Süda taob kõris, maailm kumiseb, pulss on sada lööki sekundis, käed tõmbuvad higiseks, tabamatu surmahirm.
Muidugi.
Paanikahoog.
Mul esines varem paanikahoogusid suurtes rahvarohketes kohtades, kus inimesed ringi sebivad, näiteks kaubanduskeskused.
Nüüd ma olen voodil keras, söön mandariine ja ühepajatoitu.
Ja surmahirm.
Jälle.
Jälle!
Kurat.
Ma ei taha seda! See on pask, ma ei taha seda!
..::The Anals of History::..
This city is afraid of me. I have seen its true face. The streets are extended gutters and the gutters are full of blood and when the drains finally scab over, all the vermin will drown. The accumulated filth of all their sex and murder will foam up about their waists and all the whores and politicians will look up and shout "Save us!"… And I'll whisper "No."
Punase valguse viirastus on veel jubedam, ning infrahelitalumatus. loodan, et sa nendeni ei jõua.
Mandariinid muide aitavad päris hästi.
Ning kilomeetritepikkune kõmpimine mööda tundmatut ilusat maastikku, et jõuda lõunaks Tartu (või kuhu iganes). Ja et head tanxaapad ei hõõru iial.
apelsine ka vahepeal – see peaks ka tuju tõstma (miski aroomiteraapiline värk)
aga enne operatsiooni oleks mul miljon paanikahoogu