Monthly Archives: jaanuar 2010
.öö
.emo
Ei saanud täna arvutit parandusse anda, sest garantiiosakonna tüübid olid otsustanud, et no mis sellest, et ametlik sulgemisaeg on kell 19.00, võib kell 18.00 ka minema tõmmata. Või veel varem, lihtsalt see oli see kellaaeg mil ma nende ukse taha jõudsin.
Aga muidu üks kena ja sõbralik noormees vaatas mu arvuti põgusalt üle. Käivitas, vaatas mismoodi ekraanile ilmuvad ainult lillad ja sinised ja valged triibud ja ütles huvitunult: “Ahhaa!”. Kangestusin seepeale hirmust, sest viimane kord kui mõni ametimees minuga seonduvates küsimustes huvitunult: “Ahhaa!” ütles tiriti mind opilauale.
Ütles, et üsna selge juhtum sellest, mismoodi graafikakaart omadega õhtal on ning et see peaks garantii alla kuuluma küll. Hea seegi, vähemalt mul säilib lootus, et ma ei pea plekkima ennast oimetuks. Tassisin arvuti sama targalt koju tagasi. Telc lubas homme taksot teha ja mind uuesti ära visata, see oli temast väga kena, mulle tõesti ei meeldiks uuesti sama rada sõita; tüütu…
Muud asjad…?
Ah ma ei tea.
Kõige eredamad hetked päevas on need kui ma uue sigareti süütan, Bejeweled Blitzis oma skoori kõrgemaks saan või kui ma avastan, et järjekordne tühi ja mõttetu päev on õhtusse veeretatud ja seega on selle niisama passimise osa lõpp lähemale jõudnud, sest kool algab varsti. Saab jälle… Sinna. Hea ja valge ja ma tunnen, et mul on maailmas koht, igati vinge koht pealekauba.
Ma tahan õppida, ma tõesti tahan. Ma näen selles mingit kitsast ja konarlikku pääseteed iseenda käest. Rumala, kitsa ja väikese iseenda käest. Kui mitte muud, siis ma saan oma aju täis toppida mõtteid, mida mõelda nende mõtete asemel, mida ma tavaliselt mõtlen. No ja see on ju suur samm edasi.
Esimene loeng esmaspäeval on arktika antropoloogia, ootan seda kannatamatult. Üldse on mul pooled ained antropoloogiast võetud; kui mind kevadkülmad ära ei võta, siis võimalik, et rihin magistrit sinnapoole. No lihtsalt on neetult köitev.
Tulevikule ma väga ei mõtlegi, tahan lihtsalt, et ma saaks võimalikult kaua koolis olla ja nautida seda, mismoodi ma väikese svammina läbi imbun kõigest sellest huvitavast ja kütkestavast.
Tunnen jälle segasevõitu vajadust kirjutada kirju iseendale. Kuidagi kainestav ja selgusttoov on mõtteid lahti kirjutada enda jaoks. Psühhiaatrid ja -loogid armastavad ka anda ülesandeid, mis sisaldavad kirjutamist. Kuigi ma hakkan igasugustesse teraapiatesse usku kaotama. Psühhiaater = drug-dealer.
Irw, meenub ühe neiu blogi, mida ma lugenud olen:
“When I voluntarily reported my suicidal thoughts to a company in-house therapist, I thought for sure my “cry for help” would at last be heard. But the kindly brainless nurse just advised me to, “think happier thoughts,” and let me return to work. I was simultaneously appalled and jubilant.”
See iseloomustab üsna hästi minu kogemusi teraapiatega.
Appalled and jubilant.
X says:
klounid nutavad salaja
N.
Kaitstud: .öö
.öö
Täna õnnestus mul oma arvuti ära tappa.
Ja kõik, mida selleks teha oli vaja, oli minna Delli ametlikule kodulehele, tõmmata sealt minu lapaka ametlik display driver’i uuendus ja lasta see arvutile peale, kusjuures OS on mul litsentsiga ja üleüldse kõik klapib. Arvuti mõtles natuke ja otsustas seepeale, et ah, mis siin ikka jamada ja viskas pildi taskusse. Pilt enam ette ei tulnudki, arvuti küll käivitus ja kenad sinised tulukesed viitasid, et wifi ja Bluetooth ja kõik töötab justkui, aga ekraani asemel tekkis kohe bootimisel valge hämu, mida katsid lillad ja sinised jooned. Ükski asi ei tööta, kuidagi mitte millelegi ligi ei pääse…
Helistasin hüsteerias kõik oma targemad inimesed läbi ja homme lähen Delli esindusse, ainus mure on mul sellega see, et mul pole ostu-müügileping alles, aga Telc arvas, et sellest pole hullu, ID kaardi ja seerianumbriga peaks asjad aetud saama.
Praegu istun Nimgili juures maapaos, et saada arvutit ja netti ja muuhulgas kas või kaardi pealt uurida, kust ma kuhu minema pean. Esialgse logistika kohaselt pean ma sõitma karuperse ja siis veel natuke edasi.
Mure on natuke, sest mitte mingisuguseid vabu vahendeid mul pole ja kui nad otsustavad, et ametliku driveri peale laskmine oma arvutile on ikka asi, mida üks naine (=mõtlemisvõimetu olend) teha ei tohi, siis ongi asi omadega panges. Ma küll lugesin netist, et Dell Vostro 1310-l ongi draiveritega mingisugune jama, aga… No ja kui nad kõvaketast päästa ei suuda, siis on ka natuke jamasti, sest mul on seal igasuguseid asju.
Eks näis.
Kaalu olen 66 peale suutnud oma seikluste ja rahapuuduse ja trenniga saada, see mulle isegi meeldib. Kaotatud kaalu numbri võib südamerahuga tõsta 25 peale ja BMI langetada 21 peale. Kevadel oli mu BMI 29, mille kohta mulle isegi arst vist märkuse tegi, et võiks ennast kokku võtta… Aga trenn on vajalik, sest ma ei taha mingisugune skinnyfat olla, see oleks halb variant. Ma tahan lihaseid!
Umbes nagu ma A.-le ütlesin: ma tahan kunagi maratoni joosta. No selle poole teel ma olen väga aeglaselt, mulle oma üllataval kombel tekkinud käelihased ja ma saan tänu sellele juba kätekõverdustega juba enamvähem hakkama.
A. kahtles, et kas maksab väga treenida, et ma saan niigi temast käsikähmluses jagu juba, on’s vaja asja üle võlli keerata. Irvitasin.
Lihased on pisut valusad, aga see on selline mõnus valu, see näitab, et see, mida ma teen, läheb nö. õigesse auku.
Mitte midagi muud ei olegi peale selle, et I’m Jack’s everything bad.
N.
Kaitstud: .hommik
Kaitstud: .öö
.26 jaanuar
Kuuldused mu varajasest surmast ei ole kahjuks tõesed ning ma ei soovi eelmist nädalat ka pikemalt arutada, kuid ma usun, et suuremat osa sellest, mida ma mäletan, pean ma kunagi kirjeldama oma psühhiaatrile või näiteks oma arvukatele erivärvilistele vallaslastele, kes mind vanglasse vaatama tulevad, silmis hääletu karje: “Miks, ema, miks ometi?!”
/…/
Eile linnas kõndides ma mõtlesin, et igasugused juura-, majandus-, reklaamindus- & misiganesteaduskonnad on tudengeid trimmis täis, aga mitte miski ei liigu nagu paremuse poole ja see, mis olemas on, läheb järjest hullemaks. Ma mõtlen – terve linn on tapetseeritud reklaamidega, kus hoorameigiga modellile on ball-gagiks väike roosa siga suhu topitud, juures kiri, et “Orjamüük!”
Kui palju peab täpselt viina jooma, et sellise asja peale tulla või täpselt kui palju peab palka saama, et selline asi oma modelliportfoliosse lisada vabatahtlikult? “Oi, mr. Lagerfeld, jah, see olen mina, kas te soovite mind ikka oma seelikut reklaamima? Ma võin veel 10 kilo alla võtta! Oi, ei, KMI 15.2 on täiesti normaalne, kellele neid lapsi ikka vaja on, eks? Ha-haa!”
Oeh.
Üritasin ennast registreerida ainetele järgmiseks semestriks ning loomulikult suurem osa loenguid, kus ma tahaks käia, nõuavad eeldusaineid, mida ma läbinud pole ja ülejäänute juures on frustreeriv kirjake, et “Registreerimine osakonnas”, mis võib siis tähendada ükskõik mida enam-vähem, alates siis tabamatute assistentide jahtimisest mööda alma materit ja lõpetades väriseva käega mingi untsuläinud koopiapaberi tagumisele küljele enda nime kirjutamisega.
Sain oma inglise kirjanduse seminaride asemele samas midagi huvitavat ka, nt. “Arktika antropoloogia”, ma loodan, et seal räägitakse ohtra videomaterjali kaasabil eskimonaistest, kes oma lapsed ja koerakutsikad ühtse ekskremendise puntrana enda beebihüljeste nahast tehtud kapuutsi sisse sooja panevad ja eelpoolmainitud beebihüljeste surnuksmaterdamisest tammise vembla või paraja suurusega vaalaluuga.
Ja siis ma mõtlesin, et Pisinana on vähemalt osaliselt süüdi mu untsuminekus ning düsfunktsionaalsuses.
Kui ma olin 12-13, siis ta ütles mulle, et senikaua, kuniks ma meeles pean, et kõik mehed eranditult on sead, siis mul on paljud mured elus murtud ja paljud küsimused üllatavalt lihtsa lahenduse saanud. Kevadel, kui ma peale pikema suhte ootuspärast surma üksi jäin, siis ta tellis mulle restoranis punast veini ja andis mulle sõbraliku soovituse, et ma peaks endale kindlasti augutäiteks ühe meesterahva leidma. Suvel, kui me kolisime, ostis ta mulle kaheinimesevoodi (selle poomi asemele, kus ma varem magasin) ja kommenteeris asja ise nii, et siis mul on ometigi natuke ruumi “intiimsete külaliste kutsumiseks”.
Eile ta suunas ta mulle oma läbitungiva pilgu ja ütles enesekindlalt, et kui naine tahab oma meest õnnelikuna hoida, siis naine peab oma mehe aegajalt litsidesse lubama õhtuti ja illustreeris seda kohesama ka värvikate tõsieluliste näidete ja teoreetiliste arutlustega, kust jooksid läbi sõnad nagu “jooksuaeg”, “nagu loomad”, “jah, miks ei, ka sina võid muidugi kuskile minna, kullake, aga muidugi mitte samade inimestega, kellega su mees”.
I need a drink.
N.
.20 jaanuar
Mnjaa.
2h magamist, kell 7:46 hommikul külma ja hämarasse rongi, kusjuures rongisõidu ajal sa loed uuesti üle “Tappa laulurästast” ja tõrjud pidevalt tagasi mingi kollaste hammastega perverdi lähenemiskatseid. Millegipärast, kui sa raamatut loed, siis kõik pervarid arvavad, et sa oled armas ärakasutamist ootav hoorake, umbes nagu mõnest jaapani hentai-multikast väljaastunud olend. “Õpetaja, see on liiga suur, et minusse mahtuda, oi, oi, aah!” eksole. Ignoreerisin perverti ja lõpuks ta hakkas pahaselt omade asjadega tegelema.
Jõudsin uniselt ja ebaelegantselt Tartusse, siis läksin ja sõin Ingli makra ja porgandipirukad ära ja peale seda ma läksin ja jõin Nele viina ära kõik ja peale seda ma magasin pisut, ärkasin ja läksin ja sõin Euraasia-mõõtu tüki Rentsi & Kala plaadipitsat ja seeliku peal oli tonn heledaid ja armsaid koerakarvu… Rentsi koerad meeldivad mulle; must ja valge koer tuleb alati meelde ja muidugi mu enda koer ka, keda ma pole näinud üle poole aasta…
Nutma ajab, kui sa mõistad, et su sokkides ja kampsikutes pole enam peale pesumasinast tulemist karvu. Sa oled karvavaba. Enam ei olegi su riietes reetlikke… Mnjah.
Ja naljakas pisut on mõelda, et samal ajal kui Rents Austraalia poole sõidab, sõidan mina Egiptuse poole.
Veider, milline duaalsus mul on oma lähemate sõpradega. Arvestades, et 90% mu lähemaid sõpru on aasta raames lapse saanud või rasedaks jäänud, siis tasub ainult loota, et see karikas minust mööda läheb. Esialgu.
Põhimõtteliselt olen ma mööda Tarbatut ringi ännanud ja otsinud õnnetuid heausklikke inimesi, kelle alkoholivarudele 1:0 teha ja kelle kulul süüa, kuigi kõik fashionistad vaataksid mind ja teataksid, et: “No SULLE nüüd küll 1-2 eine vahelejätmine liiga ei teeks…!” A.-le tassisin poest leiba ja Merevaiku hüvituseks enda pattude ja õgardluse eest, aga muidu ma olen lihtsalt parasiiti mänginud süüdimatult. Ja kohvi antakse mulle nagunii priipärast.
Inimesed vaatavad mind uskumatu pilguga: “Sa oled hakanud suitsu tegema?” – “Jah.” – “Aga sa ju ei sallinud…” – “Jah.”
Ja siis sa üritad seletada, et kõige suuremaid vikerkaareinimesi võib leida kõige suuremate homovihkajate seast ja püüad seletada, et sa olid lihtsalt üks loll väike inimene, kes võttis suureliselt sõna teemadel, millest ta midagi ei teadnud ja et see ongi põhjus, miks su blogimine nüüd alla käib; sa saad järjest enam aru, et sa mitte millestki mitte midagi ei tea ja millest sul siis õieti üldse rääkida ongi…? Aga inimesed ikka vaatavad imelikult ja ehmunult.
Kehitan õlgu.
Justkui see oleks see kõige suurem patt.
Ainus sms-eerimine mu telefonis on toimunud sel baasil, et hüsteerilised eksid on mulle saatnud sõnumeid stiilis: “Et ma su larhvi Tarbatu linnas ei näeks, hoia must eemale, sinust on villand, sa oled võigas!” ja ma olen ennast meeleheitlikult üritanud majaseinte äärde hoida ja üleüldse mitte jalus olla; no mida sa muud teed, kui sa nii neetult võigas oled, eks.
Kurb muidugi, et see on ainus huvi, mida inimesed tunnevad minu vastu. Et ma neist eemale hoiaks.
Kartsin Tartusse tulekut ja nojah, eks ta tuletabki valusaid mälestusi meelde. Vaatad silda – siin ma nutsin hüsteeriliselt ja loopisin mingeid nipsasju voogudesse. Vaatad parki – siin ma nutsin hüsteeriliselt ja mõtlesin, et peaks nipsasju voogudesse loopima. Vaatad… Vaatad ükskõik mida ja kõik halb tuleb jälle meelde. Aga nüüd ma saan siin turistina olla, ma tean, et ma võin soovi korral ära minna. Ja… Siis ongi parem. Vaatad külmavereliselt ja mõtled: “Häh!”
Ma olen hakanud fännikirjasid saama, see ehmatab ja meelitab ühtaegu.
Mina – ja siis fännikirjad.
Jeebus.
Eksamitulemused on ka hakanud tulema, omaeluloolisuse eest sain B, see muserdas mind, sest ma olin jällegi – kõik enda jaoks läbi mõelnud ja kohustusliku kirjanduse läbi lugenud (ainult 1 raamat jäi lugemata, aga selle kohta polnud eksamil küsimust ka) ja ikka ma ei saa A-d. Ju olengi sündinud rumaluke ja idioot, mis teha. At least I have chicken…
N.
.14 jaanuar
.rubriigist "tudengite sõnumeid (linna)valitsusele"
Eksamisessioon ähvardab vaikselt lõpule jõuda ja tegelikult peab mainima, et ma nii hullumeelselt polegi läbi kukkunud kõiges nagu ma kartsin. Siiani pole ükski hinne alla C olnud. Ma pole muidugi kätte saanud näiteks kristlus Aasias hinnet ja homne eksam on ka selline… Noh, udutamise eksam. Udutada võib ilusasti ja samas võib udutamise asemel paberile ka pesueht sudutamine tulla, nii et mine sa tea.
Tegime täna H. juures õpigrupi 8 inimesega, kes meie kursusel on ja omaeluloolisuses käivad. Pakkisin kaasa hea tuju, mõningad kesised teadmised jaapani päevikukirjandusest ja 3 pakki Selga küpsiseid ja vajusin kohale. Tee peal õrisesin, et miks mina ei võiks Kadriorus elada, nii ilus oli kõik seal.
Õpigrupp ise möödus vaheldumisi lobisedes ja asjast rääkides, asjast rääkimine jõudis liigsageli Asjast rääkimiseni ja sel hetkel, kui kursavend õnneliku naeratusega Murasaki kohta ütles, et too oli MILF, siis me tegime vist teepausi. Igastahes, sellised koos õppimised-arutamised on väga efektiivne viis õppimiseks, peab selle kombe sügavale juurutama meie kursa raames.
Hiljem rääkisime nt. lucid dreamingust, see tuli ühe teosega meile sisse ja hakkasime omadest kogemustest rääkima, ma kirjeldasin, mismoodi ma vajutan õudusunenägudest pääsemiseks teadlikult Ctrl-Alt-Delete nuppusid unes mingisugusel imaginaarsel klaviatuuril ja kirjeldasin, mismoodi ma pidin “sisse lööma” kindla numbrikombinatsiooni, et lennata saaks, mispeale seltskond enam-vähem oimetuna kokku kukkus naerust ja H. uuris lõbustatult, et “Sa kasutad isegi oma unenägudes cheat-koode?!”
Ilmselgelt ma mängin liiga palju arvutimänge.
Hiljem sooviti mulle ametlikult raamatu puhul õnne ja isegi kallistati ja mul kippus vägisi pisar silmanurka, tegin kähku minekut ja tegin õues ühe hea rahustava suitsu seepääle. Oh teid, inimesi… Nii toredad olete teinekord.
Koju minnes otsustasin poode väisata, et leida ehk midagi sobilikku reisi jaoks ja loomulikult otsisin ma seda sobivat reisirõivast kleitide juurest, khm. Leidsin ideaalse gootipifi-kleidi, sellise musta, läikiva, kahara, laiade õlapaeltega ja justkui isegi korsetiosaga ning hind oli mõistlik. Sobib täpselt selle “eluheitlustest pisut räsitud ja hooletu, allakäinud 19. sajandi steampunk aadlidaam” kuvandiga, mida ma vaikselt üritan luua viimasel ajal*; see räsitud hooletuse, eluheitluste ja allakäigu osa tuleb mul juba ludinal välja, nüüd on ainus probleem sellega, et ma peaksin seejuures veel emane olema ja daamilik pealekauba, ma ei oska naine välja näha, ma olen selline unisex variant.
Ruttasin selle tekstiilitööstuse imega siis proovikabiini… Ja siis jäin kleidi sisse lõksu. See oli sedasorti kleit, mis tuli üle pea ajada endale ja pea, käed ja õlad läksid läbi ja siis see asi jäi rinnakorvi peale tropina kinni sest ilmselgelt välismaal elavad ainult sisselangenud rinna ja olematute tissidega inimesed, igastahes ma ei suutnud seda neetud asjandust üle oma roiete sikutada, kuigi ma vaatasin, et tegelikult oleks pihast paras olnud küll. Nii, hakkan siis asja seljast ära kiskuma.
Ei liigu ei edasi ega tagasi. Selga läks nagu lepse reega, ei pidanud suruma, ära ei tule. Mida…?!
Siis ma sitsisin seal proovikabiinis, mingi võikalt tugevast materjalist kleit järjest tugevamalt verevarustust kinni surumas, mingisugused alusseelikud ja mustad volangid üle pea ja rabelen nagu meeletu, ise kõvasti sarnanedes mustaks värvitud tulbile, mida kevadtuul õrnalt sakutab. Lõpuks jäin ähkides paigale ja mind tabas väga selge visioon, mistõttu ma pean sellises eriti alandavas olekus välja koperdama ja endale kellegi appi paluma stiilis: “Appi, palun tirige see kleit mu küljest ära!”. Ma ei suutnud oma käsi üldse kasutada eriti, sest ma olin eriti ahistavalt vangis.
See rõlge mõte pani kõik mu näärmed adrenaliini pritsima ja lõpuks peale ebainimlikke pingutusi sain selle hirmsa asjanduse seljast ära, seda peamiselt tänu oma võimele õlaliigest oma pesast pisut välja kakkuda ja tagasi toppida ilma suuremate vaevusteta. Sain lõpuks kleidi seljast, endal juuksed kammitud (nägin välja nagu sulgi soputav kana peale kuke innukat huvi) ja sain kleidi tagasi rippuma viia, tegin seda muidugi iseäranis suure vihaga.
Homme saan aga tõesti eksamisessioonile joone alla tõmmata, esmaspäeva hommikul sõidan Tartusse, saan Ingliga kokku ja peale seda lähen Nelega viina jooma, selle me panime paika juba. Mina ja Nele on muidugi selline plahvatusohtlik kombinatsioon ja kui me omavahel ei plahvata, siis ilmselt plahvatame väljapoole ja me mõlemad oleme parajad napakuste magnetid ja omamoodi ka sitavikatid, nii et ma usun, et esmaspäeva õhtul või hiljemalt teisipäeva hommikul võib Riia mäel täpselt sellist pilti näha.
Ilmselt täiskomplekt koos kaelkirjaku ja Chris Pontiusega.
Tore, et mul elus prioriteedid kenasti paigas on.
/…/
Täna mõtlesin, et kahju, et mul ühtegi head oskust ei ole. No okei, ma oskan ennast lolliks teha hämmastava kiirusega ja mingil määral oskan ka sõnu seada (=lapsena polnud ka muud elu peale raamatukogu liikmekaardi), aga mul pole ühtegi… Noh, sellist, nähtavat asja. Ma ei oska ilusasti joonistada, mu lauluhääl on võimsa ulatusega, aga ma kõlan lauldes nagu vägistatav metskits, ma ei oska ühtegi pilli korralikult mängida (nooruses sai pisut klaverit õpitud, aga see on enamvähem meelest läinud, oskan ainult hädiselt klimberdada), ei oska hämmastava kiirusega origamit voltida…
No teate küll, kujutluspildid: istud pargis, voolid oma krdi 2-ga hinnatud matetööst parajasti väikest fööniksit, et see siis tuhaks põletada ning siis tuleb pargist Tema ja küsib, et oi, kas ise voltisid v? Ja sina vastad ujedalt, et natuke oled harjutanud, tere, ma olen Nirti, kuidas käsi käib? Tahad abielluda? Mul 1 sõrm on veel sõrmuse jaoks vaba.
Või istud tühjas auditooriumis klaveri taga, mängid süngemast süngemana Kuupaistesonaati, su pikk must seelik keerdub daamilikult su jalge ümber, minevikuvarjud värelevad seintel, juuksed langevad piimvalgele nahale ja hingestatud smaragdrohelised silmad jõllitavad klaasistunult ainult endale kättesaadavat kohta ja siis astub uksest sisse Tema ja küsib, et ise õppisid mängima v? Ja sina vastad ujedalt, et natuke oled harjutanud, tere, ma olen Nirti, kuidas käsi käib? Tahad abielluda? Mul 1 sõrm on veel sõrmuse jaoks vaba.
Või istud kuskil täiesti suvalises kohas, joonistad meisterlikult oma kaustikusse ja siis tuleb Tema ja küsib, et oi, kas sa oled kunstnik v? Ja sina vastad ujedalt, et natuke oled harjutanud, tere, ma olen Nirti, kuidas käsi käib? Tahad abielluda? Mul 1 sõrm on veel sõrmuse jaoks vaba.
Või istud tühjas koridoris peale väsitavat koolipäeva lõppu, väljas hämardub, kevade hõng heljub igal pool, mängid nukralt suupilli, tuleb Tema ja küsib, et oi, sa oskad tõepoolest suupilli mängida v? Ja sina vastad ujedalt, et natuke oled harjutanud, tere, ma olen Nirti, kuidas käsi käib? Tahad abielluda? Mul 1 sõrm on veel sõrmuse jaoks vaba.
Oeh.
Katsu sa kirjutada ja samasugust efekti saavutada. Kõik tuhisevad sinust mööda ja vaatavad, et nohik, krt.
N.
________________________________
* See tähendab, et mul on olemas pikk must seelik, tanksaapad, kaabu ja choker ning pealuupildiga villased sokid. Algus on tehtud, eks. Nüüd pean kuskilt monokli ja revolvri veel saama ja soovitavalt Hugh Jackmani.
.öö
Vana hea sõber insomnia ongi täiesti ametlikult tagasi külas, aga seekord on mul oluline trump tema ees. Kui ma 2 aastat tagasi üldse ei maganud vms, siis seekord mul on vanaema; vanaemal on igasuguseid salapäraseid teesid ja müstilisi tablette, mis minuga imet teevad. Kell 18 peale umbes 32 tunnist ülevalolekut viskas mul üle, ulgusin abi järele ja 5 minutit hiljem olin oimetuna voodis sirakil ning järgmine äratus kell kolm öösel, erakordselt puhanud ja virgas olek. Pean ikka endale mingi arstiaja sebima, mille kaudu endale hobuserahusteid ja unerohtu saada. Depressiooni ma kusjuures endal ei taju eriti, hirmus reibas, enesekindel enda suhtes optimistlik ja teotahteline tunne on. Tunnen, et tahaks endale seda Hermione ajakella, et saaks kõikide nende asjadega tegeleda, millega tahaks, aga vahepeal harva tabavad mind süngelt tuttavad ärevus- ja hirmuhood ning unega on nagu ta on. Peale 32h ülevaolekut ja unerohu sissevõtmist magasin 9 tundi. See on tegelikult “ainult” üheksa tundi, sest ma olen üks neist inimestest, kes lõdva randmega suudab 14-15 tundi magada.
Peab pisut kaaluma, kuna mul nagunii absoluutselt mitte mingisugust elu ei ole, siis kell 04-05 ärgata ja kuskil kell 19-20-21 magama minna õhtul tundub olevat üsna sobilik tegelikult. Ma olen pigem hommikupoole ööd üleval olija ja tegutseja, praegugi silmad vilavad ringi ja vaatan, et oleks sobilik aeg end kohvitassi ja kohustuliku kirjandusega kerra tõmmata. Ise kahtlustan, et mandlioperatsioon (mis koos eelnenud rõveda mädaste põletike perioodiga mul selle semestri pisut tuksi keeras) on selle reipuse ja energia taga. Ma ei mäletagi enam, milline kurguvalu välja nägi, tunnen ennast oluliselt elujõulisemana ja… No arvata võib, et kehale meeldib, kui temast üks kole ja pidev põletikukolle välja lõigatakse.
Saatsin keelekeskusesse kirja ära ja loodan, et saan sellesse Contrerase gruppi, mis hakkab EKN kell kaheksa koos käima, see sobiks mulle praktiliselt ainsana. Esmaspäeval tekiks siis 2 tunnine auk enne klassikalist araabia kirjandust, aga ma saaksin selle ilusasti täita inglise renessanssikirjandusega ja see veel pakub mulle pealekauba huvi ka; no muude asjade seas räägib see ka Shakespeare’st, halleluuja.
Tunniplaaniga olen ma praegu väga rahul, kokku 15 ainet ja teisel perioodil lisandub kuueteistkümnes ka juurde, ainult kirjandus, kultuur, antropoloogia, kunst, filosoofia…
*närib närviliselt huult*
Veebruar on nii ärritavalt kaugel.
Ah, tuhvel sellega. Küllap ta varsti kätte jõuab. Ainus mure, et reisilkäik tekitab jälle teatud augu. Aga ma saan kohustuslikku kirjandust kaasa vedada ja lennukis-bussis lugeda, nii et see peaks leevendama.
Jah, olen väike nohik.
EDIT: Sain kirja, et minu valitud rühm oli täis. Saatsin kohe kirja vastu, et palun pange mind siis ükskõik millisesse kell kaheksa alustavasse B2 rühma, sest mul algavad kell kümme teised loengud. Saame näha.
/…/
Kõndisin linnas ja imetlesin ennast ümbritsevat ilu. Härmatis ja lumi on puud nii valgeks ja hapraks teinud, et tekib tunne, et ma ei kõnni mitte Tallinna tänavatel, vaid külastan mingisugust täiesti ebareaalset klaasskulptuuride näitust. Üks Indrek Hargla kirjutis tuli meelde selle peale kohe. Kõigele lisaks kadusid kõik majad, mis olid kõrgemad kui 6 korrust, mingisuguse pehme valge hägususe sisse. Üleüldse oli tunne, et ma olen suure pehme vatiteki all peidus ja kõik on hästi.
Ainult talvel saab selliselt mõjuvaid hetki näha ja tunnetada. Ja ma mõtlen, et mujal maailmas on ka kindlasti ekseptsionaalselt toredaid ja unustamatuid hetki ja asju, mida kogeda (maavärinad, pärakusse tungivad ogalised kalad, liivatormid, orkaanid, kollatõbine kraanivesi, haid, elusatel ja kinniseotud ahvidel kolba lõhkipeksmine ja rabeleva looma aju lusikaga söömine, terroristid, karismaatilised kristlikud sektid, bullet ant‘id*, tütarlaste infantsiid, Hiina Rahvavabariik, tsampa, Ida-Euroopa turistid käitumas nagu Ida-Euroopa turistid, kodusõjad, Pizza Hut, moskiitod jne), aga korralik põhjala talv on ikka asi, millest ilmselt välismaal elades hakkaks rohkem puudust tundma kui mustast leivast, sprottidest või kamajahust või veel hullem – Kalevi šokolaadist.
Peale Erlessa kingitud endatehtud šokolaadi olen ma veendunud, et ainus õige šokolaad on enda Erlessa tehtud: meeldivalt krobeline, pistaatsiapähkleid punnis täis ja meeldivalt kakaone. Ja leiba ei tohiks üldse eriti süüa, eriti taljevaenulik kraam, sama kehtib ka šokolaadi kohta.
Sprotid-vürtsikilud on iseasi, aga millegipärast arvan, et erineval viisil sissetehtud kalu leiab igalt poolt.
Talv…
Ma olen 21 aasta ja 11 kuuga suutnud nii ära harjuda nelja konkreetse aastaaja vaheldumise tsükliga, et ma kujutan ette, et kohtades, kus näiteks on kaks varianti ainult, kuiv ja vihmane, vaheldugu need siis kui kiiresti tahes, ma hakkaks puudust tundma selgepiirilisest erinevusest. Kuigi võib ju väita, et erinevus ei saa enam selgepiirilisemaks minna, kui enne mussooni näeb kogu krempel välja nagu peotäis õlgi ja peale mussooni on kõik kohad lopsakaid õisi täis. Ma ikka igatseks talve ja suve vaheldumist.
Aga samas ma usun, et ma olen võimeline kiiresti ümber harjuma või soojalt maalt puhkuseks nädalaks ajaks talve vaatama sõitma. Kui ikka väljas on -15 kraadi, siis mulle piisab 1 nädalast aastas täiesti selle jaoks, et tulla, kauneid vaateid nautides õhata ja siis, kui ma avastan, et ikka räme külm on, siis tagasi lennukile karata ja minema kihutada.
/…/
Oeh, muud maad ja “mujal”… Daziga just rääkisime, et peale seda, kui ma olen Lähis-Idat põgusalt nuusutanud, kõrbes käinud ja kohalikku kebabi proovinud, siis ma klammerdun nuttes lennujaamas pingi külge ja mind tuleb jõuga lennukisse toppida ja Tallinnas istme küljest lahti kangutada terasvarvaga. Oled seal, tead… Toit on imehea, kliima on soe ja inimlik, inimesed on elavad, temperamentsed ja ilusad, toapoisi selg kumerdub meeldivalt dollari ootel, taksojuhid ja turukaubitsejad üritavad süüdimatult tünga teha ja võtavad seda kui paratamatust, kui ei õnnestu, tunned ennast hästi ja elusalt, väikesed sümpaated skorpionid tantsivad reas Offenbachi “Orpheuse” kankaani, eskapism on täielik ja siis tuled tagasi Eestisse ja tõenäoliselt saad juba lennujaama sõimata kellegi käest, külm vihm ladistab raheseguselt vastu vahtimist ja SL Õhtulehe kollane reklaamleheke röögib näkku: “STRIPPAR MARCO TANTSIS JÄLLE TUHAS!” või “VALITSUS TÕSTIS KÄIBEMAKSU 37% PEALE! “SÜÜDI ON ANSIP!” ÜTLEB SAVISAAR!” või “ISEÄRANIS SUUR JA TÕETRUU ENNUSTUS SENSITIIVI-TIINALT KOGU AASTAKS!” või “KERTTU RAKKE EITAB HOMOSEKSUAALSEID KALDUVUSI”*
Siis vast tekiks küll tahtmine siiralt küsida, et: “Noh, mis te seisate seal niiviisi häbelikult reas ja kohmitsete? Sõitke aga julgesti põrgusse!
Praegu ma vaatan, et homme päevaks lubatakse Kairos 21 kraadi sooja päevaks ja 10 kraadi õhtuks ja Jeruusalemmas lubatakse 17 kraadi sooja päevaks ja 2 kraadi ööseks, nii et ma täpselt ei tea, mis jutud need siin on päikesekreemist ja 30-kraadisest kuumusest. Vaatan, et tuleb jakk kaasa pakkida hoopis ja tanksaapad jalga nöörida.
Uurisin, et Egiptuses elavat ka skorpione ja rõõmustasin, sest ma olen ammu tahtnud skorpione näha ja loodan, et kui me bussiga Siinai mäele sõidame, siis plaani kohaselt jõuame me sinna umbes keset ööd ja siis peaks bussis magama, ma vast magan natuke ja siis hajun bussist välja ja kondan pisut ringi ja kiusan kõrbe. Mul on ka mingi kahtlane tuju lasta end nõelata skorpionil (umbes samamoodi nagu ma tahaks 1 kord elus kobra poolt hammustatud saada üksnes selleks, et teada, mis tunne on; medõde vastumürgiga peaks muidugi lähedal passima ja peale natukest agooniat mind päästma), aga usun, et siinkohal jääb esialgu kaine mõistus peale. Aga skorpionid on nii ilusad, haprad ja ohtlikud, meenutavad mulle Kassi otsapidi.
Mul käivad igasugused destruktiivsed hood peal ja emotsioonikütt olen ma ka. Hea meelega käperdan ohtlikke asju nagu maod, ämblikud, skorpionid, pühakirjad, võõrad koerad, meesterahvad ja poliitiliselt ebakorrektsed teemaarendused.
Millegipärast see ohtlikkuse ja võõraste maade jutt tuletas selle meelde, et Indias olevat maosõprade organisatsioon, mille liikmed käivad vigastatud madusid ravimas. Indias olla mingi selline maoliik, mis armastab end puuokstelt ohvritele pähe kukutada; ohver muutub uimaseks ja madu sööb ta ära. Kohalikud hindud kandvat selle kaitseks metallkiivreid peas, kui läbi džungli lähevad ja maod kukuvad ennast vigaseks vastu neid kiivreid.
Ja siis need maosõbrad käivad neid ehmunud ja solvunud ja vigastatud madusid kokku korjamas teeradade pealt ja toidavad neid enamvähem vägisi hiirte ja muu säärasega ja kui tupsununnud on ennast jälle pisut kosunud, siis viiakse nad hoolitsevalt tagasi metsa ja tõenäoliselt aidatakse oksale ka ronida.
Pratchetti “Viimases mandris” olid sarnase skeemiga loomad kukukarud, kes olid siis pisikesed armsad kaisukarulaadsed värdjad, kes ennast ohvritele pähe kukutavad, kui puu alt läbi minna. Pratchetti raamatutes on ikka üllatavalt palju naljakat tõtt, ma pidin end oimetuks naerma, kui ta “Heades ennetes” kirjeldab, mismoodi iga plaat, album või kassett, mis sul autos kauem kui 2 nädalat vedeleb, muundub “The Best of Queen” plaadiks, sest mulle tuli meelde, et iga kord, kui Telc mind kuskile sõidutanud on, on tal “The Best of Queen” plaat tolknenud kuskil ja ta on pidevalt kurtnud selle üle, et hangi palju plaate sa tahad autosse, kõik, mis sul on, on “The Best of Queen” või eriti heal juhul “The Very Best of Queen”.
Keegi võiks nüüd seda kukumadude ja nende maoarmastajate lugu kas ümber lükata või kinnitada, ma ei ole kindel, kas see päriselt ka nii on, aga isegi linnalegendina on see lõbustav.
Mul läkski meelest enne mainida, et toredate ja unustamatute elamuste nimekirja võiks kuuluda ka see, et sulle viskub džunglis madu pähe kinni, seda tõenäoliselt muidugi peale seda kui sa oled Paraponera clavata pessa kukkunud ja enne seda just oma pärakust süütuilmelise ogalise kala välja kakkunud.
N.
____________________________________
* – Paraponera clavata
** – teate küll seda käibenalja, et helistatakse Marile ja küsitakse, et mida tal on öelda oma suhte kohta Jüriga, helistatakse Jürile ja uuritakse, et kuidas ta kommenteerib oma väidetavat suhet Mariga ja siis on suured pealkirjad: “Mari ja Jüri eitavad suhet”.
