud, see lapsikum ja jonnivam osa. Teisel osal on savi. Ja kolmas osa nõustub. Aga… No… Sest tegelikult on kirjaliku blogimise suur miinus see, et uurem osa juttu, mida keegi ehk halaks või emomiseks peab, on tegelikult kantud sellistest uidudest ja tunnetest, et seltskonnas ma räägiks täpselt sama juttu kätega vehkides ja vahepeal isegi naerma pursates, st. asja mõte pole mitte halada vaid… Enda üle nalja teha? Omaenda saamatuse ja käpardlikkuse üle nalja visates rahvast lõbustada?

Minu kirjutamisstiil arenes ju suuresti James Herriotti ja Gerald Durrelli lugedes välja (mõlema kogu looming on mul praktiliselt peas, olles 4-5 korda otsast lõpuni läbi loetud) varajases teismeeas ja hiljemgi loen ma sageli just neid kahte. Nende huumor aga on mis? Suuremalt jaolt heatahtlikult iseenda üle irvitades ja pilades seda maailma, kus nad elavad. Ma olen muidugi sellele enese üle naermisele ja maailmapilale vinte peale keeranud ja kohati ütlen päris kurjalt, aga ma olen täiesti kindel,et 95% juhtudest kui keegi mõtleb, et “Näe, halab!”, siis on tegu mu abitu katsega lihtsalt iseenda üle nalja visata ja sellega lugejat lõbustada.

Ma pidin šoki saama, kui ma kuulsin arvamust, et mulle Egiptuses ei meeldinud. Absoluutselt meeldis ju, ma isegi ütlesin, et ma armusin sellesse Kairosse täiesti ära ja Siinai kõrb koos Moosese mäega on minu seninähtud maailma kauneimad paigad. Aga see, et ma vahele irvitan oma hädade ja sekelduste üle, ei tähenda ju, et mulle ei meeldinud….

Mul lihtsalt ongi selline… Äraspidine meeldimine ja mittemeeldimine ja kirjutamine…

Olengi selliste  vääritimõistmiste pärast mõelnud videoblogimisele üle minna, et kui ma otse kaamerasse räägin, siis tabavad inimesed mu näoilmest, hääletoonist ja intonatsioonistki juba ära, mis võtmes mu teksti lugeda.

Ma olen ju tegelikult väike naljatlev päike kogu aeg enamasti suuremalt jaolt vahepeal ja natuke. Ja mina ei saa aru, kuidas on võimalik sellest mitte aru saada. Ma isegi oma tõeliste kurbusehetkede üle tegelikult pilan ja ilgun, sest ma oskan ennast kõrvalt näha ja pean seda tegelikult üsna naljakaks, kui fucked up mu mõistus vahepeal ikka on. Näiteks täna pole ma tegelikult kordagi halanud ega õnnetu ega reaalselt mureski olnud. Lihtsalt niisama laia lõuaga irvitanud omaenda saamatuse üle natuke.

Ah, ma ei tea. Muidugi tuleb mul väga tõsiseid ja kurbi noote ka ette… Aga emoblogija?!

I iz The Black Sun, aye?

Loomulikult on seda tumedat, musta, verist, kurba ja pikkade teravate hammastega asja minus ka olemas ja suure tõenäosusega on seda minus rohkem kui ma endalegi tunnistada julgen või tahan. Kes ikka tahaks lõplikult tunnistada endale teadmist, et on asju, mis kunagi vist ei muutu ja valusid, mille leevendamisega tuleb ehk elu lõpuni tegeleda ja et on musti auke, kuhu sind sinu tahtele vastaselt vahepeal imetakse või et sind vahepeal kildudeks lüüakse nagu väikest portselanist hunti ja sa oled nii nõrk, et purunedki kildudeks? Aga see kole ja hambuline ei pääse enamasti välja ning kui pääseb, siis ma peksan teda senikaua kaikaga vastu pead kuniks ta ära läheb ja enam koledaid hääli suust välja ei aja. Või võtan rohtu. Peaasi, et teen midagigi. Hoian teda luku taga nagu Snape hoidis Lupinit täiskuu ajal.

Suuremalt jaolt pole midagi paremat kui jobujuttu ajada, naerda ja päikeselaigus vedeleda. Olgu see rahu ja tüüne olek kas või rohtudega saavutatud, kui muidu ei saa.

/…/

Ja kõige olulisema unustasin muidugi mainimata suures eksamierutuses – ma käisin täna valimas!

No ma mõtlesin juba tükk aega, et peaks minema ja olin endale meelepärase kandidaadigi välja valinud, aga alati oli kas kiire või halb tuju või ID kaart koti põhjas (siit teine Murphy seadus – mida suurem ja raskem ja asju täistuubitum su kott on, seda sügavamal selle põhjas asuvad isikut tõendavad dokumendid, võtmed ja raha) ja jäi nagu ära. Täna oli trepi peale suurte tähtedega kleebitud, et VIIMANE AEG VALIDA.

“Peaks ikka ka ära valima ja kodanik olema,” mõtlesin

Siis nägin eksamilt tulles ühte plakatit, mis kujutas must-valget ja väga kurjailmelist B.A.-d (A-Rühmast) ja juures oli suurelt kiri: “Yo, fool! Last day to vote!” Hakkasin naerust puksuma.

Pöörasin ümber nurga ja seal oli samuti plakat, peal must-valge MacGyver (seal oli küll kirjutatud MacQyver, khm) ja juures kiri: “Mida teeks MacQyver viimasel minutil? Ta valiks.”

Selle peale hakkasin suure häälega naerma ja panin padavai Mare majast Silva majja, otsisin oma kandidaadi numbri üles ja hääletasin ja nurusin need 2 plakatikest endale, neil oli seal küll. Alguses taheti ainult Mäkkaiveriga anda, aga kui ma kurba nägu tegin, siis ujus üks ilus tekliga tudengipoiss ligi ja pistis mulle salakaubana B.A.-ga plakati ka pihku. Võtsin hea õnne talismaniks endale ka Eks-Mati pildiga rinnamärgi. Eks-Mati meeldib mulle seetõttu, et a) Tal on lahedalt irooniline nimi, b) “eks” asjast me rääkisime juba ja c) tegu on suure sorakil halli hundiga.

Olen nüüd kodanik, käisin valimas.

Palju õnne mulle.

N.

_____________________

* – eksperiment, eksam, Exodus, eksistents, ekstaas, ekskrement, ekspeditsioon…

.23 märts

Kuidagi pikad vahed kipuvad blogimisse jääma, ma ei saa sinna midagi parata – asju, millest blogida, lihtsalt pole. Ma ei ole isegi segikeeranud kodukana, nii et ma ei saagi fotomaterjali abil teksti illustreerides oma lapse pasast rääkida või pahandada selle tõttu, et mind koos mu lõugava jõnglasega teatrist paluti lahkuda…

Homme on kirjandusteaduse teise osa eksam ja kui minu arvates selleks, et esimeses osas läbi kukkuda, pidi olema ikka eriti laisk ja vastutustundetu, siis nüüd kui ma teise osa materjale vaatan, siis ma kujutan juba ette mismoodi ma õppejõule esitan enamvähem puhta lehe, mille serva ma oma matriklinumbri kõrvale olen väikese Hello Kitty üles poonud. Silmade asemel ristikesed.

See tuletab mulle meelde, et Hellera roosa ja hellokittiline harilik pliiats on ikka veel minu käes….

Kuidas ma ei salli seda, et lihtsad asjad maetakse miljoni võõrsõna alla! Asi muutub justkui võõrkeele õppimiseks, mitte mingite lihtsate kontseptsioonide endale selgekstegemiseks… Issand, näete, see hakkab mulle külge. Varsti ma plätran diskursusest, narratiivist, paradigmast, simulaakrumist ja hermeneutikast nagu iga teine peast soe humanitaar. Hermeneutika… Hermeneutika ongi vist see osa, milles ma kõige rohkem põruda kardan, sest see on minu jaoks täielik mõttetus ja hiina keel praegu. Loen konspektist:

Hermeneutiline ring
järkjärguline lähenemine teksti tähendusele, autori sõnumile
osa mõtestamine terviku kaudu
terviku mõtestamine osade kaudu
teksti mõistmine süveneb tänu terviku ja osade pidevale ümbermõtestamisele
scopus: kr. „intentsioon“, alus, eesmärk, põhiline idee. Piibli scopus = Kristus

Sama hästi võiksin ma enne eksamit topeltannuse oma rohtusid võtta ja mingisugust käojaani ajada vastustesse (pikkides sinna sisse paremaid palu Õppejõu kildudest) ja vaadata, mis saab. Muuga on nagu selge või nii, suurt osa sellest kõigest me käsitlesime näiteks “Sissejuhatus popkultuuri” loengus ja… No naudinguprintsiip ja reaalsusprintsiip. Mina olen nende kahega alati püstihädas, sest mul on need kuidagi… Nihkes või… Mul peab naudinguprintsiip reaalsusprintsiipi ohjeldama, mitte vastupidi. On’s see normaalne?

Täna jäin magama ja magasin maha kohtumise Oudekkiga… Lihtsalt uni tuli peale ja tiksusin vaikselt ja… Endal ka häbi. Võib muidugi arvata, et (X_x)-näoga Nirtiga ühes lauas istumine koos muu seltskonnaga pole asi, millest keegi eriti puudust tunneks.

Ah ma ei tea.

Hermeneutika… See kummitab mind! Ma püüdsin analüüsida sõna “hunt” bukvaalselt, anagoogiliselt, tropoloogiliselt ja allegooriliselt ja ainus lahendus, milleni ma jõudsin on see, et ma võiks nööri otsima minna ja soovitavalt odavat, sest kuna ma olen idioot, siis ma ei tulnud selle peale, et kool nõuab sõidutoetuse taotluse uuendamist igaks semestriks eraldi ja mult võeti viimanegi raha ära. See hermeneutika on täpselt nagu keskkoolis loogika loengus kasutasin ma alati õigeid valemeid ja käike ja jõudsin vääramatult selliste järeldusteni nagu “Surm on ülim õndsus”, mis oli vale vastus, aga tookord kõlas nii õigesti ja ma ei saanud üldse aru, kus ma olin mööda pannud. Iseasi, et seda võibolla ei saagi teoloogilise eksegeesi reeglite järgi lahata. Aga kõike peab ju saama ometigi… Kuidagi… Ah. Kindlasti antakse meile mingi sõna ja käratatakse, et olgu nüüd teoloogiline eksegees olla!

Ja siis ma mõtlesin, et kui Piibli scopus on Kristus (Uue Testamendi, siis), siis mis selle blogi scopus on? Haige mõrra haige hala kenaks narratiiviks jutustuseks transformeerimine muutmine rahva lõbuks? Eneseteraapia? Kontakt maailmaga? Grafomaania? Kena, kui õpid raskeid ja keerulisi sõnu ja mõisteid, siis saab neid kohe enda peal rakendada ja ennast selle võrra parema, targema ja toredamana tunda. Tunnet, et haridus ei voola mööda külgi maha nagu  hapupiim ja mesi lingalt.

Ilmselt kõik ülalpool mainitet asjad. Hea, tegelikult. Blogi tõesti hoiab mind kuidagi kontaktis.

Oeh. Ei taha haliseda, lihtsalt kannan täpselt kirja selle, mis praegu toimub.

Parafraseerides ühte textsfromlastnight.com pärit lauset: I don’t have any money that hasn’t been predesignated for prescription drugs and cigarettes.

Isegi neid viimaseid ma eriti ei taha enam. Kohvi ka ei taha. Tume šokolaad kirssidega ajab öökima. Ainult Selga küpsiseid juustuga tahan. No võtad küpsise, paned paksema viilaka juustu peale, haukad. Hea. Suu kuivab ainult metsikult, kogu aeg joon vett nagu mingi väike puuk. Ilmselt see ajab isu ka ära, pidevalt on magu täis mingit sodi. Koolis kannan ka veepudelikest kaasas ja rüüpan pidevalt, siirderiituste õppejõud kiitis selle heaks ja ütles tunnustavalt, et see aitab vananemist edasi lükata. Piisav vee tarbimine, siis. Huvitav.

Mis lingadesse puutub, siis ainult suur armastus India vastu suudab mind kell 9 üles ajada peale 5-6 tunnilist und, et jõuda kella 11-le bussile, et kella poole kaheks Tallinnasse tagasi jõuda ja siis tallata läbi linna raske seljakotiga loengusse. See oli seda muidugi omamoodi väärt, me käsitlesime india kunsti loengu raames näiteks Munnikuninga templit. Ja ma ei ropenda, õppejõud ütles, et seda ei annagi kuidagi viisakamalt öelda ja niimoodi me siis tõlkisimegi selle viksilt oma konspekti. Lingaraja, noh. Ma muidugi kuulasin poole kõrvaga seda juttu, sest ma olin liiga ametis eelmise templi reljeefide googledamisega, seal oli mõningaid väga huvitavaid poose. Imeline, mismoodi inimkeha ikka seksuaalakti ajal painduda võib.

Mu konspekt on üldse muidugi kuldaväärt nähtus: “…ehitatakse üks kuulsamaid hinduistliku arhitektuuri mälestusmärke, mida leiab kõigist india kunsti raamatutest:  Martanda tempel. „Taevane muna“ ehk päike. Õppejõud tegi 2 pilti ja siis tulid 10 kašmiiri onu teda sõimama. Otsustas hindikeelsete tapmisähvarduste tõttu lahkuda. Good call.”

Ma ei taha sellele neetud hermeneutikale enam mõelda! Ja strukturalismile ja poststrukutalismile ka mitte! Kuigi need meigivad rohkem senssi.

Uää.

Ma räägin hoopiski teile seda, et kui teil on vajadus enesetapumeeleolu järele, siis vaadake filmi “The Road”. Filmil on häid ja halbu külgi:

Head küljed:

• Viggo Mortenseni paljas tagumik välgub 2 korda ekraanil, sellest 1 kord võib hoolsa ja pingsa vaatlemise tulemusena märgata munandeid. Lisaks musitab ta ühte väikest poisikest.
• 1:1 sarnane Fallout 3 mängule.
• Ilusasti filmitud, justkui taies.
• Tekitab tahtmise nutta ja siis ära surra

Halvad küljed:

• Viggo Mortenseni paljas tagumik välgub 2 korda ekraanil, sellest 1 kord võib hoolsa ja pingsa vaatlemise tulemusena märgata munandeid. Lisaks musitab ta ühte väikest poisikest.
• 1:1 sarnane Fallout 3 mängule.
• Süžee ja plot kui sellised puuduvad, tegelased käituvad pidevalt irratsionaalselt ja lõpp on täielik deus ex machina.
• Tekitab tahtmise nutta ja siis ära surra.

Nii et ma jään filmi osas sellisele neutraalsele nullpositisioonile. Ühest küljest ma väga armastan igasugust postapokalüptikat, survivalit ja võikused on ju lausa mu eriline armastus & spetsialiteet, teisest küljest ma üldiselt tahan filmi vaadates siiski seda filmina, mitte liikuva maalina vaadata. Algus, lõpp ja keskpaik ei haaku omavahel kuidagi, pooled stseenid on lihtsalt sellepärast vahele topitud, et Mortensen nutta ja poisikest musitada saaks ja netis kirutakse, et Cormac McCarthy romaan on täielikult ära vägistatud, kõige olulisemad võtmekohad välja jäetud ja otsi lahtiseks jne.

Igastahes huvitav on seda vaadata küll, kuigi omade vigadega see asi ju on. Umbes nagu FF: The Advent Children on mingil määral lahtimõtestatav ainult nii paadunud FF fännile nagu mina olen, ülejäänud inimestele on see nagu umbluu, lisaks on see ka FF fänni arvates kehv ja pinnapealne film ning ainus põhjus, miks ma seda mitu korda vaadanud olen on see, et nad on seal kõik nii ilusad. No see film on ka vaadatav seepärast, et on  kurb ja ilus. No ja kellele kuidas Mortenseni kondine kann mõjub, eks ole.

Vaatasin ära, siis istusin mokk töllakil ja siis tahtsin nutta, aga pisaraid ei tulnud. Siis tegin sniff! heli ja läksin pessu ja magama.

Aga mõtlemisainet jaguks pikaks ajaks.

Kas mina oleksin võimeline inimest sööma?

Suure näljaga?

Aga kui mu laps näljast nutaks ja hinge vaaguks, kas ma temale annaks inimliha, et tema elu päästa…?

Hmm.

Ma ei tea.

Halastajahoiavaimugameidvõia, ma lähen oma eksamimaterjalide juurde tagasi ja üritan mitte niisama lämiseda mõttetult.

Eks homme näeb. Enamasti on kaks võimalust: ma kas õpin ja muretsen totaalselt üle ja tegelikult kusen kõrge kaarega üle eksami seatud lati (nagu popkultuuriga oli näiteks) või siis ma arvan, et loomulik intelligents, lugemus ja see, et ma loengus olen enamvähem viitsinud mõtet õppejõul hoida ja olen 1 korra kontsu läbi lugenud, aitab ning põrun nii eepiliselt, et mulle tuleks anda Crappy Medal of the Fail (nagu oli kristlus Aasias eksamiga).

Mingi vahepealne variant on vahepeal harva olemas, aga ma näen ainult musta ja valget.

Mis nägemisse puutub, siis üks must vari jälitab mind juba neljandat-viiendat päeva. Ma näen vahepeal silmanurgast liikumist, aga kui pea sinnapoole pööran, siis vilksti! kaob ära. Ma ei saa isegi sellest aru kas vari on humanoidne või mingi abstraktne kujutis, mida ma genereerin. Ja öösel pimedas liiguvad ka mingid veidrad varjud vahepeal, nad justkui läheneksid mulle ja siis kaoksid jälle eemale.

Ma kardan selliseid asju nii, et ma magan nüüd põleva lambiga.

Aga seda ühte musta varjukest näen ma aegajalt ikka…

Hea  seegi, et naistepäevaks saadud lillekimbust 1 suur liilia veel täies elujõus on. Ise ka ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Ilus suur oranžikas-roosakas õis. Kõik teised on surnud, aga tema peab vastu. Eks alati ole olelusvõitluses neid, kes varem kaovad ja neid, kes kaua õitsevad.

Kumb sina oled?

N.

.segane hommik

Kirjutasin eile öösel Õppejõule pika ja kõhkleva mäejutluse postkasti, nüüd on endal ka piinlik natuke. Peaksin oma murede ja mõtetega ju kiusama pigem õppeassistente ja õppenõustajaid, mitte Õppejõudu ennast. Tal niigi palju tööd.

Ma ei tea mida teha, mul on täielik segadus selle kõige osas. Kui ma nagunii pean keelega otsast peale alustama… Nagunii venib baka ju nelja-aastaseks, seda ma enam muuta ei saa… Ainus, mis muutuks, oleks see, et jaapani keelega oleks ehk midagi praktilist teha… Peale siis selle, et see keel ise mulle väga meeldib. Erakordselt kaunis ja meloodiline keel. Aga nagu ma jõulude ajal ütlesin ja nagu mu praegusest semestrist näha võib: india tõmbab rohkem. Ma ei saa sinna ju midagi parata, ma ei… Ma ei osanud kooli minnes aimatagi, et kuskil asub üks India. Selline India. Ma ei teadnud, ausalt. Ma nägin ainult kolmnurka maakaardil.

Ühildaks kuidagi india suuna ja jaapani keele? On see mõeldav?

Ah, mitte midagi ma ei tea.

14-18 on mul nüüd siirderiitused Eestis. Teemaks sünnitamine, rasedus ja täiskasvanuks saamine. Lähen ütlen õppejõule, et sugu tehakse valimatult ja riitusteta, sünnitatakse Pelgulinna haiglas õrna habemetüükaga ämmaemandate mõnituste saatel ja täiskasvanuks saadakse ~15 aastaselt purjuspäi ennast kuskile toppides või avastades, et keegi topib ennast sinusse.

Ganbatte kudasai, Nirti.

Peab pisut rehnutit pidama.

India suunale minek ja seejuures ise Nirti* olemine oleks muidugi päris omanäolisi võimalusi pakkuv. Ja ma vannun jumalakeeli, et ma ei teadnud seda, kui ma Triinust selle anagrammi tegin ja selle külge siis aastateks kleepusin.

Oh…

Ah.

Ah, teate.

Ah…

Ma lähen parem kooli.

/…/

Irw, täna jõuti mu blogisse otsisõnaga “stress kui asümmeetriline seisund” ja eile “hoolimatuse vaakum”.

On ikka huvid inimestel.

N.

_______________

* – “Nirti : Goddess of misfortune or of pasas, she appears to have been a very powerful demi-goddess or black-goddess causing various kinds of mischief”