Kümne tunni pärast olen ma operatsioonilaual siruli ja minuga tehakse kirjeldamatuid õuduseid.
Süüa ei või, juua ei või, suitsu teha ei või, labretiga saab ka perse olema äkki, hirm on nahas.
Eks siis näis.
Mis saab.
Monthly Archives: november 2009
.öö
Uue telefoni, telefonifirma ja telefoninumbri sain ma oma närusel sünnipäeval, mis oli veebruari lõpus, eks ole.
Numbri suutsin ma korrektselt meelde tuletada alles eile.
Mis tähendab, et mul kulus kaheksakohalise numbri, mida mul iga nädal paar korda vaja läheb (kellelegi-millelegi andmiseks), meelde jätmiseks täpselt üheksa kuud.
Sissekanne ajaloo anaalidesse: ma imen ropult.
N.
.shit
Süda taob kõris, maailm kumiseb, pulss on sada lööki sekundis, käed tõmbuvad higiseks, tabamatu surmahirm.
Muidugi.
Paanikahoog.
Mul esines varem paanikahoogusid suurtes rahvarohketes kohtades, kus inimesed ringi sebivad, näiteks kaubanduskeskused.
Nüüd ma olen voodil keras, söön mandariine ja ühepajatoitu.
Ja surmahirm.
Jälle.
Jälle!
Kurat.
Ma ei taha seda! See on pask, ma ei taha seda!
.personality disorder test
Miskine sitapea tunne tekkis seda vaadates, et pole sul häda midagi self-centered tropp oled lihtsalt. Aga põhimõtteliselt mul on meeles 2-3 aasta tagune tulemus samas testis, mis väitis, et mul on kõik kas high või very high ja selles mõttes muidugi tohutu edasiminek. Histrioonilisuse ja teatud nartsissismi olen nõus ilma protesteerimata omaks võtma, ma olen väga aceventuralik vahepeal.
.27 november
Eile ei helistatud, nii et teisipäeval kell pool kümme võivad heatahtlikud inimesed pöialt hoida, et kõik ikka hästi läheks. Võib ju naerda, et ah, mandlioperatsioon, aga iial ei või teada – üldnarkoosiga võib midagi nihu minna (ootamatu allergiline reaktsioon?), lapsepõlves oli mul tihti kõripõletik, sealt võib ehk mingi komplikatsioon tulla, võib-olla ma lihtsalt ei talu narkoosi hästi ja veedan opijärgsed päevad mingisuguses poolšokiseisundis oksendades ja värisedes… Hirm on nahas siiski.
Aga homme tuleb tore päev, patustan pisut ja lähen siiski välja (sinna mõõkade loengule & tutvustamisele Vabriku tänaval) ning peale seda helistan Nelele, kes oma poolsurnud olekus ennast Talnasse veab, nii et homme tuleb tõepoolest tore päev.
Nele tuleb Tallinnasse! ^_^
Muu?
Muu on pees nagu alati.
Ei midagi uut siin ilmas.
Igasugused “Ma ei tohi süüa!” mõtted vahelduvad “Ma pean sööma!” mõtetega, peale söömist tunnen süümepiinasid ja tühja kõhuga tunnen süümepiinasid. Kuid söömatajätmise pärast tekkivad süümepiinad on siiani alati suuremad olnud, sest me ju kõik teame, mis juhtub inimestega, kes ei söö – nad ei suuda lõputult söömata olla, aga sööma hakates on keha säästurežiimil, kõik süsteemid miinimumi peal tööl ja igal pool vilguvad suured neoonkirjad: “Ladesta! Ladesta! Korja varusid!”
Ja seda ma ei taha.
Mitte kunagi enam…! Lugesin ükspäev oma aprillist, maist, juunist pärinevaid blogipostitusi ja kui ma sellega lõpuni jõudsin, siis ma tundsin täpselt sedasama rõhuvat ängi, eneseviha ja meeletut tungi iseennast tuhastada mida ma siis tundsin. See on õudne, see valu, kui kogu su maailm kildhaaval su ümber kokku kukub, sul pole enam ei kodu, elu, mitte midagi ning siis sa paned kõik oma lootused ühele kaardile ning see kaart ütleb: “Anna andeks, sa oled liiga paks ja mitte piisavalt kena, et sinust hoolida.”
Surm.
Tuhk.
Häving.
Krahh…
Ma pole sellest kõigest ikka üle saanud, piisab paarist klaasist õlust ja mõnest viskikokteilist, et ma voodi peal kerratõmbuksin ja omaette vaikselt nuuksuma hakkaksin, sest absoluutselt kõik tuleb tagasi – see tunne, et sa pole mitte midagi väärt. Kõik muu läheb justkui meelest, alles jääb vaid see tunne, et sul pole normaalsete inimeste sekka asja, sest sa ei ole mitte midagi väärt, sa oled liiga hälbeline, liiga inetu, liiga vastik inimene. Ja siis ma istusin üksinda ühikas ja vahtisin aknast välja ja Johnny Cash lõugas taustaks.
What have I become, my sweetest friend?!
Täpselt nagu (EritiPerses)Praktik ütles – this will haunt for ages.
Kõige hullem on see, et hoolimata mu pingutustest, hoolimata kaalunumbrist, mis näitab 23-24 kilo kadumist, hoolimata kõigest sellest vaatab mulle peeglist ikka seesama paks värdjas vastu. Okei, ma saan aru, et visuaalne enda tajumine võib pekkis olla, aga nii pekkis see nüüd ka ei ole. Ma saan kätega ikka oma kõhust kinni võtta siis, kui ma püsti seisan…
Kõlab seksikalt teie meelest?
Ei, mulle ei kõla.
Üldse mitte.
Ja siis ma häbenen. Topin endale mitu kihti pakse hõlste selga, kannan maani seelikut (miniseeliku kandmine tekitab tahtmise ennast lüüa, alati, ma siiski kannan seda ja siis lööngi ennast salaja, kui keegi ei näe), peeglisse vaatan vilksamisi. Ripsmeid värvides katan ma teise käega peegli ära, et nähtaval oleksid ainult silmad, see on mu viimase paari kuu suurepärane leiutis. Varem mul tekkis peeglisse vaadates (üle 5-6 sekundi reast) okserefleks ja tahe nutta, nüüd ma saan näiteks uurida kas juuksed näevad siledad välja ja käsi katab selle võika lõusta ära…
Ma täiesti saan aru, miks võõrad inimesed minust sitta räägivad (nagu ma kuulnud olen). I do have a lot of wank in my head, don’t I?
Oeh…
Kus on seagripp, kui teda vaja on? Surevad süütud 13-aastased poisikesed, kellel elu alles ees, minusugused kasutud inimräbalad aga tolknevad justkui lõputult ringi ja ei tee mitte midagi kasuliku.
*nukras tujus*
N.
.eels – beautiful freak
Kass saatis mulle eile, ütles, et see laul viis ta mõtted kohe mulle ja ma olen nii heldinud, tõesõna. Kassil on see imeline omadus vahepeal harva ühe väikese teo või sõnaga nii palju hellust edasi anda, et kui ta seda tihemini teeks, siis ta ilmselt põhjustaks maailmarahu või midagi säärast.
Kolme tuhande megatonnine hellus…
.mittemeeldimisest, sallivusest
Blogimaailm on justkui plahvatanud, seda on imelik ja valus pealt vaadata, šrapnellid lendavad. Keeruline on endale selgeks teha, et mu ümber elab inimesi, kelle elu möödub pideva sallimatuse, ärakeelamissoovide ja muu säärase vaimus. Hirmutav on mõelda seda, paranoiat tekitav. Kui paljud inimesed tänaval tahaks mind näiteks keemiliselt kastreerida või määrata mulle igavest häbi, valu & tahte murdmist seetõttu, et ma elan seksuaalelu ilma abieluta? Kui mitu inimest leiavad, et ma olen kasutu väärakas, kuna ma eelistan 21a, 8k ja vist 26 päeva vanuselt õppida, enda kohta leida, selmet lapsi sünnitada? Biopoliitiline terrorism…?
Ma ei räägigi otseselt homodest praegu, kuigi see on see kõige tulisem teema. Minu arvates on praegu põhiline, et homoseksuaalsed kooselud saaksid alustuseks mingisugusegi normaalse ja ametliku riikliku kuju, samasugused majanduslikud ja juriidilised õigused mis on heteroseksuaalses abieluski. Ma kujutan ette, et paljud homod ei tahagi tegelikult muud, kui lihtsalt võimalust koos laenu võtta, probleemivabalt pärandite ja muu säärasega tegeleda, lapsi kasvatada (kas siis enda või adopteeritud) ning lahkumineku korral saada samasugused õigused kohtus näiteks ühisomandi jagamisele. Miks keelata inimestele riiklikku abielu, ühist perenime ja õigust otsustada ise, kellega nad perenime jagavad ja pere moodustavad, jääb pisut arusaamatuks. Kiriklik laulatus on muidugi täiesti iseasi, ma ise näiteks uskmatu paganana (“räpase pervedina”) taunin väga sügavalt näiteks inimesi, kes ei ole usklikud, kes ei taha kunagi kristlaseks saada, aga kes üksnes kirikliku laulatuse nimel silmakirjalikult leeri läbivad, abielluvad ja siis kõik ära unustavad.
Minu arvates läheb see juba otsapidi usu solvamise ja mõnitamise alla, aga see on puhtalt mu enda isiklik arvamus ja ma ei lähe seda kellelegi peale suruma ega kogu allkirju millegi keelustamiseks. Näitan meelsust ainult sellega, et kui leian selle pimeda ja poollolli mehe, kes mind tanu alla tahab saada, siis kirikliku laulatuse välistan kohe. Ongi kõik, punkt. Elan enda elu oma tõekspidamiste järgi ja ei topi oma näppe võõrastesse eludesse muudviisi, kui lihtsalt tagasihoidlikult arvamust avaldades. Mõistetav on see ju tegelikult – kirikus on lihtsalt ilus abielluda. Suur majesteetlik ruum, hoopis midagi muud kui renditud mõis või prosta kogunemine perekonnaseisuametis, kus makist muusikat lastakse. Eetilisus on iseküsimus ja kui kirikud on sellise asjaga nõus, siis ei ole mina absoluutselt see inimene, kes peaks lämisema, et mida inimesed võivad või ei või teha. Mina lihtsalt tunneksin ennast ebamugavalt võõras pühakojas.
On ju ometi võimalik, et inimesele ei meeldi miski või et ta ei kiida midagi heaks, aga ei ürita kõiki enda usku pöörata-endast erinevaid keelustada-sõimata või vähemalt annab endale aru, et tema enda seisukohad ja meeldimised-mittemeeldimised on tema enda asi, teinekord nõuab olukord hoopis midagi muud.
No näiteks seda, et ma olen põhimõtteline abordivastane, ei pea ma vist enam ütlema, mind on selle tõttu deemoniks ja milleks iganes sõimatud küll, seda päriselt mõistmata, mida ma selle all silmas pean. Mina pean selle all silmas seda, et 21. sajandil, kus kondoomid, beebipillid ja isegi SOS-pillid on nii laialt kättesaadavad, beebipillid isegi odavad (kondoomide igapäevane kasutamine on kallim), on soovimatu rasedus ikkagi täielik bläkk ja kivi seksijate kapsaaeda. Eriti, eriti kui tegu on mitmekordse asjaga. No kuidas on võimalik, et naine peab 1 kord selle füüsiliselt ja psüühiliselt traumeeriva tegevuse läbi tegema ning peale seda laseb samamoodi ringi nagu enne, mingeid muudatusi tegemata? Mingitele järeldustele jõudmata?
Seejuures olen ma ka esimene inimene, kes nõuab naistele seda õigust aborti teha, sest ei ole midagi koledamat kui siia ilma sündinud lapsuke, keda ta ema üldse ei taha või keda ta ema ei suuda ülal pidada või… Teinekord on lihtsalt vaja teha otsuseid, mis on igati ebameeldivad ja mille eetilisuse üle võibki vaidlema jääda. Parem abort kui ükskõiksuses, rahapuuduses ja hoolimatuses kasvanud laps, eks? See möönmine ei tähenda, et ma ei arvaks, et enne voodisse ronimist tuleks ikka endale põhitõed selgeks teha, aga kui keegi keeldub seda tegemast, mis ma’s teha saan, inimese õigus oma keha üle otsustada on ikkagi tema oma ja ma pigem näriks endal jala küljest, kui püüaks seda kuidagi takistada.
Homodega on ju sama asi. Minu enda arvamus on see, et peaasi, et kaks täiskasvanud inimest ise õnnelikud on ja rahul, see on ju kahe inimese ühine otsus koos olla, selle võrdsustamine zoofiilia või pedofiiliaga on minu arvates nii väär ja demagoogiline, et ma ei tea kuhu oma silmi peita.
Kas on siis raske möönda, et jah, kuigi mulle homoseksuaalsed inimesed üldse ei meeldi, siis ma ikkagi leian, et nende suhtes aus oleks neid siiski taluda, sest nad on mõtlevad, hingavad, kõndivad ja armastavad inimesed nagu ma isegi ja neist lihtsalt mitte välja teha oleks õige ja oma eluga vaikselt edasi minna? Naljakas on lugeda juttusid stiilis: “Homoseksuaalsete abielu pöörab ühiskonna pea peale!”
Kuidas ta siis täpselt pöörab? Lihtsalt need homod, kes praegugi koos elavad, saavad seda kooselu märksa paremini läbi viia. Mis muutub selle jaoks minu, sinu jaoks? Mitte miski, ainult see, et šanss JOKK-stiilis “See maja, auto ja suvila on minu oma, sina ei saa sittagi!”-juhtumeid esineb natuke vähem ning see, et maailmas on rohkem inimesi, kes tunnevad, et nad elavad täisväärtuslikku elu. Ma ei mäleta, et ükski homoseksuaalne inimene oleks kunagi üritanud teha heteroseksuaalsuse vastast kampaaniat, aga mingil mulle hoomamatul põhjusel käsitletakse nende “Ma olen olemas, ma olen inimene, ka mul on õigused!” ütlemist just sellena.
Tegelikult on ainsad solvajad, pealesurujad ja anastajad – kes?
See on tõesti ühiskonda peapeale pöörav “muudatus”, tõesti-tõesti…
Tsiteerin ühte blogijat, M.-i (ei lingi, sest blogtrees teda pole ja ju siis teatud varjatus on talle meelepärane):
“Inimesed, kes justnagu oleks nagu mingi aja maailmas eksisteerinud, aga pole ikka veel mitte midagi enda ümber tähele pannud.
Mõni neist on ehk kaugemalgi ära käinud või mõningaid raamatuid lugenud (mis mingi järjekordse üldise mõõdupuu järgi “targa” inimese teeb), aga ei midagi! Oleks justkui silmad kinni reisinud. Või tundmatus keeles lugenud.”
Õigus oma arvamusele ei tähenda automaatselt seda, et kõik teisel arvamusel olijad tuleb valimatu sõimu- ja solvangurahega üle külvata, ära keelata ja üleüldse kuskile hullumajja “ravile” panna, sest kes ei mõtle nagu mina, see peab ju tingimata hull ja väärastunud ebard olema…
Ah, ma ei tea. Kurb, kurb ja valus on see kõik, tõepoolest.
Loodan ainult, et kui ma kunagi lapsi saan, siis nemad saavad kasvada juba maailmas, mida ei mürgita sallimatus, viha ja toredad inimesed, kelle arvates tuleks endast erinevate inimeste “tahe murda”.
N.
.mandlitest
Läksin siis arstile, arst oli väga nägus ja sümpaatne meesarst. (:
Arst vaatas kõrri, tegi mulle juba tuttavaid huvitatud & lõbustatud helisid, teatas, et ta ei olegi nii suuri mandleid varem vist näinud (ja käskis mul tõestuseks oma sõprusringkond läbi uurida, et kas leian suuremaid) ning et see on 1 osa mu probleemist. Teine probleem kannab nimetust “Avar Nina”, st. mu mingid käigud on nii suured seal sees, et külm õhk ei tee seda, mida ta peaks tegema ninas (soojenema), vaid pahiseb rõõmsalt otse läbi. Avarad Käigud + Suured Kerad Kõris = mandlioperatsioon järgmisel teisipäeval kell pool kümme, kui vereproov näitab, et põletikunäitajad liiga kõrged ei ole. Olukord mul lähevat järjest hullemaks ja ma ei pääseks enam kurguvalust.
Kohalikku tuimestust mulle üldse välja ei pakutudki, ei tea kas nad ei tee siis tänapäeval enam sellega või pole mu hiigelpalle võimalik kõrist välja kaevata niisama, nii et jääb narkoos. Igastahes, isegi suitsu enne oppi teha ei või ja labreti pean ma ka ära kakkuma enne oppi, see teeb minus suurt tuska. 1 tund opile ja pool tundi enda kogumiseks, AlternaDiivast öeldi, et tõenäoliselt kasvab nii värske neet selle ajaga kokku. Eks ma pean siis selle uuesti tegema, kuigi ma tõepoolest ei taipa, et kuidas saab väga lühikese pulga otsas olev väike mummuke midagi segada. Torud lähevad ju huulte ja hammaste vahelt kõrri, keda kuradit see üks labrett seal segab, ah? Ah?! Need on huule all peidus ja tagumine ots on nahapinnaga nii tasane, et ma ei tunnegi seda keelega.
Urr, mörr.
Räägin koha peal arstiga, ehk on see mingi lollakas bürokraatia lihtsalt.
Närv on püsti muidugi.
N.
.memento
Läksin suures A-joovastuses ja lasin Helenal endale otsekohe parema kõrva ülaossa rõnga panna. Selleks, et mul tänane päev meelde jääks igavesti – igale down’ile järgneb high ning miski, mis ma mõtlen, ei pruugi nii olla. See peab mulle lõpuks meelde jääma. Tulevikus kui ma hakkan heietama mõtteid, et ma olen hale luuser, näpin seda ja tuletan endale meelde, et igal hommikul tõuseb päike uuesti.
Tegemine oli valus, “Mother… Fucker…!!!1″ ägasin vahepeal südamepõhjast ja peksin saapaid vastamisi. Lisaks kõhrest läbitorkamisele väänatakse ju ka rõngas sealt läbi. Aga nüüd on hea olla, rahulik ja see rõngas näeb ka tõeliselt hea välja.
Lasin ka pika labretipulga lühikese vastu välja vahetada ja nüüd see ei tolgenda enam välja nagu murtud luu mu lõuast, vaid on netilt lühike ja seksikas nagu ta olema peabki.
N.
.popkultuuri eksam
On väga sobilik ja iroonilinegi, et peale seda, kui ma kirjutan, et ma olen eepiline läbipõrumine, tulevad popkultuuri tulemused ja eksam, milles ma kartsin E-d või F-i, osutub hoopiski A-ks. Ja see polnudki vist lihtne eksam, sest meile teatati, et neile, kes F-id said, neile märgiti “mitteilmunud” mingil põhjusel.
Ma sain A! Tõnis Kahu eksamil! A! Mina! Popkultuuri eksamil! A! Minu esimene eksam!
*rõõmus ekstaas*
Nonii, järgmisel võimalusel registreerin end järgmisele muusikakuulamise seminarile, mida Kahu teeb. Ma jätsin sinna minemata sel semestril kartuses, et ma nagunii ei mõika midagi. Nüüd ei peata mind miski selles vallas.
Höhöhöö.
Jaapani keelega on ikka pees, aga noh, mets annab, mets võtab.
N.
