Sain korraks arvuti taha ja netti, kauaks sedagi rõõmu, tuleb edasi joosta kohe varsti.
Annan teada, et olen elu ja tervise juures ja ähvardan, et homme peaksin arvuti tagasi saama, nii et saan pisut enne pühabast väljalendu inimesi ka kiusata selle tagant. Käisin eile garantiiremondist läbi ja öeldi, et mulle vajaminev jupp peaks saabuma ja paigaldatama millalgi neljapäeva jooksul, nii et ma kavatsen enne sulgemist seal kiibitseda ja kas või altkäemaksu pakkuda, kui nad ei viitsi seda neljapäeval siiski paika panna.
/…/
Mõtlesin täna, et mulle ikka üldse ei meeldi kirjandusteadus. Õppejõud on tore, loeng on üsna huvitav kuulata, aga… No kui sulle meeldib inimkeha, siis ei maksa kirurgiks õppima minna. Kõik see kena ja ahvatlev ja pisut müstilinegi taandub lõpuks kõõlusteks, kelmeteks ja näärmete tööpõhimõtete peensusteks. Ja ma tunnen ennast samamoodi, ebamugavalt ja valesti kuidagi. Kaunid luuleread lõigatakse skalpelliga kolme- ja neljajalalisteks jambideks, riimid muutuvad nais- ja mees- ja algriimideks, kõik keeratakse justkui pea peale. See oli vist Eco, kes kirjutas umbes nii, et naised on ainult eemalt vaadates kenad, lähemalt uurides moodustavad nad lima, verd, väljaheiteid ja mäda täis paunakesi, mida katab nahk, mis higistab, eritab ja kohati lausa määrib.
Muuhulgas olen ma ka väga rõõmus, et ma saan varsti nädalakeseks soojemale maale. Ma olen nii üdini läbikülman’d, et ma ei oskagi enam kuidagi funktsioneerida. Uksest välja astudes hakkan lõdisema ja lõdisen enamvähem senikaua kuni ma saan tagasi teki alla.
Avastasin, et mu vannitoas asuv ja ekslikult vanni uhkeldavat tiitlit kandev väike valge pesupali saab siiski pisut vannina funktsioneerida - kui see ääreni tulikuuma vett täis lasta ja seal sees rätsepaistes istuda, siis kuumutab kondid sellest igikeltsast lahti pisut.
Magan palju, loen palju. Julgen täitsa soovitada Ardi Liivese “Aken vastu päikest” inimestele. Ja olen suhteliselt vaimustuses praegu ka Mälgust, lugesin just ta “Õitsvat merd” ja tahaks veel lugeda. Mul on üldse rannakirjandusega mingi erilisem suhe, isegi kui teos pole kuigi ladusalt kirjutatud, siis see merehõng silub sageli nii mõndagi. Ja “Näkimadalad” näiteks on teos, mida võiks endaga kas või üksikule saarele kaasa võtta.
Loodan, et saan arvuti ikka kätte, mul on seda hädasti vaja praeguseks juba koolitöödeks – kui ikka toimuvad virtuaalsed seminarid ja õppematerjale laetakse suures osas netti üles, siis ei saa lihtsalt muudmoodi. Altkäemaks või käsaväänamine, emb-kumb peab töö ära tegema homme.
N.
Ahaa, aga arvutipuudusest hoolimata jõudis teade väljalennu edasilükkumisest Sulle kohale :)
Mul käis läppar üldiselt garantiis nii, et kirjeldasin meilitsi vea ära ja nemad teatasid, millal vajalik jupp kohal on. Siis alles viisin ja sain samal õhtul kätte. Aga mul pmst läppar niikaua hädaga töötas ka :)
Su sissekanne tegi mind nostalgiliseks ja kadedaks – olid kunagi ajad, mil minagi ülikooliõpingute vahepeale Tartu Lutsu-raamatukogu vanaraamatumüügist sentide eest ostetud eesti kirjandust neelasin. Kõik Mälgud-Liivesed ja muud… Hästi palju erinevaid välis-Eestis väljaantud raamatuid tekkis sel ajal mu tudengiriiulisse. Nõukaaegseid väljaandeid ka. Tahaks seda aega tagasi :)
Minu suurim leid ja siiani üks lemmikumaid autoreid on just sellest raamatuteneelamise ajast pärit – Pedro Krusten. Temas on midagi müstiliselt lahedat. Kusjuures ta venna Erni raamatud on ka üllatavalt köitvad. Või olid vähemalt siis kui sellest salapärasest punasest hõllandusest, mis ta ümber hõljus, mööda vaadates tema raamatuid lugema hakkasin.
ma polndki veel kohanud inimest peale enda, kes oleks “akent vastu päikest” lugenud.
Ma olen siis kirjanduse Rappija Jack, ma armastan kirjandust ja iga teadasaadud teoreetilise teadmise peale imetlus üha kasvab – et ah! et nii keeruline ka veel!
Jagan su tundeid kirjandusteaduse suhtes, see on üks neid põhjuseid miks ma ikkagi ei taha kirjandusteaduse magistrisse minna..Et kõik see ilu ja salapära lõigatakse lõhki ja kirjutatakse teose kohta hirmkuivi-igavaid-magedaid analüüse, millel tegelikult mingisugust mõtet sees pole.
Kui sa seda juba lugenud ei ole, siis soovitan Gailiti “Karget merd” – vaimustusin tas’t kunagi väga. Peaks üle lugema…
Miäherdune ootamatu kokkusaamisrõõm – ma olen ka seda vastupäikest akent lugenud ja õitsevat + karget merd veel pealeselle. Nõukaaja laps…
Tore, kui keegi lugemissoovitusi jagab.
Hmm. Et te ei tunnegi, et milline ilus maks, milline ilus söögitoru ja vaimustav närvisüsteem?
BTW, kõrgema klassi kirjandusteadus võib olla palju lõbusam kui kirjandus, eriti, aga mitte ainult, kui seda tehakse mõne kehvakese teose peal. Lotman, Eco ja vahel harva isegi Barthes.
hehee, ‘aken vastu päikest’ sattus mulle esimest korda kätte just umbes siis, kui olin viljandi kultuurikast jalaga saanud :D:D
ja nüüd võtan ta mingi kolme-nelja aasta tagant ikka korraks ta kätte :)
aga rannaraamatud on ägedad, soovitan lisaks veel näiteks lätlasi, kellel on häid asju sel teemal…
Yks vend Krusten oli võimas pisarakiskuja-jutumees… painav, vääramatult hukule triivivate juttudega. Hea,et ta ajalukku kadus ja sinna ka jääb:)