Tänase päeva võib vabalt korstnasse kirjutada, sest ühtegi kohustusliku kirjanduse teost ma ei ole nuusutanudki, oma vana head Daodejingi sirvisin pisut kordamise mõttes. Lugesin paar tundi kristluse kohta netist, judaismi kohta ka* ja lugesin Schimmeli “Islami” läbi, see pole teab-mis saavutus, selline tilluke taskuformaadis ~150lk paksune raamat.uke Kohustusliku kirjanduse alla ma seda otseselt ei loe (mul on mingi lahterdus, et kohustuslik kirjandus on selline, mis sisaldab infot, millele Interneti kaudu ei pääse enamvähem sama mugavalt ligi). Tegelikult oleks pidanud lugema sealt paarkümmend lehekülge ainult, aga oli hästi kirjutatud raamat ja niimoodi läks siis kõik loosi. Ega mööda külgi maha ei jookse.
Eile kordasin küll põhimõtteliselt kõik olulised aastaarvud ja mõisted läbi kõikide usundite kohta, aga täna tahtsin asja ikkagi rohkem uurida ja meelde tuletada, seda enam et see on osaliselt nagu kahe kärbse tapmine – kristluse ajalugu Aasias on mul ju eraldi ainena täiesti. Piibel on mul küll läbi loetud aastaid tagasi, aga õhtupoole vaatan, kas jaksan – loen ehk Johannese evangeeliumi uuesti läbi. Seda muidugi juhul, kui ma Piibli üles leian kuskilt.
Kuidagi rusutud ja ängistav tunne on ja mitte ainult väikese pohmaka tõttu (ma ei kanna peale oma nüüdseks ~25 kilo kaotamist enam üldse alkoholi, klaasike kangemat ja ma olen täielik pudilõug-kapsas). Kahtlustan selles seda, et mulle üldse ei istu sellise dualistlikud, monoteistlikud ja eshatoloogilised usundid ja tundide kaupa nende kohta lugemine (judaism->kristlus->islam) mõjub kuidagi depressiivselt.
Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel selline efekt on. Ka peale “kristlus Aasias” loengut reedeti olin ma alati pisut õnnetu ja nukker, kuigi loeng ise on väga huvitav.
Et siis jah, kristluse ajalugu…
No kristluse ajalugu (eks iga suure religiooni) on sisuliselt võrreldav puu kasvamisega – seemnest idaneb võrse ja sellel võrsel kasvab kaks lehte ja siis see võrse kasvab ja lehti ja oksi ja harusid saab järjest enam, kui ma näiteks kristlust üritan eemalt skemaatilisena vaadata, siis ma näengi sellist hästi harulist ja kaharat puud, kusjuures iga oks ja haruke on siiralt veendunud, et just tema usub seda “õiget” asja ning vaatab kaastundlikult-haletsevalt-põlglikult-vihkavalt teisi oksasid, mis kõik sama siiralt oma rida usuvad. See on justkui mingi takerdumine (minu kui võrdlemisi usukauge inimese jaoks) ebaolulistesse detailidesse ja siis nende pärast kaklemine. Heaks näiteks on viiendal sajandil aset leidnud skismad.
Kõigepealt arvati, et Jeesus Kristus oli üks tervik – inimlik ja jumalik omavahel segunenuna ja harmoonilisena eksisteerimas. Mopsuestia Theodoruse õpilane Nestorius (386–451) jõudis aga oma mõtistkluste ja filosofeerimiste käigus järeldusele, et ei, päris nii see nüüd ka olla ei saa. Et kuidas siis – inimlik ja jumalik korraga? Ja tuli välja teooriaga, et Jeesuses eksisteeris korraga kaks olemust – jumalik ja inimlik, aga need poolused eksisteerisid teineteisest eraldi, omavahel kokku puutumata.
431 aastal mõisteti Nestorius Efesose kirikukogu poolt rängalt hukka, põhjuseks toodi see, et Nestorius üritab Kristust kaheks eraldi inimeseks jagada (ketser! ketser!), kuigi Nestorius seda mitte ei üritanud. Aga tema protest ei huvitanud kedagi ja nõnda leidis aset nestoriaanlik skisma – Nestoriuse mõtted olid siiski tugeva pinna leidnud ning suur grupp inimesi lõi Roomast lahku.
Asjad aga niimoodi ei jäänud ja kakskümmend aastat hiljem, Nestoriuse surma-aastal (451), toimus neljas oikumeeniline kirikukogu, Halkedoni kirikukogu, kus muude asjade hulgas võeti uurimise alla uuesti seesama neetud küsimus, et kas Jeesus oli siis inimlik-jumalik või jumalik ja inimlik, aga, ee, no võib vast öelda, et polaarselt. Kuna Nestoriuse mõtted olid tõesti kanda kinnitanud, siis seekord jõuti järeldusele, et ei, Nestoriusel oli ikka õigus ja Jeesuse jumalikkusel polnud tema inimlikkusega midagi pistmist. See ärritas omakorda neid, kes ei tahtnud oma usku niisama käsu peale muuta ja omaks võtta sunniviisiliselt, et Jeesus oli inimlik-jumalik korraga ning toimus järjekordne skisma – monofüsiidid lõid Roomast lahku. Nestoriaane muidugi keegi Roomaga uuesti liitma ei tormanud, sest kaugenemisprotsess oli juba märgatav.
Nii et viienda sajandi keskpaigas toimusid juba sellised arengud. Ma vabandan oma pika ja võimalik, et eksliku mäejutluse pärast, ma lihtsalt refereerisin seda, mis Laatsi jutust meelde on jäänud loengutes.
Eshatoloogiline külg on muidugi selline käegalöömismeeleolu tekitav ja tõenäoliselt selle rusutuse allikas, mida ma tunnen. No mida ma rabelen, mida ma muretsen ja pingutan ja loodan ja heidan oma meelt, ega taevasse pääsemiseks keegi diplomit ega pangakonto seisu ei küsi ja kõik on ülepea üks tühi töö ja vaimu närimine. Matrixlik illusoon, milles ma rabelen, sest tõde ma ei taha uskuda… Mistõttu ma jõuangi juba oma mõttekäiguga budismi ja taoismi otsapidi, irw. See on see, kui sa liiga palju Daodejingi loed. Kõik muutub ühel hetkel pea peale pööratuks ja tekib totaalne Roosa Tädi™ tunne.
Budism meeldib mulle muidugi märksa enam, selle võtan homme käsile.
*teabedeliirimis*
N.
_______________________________________________________________
* – “nett” ei tähenda siinkohal küll ainult Wikipediat, kuigi ingliskeelne wiki on tähelepanuväärselt täpne, vaid kuna mul, erinevalt paljudest, ei väsi silmad arvutiekraanilt lugedes ära, siis ma olen suure osa oma lugemisest kolinud arvutisse: paljud raamatud on PDF formaadis saadavad või erinevate projektide (näiteks Project Gutenberg) raames lihtsalt netti ümber tipitud. Raamatute varastamine mulle ei meeldi, aga näiteks kui Isohuntis või kuskil raamatute kategooria lahti lüüa, siis leiab täiesti hämmastavaid asju.
Usundite jagunemisel on 99-l juhul 99-st nii, et usundi enda põhimõtetega/algyrikutega pole usulahkude tekkimisel midagi tegemist. See on yldinimlik nähtus, et geograafilise, ajalise, keelelise-kultuurilise jne jne erinevuse ja kauguse tõttu tekivad erinevatel seltskondadel maailma asjadest erinevad arusaamised – keeleliselt näiteks nii, et “jabloko” ja “õun” on botaaniliselt justkui sama, aga etymoloogiliselt, tajupõhistel viisidel vm näiteks erinevad symbolid. Ja keel, millel iga usk põhineb, ongi märgisysteem kõigepealt, see mõjutab omakorda tabusid, antud kultuuri põhikäske jne.
Mis siin ikka jahuda. Ma ise olen visuaalist keelefriik ning tunnetan erinevate keelte täiesti erinevat mustrisisu hästi.
Ning skismad, hereetikute põletamine, ristisõjad (eriti totter aeg euroopa ajaloos), dzihaad jne pole mitte midagi muud kui hõimude vallutussõjad teiste hõimude alistamise, nend ekultuuri allasurumise ja röövimise eesmärgil, olgu sääl lipul mistahes jumala nimi või elaja pilt. Seda teab tänapäeval juba igayks…
Mingi teooria järgi oli nestoriaanide ja monofüsiitidega jagelemise ja laiemalt võttes Ida ja Lääne kiriku vastasseisus süüdi keeleline arusaamatus – ladinlased ei saanud kreeka keelest ja kreeklased ladina keelest päris korralikult aru ja heitsid siis üksteisele asju ette, mida tegelikult ei olnud. Noh, et ladinalsed tõlkisid hüpostaasi otse ja said substantsi. Ja kreeklased tõlkisid persona otse ja said maski.
Täiesti võimalik.