Hommikul ärgates oli jälle metalne maik suus ja hambaid pestes nägi kraanikauss välja nagu oleks keegi seal siga tapnud. See on tõesti selline meeldivamat sorti äratus, mis kohe süstib inimesesse soovi vaikselt mõnda lustakat Broadway viisikest trillerdada, uksest välja kepselda ning lõpuks tänavatäie koreograafiliselt tantsiva rahvaga päikesetõusu tantsiskleda.
Kuna ma ei ole inimene, vaid piff, siis ma olin tunni aja pärast jaapani keele loengus, kus ma panin üsna resoluutselt paika edasise tegevusplaani – kõigepealt küsin õpetajalt, et kas oleks võimalik jaapani keel ilma suuremate penaltiteta järgmisesse aastasse lükata, siis uurin omaeluloolisuse kohta ning siis a) rooman peldikusse ja suren, b) rooman harjakappi ja suren või c) rooman traumapunkti ja suren. Sõnumeerisin hädaliselt Telcile, kes murelikuna kohale ruttas, mind kõigepealt Spaidu konspekti paljundamise osas assisteeris ja siis kiiresti haiglasse viis.
Haiglas maksin ma 50.- põhimõtteliselt selle eest, et mitmes erinevas versioonis seletada, et miks ma Pedast läksin Ida-Tallinna Keskhaiglasse, selmet Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse kolistada ning ka selle eest, et ma saaks tunda ebamäärast vajadust ette ja taha vabandada, et ma olemas olen ja just nende haigla valisin kohaks, kuhu kalli raha eest surema roomata. Pikk jutt, sitt jutt – tegelikult polevat mul häda midagi ja et lõpetagu ma hüsteeritsemine ja rahunegu maha, lihtsalt limaskest on mul väga õrn ja koorik tuleb pisut enneaegselt maha.
Haiglast saadud paberil on kirjas, et veritsuse korral kutsuge kiirabi või pöörduge ruttu haiglasse ja nüüd ma pean maha rahunema ja kõrvad noomituse tõttu lonti laskma, kui ma seda ka teen? Tänasin viisakalt ja kadusin kurvalt minema.
Põhimõtteliselt olen ma väsimusse ja vere- ning haavavedeliku neelamise tõttu tekkinud kõhuvalusse suremas, aga ma pean veel ühe õppejõu kinni püüdma koolimaja pealt ning sotid selgeks rääkima, et mida ma tegema pean, et asi arvestatud saada. Ma olen põhimõtteliselt nõus ükskõik millega, lihtsalt, et saaks teki alla sooja. Ja siis õpin edasi, eksameid on ikkagi terve sületäis tulemas ja need pole mitte lihtsate killast.
Lisaks pean ma jätkama jaapani keele õpinguid, et asi rooste ei läheks.
*ohkab*
Ja ma ei mäleta enam sedagi kus ruumis see loeng oli.
N.
