.29 detsember

Eksam on homme kell kaksteist ja ma olen praeguseks juba käega löönud.

Ma võiksin õppejõu vast seina külge kinni rääkida üldistest põhimõtetest, arengusuundadest, sellest kuidas üks asi läheb üle teiseks ning muundub, võiksin joonistada ehk isegi mingeid võrdlevaid tabeleid erinevate jumalate triaadide ja erinevate religioonide erinevuste ja sarnasuste vahel, aga kuna tegu on minu arusaamise kohaselt jällegi ühe äraneetud faktiteadmistele tugineva eksamiga, siis ma juba olen ette leppinud sellega, et ma saan üsna keskpärase tulemuse ja mu särav ja briljantne akadeemiline karjäär saabki välja nägema nii, et üks kisendav keskpärasus peksab teist kaikaga lagipähe. Aastaarvud…

Just praegu otsustasin, et võtan usundid algusest peale uuesti ette ja kordan paar tundi tähtsamaid isikuid, mõisteid, aastaarve ja muidugi vahtisin ma üsna lootusetu pilguga kõike, segi kipub minema kõik omavahel. Üks segane lugu on näiteks Rooma usunditega, eriti Mithra-kultusega, selle kohta leiab väga vähe informatsiooni. Kui ikka võtad raamatu ette ja loed sealt selge sõnaga, et “Midagi kindlat ei olegi teada”, siis see tekitab teatud käegaloomismeeleolu.

Ma ei ole aastaarvude ja kindlate faktide meeldejätmise peale tugev, ausalt… Kui ma praegu järele kontrollimata üritan Muhammadi surmaaastat määrata, siis ma suudan ta panna kuskile aastasse 630-635… Kontrollisin, 632 on õige. Väga mööda ei pannudki, see annab pisut lootust, irw.

Igastahes, seda hala on kõik kuulnud ja see pole praegu oluline. Ma üritasin lihtsalt enda jaoks oma kõige suurema nõrga kohta lahti kirjutada ning valmistun leppima oma tulevikuga. Ma olen täheldanud, et ma saavutan täitsa häid tulemusi siis, kui ma konkreetselt alla annan, käega löön, tuimalt asja läbi kordan ja lähen sellise mentaliteediga asja tegema, et “Peaasi, et läbi saaks kuidagi.” Kui sa valmistud mentaalselt E-ks, siis on iga sellest kõrgem saavutus meeltkosutav positiivne saavutus, irw.

Eks ma nii kipungi tegema sageli ja paljudes asjades: inimsuhetes, enda mingite ülesannete täitmisel… Eelda halvimat ja valmistu selleks, et halvimast pisutki parem lahendus saaks sind positiivselt üllatada. Tegelikult ma usun, et kui ma ennast kokku võtan ja eksamil keskendun üritan oma mälu pingutada, siis alla C vast ei tohiks saada. Oma olemuselt on siiski tegu ainult ülevaatega.

Aga Johannese evangeelium oli tõeliselt huvitav lugemine. Paljud inimesed ehk kardavad pühakirjasid lugeda, sest peljatakse mingit “väga diipi” teksti, aga unustatakse ära, et need lood pärinevad kõik ajast, kus suuline pärimus oli prevaleeriv – järelikult on kõik tegelikult väga ladusas, kergesti meeldejäetavas vormis esitatud.

Homsega läheb siis sess oma tõelises ilus lahti. Ja tõelised aastaarvude ja keeruliste nimede pommid on alles mind rõõmsalt tulevikus ootamas. Ma arvan, et selleks ajaks olen ma nii tümaks tehtud, et ma väga ei kiusa lugejaid oma mäejutlustega.

Õnneks sai täna kinnitust see, et mul on, mida oodata – mulle siiski leidus reisumeeste seltskonnas vaba koht ning 13-20 veebruar olen ma tõepoolest Egiptuses ja Iisraelis. Tegu siis põhimõtteliselt erinevate kultuuriliste objektide (muuseumid, pühapaigad, Püha Linn, kloostrid) külastamisega, nii et asi, mis peaks iga, irw, tulevase orientalisti toolile kleepjaid triipe jätma panema. Kuskile hotelli basseini äärde vedelema või randa ennast praadima ma endastmõistetavalt ei lähe kalli raha eest. Ma ei julgekski teiste inimeste juuresolekul riideid seljast võtta niimoodi ja päevitust ma nagunii kardan nagu tuld, kaasa saab võetud kõige kangema SPF-ga kreem üldse.

Naasen Lähis-Idast valgena nagu kummitus.

Ainus mure on see, et mul lihtsalt ei ole riidekapis heledaid riideid, mustades riietes minek aga on ilmselt paras overkill, vähemalt mõned lohvakad valged pika varrukaga pluusid peaks hankima kuskilt. Muudest asjadest võtan kaasa oma musta seeliku ja mustad linased püksid, saapad jätan koju ja lähen ketside, mis on endastmõistetavalt mustad. Ehk leian kuskilt mõne heledama hõlsti ka.

Homme peale eksamit lähen ja teen endale ka passi, mul seda moodsa kultuuri imet nimelt ei olegi üldse olemas, ainult ID kaart.

Kulda-teemante, uhkeid hilpe ja vesipiipusid ma kokku ostma ei lähe, tahaks lihtsalt natuke kohalikku õhku nuusutada ja rahvusköökidega lähemalt tutvust teha (aplus, aplus…) ja nädalakese täiesti teist maailma näha sellest, mis meie ümber on. Arvutit kaasa vedama ei hakka, loodan reisikaaslastelt mõned minutit varastada õhtuti või külastada avalikku internetipunkti, kui tunnen vajadust midagi netist uurida.

Ootusärevus reisi ees nullib tegelikult kõik hirmud eksamite ees ja muudab need kuidagi tühiseks. Eksameid saab ju alati uuesti teha, keda kotib. Peaasi, et nad kiiresti mööda saaks ning et ma saaks juba lennukisse istuda ning tundmatusse sõita.

Oeh.

Elu teeb meeldivaid pöördeid vahepeal, tõepoolest.

N.