.12 jaanuar

Sain eile oma kullakalli arvuti kätte.

Nad küll tegid nägusid natuke remondis, et alles tuli jupp ja paigaldamine võtaks ikka pisut aega, aga ma tegin haledat nägu ja vihjasin erutunult üles-alla kekseldes sellele, et kogu vaba maailm langeb kolinal kokku kui ma oma arvutit kätte ei saa ja kenad onud tegidki lapsele headmeelt ja sain oma arvutiga võidukalt koju minna lõpuks. Sain kohe tööd teha natuke ja loodan, et saan kõik võlad enne reisi kaelast ära ja pisut rahagi.

Selgus, et väljasõit on edasi lükkunud, 13nda asemel sõidan ikkagi 14nda öösel elik siis homme või laupäeva öösel vastu pühapäeva, lennuk väljub kell 3.45 Tallinna Lennujaamast ja kell 02:00 peab kohal olema (taksot keegi?) nagu ma paanikas inimesi läbi helistades lõpuks Kukupailt kuulsin. Ilmselt ma siis laupäeva öösel magama ei lähegi üldse (ega ma ei jääkski, ma olen selline närvipundar, et ei suuda kunagi enne otsustavaid sündmuseid magada, heal juhul suudan ma end ainult täis juua ja siis teadvusetusse langeda).

Eile ööselgi pidin millegipärast uinumiseks unerohtu võtma, vähemalt tundus see mulle too hetk suurepärase ideena. Võtsin rohu sisse ja muidugi jätsin arvestamata seda ~90 kilo pealt 65 kilo peale kahanemist ja võtsin vanaviisi hobuseannuse. Oma veast sain ma aru siis kui maailm sinakaks värvuma ja kõikuma hakkas, siis ma jäin magama ka. Hommikul ärkasin üles ja nägin välja nagu miskine muteerunud fremen või midagi, pupillid ulatusid kukla taha ja silmad olid kahevärvilised (mustvalge); nägu oli kahvatu, käed värisesid, maailm kõikus edasi. Sellises seisundis läbisin inglise keele loengu ja tormasin edasi linna peale Asju Ajama nagu enne reisi ikka Asju Aetakse. Põhimõtteliselt tõmbasin võidurõõmsalt 15.- krooni päeva raames endale Humanas kolm ilusat ja mulle 2-3 numbrit liiga suurt heledat hõlsti välja (isegi kenad vaadata) ja läksin siis panka raha vahetama.

Tõmbasin päevinäinud ümbrikust oma sulli välja ja kähisesin poolihääli ning muidugi värisevikäsi, laienenud pupillide ja kahvatu naha ja üleüldise võdina saatel: “Dollareid…!”

Reisikirjanduseks tuleb kaasa Yoko M. McClaini “Handbook of Modern Japanese Grammar” ning väike taskusõnastik, ma ei anna enne alla kui need kaks asja mul praktiliselt pähe kulunud on, see peaks juhtuma hiljemalt augusti lõpuks. Võtan paksu tühja kaustiku ka kaasa, siis hea lennukis või lennujaamades aega surnuks lüües vaikselt kana-süsteemis lausete kirjutamist harjutada ja neid mõndakümmet kanjit, mis ma kindlalt pähe toppida olen suutnud, veel selgemaks teha.

Üle raskuste hullumaja kinnise osakonna poole.

/…/

Lugemispisik on mul jälle üles leidnud ja üleeile lugesin suure pirukaküpsetamistuhina vahele Eduard Vilde “Jutustusi” ja kuigi mulle Vilde kirjastiil ja sõnakasutus väga meeldib, siis ma muutusin lugedes üha tõrksamaks ja tõrksamaks. No kohe näha, et papa Eedu üritab pisarat välja kiskuda lugejalt; see tal ka õnnestus, raamatu edenedes lahistasin järjest raevukamalt nutta, “Viimne öö” ajal tilkusid pisarad raamatule.

Aga mulle ei meeldi selline taotluslik pisarakiskumine kuigivõrd. Odav võte natuke – tapame rentslis vanakesi ja põletamine sülelapsi majadesse sisse, et hella hingega ja rumalad naisterahvad seda lugedes pea kaotaksid.

Aga hästi kirjutatud, seda küll.

“Liha” kavatsen ma A.-le lugeda anda, kui too kord Talnasse jõuab.

/…/

Hö-hö-höö, väljas on mingi ropp lumetorm, mul pidi rõdul suits käest ära lendama.

Vahetan selle iga kell kõrbe, kuumuse ja ajuparasiitide vastu.

N.