Mu hiir on elavaks tõestuseks selle kohta, et loomad ei ole hingepiinadesse suremas (või siis väikesed karvased inimesed) kui nad puuri elama panna. Ma nimelt ei ole viitsinud hiirepuuri ust kinni panna praeguseks oma 5 päeva-ööd juba. Kaas on pealt lahti, ta hüppab 1-2 korda päevas oma puuri katusele, vaatab mind armsasti, võbistab vuntsi ja siis hüppab – tagasi oma pessa, mitte puuri kõrvale riiulile. Vanaema silmitseb neid arenguid kullipilguga muidugi, ta kardab hiiri ja ähvardas mind, et kui “see elukas” peaks põrandal ringi jooksma, siis tema ei vastuta.
Nagu ma ei näeks teinekord, mismoodi ta sellesama eluka tegemisi huvitunult pealt vaatab.
Vanaemad, häh.
Asjad on kokku pakitud, vaatan närviliselt kella ja kuivatan juukseid. Taksoraha on ka välja otsitud… Pakkisin endale kaasa dešinfitseerivat vedelikku, kaks pakki LD slim sigarette, mõned rõivad, jaapani keele grammatika, Smecta, sandaalid, hunniku pabertaskurätte ja väikese kollase sidruni. Isegi pass oli meeles kaasa võtta, täiesti vapustav saavutus minu kohta.
Mingisugune tühi ja tuim emotunne on peal, see muidugi ei üllata mitte kedagi. Mitte midagi teha ei taha, ma peaksin tegelikult ammu riides olema, aga ma istun rätiku sisse mähitult nagu ma duši alt tulin.
Võtan kaasa ka pastakaid ja tühja kaustiku, siis saan igavushetkedel midagi kritseldada. Kutsehaigus noh, pidevalt peab blogima. Tahan kaasa võtta ka oma kaisumõmmit Umpsi, aga ma kardan, et see oleks Umpsile liiga traumaatiline kogemus, pealegi nad lükkaks talle noa tagumikku kindlasti, et uurida kas ma narkotsi üle piiri ei vea temaga.
Ma olen nagu väike laps, tõesõna. Viril, jonniv, konservatiivne ja tahan oma mõmmit kogu aeg.
Teised minuvanused tahavad lapsi, keppi, oma “meha”, raha, uut tööd, kingi, mõni üksik tahab kurbushetkedel oma emme juurde ja mina magasin eilse öö roosat kaisumõmmi vastu rinda surudes, sest nii oli kuidagi nagu julgem või nii. Ohutum. Ma usun, et ükski halb asi ei juhtu väikese norus tütarlapsega, kes kaitseb ennast maailma eest kaisukaruga, kelle nimi on Umps, kellel on punane pael kaelas ja kes on tõepoolest roosat värvi.
Maailmas peavad ometi mingid reeglid kehtima.
Kui sa tahad kollionu ära tappa, siis sa paned talle teki pähe.
Aga, okei, prassai!
N.
Head reisi!
Sinu pakkimise kirjeldus tuletas vägisi meelde ühe vana-vana salmi, kus emand pagasi pani… sumadani, kohvri, riidekompsu (midagi kindlasti veel) ja väikese karvase kutsikatompsu. Sul oli ka mida iganes muud ja väike kollane sidrun. :)
Ootan juba pikka ja põhjalikku reisikirjeldust.
Veel 1 eestlane läheb koledale, haisvale lõunamaale…irw. nael kummi ja supp kaustikusse!
See laps sinus on väga armas.
Põnevat reisi veelkord.
ehk saab pärast reisi blogile lisaks ka mõne uue raamatu!?
üks fännav raamatukogumoor