.2009

Nüüd on vist see moment, kus peaks tegema sügava ja sisuka retrospektiivi möödunud aastale.

See on raske, sest mulle ei meeldi see pealesunnitud astronoomilise aasta vahetumise tähistamine. Kui sa käid koolis, siis ei muutu aastavahetusega sinu jaoks mitte midagi – sa oled ikka samas klassis, samal kursusel ning pead 6 päeva peale aastavahetust ikka rinda pistma nendesamade raskustega, mille eest sa joovastunult jõuludesse peitusid.

Ma ei oskagi oma peas toimuvat aastavahetust kuskile paigutada. On see kevad? Uue elu tärkamine? Või on see sügis, see hetk, kus ma olen suurema osa oma teadaolevast elust alustanud midagi natuke uut: uut klassi, semestrit, uut kooli. Ma ei tea. Ilmselt algab minu jaoks mingi uuem etapp alati uue sügisega, aga no kui vaadata aastanumbrit, siis…

2009 aasta oli minu jaoks muutuste aasta. Lisaks kõikvõimalikele lahkuminekutele ja muidu õudustele, mis emotsionaalselt läbi võtsid, kogesin ma ka mitut kolimist ja vahetasin lisaks elukohale-linnale ka kooli ja eriala. Kooli ja erialaga on muidugi eriti vedanud, ma tunnen esimest korda elus, et ma olen ümbritsetud inimestest, kes hindavad samu asju mis mina ning et ma teen midagi, mis minu jaoks tõeliselt põnev on. Isegi tükkis Harsacaritade, Pancantantrate ja Malavikagnimitramidega on see tõesti asi, millest ma olen ju unistanu sisuliselt viieteistkümnendast eluaastast alates.

Kooliga seoses on ka mitmeid teisi toredaid asju, näiteks olen ma koolis kohtunud mitmete väga võluvate inimestega. See on suur asi, kui sa ei lähe hommikuti kooli ja ei hiili võõrana mööda seinaääri, vaid sul on oma inimesed ja oma seltskond, kellega muretseda eksamite pärast, jahtida loengusaale või loengus igavama koha pilke vahetada.

Oli ka muid häid asju, näiteks suutsin ma oma esimese kirjandusliku katsetuse kaante vahele saada ja sellele on mõned päris positiivsed vastukajad tulnud, näiteks lugesin rõõmuga tänasest Ekspressist, et Kesküla peab mind lootustandvaks debütandiks. Mida muud veel üks 21-aastane kirjanduslike ambitsioonidega tudengihakatis tahta võiks? Loomulikult pole esimene katsetus täiuslik, uskuge, ma näen neid vigu selgemini kui keegi teine vist, aga ma olen rahul, sest esimene samm loodetavasti pikal rajal on astutud.

Negatiivsena võib täiesti vabalt välja tuua selle, mis meie ümber toimub iga päev. Ma ei ole mitte kunagi näinud rahva seas sellist lootusetust elu suhtes ning täielikku usupuudust meid valitsevatesse poliitikutesse. Eesti suur viga on tõenäoliselt see, et kuna meid lihtsalt on nii vähe, siis paratamatult hakkavad näod korduma ning kaua sa vaatad ühtede ja samade inimeste “ämbreid” aastast aastasse. Raske on juhtivale poliitikule andestada möödalaskmisi, kui sul on veel eredalt meeles see, mismoodi sama poliitik alles aasta-kaks tagasi millegi samaväärsega hakkama sai. Ma ei ole loomulikult politoloog ja loodan, et ei pea ka kunagi seda ainet õppima, kuid omi hinnanguid võin ma oma “mees tänavalt” tasemel anda sellegipoolest.

Kurb on meie ühiskonnas näha vastandumisi: eestlased-venelased, Tallinn-muu Eesti, poliitikud-meie, nemad-meie… Nemad ja meie. Meie, kes me sünnitame lapsi ja nemad, kes ei tee seda mitte. Meie, kes me oleme/teeme/ei saa/ei taha…

Põhimõtteliselt võikski möödunud aasta motoks panna vist “nemad ja meie” – küll rõhutavad poliitikud “nende” halbust, küll räägitakse  rahva seas poliitikuist kui “neist” ja siis muutuvad marginaalsed ühiskonnagrupid “nendeks”. Kristlased, homoseksuaalid, tudengid, väga vaesed inimesed, töötud… Senikaua, kuni sa ise tööd kaotanud ei ole, on töötud see salapärane “nemad”, kes kindlasti ei pinguta piisavalt, ei ole piisavalt kvalifitseerunud ja kes suuremalt jaolt nagunii on “mingisugused ehitajad”. Sellel hetkel, kui sa jõuad ise töötute ridadesse, võivad aga tekkida hoopis teistsugused, hoopis rohkem “meie-nemad” teemasse minevad mõtted.

Ma ei ole kunagi varem täheldanud noorte seas nii suurt meelsust “Ah, mind ei hoia mind siin enam miski kinni, lähen katsun mujal õnne”. Paljud mu tuttavad põgenevad tuleval Eesti eest mujale maailmasse küll tööle, küll õppima. Aastake vahetusüliõpilasena ei ole mitte lihtsalt garantii, et sind kohapeal kasutu joodiktudengina ära ei sööda, vaid ka muljetavaldav eelis teiste, mitte nii tublide-pealehakkajate ees. Muidugi võib seda nähtust seletada sellega, et mida vanemaks sa saad, seda rohkem hakkad sa kaine pilguga enda ümber vaatama, aga päris mitu muidu üsna patriootlikult meelestatud inimest on hakanud heietama mõtteid, et “Läheks kuskile mujale…”

Enamus muidugi teab, et ega Ida-Euroopa majanduspõgenikke mitte kuskil ei oota pudrumäed ja piimajõed, aga välja tuuakse minu arvates olulisi argumente – a) Välismaal sa oled vähemalt etniliselt-kultuuriliselt juba autsaider, nii et muud asjad ei torkagi niiväga silma ja sa oled juba by default pisut eraldi ning b) Kui juba olla näljas-paljas, siis seda on märksa parem teha kuskil soojema kliima ja atraktiivsema loodusega-ühiskonnaga paigas. Ja kes saab seda suhtumist hukka mõista? On’s lihtsam elada oma kodumaal sisuliselt pagulasena? Tudengid, kirjanikud-kultuuriinimesed, homoseksuaalid, pensionärid, haritlaskond (jätka nimekirja ise) kogevad kõik päevast päeva oma varandusliku seisu, tehtava töö “väärtuse” ja orientatsiooni-uskumuste põhjal tagakiusamist. Küll õpivad tudengid kollektiivselt kasutuid erialasid ja võiksid minna näituseks vaguneid laadima halamise asemel, küll on pensionärid kõik mõttetud vingatsid-ekskommud, kes võiks minna vaguneid laadima või näiteks teha aupõhimõttel enesetapu, selle asemel, et maksumaksja kulul ulmelisi summasid oma pruunide palitute taskutesse kuhjata. Auenesetapud, midagi otse Jaapanist… Küll on usklikud fanaatilised usuhullud, kes tuleks ära keelata ja küll on homoseksuaalid vastikud inimesed, kes on patused juba seetõttu, et nad lapsi ei saa. Meie-nemad… See on muidugi ammu meie ühiskonnas olnud ja võin mürki võtta, et taolisi suhtumisi leiab ka mujal, lihtsalt ma ei ole neid näinud, sest ma ei ole kuskil pikemalt elanud.

Väga raske on säilitada usku riiki, kus tõesti vist iga härg vankrit teistest erinevas suunas veab, seda nii üksikisiku kui ka suuremate gruppide tasandil. Eriti raske on näiteks tudengi jaoks (ma oskan näiteid tuua ikka isiklikust sfäärist) see, kui sa näed vaeva, õpid, kraabid ennast huvitava eriala jaoks jõuriismed ja varandusenatukese kokku ning kodus kuuled, et “Aga see eriala ei ole ju kuigi perspektiivikas, äkki majandus või juura…”, ajaleheveergudelt loed, et sa võiksid vahelduseks 4 kasti õlut vähem juua, siis jaksad ka oma töökohale ehk kohale sõita ning kui sa oled perekonna ja poliitikute kiuste ikkagi leidnud võimaluse õppida ja ennast harida, siis pahatihti kohtad ka ülikoolis pisut üleolevat suhtumist, et – bakalaureuse omandajad alles. See on muidugi õigustatud suhtumine kohati, tegelikult on bakalaureus lõpuni välja üsna baasteadmiste omandamine ja suhteliselt elementaarne. Seda muidugi enda eriala-valdkonna piires, matemaatikutel pole suurt midagi pihta hakkata Jaapani setsuwa-kirjandusega, samamoodi nagu minusugused humanitaarid ei oska ega peagi tegelikult oskama midagi peale hakata kõrgema matemaatika või füüsikalise keemiaga. Igal ikka oma ader, mille taga edasi rühkida.

Sellepärast ma leiangi sisimas, et A või B on bakalaureuse eksamitel head ja aktsepteeritavad hinded, alla selle näitab pisut väikest pühendumist või lihtsalt kõva pead või ka näiteks väga valesti valitud eriala. Muidugi on eksameid, mis ongi väga mahukad ja kus tulebki läbisaamise nimel rabeleda, aga olgem ausad – on ka neid, kes saavad needki eksamid A-d. Vabandust pole mitte mingisugust tegelikult. Mina võiksin, selmet siin tseremoniaalset aastalõpujutlust pidada, hoopiski õppida. Ja eile oleksin ma võinud mitu tundi arvutimängu mängimise asemel õppida. Lõputult muidugi õppida ei jaksa, aga teinekord ma küll rooman lati alt läbi, selle asemel, et keskendunult õppida.

Niisiis… 2009.

Head teed tal minna, laiemas plaanis pole küll mitte midagi taga nutta selle juures. Hea, et läbi saab, eks? Isiklikus plaanis oli mul (olulisi) võite, neist kavatsen kümne küünega kinni hoida ja neid edasigi arendada.

Soovin tegusat uut aastat kõigile!

Nirti

…

Hah, ma vaatasin just kirjanduse konspekti üle ja mõtlesin, et tegelikult on seal  ju sisuliselt vähem materjali vaja pähe ajada kui ma ajasin maailma usundite eksamiks ning sellest juba mingi kolmandik on nädal aega enne eksamit peas ning suur osa kohustuslikust kirjandusest on loetud, nt. Daodejing ja Bhagavadgita ja mingeid luuletusi lugesin (kuigi, nagu öeldud, luule lugemise asemel võiksin ma vabalt hanguga sõnnikut rünnata, kasu on sama). Isegi Malavikagnimitram on meeles ja ma ei pidanudki selle kirjutamiseks kuskilt midagi vaatama.

Veidralt kõrgendatud meeleolu on ja usk endasse kasvab täiesti põhjendamatult kogu aeg.

.maailma usundid

Nii, tehtud. Hommikul üles ärgates ja oma  pisut ekstsentrilist hommikueinet õgides (vist kokku 3 seemneleiva viilu, millele ma rõõmsalt Heinzi ketšupit lasin, sest nii on minu arvates hästi maitsev) kordasin veel kiiruga, võtsin TLU kodukalt kordamisküsimused ja kohustusliku kirjanduse ette ja lasin silmadel nimedest üle käia, oma üllatuseks märkasin, et öö jooksul oli mulle maagiliselt teadmisi tekkinud. Ühtäkki teadsin ma kõike jaapani budismi näiteks rinzai koolkonnast, teadsin äkki peast kõiki õigeusklikke kaliife, nende elulugusid ja valitsemisaastaid, kõikvõimalikud panteonid avasid ennast mu ees sõbralikult ja ühtäkki polnud midagi lihtsamat Mithra kultusest Roomas.

Isegi see oli meeles, et zoroastrismi järgi oli esimese loodud inimese nimi Gayo-Maretan.

Eksamil mul muidugi ei vedanud ja sain selle va raskema rea, Varju sai esimese rea, ma teise ja tundub, et esimese rea tegijad saidki kõik varem valmis, mina higistasin seal kaua. Pärast Varju käest tema küsimusi küsides urisesin, sealt oleks ma vast kõike teadnud.

Küsiti šinto pühamute tunnusjoonte, hinduismi põhimõtete, budistlike pühakirjade, soome-ugri usundite kohta, nõuti ka näiteks seda, et kes see oli, kes Jeesuse peale vahistamist maha salgas, see oli muidugi Peetrus-kurivaim. Paar küsimust valmistasid tegelikult ka peamurdmist ja ühe vastasingi valesti oma suureks masenduseks. Küsiti, et mis nädalapäevadel on judaismis sabat, ma kirjutasin, et laupäeva hommikust pühapäeva hommikuni, tegelikult on reede õhtust laupäeva õhtuni. See tõsiselt vaevab mind, ma oleksin pidanud seda teadma ja iga punkt loeb, et head hinnet saada. Aga kuskil ajusopis oli, et esimesed kuus päeva jumal lõi maad ja seitsmendal puhkas, seitsmes oleks ju laupäev nende arvestuse kohaselt…

Üks küsimus jäi mul umbropsu vastatuks ja ma ei tea, kas see läks valesti (ilmselt läks). Küsiti, et millises usundis ei ole sellist asja nagu elukutseline vaimulik ning ma jäin toppama. Vastusevariandid olid judaism, zoroastrism ja vana-kreeka usundid. Kõik, punkt, aju jooksis lühisesse. Zoroastrismi välistasin ma kohe alguses, sest seal oli selline asi siiski olemas, ka Zarathustra ise oli ka preestriseisusest. Aga judaism ja vana-kreeka usundid? Kuskilt meenus, et rabiks kutsusid juudid ka näiteks Jeesust (ka need, kes temast eriti lugu ei pidanud, Johannese evangeeliumis oli) ning kuskil ajus hakkasid hõljuma kujutluspildid vana-Kreeka templitest, kus olid ju ka preestrid ja preestrinnad. Lõpuks hakkas aeg otsa saama, tõmbasin judaismile ringi ümber, siiras lootuses, et rabi ei ole elukutseline vaimulik, vai mingi muu moodustus ja andsin huult närides töö ära. Ma ei leia sellele küsimusele praegu googledades ka vastust, saab keegi ehk aidata?

Ja kolmas viga oli mul see, et ma küll märkisin Tipitaka ja mahayana suutrad ära, kuid unustasin Pali Kaanoni märkimata budistliku pühakirjana. Kõige hullem on see, et Pali Kaanon on minu jaoks justkui täiesti võõras mõiste, eksamil jõllitasin seda nime nagu vasikas uut aiaväravat.

Põhimõtteliselt A-st võin ma küll suu puhtaks pühkida, hea ku B-gi saan.

Kahju, lootsin sellest eksamist siiralt midagi enamat. Sest need eksamid, kus mul tõepoolest tuleb iga õige vastuse eest rabeleda nii, et higipull otsa ees ja läbisaamisegi eest palvetada, on alles ees ja hinnete keskmise põhjal arvutatakse pääsu magistrisse ja õppetoetusi ja.

*sorgus ja õnnetu Hunt*

Eksamilt traavisin passi tegema Foorumisse, see oli üks meeldivalt ebaõnnestunud retk.

Kõigepealt läks passi kohapeal putkas tehtud pilt, mille peal ma näen täpselt selline välja, et ma olen kuuendale abordile aega kinni panev kräkihoor, kelle aluspükstes on mitusada grammi lõhkeainet peidus ja kelle seljakotis on kilo heroiini ning kes vabal ajal veedab hobi korras aega Palestiina nö. valitsuse heaks luuretööd tehes. Sobilik välimus Iisraeli piiri ületamiseks. Teiseks nõuti mu suureks ehmatuseks minult 450.- selle passi tegemise eest. Ma ei saa aru, kui sinna passi on ilmtingimata vaja toppida sõrmejälgi, mikrokiipe ja reptiloidide tehnoloogiat, siis… Nojah. Kes käseb reisida, eks ole. Istu kodus, õpi korralikult ja sünnita lapsi, mitte ära leegi mööda Lähis-Idat ringi.

Oeh. Telc soovitas, et oma elu lõbusamas tegemiseks võiksin ma kuskile mõnda hästi nähtavasse kohta endale haakristimotiivilisi ehteid riputada jne. Paar kuud Iisraeli naistevanglas oleks ilmselt mu ilmapildiraame avardav küll.

Ikka põen untsuläinud küsimuste pärast. Mul on see loll komme mitte rahul olla mitte kunagi. Nii piinlik on elada nõndamoodi. Aga samas – omal moel on see ju õigustatudki. Rahulolematus iseendaga aitab elus edasi liikuda ning me ju kõik teame, et tasuta magistrikohad saavad need, kelle lõputöö hinne oli hea ja kelle keskmine hinne kogu baka peale oli hea, järelikult väike enesepiitsutus on omal kohal ja üks B vales kohas võib kõik ära rikkuda. Aga eks näis, ma ei tea, mismoodi nad veel hindavad. Võimalik, et ma siiski roobitsen endale viimase A piiri jaoks vajamineva kokku kuidagi. Äkki on küsimused erinevalt hinnatud, näiteks? Et 4 hinduismi põhimõtte äramärkimine annab rohkem punkte kui mingi neetud sabat.

Peab kiiresti hakkama India ja Hiina kirjandust õppima, see annab mulle ikka oluliselt rohkem asju, mille pärast põdeda, muretseda ja sorgus olla. Nt. vana hea Kalidasa oma näidenditega. Jaa. Väike Mālavikāgnimitram, Abhijñānaśākuntala ja Vikramōrvaśīyam igasse päeva. Pole midagi paremat. Siis magustoiduks loed Kong Rongi peale ja ongi komplekt täiuslik.

Aga päeva tegi rõõmsaks see, et sain kätte ühe hilinenud jõulukingi – mustad pealuumotiiviga kootud sokid. Ma olen nüüd tõeline etnogoot, irw. Aga armsad ja soojad asjad on.

Nii, puhkan veidi ja siis otsin konspekti lagedale. See alaku taas.

N.

.29 detsember

Eksam on homme kell kaksteist ja ma olen praeguseks juba käega löönud.

Ma võiksin õppejõu vast seina külge kinni rääkida üldistest põhimõtetest, arengusuundadest, sellest kuidas üks asi läheb üle teiseks ning muundub, võiksin joonistada ehk isegi mingeid võrdlevaid tabeleid erinevate jumalate triaadide ja erinevate religioonide erinevuste ja sarnasuste vahel, aga kuna tegu on minu arusaamise kohaselt jällegi ühe äraneetud faktiteadmistele tugineva eksamiga, siis ma juba olen ette leppinud sellega, et ma saan üsna keskpärase tulemuse ja mu särav ja briljantne akadeemiline karjäär saabki välja nägema nii, et üks kisendav keskpärasus peksab teist kaikaga lagipähe. Aastaarvud…

Just praegu otsustasin, et võtan usundid algusest peale uuesti ette ja kordan paar tundi tähtsamaid isikuid, mõisteid, aastaarve ja muidugi vahtisin ma üsna lootusetu pilguga kõike, segi kipub minema kõik omavahel. Üks segane lugu on näiteks Rooma usunditega, eriti Mithra-kultusega, selle kohta leiab väga vähe informatsiooni. Kui ikka võtad raamatu ette ja loed sealt selge sõnaga, et “Midagi kindlat ei olegi teada”, siis see tekitab teatud käegaloomismeeleolu.

Ma ei ole aastaarvude ja kindlate faktide meeldejätmise peale tugev, ausalt… Kui ma praegu järele kontrollimata üritan Muhammadi surmaaastat määrata, siis ma suudan ta panna kuskile aastasse 630-635… Kontrollisin, 632 on õige. Väga mööda ei pannudki, see annab pisut lootust, irw.

Igastahes, seda hala on kõik kuulnud ja see pole praegu oluline. Ma üritasin lihtsalt enda jaoks oma kõige suurema nõrga kohta lahti kirjutada ning valmistun leppima oma tulevikuga. Ma olen täheldanud, et ma saavutan täitsa häid tulemusi siis, kui ma konkreetselt alla annan, käega löön, tuimalt asja läbi kordan ja lähen sellise mentaliteediga asja tegema, et “Peaasi, et läbi saaks kuidagi.” Kui sa valmistud mentaalselt E-ks, siis on iga sellest kõrgem saavutus meeltkosutav positiivne saavutus, irw.

Eks ma nii kipungi tegema sageli ja paljudes asjades: inimsuhetes, enda mingite ülesannete täitmisel… Eelda halvimat ja valmistu selleks, et halvimast pisutki parem lahendus saaks sind positiivselt üllatada. Tegelikult ma usun, et kui ma ennast kokku võtan ja eksamil keskendun üritan oma mälu pingutada, siis alla C vast ei tohiks saada. Oma olemuselt on siiski tegu ainult ülevaatega.

Aga Johannese evangeelium oli tõeliselt huvitav lugemine. Paljud inimesed ehk kardavad pühakirjasid lugeda, sest peljatakse mingit “väga diipi” teksti, aga unustatakse ära, et need lood pärinevad kõik ajast, kus suuline pärimus oli prevaleeriv – järelikult on kõik tegelikult väga ladusas, kergesti meeldejäetavas vormis esitatud.

Homsega läheb siis sess oma tõelises ilus lahti. Ja tõelised aastaarvude ja keeruliste nimede pommid on alles mind rõõmsalt tulevikus ootamas. Ma arvan, et selleks ajaks olen ma nii tümaks tehtud, et ma väga ei kiusa lugejaid oma mäejutlustega.

Õnneks sai täna kinnitust see, et mul on, mida oodata – mulle siiski leidus reisumeeste seltskonnas vaba koht ning 13-20 veebruar olen ma tõepoolest Egiptuses ja Iisraelis. Tegu siis põhimõtteliselt erinevate kultuuriliste objektide (muuseumid, pühapaigad, Püha Linn, kloostrid) külastamisega, nii et asi, mis peaks iga, irw, tulevase orientalisti toolile kleepjaid triipe jätma panema. Kuskile hotelli basseini äärde vedelema või randa ennast praadima ma endastmõistetavalt ei lähe kalli raha eest. Ma ei julgekski teiste inimeste juuresolekul riideid seljast võtta niimoodi ja päevitust ma nagunii kardan nagu tuld, kaasa saab võetud kõige kangema SPF-ga kreem üldse.

Naasen Lähis-Idast valgena nagu kummitus.

Ainus mure on see, et mul lihtsalt ei ole riidekapis heledaid riideid, mustades riietes minek aga on ilmselt paras overkill, vähemalt mõned lohvakad valged pika varrukaga pluusid peaks hankima kuskilt. Muudest asjadest võtan kaasa oma musta seeliku ja mustad linased püksid, saapad jätan koju ja lähen ketside, mis on endastmõistetavalt mustad. Ehk leian kuskilt mõne heledama hõlsti ka.

Homme peale eksamit lähen ja teen endale ka passi, mul seda moodsa kultuuri imet nimelt ei olegi üldse olemas, ainult ID kaart.

Kulda-teemante, uhkeid hilpe ja vesipiipusid ma kokku ostma ei lähe, tahaks lihtsalt natuke kohalikku õhku nuusutada ja rahvusköökidega lähemalt tutvust teha (aplus, aplus…) ja nädalakese täiesti teist maailma näha sellest, mis meie ümber on. Arvutit kaasa vedama ei hakka, loodan reisikaaslastelt mõned minutit varastada õhtuti või külastada avalikku internetipunkti, kui tunnen vajadust midagi netist uurida.

Ootusärevus reisi ees nullib tegelikult kõik hirmud eksamite ees ja muudab need kuidagi tühiseks. Eksameid saab ju alati uuesti teha, keda kotib. Peaasi, et nad kiiresti mööda saaks ning et ma saaks juba lennukisse istuda ning tundmatusse sõita.

Oeh.

Elu teeb meeldivaid pöördeid vahepeal, tõepoolest.

N.

.kõrbehunt

Ahjaa, isiklikematest tähtsamatest uudistest – 13-20 veebruari veedan ma suure tõenäosusega Egiptuses ja Iisraelis.

.eksamiteks õppimine vol sada üks

Tänase päeva võib vabalt korstnasse kirjutada, sest ühtegi kohustusliku kirjanduse teost ma ei ole nuusutanudki, oma vana head Daodejingi sirvisin pisut kordamise mõttes. Lugesin paar tundi kristluse kohta netist, judaismi kohta ka* ja lugesin Schimmeli “Islami” läbi, see pole teab-mis saavutus, selline tilluke taskuformaadis ~150lk paksune raamat.uke Kohustusliku kirjanduse alla ma seda otseselt ei loe (mul on mingi lahterdus, et kohustuslik kirjandus on selline, mis sisaldab infot, millele Interneti kaudu ei pääse enamvähem sama mugavalt ligi). Tegelikult oleks pidanud lugema sealt paarkümmend lehekülge ainult, aga oli hästi kirjutatud raamat ja niimoodi läks siis kõik loosi. Ega mööda külgi maha ei jookse.

Eile kordasin küll põhimõtteliselt kõik olulised aastaarvud ja mõisted läbi kõikide usundite kohta, aga täna tahtsin asja ikkagi rohkem uurida ja meelde tuletada, seda enam et see on osaliselt nagu kahe kärbse tapmine – kristluse ajalugu Aasias on mul ju eraldi ainena täiesti. Piibel on mul küll läbi loetud aastaid tagasi, aga õhtupoole vaatan, kas jaksan – loen ehk Johannese evangeeliumi uuesti läbi. Seda muidugi juhul, kui ma Piibli üles leian kuskilt.

Kuidagi rusutud ja ängistav tunne on ja mitte ainult väikese pohmaka tõttu (ma ei kanna peale oma nüüdseks ~25 kilo kaotamist enam üldse alkoholi, klaasike kangemat ja ma olen täielik pudilõug-kapsas). Kahtlustan selles seda, et mulle üldse ei istu sellise dualistlikud, monoteistlikud ja eshatoloogilised usundid ja tundide kaupa nende kohta lugemine (judaism->kristlus->islam) mõjub kuidagi depressiivselt.

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel selline efekt on. Ka peale “kristlus Aasias” loengut reedeti olin ma alati pisut õnnetu ja nukker, kuigi loeng ise on väga huvitav.

Et siis jah, kristluse ajalugu…

No kristluse ajalugu (eks iga suure religiooni) on sisuliselt võrreldav puu kasvamisega – seemnest idaneb võrse ja sellel võrsel kasvab kaks lehte ja siis see võrse kasvab ja lehti ja oksi ja harusid saab järjest enam, kui ma näiteks kristlust üritan eemalt skemaatilisena vaadata, siis ma näengi sellist hästi harulist ja kaharat puud, kusjuures iga oks ja haruke on siiralt veendunud, et just tema usub seda “õiget” asja ning vaatab kaastundlikult-haletsevalt-põlglikult-vihkavalt teisi oksasid, mis kõik sama siiralt oma rida usuvad. See on justkui mingi takerdumine (minu kui võrdlemisi usukauge inimese jaoks) ebaolulistesse detailidesse ja siis nende pärast kaklemine. Heaks näiteks on viiendal sajandil aset leidnud skismad.

Kõigepealt arvati, et Jeesus Kristus oli üks tervik – inimlik ja jumalik omavahel segunenuna ja harmoonilisena  eksisteerimas. Mopsuestia Theodoruse õpilane Nestorius (386–451) jõudis aga oma mõtistkluste ja filosofeerimiste käigus järeldusele, et ei, päris nii see nüüd ka olla ei saa. Et kuidas siis – inimlik ja jumalik korraga? Ja tuli välja teooriaga, et Jeesuses eksisteeris korraga kaks olemust – jumalik ja inimlik, aga need poolused eksisteerisid teineteisest eraldi, omavahel kokku puutumata.

431 aastal mõisteti Nestorius Efesose kirikukogu poolt rängalt hukka, põhjuseks toodi see, et Nestorius üritab Kristust kaheks eraldi inimeseks jagada (ketser! ketser!), kuigi Nestorius seda mitte ei üritanud. Aga tema protest ei huvitanud kedagi ja nõnda leidis aset nestoriaanlik skisma – Nestoriuse mõtted olid siiski tugeva pinna leidnud ning suur grupp inimesi lõi Roomast lahku.

Asjad aga niimoodi ei jäänud ja kakskümmend aastat hiljem, Nestoriuse surma-aastal (451), toimus neljas oikumeeniline kirikukogu, Halkedoni kirikukogu, kus muude asjade hulgas võeti uurimise alla uuesti seesama neetud küsimus, et kas Jeesus oli siis inimlik-jumalik või jumalik ja inimlik, aga, ee, no võib vast öelda, et polaarselt. Kuna Nestoriuse mõtted olid tõesti kanda kinnitanud, siis seekord jõuti järeldusele, et ei, Nestoriusel oli ikka õigus ja Jeesuse jumalikkusel polnud tema inimlikkusega midagi pistmist. See ärritas omakorda neid, kes ei tahtnud oma usku niisama käsu peale muuta ja omaks võtta sunniviisiliselt, et Jeesus oli inimlik-jumalik korraga ning toimus järjekordne skisma – monofüsiidid lõid Roomast lahku. Nestoriaane muidugi keegi Roomaga uuesti liitma ei tormanud, sest kaugenemisprotsess oli juba märgatav.

Nii et viienda sajandi keskpaigas toimusid juba sellised arengud. Ma vabandan oma pika ja võimalik, et eksliku mäejutluse pärast, ma lihtsalt refereerisin seda, mis Laatsi jutust meelde on jäänud loengutes.

Eshatoloogiline külg on muidugi selline käegalöömismeeleolu tekitav ja tõenäoliselt selle rusutuse allikas, mida ma tunnen. No mida ma rabelen, mida ma muretsen ja pingutan ja loodan ja heidan oma meelt, ega taevasse pääsemiseks keegi diplomit ega pangakonto seisu ei küsi ja kõik on ülepea üks tühi töö ja vaimu närimine. Matrixlik illusoon, milles ma rabelen, sest tõde ma ei taha uskuda… Mistõttu ma jõuangi juba oma mõttekäiguga budismi ja taoismi otsapidi, irw. See on see, kui sa liiga palju Daodejingi loed. Kõik muutub ühel hetkel pea peale pööratuks ja tekib totaalne Roosa Tädi™ tunne.

Budism meeldib mulle muidugi märksa enam, selle võtan homme käsile.

*teabedeliirimis*

N.

_______________________________________________________________

* – “nett” ei tähenda siinkohal küll ainult Wikipediat, kuigi ingliskeelne wiki on tähelepanuväärselt täpne, vaid kuna mul, erinevalt paljudest, ei väsi silmad arvutiekraanilt lugedes ära, siis ma olen suure osa oma lugemisest kolinud arvutisse: paljud raamatud on PDF formaadis saadavad või erinevate projektide (näiteks Project Gutenberg) raames lihtsalt netti ümber tipitud. Raamatute varastamine mulle ei meeldi, aga näiteks kui Isohuntis või kuskil raamatute kategooria lahti lüüa, siis leiab täiesti hämmastavaid asju.

.eksamiteks õppimine vol sada

Nii, maailma usunditega olen ma nüüd võidukalt ühel pool, see on õnneks üks lihtsamaid eksameid minu arvates, kõvasti aitab muidugi mulle kaasa see ka, et ma olen usundite vastu huvi tundnud juba ammu, seega ei loengutes ega kohustuslikus kirjanduses ei ole minu jaoks siiani mitte midagi uut olnud, küsimus on lihtsalt olnud ülekordamises ja teabe süstematiseerimises.

One down, one hundred to go.

Järgmisena võtsin käsile maailma kirjandus II-e, sest see haakub osaliselt usunditega (paljud tekstid ka kohustuslikus kirjanduses on siiski usulised tekstid, kuigi mitte kõik muidugi) ja see tundub loogilise jätkuna. Millalgi pikin ma sinna vahele ka tiibeti ühiskonna essee lõpetamise, millega ma edukalt poole peale jõudnud olen ning jätkan siis samuti loogilise jätkuna kristlus Aasias I-e õppimise ja Jaapani omaeluloolisusega kirjanduses. Aasia ajaloo lükkan ma rõõmsalt kõige viimaseks, kõige tagumiseks ja… Noh,sest see on kõige raskem, samas kui sa usundid, kirjanduse ja kristlus Aasias kuni aastani 1500 oled endale juba selgeks teinud oled, siis see hammustab sellest ajaloost juba suure tüki läbi, sest kõik on omavahel seotud, eks.

Maailmakirjandus II on aga paras kepp, kui nüüd ennast “raskestikasvatatavate tüdrukute koolist” pärinevat keelepruuki kasutades väljendada. Põhimõtteliselt on kõik nimed (eriti India kirjanduses) umbes kaks meetrit pikad ja täiesti arusaamatu surra-murra.

Näiteks Kalidasa kirjutas kolm näidendit, mida me teadma peame – Mālavikāgnimitram, Abhijñānašākuntalam, Vikramōrvašīyam. Endastmõistetavalt on see ainult murdosa kirjanikest ja nende teostest. Kavatsen eksamil Kalidasa kohta kirjutada, et kirjutas 3 näidendit ja luulet, näidendite nimesid ei suutnud meelde jätta, sest ma olen normaalne inimene, mitte speedilaksu all olev savant. Oma järge ootavad ka teosed nagu Hitopadeśa, Śukasaptati, Brhadkathā, Arthaśāstra, Kāmasūtra, Rājātaranginī, Manusmrti ,Caraka samhitā, Daśakumaracarita ja veel umbes paar miljonit teist, koos autorite, žanri ja dateeringuga.

Minu konspektid on muidugi ka kirjandusnähtus omaette, näiteks lugesin täna ma oma jaapani kirjanduse konspektist võrdlemisi traumeeritult, et “Õige erakumaja on sihuke lagunenud, räämas ja uppis hurtsik, kus sammal kasvab katusel ja mandariinipuid rüüstavad metsloomad.”

Kah võimalus, mismoodi keskaegsete jaapani luuletajate maailmanägemust jäädvustada, aga eksamil nülitakse mul ikkagi vast sada nahka.

“Hollandlased olid ainult kaubanduse peal väljas.”

Oeh.

Daodejing ootab ka oma järge, õpin kuskil üheksani india ja hiina kirjandust ning siis loen selle läbi ja “Täiskuutaeva all: Valik hiina ja jaapani luulet” ka, kuigi luule lugemine on minu puhul üks tühi töö ja vaimu närimine, sest ma olen erakordselt luulekauge inimene ja mulle ei jää ilmselt midagi muud meelde, kui et: “Seal oli midagi kuuvalgusest… Ja, eee… Tarkusest… Teadmistest…? Otsingutest…? Ahjaa, ja 1 konn hüppas tiiki ja lõhestas vaikuse oma heliga. Eeem. Ööm.”

Kök-kök, mök-mök.

Eriti meeldivad mulle muidugi hiina kirjanike nimed – Qu Yuan, Sima Xiangru, Cao Cao, Cao Pi, Cao Zhi, Kong Rong, Ruan Ji…

Cao Cao ja Kong Rong…

/…/

Nii, kirjanduse ajalugu viskas üle, hakkasin Daodejingi lugema. Sellega on nüüd selline probleem, et kuigi raamat on väga sügav ja haarav, siis see ei ole reast läbilugemiseks mõeldud ja ma ei tea, mismoodi ma selle lugemist eksamil tõestan või kuidas ma üldse alustan seletamist.

Praktik pakkus, et ma võiksin selle küsimuse juurde lihtsalt ühe ringi joonistada ja asja sellega vastatuks lugeda. Mõte väärib kaalumist, ega paremini seda raamatut vist edasi anda ei saagi. Memo iseendale – sirkel kaasa võtta.

Praegu loetu oskan ma seda öelda, et Daodejing keskendub peamiselt sellele, et inimene loobiks mingisugusest sisemisest tungist ja soovist… Aga kuidas ma tõestan eksamil pädevalt, et asi loetud on?

/…/

.30 detsember – maailma usundid

.06 jaanuar – maailmakirjandus II

.08 jaanuar – kristlus Aasias

.11 jaanuar – Aasia ajalugu

.12 jaanuar – Tiibeti ühiskond + essee

.15 jaanuar – omaeluloolisus jaapani kirjanduses

Eksamiplaan siis, panin just kokku Daodejingi vahepealt.

/…/

Taevas on igavene, maa põline.
Kuidas nad saavad igavesed-põlised olla?
Sest et ei ela endale –
nii saavad igavesti elada.
Seepärast pühamees
seab iseenda tahapoole,
aga saab ettepoole;
jätab oma keha, aga keha kestab.

N.

.öö

Vaatasin just Tarantino filmi “Inglourios Basterds” “Inglorious Basterds”, nähes seda siis teist korda. Jätkuvalt olen lootusetult võlutud Hans Landa tegelaskujust ja loodan, et see sooritus ei jää autasuta, film ise jättis aga teistkordsel vaatamisel pisut kehvema mulje kui sügisel Krantsiga kinos käies, siis ma peale vaatamist aplodeerisin spontaanselt koos teistega. Võib-olla on selles süüdi see, et ma teadsin juba ette, mida oodata ja seetõttu hakkas silma rohkem “auke” süžees ja kohti, mida ei oskagi kuskile lahterdada. Kohad, mis ei ole loogilised ja siinkohal ma võtan arvesse, et tegu on Tarantino filmiga. Kõige rohkem mööda on see kõige viimane stseen minu jaoks, ei ole võimalik, et Hans Landa tükkis oma erakordse läbinägelikkuse ja mõtlemisvõimega annaks rõõmsalt noa mehele, kelle kohta ta teab, et ta enda kätte sattunud natsidele, kellele ta elu jätab, haakristi otsaette kraabib… Loogilisem variant oleks, et oleks olnud mingisugune mexican stand-off: “Jajah, me nüüd “alistume”, aga oma relva ma ära ei anna ja kui sa vale liigutuse teed, saad tina, capiche?”

/…/

Hirmus jõul hakkab mööda minema, reaalsus prõmmib karvaste kämmaldega aknale ja ootamatult kerkivad jälle sellest punasest hämust esile sellised koledad nähtused nagu eksamid, üldine rahulolematus kõikvõimalike asjadega, mille lahendamine nõuab pisut mõtlemist ja pealoogiat ja planeerimist ja siis muidugi esineb ka mingisugune nähtus, mida ma enda jaoks nimetan “härra Rochesteri hulluks naiseks” elik mingid mu minevikuvarjud ja kompleksid hakkavad ajukeldris lõugama ja tähelepanu nõudma ja ma pean tormama neid vaigistama.

Alles paar aastat tagasi olin ma nii erinev inimene praegusest, et ma oleksin ennast tõenäoliselt lihtsalt põlanud. Samamoodi nagu ma praegu põlgan seda endist “minat” ja ei saa üldse aru, et millisest august selliseid täpselt sünnitatakse ja mis viirukit nende hälli juures põletatakse, et nad nii mööda on.

Võimalik, et iga suhteliselt heatahtliku ja lausa kristlikult jäikade “tõekspidamistega” kuivikust paksu tüdruku sees on peidus üks suht kõhn ja närvihaige litsakavõitu vitt mõrd, kes tunneb suurt rõõmu endale püstolitoru suhu suunamisest. Inside every girl there’s a supermodel on caffeine withdrawal just waiting to throw up…

Aga kuna minu näol on tegemist liigagi hea emotsionaalse mäluga inimesega, siis see transformatsioon on pigem näinud välja nii, et hommikuti enne ärkamist ja öösiti enne uinumist kuulen ma kuskilt keldrist kiledat loomalikku ulgumist.

Kiisud sõitsid põrgusse

keeva tõrva katlasse,

sokud pistsid inimliha,

sikud vägistasid neitseid,

kutsud turnisid üle laibakuhilate.

/…/

Täna õppisin möödaminnes tunnikese judaismi oma tuleva maailma usundite eksami raames ja kõige rohkem ärritab mind see, et ma ei tea, mida õppida. Hakata peensusteni erinevate pühatekstide ajalugu pähe ajama? Piirduda mõne tähtsama aastaarvuga, mõne tähtsama mõistega (stiilis, et tead, kes või mis on kaliif ja misasi on Talmud) ja mõne põhitõe teadmisega? Ma ei ole ühtegi valikvastustega eksamit niimoodi teinud peale maateaduse eksami eelmisel aastal, kus ma vahepeal trips-traps-trulli mängisin ja üllatavalt edukalt läbi sain, irw. Aga seal oli ka 50-60 küsimust. Kuidas sa võtad 1 semestri jagu erinevaid maailma usundeid 15 küsimusse?! Nii palju pidi neid tulema…

Ti and Do – The UFO Two on muidugi põhjalikult selged, irw.

Eks eksameid tuleb muidugi teisigi, lihtsalt see on see esimene. Pidi aset leidma kütmata majas, juhhei. Õppejõud naljatles, et eksami esimene osa seisneb selles, et usin ja õpihimuline tudeng peab ilmselt lukustatud majja sissepääsu leidma…

Mind häirib pisut selline usunditest ülekappamine. Mesopotaamia usundite kohta saime me alguses ainult seda teada, et seal esineb jumalate triaad, mis häbitult sarnaneb Egitpuse religiooni põhijoontega ja sealt johtuvalt ka kristlusega  ja et parajasti võimuloleva linnriigi jumalus oli kunn. Punkt.

N.

.janice dickinson – twelve days of christmas

Ma olen leidnud täiusliku jõululaulu:

Fledgling modeling agency.
Two giant breasts.
Three former husbands.
Four Italian suits.
Five naked men.
Six paparazzi.
Seven doctors injecting.
Eight techs a-waxing.
Nine models prancing.
Ten gays a-primping.
Eleven charges pending.
Twelve boyfriends begging.

Originaalis on see üks armsamaid ja romantilisemaid laule üldse, aga Janice… Noh, vaata, võrdleme asja nii: sul on mees, kellel pole huumorimeelt, ambitsioone ja kelle riistaga saaks vabalt vabrikus mõõta kaneelipulkasid (et kas on ikka õiges suuruses) ja siis sul on mees, kes on  McKay meets Robin Williams meets Priapos ja noh, siit võib järeldada, et mulle laul meeldib. :)

On the first day of christmas…

/…/

Ja kell kaks jõuluöösel, selmet popi ja noortepärasena mõne kõrtsi peldikus mingilt kiimaselt  ja rumalavõitu alaealiselt kutilt väljapetetud jooki välja ropsida ja välja mõelda, et kus ma täpselt olen ning kas see tätoveering on alati mu jala peal olnud, istun ma hoopis, joon piima ja loen oma uusima vaimustuse – Stargate Universe – mõjul Eli/Rush slash‘i fanfiction.net-ist.

Oh jaa.

N.

.aruanne

Jõulude jooksul tarbitud söökide, jookide kogus: kosmiline

Tähtsate sõprade ja inimeste arv: kosmiline

Rahulolu hulk: kosmiline

Põhimõtteliselt istun ma nüüd keset kingikuhja, totter ja õnnis nägu ees ja mugin äsja ahjust tulnud šokolaadimuffineid, oma järge ootavad verivorstid ja hapukapsas, on ka kolm liitrit hõõgveini (höhöö ho ho hoo!) ja määramatu kogus kaneelipulkasid ning mandariine.

Kingitused pole muidugi tegelikult olulised, need on pigem laste jaoks tähtsad, täiskasvanu ostab ise, mida vaja, aga olgem ausad – kellele ei meeldiks hommikul üles ärgates esimese asjana hakata kenasti pakitud kingitusi lahti harutama? Ma mõtlen – reaalselt? Ainult mu vanaemale ei meeldi, sest tal on mingi budistlik asjadevaenulikkus tekkinud aastatega, lisaks sellele ta toitub järjest kasinamalt, loeb luulet ja veedab aega mediteerides, nii et kui Stargate maailma põhjal asjale läheneda, siis mul on varsti ascended vanaema, kes väikese fotoonilise kaheksajalana läbi universumi lendab.

Seejuures aktsepteerib ta kingitusi näiteks brändipudelite näol üpris meelsasti.

Ema kinkis mulle suure pehme ja imeilusa käsitsi kootud mustapunakirju salli, millega ma olen tõeline gootieit. Salli ainus puudus on ainult vähene mass või noh, see on nagu pehme villane unistus või ämblikuvõrk, aga ma olen harjunud oma kaela ja nägu kuni ninani salli sisse mähkima tugevalt  oma roosa tihke salliga (tulemus on selline, et ma näen välja nagu selline, noh, kuri must nahkhiir-ninja, kelle näomask on pesus ja kes on häda sunnil pidanud oma noorema ja blondima ja roosama õe käest laenama tema näokatet…), nii et pakasega on see ehk pisut harjumatult mittekattev, aga sügis-kevade perioodiks väga win asi. Lisaks olen ma erinevatelt inimestelt omandanud tohutupaksud beebiroosad soojad sokid, seksikad pitsilised põlvikud ja last but definetly not least – David Bowie album “Outside”, mis kuulub mu muusikaeelistuste tippu kahtlemata.

Olengi seda plaati nüüd siin kuulanud juba paar tundi ja olen melomaani-unelmas lõksus täiesti – “Hallo Spaceboy”, “Heart’s Filthy Lesson”, “Strangers When We Meet” ja muud…

Helistasin ka praktiliselt kõik sõbrad, kelle telefoninumber mul on ja kellele ma julgen helistada, soovisin kõigile meri kurisumasu ja kena aasta lõppu ja nüüd lihtsalt istun ja õilmitsen rahulolust nagu kimbuke võõrasemasid. Isegi mu kallis Neleke helistas ja ütles, et  täiesti võimalik, et temaga on homme võimalik Tallinnas trehvunksi teha. Ootan põnevusega.

On ilusad jõulud.

^_^

EDIT: Ma jäin mõtlema, et kui sul on nii palju inimesi, kellele helistada ja kellele rõõmsalt telefoni kilgata midagi ning siiralt huvituda, et kuidas neil läheb ka, siis sa oled ikka üks rikas inimene küll. See vist ongi minu jaoks jõulude mõte, vähemalt praegu. Ja Daz ning Varju, ma helistasin teile ka, aga teie telefonid olid väljas, ilmselt minusuguste maniakkide eemalepeletamiseks. (:

N.