Pilt siis tehtud laupäeval, umbes poolel teel Siinai e. Moosese mäe tippu. Peale selle pildi tegemist kappasime gasellidena veel natuke ülesmäge mööda kruusa ja kive ning siis hakkasime mingisuguseid pealiskaudsel vaatlemisel püstloodis kerkivaid astmeid mööda päris tippu tõusma, pisikese varakristliku pühamuni, mis seal siis asub Astmed olid 1500 aastat vanad ja libedaks kulunud. Legendi järgi on need astmed tahunud üks munk, kes tegi seda Jumala auks; “trepp” ja “astmed” toob muidugi silme ette midagi võrdlemisi tsiviliseeritut, aga reaalsus on selline, et sisuliselt on lihtsalt suured graniidilahmakad pealt tolmust puhtaks puhutud ja siis neist midagi rajalaadset valmis ehitatud.
Turnisin ja turnisin, klammerdusin graniidi külge viinamäeteo visadusega ja takseerisin õnnetu pilguga oma veevarusid ja provianti (1 plekkidega õun, mida ma ei söönudki) ning mõtlesin kibedalt, et normaalsed inimesed on laupäeva varalõuna paiku kodus, joovad teed ja kohvi, vaatavad telekat ning aknast välja tormi möllamist, aga Nirti…? No Nirti peab tingimata vajalikuks keset sõbrapäeva ennast möllida lennukile, sõita tont-teab-kuhu ja õndsal laubal rippuda nahkhiirena kuskil Siinai kõrbes kaljude vahel.
Eile jõusin siis tagasi, Telc säras mulle lennujaamas vastu, tulbid peos ja ma jõudsin kiirelt otsusele, et veebruarikuine Eesti kliima on Nugani silmis jälestusväärne.
Mõtlesin pikalt mismoodi ja kas üldse reisimuljeid jagada, natuke ju võiks, aga kuidas? Kronoloogiliselt saate mingi ülevaate Kukupai blogist, kes mu reisikaaslane oli; ise ma ei suuda nii hästi reast rääkida, ma ei tahagi.
Võin öelda, et jäin reisiga rahule, kuigi sekeldusi oli täie raha eest. Mis ma siis tegin, kui lühidalt rääkida?
Esimene päev:
Sõitsin esimest korda elus päris lennukiga & elasin lennujaamas üle šoki, sest selgus, et minu nime polegi reisijate nimekirjas ja ma pidin istuma suvalisele tühjale kohale, kui neid lennukisse tekib, sarnane saatus tabas meie grupist veel kahte inimest. Õnneks sain lennukile peale ja jäin kolkstki! magama kohe, see õhkutõusmisel tekkiv õõtsumine oli nii rahustav, tundsin end nagu imik kätkis. Egiptus võttis mind vastu valge, sooja, kauni ja käratsevana ning ma hakkasin Sharm El Sheikhi vihkama juba lennukiaknast seda ülevalt vaadates. See jälestus süvenes iga hetkega, mis ma seal pidin veetma, õnneks veetsin ma seal võrdlemisi vähe aega. Jäle turistilõks, paksult rumalaid-tobedaid nappides riietes tüdrukuid täis, kes tõmmude meeste huvi põhjuseks enda iseloomu ja isiksust peavad, mitusada ühtemoodi hotelli reas, mitusada ühtemoodi suveniiripoodi reas… Nagu Tallinna vanalinn, ainult et kordades suurem, valgeks värvitud ja…
Ma ei kujuta ette kui suur päikesepiste peaks kellelgi olema, et see linn reaalselt meeldiks. Kairo? Räpane mülgas, mädapaise keset Saharat, aga vähemalt aus sellena kes ta on.
Sharm oli võlts ja sellena Nugani silmis jälestusväärne. Õnneks pakkus mulle Sharmis seltsi üks väga tore inimene, nimelt mu reisukaaslane. Istusime Kukupaiga sageli tundide kaupa lihtsalt ja rääkisime elust-olust, kiskusime suitsu nagu korstnad ja ma mõtlesin, et see on tõesti Jumala sõrm, et mu reisukaaslaseks saab ilmselt Eesti ainus kirikuõpetaja, kes tõmbab sama marki mis minagi.
Vitsutasin süüa nagu hullumeelne, kõhuhädasid ei paistnud kuskil ja Dazi antud Purelli pudel vedeles unustatuna öökapil.
Teine päev:
Ujusin Punases meres & kõrbesin seal ära, snorgeldasin pisut, lugesin pisut, sukeldusin pisut ja öösel kerkis mul ulatusliku päikesepõletuse tõttu palavik 39 piirimaile, nägin hallutsinatsioone, enne seda nutsin vannitoas, sest igatsesin oma kodu, voodi, hiire ja Umpsi järele.
Nägin unes kõige fantastilisemaid nägemusi.
Punase mere fauna on muidugi võrratu, uju nagu suures akvaariumis. Araablased pakkusid rannas massaažiteenust, aga üksnes mõte, et mingi võõras (mees)inimene peaks mind katsuma tekitas minus paraja paanika, nii et tegin näo, et nad on õhk.
Vedasin end valutava ja haigena ikkagi hotelli restorani ja sõin nagu hullumeelne, kõhuhädasid ei paistnud kuskil ning eelmise õhtu kogemuse najal suutsin juba suupärasemaid roogasid välja valida. Toppisin end hummust, riisi, aedvilja, loomaliharaguud, torti, riisipudingit jne silmini täis.
Kolmas päev:
Palavik taandus, pea oli ähmani, pakkisin end bussi, jäin magama, sõitsin Kairosse, valutasin üle kogu ihu, armusin Kairosse esimesest silmapilgust, nägin kopti kirikuid ja mošeesid, kaotasin Kairos oma passi ära, sain selle läbi kulukaid sekeldusi tagasi & tekitasin hotellis uputuse, aga see polnud üldse minu süü, sest /pikk ennastõigustav mula/.
Mošeed meeldivad mulle, neis on midagi nii habrast ja kaunist ja kui minarettides muezzin-valjuhääldid kaeblikult kilama pistavad, siis on selles kõiges midagi nii tabamatult ilusat. Hea meelega elaks ise mõne mošee lähedal; ma Tartus harjusin ära juba sellega, et kirikukellad vahepeal lärmi tegid, see muutus taustaks ja selle järgi hakkas mu mingisugune kell ajus käima; ma teadsin alati mis kell on, kuigi ma kella vaatama ei pidanud. Mošeega oleks sama asi, aga minaretist tuleks midagi meloodilisemalt kui pimm-pamm…
Muidugi peetakse sealmaal seda suure vagaduse näitajaks kui sa keset palvust oma pea vastu vaipa lõhki peksad, see pidi kohe moes olema ja tõepoolest – siin-seal märkas mehi, kelle otsaesine sinikaid täis ja korpas oli. Ninakirtsutajad ja ahhetajad võiksid pöidla võtta ja selle endale kuskile pista & end pisut hõõrutada ja hõõrutamise ajal mõelda pisut budistlikele ja katoliiklikele traditsioonidele.
See enesevigastamise-lihasuretamise-lõikumise-piitsutamise-nuudi andmise-hernestel põlvitamise teema on igal pool üle kogu maailma täpselt samasugune. See, kes endale vingemat moodi haiget teeb, on lahe ja teised ei ole nii lahedad. Lükkasid peenisest 2cm läbimõõduga orgi läbi? Luuser! Ma lükkan 2,2. Ma armastan jumalat-jumalaid-hingi-maaema-Antsu rohkem, sest ma kannatan suuremat valu tema-selle-nende nimel. Ma olen valmis suuremaks ohvriks. Ma vihkan oma keha rohkem kui sina.
Lihtne ja loogiline.
Mõtisklesin neil teemadel seal pisut.
Siis läksin hotelli, istusin restorani maha, sõin nagu hullumeelne.
Kolmas, neljas päev ja viies ka vist, järg sassis juba:
Ärkasin, käia ei saanud kõrbenud naha tõttu, põrandal oli eelmise õhtu uputusest ainult siin-seal loike näha; Jumal õnnistagu kuiva kõrbekliimat. Läksime vaatasime Püramiidid, muuseumi ja sfinksi üle.
Giza nekropol haises vängelt kaamelipasa järele, kõikjal vedeles prahti, snäkkidena ei müüdud kohalikke asju vaid Snickersit ja kilavate silmadega araablased pakkusid ersatskaupa ja kitši müüa. Suurde püramiidi ei läinud, läksin ühte tillukesse sisse, maksin selle eest ainult ühe kohaliku naela ning juba see kogemus tekitas minus klaustrofoobiat. “Nagu hauas,” mõtlesin ma kitsukest käiku mööda kuskile sügavikku ronides ja tabasin siis oma mõttekäigu tobedust.
Kairo muuseum oli pealiskaudne ja turiste puupüsti täis. Tutankhamoni kuldse trooni peal olev armastusstseen jättis mulle muidugi sügava mulje ja samuti meeldis mulle maailma vanim säilinud preservatiiv: peenise otsa seoti väike kapuuts, mis siis vist ümber puusade kinni seoti. Huvitav, kas sellest mingi abi ka oli, nägi eriti kasutu ja kipakas välja.
Sealsamas kõrval oli ka maailma vanim aluspesu.
Hea, et mulle oluline meelde & silma jäi.
Tagasiteel Siinaisse peatusime kõrbes ja võtsime hilist lõunasööki. Istusin kõrbes, vaatasin mägede taha loojuvat kaunist kuud, tegin suitsu, jõin tulikuuma teed ja mõtlesin, et: “Nagu päris!”
Meelest oli läinud, et kuskil on mingisugune Eesti ja mingisugune lumetorm ja…
Kairost oli mul otsesõit Jeruusalemma, nii et vahepeal magada ma ei saanudki. Jeruusalemmas liikusin koos venelaste grupiga ringi, sest ma ei läinud turismipaketiga reisile, vaid meie seltskond lasi lihtsalt turismifirmal piletid ja hotellid broneerida, ülejäänu kombineerisime ise kokku kuidagi, möllisime end teiste gruppide juurde või tellisime eraldi bussi endale. Väikese rühmaga on hea liikuda, aga kallivõitu muidugi.
Kairost jäi meelde see, et seal oli ropult kontraste ja sudu oli nii paks, et sisuliselt oli nähtavus mõnedsajad meetrid, peale seda tekkis hämu ja kuskil poole kilomeetri peal vist kadus kõik kollakashallikasvalgesse. Majad olid kõik hallid. Niilus oli väike räpane oja, mitte midagi suurt ja uhked; selles võib seda, ee, Assuami paisu süüdistada. Nägin jões vedelemas lapsevankreid, tuvilaipasid, kilekotte, plastpudeleid, koduloomade korjuseid, riideid, plangujuppe ja ühte väikest Žigulid.
Mitusada tuhat dollarit maksvad Mercedesed sõitmas läbisegi eeslivankrite, kitsekarjade, mossede ja Volgadega; kerjused ja Armanides inimesed. Mošeed ja kaubanduskeskused kõrvuti. Ja hallid, hallid majad…
Sõitsin öösel läbi linna ja mõtlesin, et see on nagu see Vennaskonna laul:
Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Jeruusalemmas liitusime paari inimesega venelaste grupiga, nagu öeldud.
Venelased on muidugi isevärki rahvas.
Hakata rääkima, et mingi selline sildistamine on ksenofoobne, siis see võiks võrrelda seda tabamatut “keskmist” eestlast, araablast ja venelast. Kolm täiesti erinevat inimtüüpi, segu kasvatusest, kultuurist, majandusest, kliimast, harjumustest… Ksenofoobia on Nugani silmis jälestusväärne!
Suur, uhke rahvas. Ilusa keele ja vägeva ajalooga. Ja vahepeal mulle tundub, et selle suuruse ja uhkuse tagant ei märka nad suurt mitte midagi mis nende ümber toimub, näiteks riietus oli pühapaikade külastamiseks sobimatu ja esimest korda elus kogesin, et mingi inimgrupp võib olla arvamusel, et 5-6 tundi kitsasse bussi karjakesi kokku surutuna on mõttekas ennast paksult, paksult, paksult parfümeerida. Tõepoolest, nad kõik olid ilmselt turu pealt neid lõhnaõlisid ostnud ja ennast sellesse uputanud.
Buss haises nii nagu ma kujutan ette, et mõni kolmandajärguline pordumaja haiseks – piiritusesegused kanged lillearoomid, odekas, vänged lõhnad ja… No eraldi võttes mulle parfüümid meeldivad, aga kui võtta 50 inimest, neile kõigile pool liitrit lõhnavett peale valada… Õnneks olin ma kolmanda päeva õhtuks omandanud võime ükskõik mis olekus kurnatusest, valust ja väsimusest läbi olles meelemärkuseta olekus maha vajuda ja suust ilamullikesi välja ajama hakata.
Ohjaa, ja need armsad, veidrad ja noored vene neiud, kes tikk-kontsadel (!) ja 4-5cm ulatuses paistva persepraoga (ma ei liialda, mõnel oli see pragu silma järgi otsustades 7-8cm) mööda Jeruusalemma ringi koperdasid, blondeeritud vene tädike, kes roosa trikoo ja sandaalidega Petlemmas Jeesuse sünnikirikusse üritas siseneda… No ei ole päris normaalne, mingi sootsiumitaju oleks nagu täiesti puudu. See on muide huvitav, see roosa trikooga tädi tõesti sisenes plätade väel, erkroosa trikoo ihu katmas kirikusse ja selle peale muidugi kargas ligi mingi kirikuteener, kes vihaselt karjudes ja põrandaharjaga vehkides selle kõlvatuse pühalt pinnalt välja kihutas. Persepragu ja dekolteest paistvat rinnahoidjapitsi demovaid neiusid ta ei puudutanud, ju ei torganud need talle eriti silma.
See-eest neiud ise leidsid, et kõik on ok – ainult mõni üksik püüdis oma detsimeetri jagu paistvat tagumenti mõne erksavärvilise ja läbipaistva marlitükiga kinni mässida - ja püüdsid samasuguse riietusega ka Kolgata mäel asuvasse Jeesuse hauakambrisse siseneda. Seal oli kord märksa karmim ja kõik litsivälimusega ülemeelikuma rõivastusega naised praagiti julmalt järjekorrast välja, seda protsessi saatis klimpi tušitatud ja potisiniseks värvitud suurte hirvesilmade mõistmatu ja anuv pilkudekoor.
Kehitasin õlgasid – mina olin pealaest jalatallani kaetud, sest ma olin viitsinud kodus 5 minutit lugeda selle kohta, et kuidas kodukord on erinevate maade pühapaikades. Ma muidugi olen suhteliselt teadlik ka, et mul pole kena väikest peput, mida maailmale näidata ning minus kõneleb teatud kibestunud kadedus, palun seda arvesse võtta.
See muidugi ei tähenda, et mul oleks päev sekeldusteta läinud, mul õnnestus nimelt Jeruusalemmas oma grupp ära kaotada ja keset linna ära eksida. Süütasin suitsu, keelasin endale hüsteeriat, vaatasin veidi ringi jatormasin natuke aega tänavatel edasi-tagasi kuniks leidsin ühe teise turismigrupi ning kurtsin tollele giidile oma mure ära. Paar telefonikõnet ja sümpaatse olekuga giid viis mu käekõrval Jeruusalemma vanalinna ühest otsast teise otsa, Nutumüüri äärde, kus minu grupp parajasti oli. See oli muidugi kergendus, sest nägin juba vaimusilmas mismoodi ma pean kohalike bussidega Eilatisse sõitma ja seal oma bussil tee ära lõikama ja peale ronima või veel hullem – Iisraeli närvihaigetele & aknest puretud lapssõduritele selgitama kes ma olen ja mida ma tahan ja miks ma keset ööd ringi jõlgun nutuselt, suits hambus.
Võib kindlalt öelda, et Jeruusalemm on üks kaunemaid ja hurmavamaid linnasid maailmas. Need sihvakalt taeva poole sirutuvad küpressid, vabalt majade aedades kasvavad sidruni- ja apelsinipuud, oliivid, männid… Küngastele laotunud kivimajad, kõik ilusad ja Kairoga võrreldes lausa ehmatavalt puhtad.
Peab tunnistama, et tagasi Tallinnasse jõudes tuli mulle nutt kurku – kui inetu, kole, stiilitu, ilutu! on Tallinn. Kui koledad on need plekist ja klaasist “büroohooned”, kui kohutavalt mannetu mulje jätavad need lamedad korterelamute karbid võrreldes kenade kivist majadega, mis pole siledaks lihvitud, vaid kivile on tema loomulik tekstuur jäetud.
Tagasi sõites oli juba hiline öö, läksin magama, hommikul läksin restorani pruukosti võtma ja sõin nagu hullumeelne.
Misiganes päev:
Peale Jeruusalemma olin nagu laip, magasin hotellis, käisin vahepeal turul kauplemas ning veetsin ühes poes üle tunni aja kaubeldes suure basaldist* Anubise kuju ja muudegi esemete üle. Araablane manas kannatajanäo ette ja ütles, et ta ei saa mulle kuidagi kogu seda kaupa müüa vähema kui $130 eest. Hindasin olukorda ja leidsin, et sada kolmkümmend dollarit on Nugani silmis jälestusväärne.
-* - materjaliteadlased-akadeemikud, oskate materjali määrata? Mulle öeldi, et basalt, ma ise ei oska selliseid asju. Kangesti raske on see elukas küll ja katsudes külm. Paremat pilti pole ka praegu võtta kuskilt. Soovitused stiilis: "A viruta vastu maad ja siis hinda kildude tekstuuri!" on Nugani silmis jälestusväärsed.
Teate ju küll mismoodi nutused ja ilmselgelt rasvasöönud araablastest kaupmehed oma elavas ja katkises inglise keeles seletavad, et nad on näljasurma äärel ning käega näitavad mismoodi nende 5 last on kõik üks väiksem kui teine.
Ega ma ilmaasjata ülikoolis ei õpi seda mida ma õpin.
Tegin samuti kannatajanäo pähe.
Ma istusin seal poes tõesti tund aega, tegin ühe suitsu teise järel, rääkisin maast ja ilmast, kauplesin enda ja Kukupai kaupade üle ja ei lasknud araablasel üldse rääkida kui vaene ja vilets ta elu on, vaid surusin ta nurka elavate kirjeldustega Eestimaa tudengite pööraselt vaesest ja probleemitiinest elust. Hea veel, et ma käega ei näidanud mismoodi üks tudeng on näljast & viletsusest rohkem köökus kui teine.
Lõpuks kauplesin oma asjad 130 dollari pealt 45 dollari peale ja mul pakiti veel asjad eraldi mullikilesse ka. Olen täiesti veendunud, et sain umbes 10-15 dollariga ikka pügada ja petta, aga see kogemus oli seda väärt. Kukupai väitis pärast, et selle kauplemise oleks pidanud linti võtma ja lisama dumbuseritest turistide stardipaketti: “Kuidas eurooplasena ellu jääda”.
Paljud turistid ei aimagi kauplemise olemasolu ja maksavad esimese küsitud hinna.
Vahetasin hotellis nende inimestega sõnumeid ja infot, kes vaevusid minu vastu huvi tundma, tundsin end väikse äpuna, kes üksinda hakkama ei saa ja kogu aeg vajab mingit tagasisidet sõpradelt ja seda turvavõrgu-tunnet. Telefoniarvele ma mõelda ei tahagi.
Läksin omi ja Kukupai oste enda tassida võttes hotelli, tukkusin pisut ja läksin siis restorani sööma ja sõin nagu hullumeelne.
Misiganes järgmine päev:
Hommikul kell 3 äratus ning kell 4 bussi istumine ja väljasõit nagu ma juba harjunud olingi, jäin silmapilk magama ja ilamullikesi välja puhuna, sõitsimegi Siinai mäe juurde; selle pilt on üleval ka.
Ronisin ühena vähestest inimestest ja kitsendusena eriti vähestest naistest tippu. Vahepeal mõtlesin küll, et ma ei ole ju normaalne, okei, üks asi on ennast kristliku reisiseltskonnaga Lähis-Itta lähetaa hundina lambanahas, teine asi on kuskil kaljudel turnida, liitrite kaupa vett juua nii, et see ei imbu higina välja ega hakka põiele (kõik lihtsalt aurustus kuidagi minema mu seest, kuigi ma jõin nagu loom). Surusin hambad risti ja lihtsalt tõstsin lõpuks jalga jala ette, klammerdusin graniidist astmete külge…
Nirti – [I'm Jack's monochrome view] says:
Seal ma olen poolel teel Moosese mäe tippu
nele says:
lahe
ei näe kurnatud välja
jäänud oli veel palju?
Nirti – [I'm Jack's monochrome view] says:
Oh
Jah
See oli suht ropp rada
Kõigepealt kiira-käära mööda mäekülge üles serpentiine tehes
Ja siis kõige lõpus 1500 aastat tagasi raiutud mingid algelised astmed, mis enamvähem püstloodis kuskile kaljude vahele kadusid
Rippusin hüsteeriliselt küünte ja hammastega libeda graniidi küljes ja mõtlesin, et normaalsed inimesed on laupäeval kell 11-12 teleka ees ja joovad hommikukohvi
Ainult Nirti vinnab end Jumala poole
nele says:
teil giid ka oli?
kes treenitud lihastega otse tippu pani
ja siis jeeriku pasuna häälel kiljus, et pisikeee, jõuad ka või?
Nirti – [I'm Jack's monochrome view] says:
Meil oli kohalik beduiin
Kes kergejalgselt kaljude vahel meie ees minema lidus nagu leevike tuules.
Ja me nägime teda kogu aeg vilksamisi
Ta näitas meile umbes suuna kätte
Ja me turnisime järele
Ja siis ma läksin hotelli, sõin nagu hullumeelne, magasin ja sõitsin koju.
See on nüüd sisuliselt märksõnadega üles kirjutatud, eks neid muljeid oli märksa rohkem, mida seedida. Siinai kõrbe värvidemäng, päikeseloojangud, lopsakalt õitsevad põõsad, sumedad ööd, rõõmsalt lärmakad araablased ja märksa vaoshoitumad iisraellased, automaatidega mehed, kontrollpunktid…
Tahan tagasi, palun… Kuigi sääsed võite te endale jätta, ma ei tulnud selle pealegi, et kõrbes asuv riik võib nii paksult sääski täis olla. Ja need pole mingid tavalised leebed Eestimaa sääsed, kes külamehe kombel natuke imevad su verd ja siis kaabut kergitavad ja ära siestat pidama lähevad, oh ei. Need on vihased lõunamaa sääsed, beduiinide kange hingeeluga väikesed pinisevad värdjad, kes hammustavad tüki kaasa ja lendavad palmilehtede vahele oma saaki nautima. Ma suutsin üle keha praegu kokku lugeda 72 sääsekupla, neist enamus kätel ja jalgadel, jalgadel ja kätel olevad kublad olen ma ammu mädaseks ja veriseks kratsinud, sest no ei saa muidu. Näeb asi välja nii: sääsk hammustab, sina magad. Ärkad üles, vaatad, nägu oleks nagu vistrikke täis, väikesed punased täpid. Torised, paned veidi kreemi peale, lähed linna peale.
Ärkad järgmisel hommikul, vaatad, täpid alles. Torised, paned veidi kreemi peale, vajud bussi ja sõidad minema. Ise rõõmus, et ilmselt jah sääsehammustus, aga küll on hea, et see üles ei paisteta!
Samad mõtted ka kolmandal päeval.
Neljandal päeval ärkad üles ja väikestest punastest täppidest on üleöö saanud mädased vesivillid, mis kihelevad nagu kurivaimud ja kui neid kratsida, siis… Nojah, ma üleeile kratsisin ennast enne magamaminekut ja jälgisin hirmuseguse huviga mismoodi erinevad kehavedelikud mööda jalga alla lahmasid ja tundsin huvi, et ei tea, kas see on nüüd leepra või muhkkatk.
Tõepoolest, ma olen suutnud nägu kratsimata jätta ja nägu on enamvähem, julgeb rahva sekka minna, aga käed ja jalad näevad sellised välja nagu ma oleks kuskilt leprosooriumist hüppesse läinud eriti raskes seisundis patsient.
Võtke Egiptusesse minnes sääsetõrje kaasa ja arvestage, et see peab midagi eriti kanget olema, kõige tavalisemad nõksud ei tööta.
Aga muidu oli tore.
Isegi noorkuu oli seal maal kummuli, kõik muu ka.
Võluv.
Fotograafiks oli Kukupaike
N.
