Ma ei ole ammu ühiskondlikel-sotsiaalsetel teemadel rantida viitsinud, see muidugi ei tähenda, et mulle iga päev vähemalt mõni asi ajudele ei hakkaks, aga ma olen omananud teatud nupu, millega ma lihtsalt pööran pilgu kõrvale. Muidugi, Tallinnas elades on see pisut keerulisem, sest siin on lihtsalt niivõrd palju inimesi, siin on meeletud vahemaad vaja katta vahepeal ning paratamatult näeb selle kõige juures üht-koma teist.
Minu üks viimase aja põhilisi valupunkte on see, kui mulle tundub, et tehakse liiga kellelegi… No näiteks need reisisaatjad on minu meelest nagu klounidena sinna trollidesse ja trammidesse pandud. Nad lihtsalt seisavad niisama, vaatavad vilavate pilkudega ringi ja on kohmetud. Eile üks tädi koukis silmagi pilgutamata Remarque taskust välja ja hakkas seda lugema ja luges süvenenud terve aja, mis ma trollis olin, see meeldis mulle. Aga ometi me kõik teame, et neil on piinlik. Seda abiraha on neile ilmselt väga vaja, aga neid oleks võinud panna ju graffitit maha nühkima kuskilt, prügi korjama… Ilmselt osa pandigi, aga mulle tundub nii ebaõiglane, et nad niimoodi ühistranspordis peavad justkui häbipostis seisma. St. MINA ei vaata neile viltu (mul ükskõik kuidas abivajajad oma raha kätte saavad tegelikult, peaasi, et saavad), aga ma tean ju foorumitest, et nende suhtes ollakse väga õelad, kadedad. “Näed,” öeldakse. “Raha raiskamine!”. Ja kahju on.
Miks peab inimesi niimoodi alandama…?
Kahju on mul ka lastest, Tallinnas rohkem kui kuskil mujal. Kui enamasti on need statistilised kõverad umbes, umbes nii, et 70% on “keskmist” ja siis ca 15% kummastki teisest otsast, siis Tallinnas tundub minu meelest see mõnes asjas olevat vildakas. Näiteks kehakaalu osas on minu arvates julgelt 30% tõsiselt ülekaalulisi lapsi, 30-40% normaalseid ja 30-40% tõsiselt alakaalulisi, ma jään päevas vähemalt kord šokeeritult kellegi keppjalgasid vaatama. Paks inimene tundub mu silmale loomulik kuidagi, aga haiglane kõhnus tekitab kuidagi närvilisust ja… Noh, minus muidugi teatud mõttes kadedust, kuigi ma olen praegu normaalkaaluline ja kavatsen 60+ kaalu ka jääda ilusasti.
Aga ma ei saa jätta mõtlemata, et kus on nende laste vanemad? Kas nad ei märka, et nende 13-14 aastastel poegadel on tõsine rasvumisprobleem (krõpsud, arvuti, coca) ja sama vanad tütred tuiguvad näost sinakashallidena mööda ilma ringi, ees selline palavikuline holier-than-thou ilme ja käes Eviani veepudel?
Ma tean, et ma olen ise selles teemas väga väärastunud, mul on enamik mingite x toitumishäiretega inimeste vaimuvigu, nt. ma mõtlen liiga palju toidu teemale üldse ja kipun poes arvutama teiste inimeste ostukorvide sisusid. Aga… No ma ei saa jätta tähele panemata kui 20-30kg ülekaalus naine ostab kooke, kommi, kalapulkasid, väikese kilekotitäie kohukesi ja paar 2l Cocat. See lihtsalt torkab negatiivselt silma, elu justkui tõmbaks sellele sündmusele neoonvärvides ringe ümber. Või kui lastega poes olev ema laseb lastel tuima näoga pealt vaadates sinnasamma kilekotti neid kohukesi kuhjata. See ei ole ju neile hea. Ilmselt on tegu mingi alateadvusliku karjamentaliteediga – kui ühed karjast ennast meelega nõrgestavad, jäävad teised neid mõtlikult uurima – mis sa saboteerid siin meie liiki…!
Argh. Lapsevanemad on liiga ametis… Ma ei tea millega, et märgata selliseid asju…
Õnneks ei ela me muidugi Ameerikas ja mingisugust usuhullude “Ma kasvatan oma last ülikoolini kodus, sest kõik teavad, et Darwin ja terve sajand teadlasi peale teda on olnud räpansedvalelikud satanistid ja tegelikult elas inimene samal ajal kui velotsiraptorid ja türannosaurused!”-jura meil vist praktiliselt ei ole ja kui ka on, siis vähesel määral, st. keskkooli ei lubata vist ära lõpetada kindla veendumusega, et maailm on 6000 aastat vana (mitte, et see oluline oleks, Piibel pole ajalooõpik ega bioloogiaõpik – see kirjutati ajal, mil inimeste arusaam maailmast & loodusest oli pehmelt väljendudes retarded – . aga just need Ameerika white-trash karismaatiliste ususektide mammad ajavad selle asja täpselt selliseks, vaadake “Jesus Campi” näiteks). Samuti ilmselt ei luba Eestis seadused vast vanematel oma last tappa, tuues põhjenduseks, et “Vereülekanne on patt!” (jehoovatunnistajad). Ma siiralt loodan muidugi, et ei luba.
Aga vanaema õde vanaema 75ndale sünnipäevale ei tulnud, sest sünnipäev on ju patt…
Mitte, et siinpool ookeani asjad muidugi oluliselt paremad oleksid, siin on teistpidi kõik pees… Lapsed lükatakse 2 aastaselt lasteaeda, 7 aastaselt suurtesse räigetesse haridusmasinatesse ja siis tulevad sealt masinast välja suures osas abitud, maailmas ja iseendas ebakindlad inimesed, kellele on pikad aastad pähe taotud, et nad peavad olema edukad, häid hindeid saama, palju raha teenima ja hästi tublid olema ja kõik need, kes nende moodi ei ole, on rämps. “Oi, Arturil polegi kodune töö tehtud, vaatame nüüd kõik Arturit ja teeme talle häbi-häbi!” või “Miks sa, Artur, ei võiks rohkem nagu Liis olla?”
Sest et ta on faking Artur!
Muu ei ole enam oluline – hinded. Üksikud õpetajad viitsivad sellest välja astuda ja kiita midagi muud. Näiteks individuaalset edenemist. Kroonilise kahemehe saadud “4-” on minu arvates tunnustamist väga väärt.
Mulle meenub, et Tartu Descartes’i Lütseumis käies oli 1 õpetaja, geograafiaõpetaja Elle Reisenbuk, kes lisaks sellele, et ta ilmselgelt oli soe, helge ja noortesse inimestesse sümpaatselt suhtuv inimene, oli piisavalt empaatiline, et kiita kahemeeste kolmesid, neljameeste viisi ja minu, noh, loogilisust. Mul hakkas lõpuks imelik juba ja kartsin, et mind hakatakse varsti Tarbatu Loogiliseks kutsuma, aga mulle meeldis see, et ta leidis midagi muud, mida minus kiita, kui see, et mul on võime endale pähe ajada tonnide viisi tarbetut infot. Jah, ma sain viisi ja teinekord ma sain viisi ka pisut kehvema punktiskooriga kui klassi tõeline priimus, aga ta võttis vaevaks vahepeal rõhutada, et Triin on tubli, sest Triin oskab vastuseid loogiliselt tuletada, isegi kui ta võib-olla, khm, 100% vastust ei tea. (:
Ja mis on “päriselus” olulisem kui oskus loogiliselt tuletada midagi, kui sa ka 100% ei tea…?
Aga kui palju on meil neid õpetajaid? Isegi ülikoolis ju… Ma olen kuulnud õudusjutte ühest TÜ filosoofiaõppejõust, kes konkreetselt nõudis, et üliõpilased tema täpses sõnastuses asjad pähe õpiks. Ma ei tea, ma ei ole ise tema loengutes käinud ega eksameid teinud, aga niimoodi räägitakse ja mitte ainult 1 inimese poolt.
Mis väärtus sellel bürokraatial ja kõigel on…
Irdugem hetkeks reaalsusest, kujutlegem, et ma leiaks mingi (illegaalse) viisi haljale oksale jõudmiseks, looksin pere (saaksin lapsi, mees läheb nagunii ära, that’s what they do^^)… Ma ei tahaks oma lapsi 2 aastaselt lasteaeda toppida ja neile võõraks jääda ja pea ees “karjääri” teha. Ma tahaks ikka märgata, kui mu poeg-tütar peaks pontšikuks muutuma või kõrsikuks, et ma saaksin sekkuda arstide abiga. Ma tahaks teada millega mu lapsed tegelevad ning tahaksin neid tunda, et kõik nende eeldused saaksid maksimaalselt arendatud. Kellel ilus lauluhääl, kes oskab hästi kirjutada, kes jagab hästi matti… Kuritegelik on see, kui lapsevanemad oma mõttetu hoolimatusega ära situvad potentsiaalselt täisväärtusliku elu…
Tegelikult võib vist öelda, et minu ideaalne elamise viis koos perekonnaga oleks pärit Durrelli Korfu-triloogiast.
Just sellist vaba, sulnist, suurematest idiotismidest vaba lapsepõlve oleksin ma endale tahtnud, kindlasti püüaksin ma seda võimaluse piires pakkuda enda lastele, kui ma lapsevanem oleksin. Ma saan aru, et selleks oleks vaja ma ei tea mida, aga… Larry, Leslie, Margo ja Gerry olid vähemalt Durrelli kirjelduste põhjal täpselt selline eluterve kamp. Ma lugesin seda trioloogiat lapsepõlves ahne naudinguga, loeksin praegugi, kui ma usuksin, et suudaksin seda ilma nutmata teha. Larry kirjutas ja Lawrence Durrell on tuntud nimi kirjandusmaailmas siiski, Margo… Püüdis ilus olla ja lõi pere hiljem, Leslie sebis paatide ja püssidega ja ma ei mäleta, mis temast sai ja Geraldist sai inimene, kelle panust looduskaitsesse ja ohustatud liikide säilitamisesse on raske üle hinnata.
Ühesõnaga kõik tegelesid sellega, mis neid huvitas ja said omal alal ka oma unistused täide viia, ilmselt ka Les.
Aga mina näen poodides ikka, mismoodi hallide ja tuimade nägudega emad lastel rämpstoitu lubavad kärudesse kuhjata, mismoodi 10-20 aastased inimesed tundide kaupa lihtsalt kaubanduskeskustes istuvad ja mitte midagi ei tee ja mismoodi igal aastal käib kõige suurem möll selle üle, et millise kooli õpilased said kõige paremaid eksamitulemusi… Kõige paremaid eksamitulemusi numbriliselt, saate aru…
Ah, ma ei tea. Me, eestlased, ei ole ju õnnelikud? Mitte mingit pidi ei ole me õnnelikud? Me oleme ju hallid, ambitsioonikad ja nendesse ambitsioonidesse uppumas, 15-30 aastaste seas on mittesuitsiidne või mitte-joomisprobleemide-suhteprobleemidega pigem haruldus. Ma vaatan oma sõprade seas ringi ja ma vist… Ma vist… Ma vist ei teagi tõepoolest kedagi sellist oma lähedaste sõprade ringis (~15), kes poleks depressiivne, enesetapumõtetega või… Kes pole enesetapjalik, see on põgenenud mõnda teise maailma, kõik need new-age tädikesed, kes kõik täpselt teavad mis peale surma tuleb ja mis asjad vaimud on, minge lugege Delfi Müstika foorumit, see on õõvastav… Illusoonid…Kõik on nii kurvad, see kurbus rõhub igast küljest. Raske on elada maailmas, kus su sõbrad kas maadlevad enesetapumõtetega, on enesetapukatseid teinud või on enesetapukatsetega haiglas.
Everyone I know goes away in the end…
Näost kahvatud ja hallid, ebaõnnest ja rutiinist tülpinud inimesed ja nende ennast vihkavad lapsed.
Mina hakkasin ennast muide vihkama siis, kui kõik klassikaaslased mulle aastate ja aastate kaupa pähe tagusid, et ma olen inetu tüdruk, kõnts, värdjas, friik, roojus. Jah, minu puudutaminegi oli juba patt nende silmis ja seda kõike selle pärast, et ma olin neist pisut pikem, prillidega ja teadsin enne esimesse klassi minekut mispidi raamatut käes hoitakse. Ja mitte kedagi ei huvitanud see, klassijuhatajad arvasid kõik, et “Ah, lapsed mängivad!”
Kari ebakompetentseid… Ma olin väike laps, väike abitu tüdruk, ma vajasin teie abi, teie oskasite ainult oma lollakas õpetajate toas oma lollakat kohvi juua ja lollakalt iniseda õpetajate lehes, et teile makstakse vähe palka…! Iga hommik saatis vanaema mu kooli TEIE hoole alla, sest mul oli a) koolikohustus ja b) ma olin alaealine. See on see tüüpiline arvamus, et õpetajat ei pea kottima mis koolis toimub, sest ta saab vähe palka. Andke andeks, kui ma oma ~10 aastase lapse kooli uksest sisse saadan, siis ma eeldan, et see väike laps on siiski täiskasvanute hoole all, mitte ei pea üksinda ekslema kuskil õudusunenäos.
Argh.
Ja kooliõde ei pannud ju ka kindlasti tähele, et ma üle päeva tema juures käisin anumas seda jumalikku lipikut, millega garderoobitädi käest sai võtme ja ära koju minna keset päeva…
Tambin ära kõik inimesed, kes ütlevad, et õpetaja ei pea hoolima mitte millestki, sest õpetaja saab vähe palka. Tra sa ronid oma laia perset veel laiemaks istuma sinna klassi ette, kui sul nii ükstakama on teistest & endast abitumatest elusolenditest (ma räägin siiski algkoolist-põhikoolist praegu), kes riigi poolt pandud kohuse tõttu sinu hoole alla antud on, et sa ei vaevu ennast liigutama nende heaolu nimel, kuna su iga veenilaienditega palistatud samm pole priskelt kinni plekitud?! Ausõna, öelge ja ma tulen löön teil omaenda käega nina rulli. Mitte, et õpetajate palkasid ei peaks tõstma. Haridus on iga kultuuri ja tsivilisatsiooni aluseks ja meie alus seisab juba praegu savijalgadel…
Ja miks, öelge, ma peaksin kiitma heaks selliste süsteemide olemasolu ja selle, et lapsi sinna väevõimuga topitakse? Kes ei välju sealt katkisena, see väljub sealt lihtsalt idioodina ja kes pole katkine, idioot ega katkine idioot,ega ka mitte hull , see on lihtsalt väga õnnelik inimene, kelle aitas ilmselt hullemast üle väga hooliv ja toetav perekond.
Haridus tuleb omandada. Sotsiaalse suhtlemise oskused tuleb omandada. Aga mitte niimoodi. Ausalt. Mitte niimoodi.
Päevad läbi sihitult lüües surnuks vaba aega
tervitab mind kaubamajas üks ja sama igavlev kamp
keegi neist koolis ei käi ja pooled eiravad lasteaeda
vanim peaaegu 18 ja ühel plikal süles vääksub väike pamp
kui keegi mahapaneb sita ja turva võtab valjult sõna
hajub kari laiali hetkega nagu saia näpanud varblased
ning kui lõppenud on püüa mind kui saad see ühte auku sõda
lööb võidutantsu samas kohas väike räämas vargamees
nad on kohal iga hommik nii suvel kui ka talvel
juba ammu enne avamist läbi ukse piiluvad
lahkudes alles siis kui keegi ära ajama tuleb
mõistmatus lapsepilgus, kuidas sa aru siis ei saa,
et meie kodu on siin!
Need on lapsed kelle jaoks vanematel pole aega
pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu
need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega
pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud
Pooltel olemas on kodu, ema, isa oma tuba
aga siiski otsib miskit siit lõppematust saginast
algul paistab säde välja silmist – lubab, kohe- lubab
ajapikku tuhmub pilk ja suitsust hääl jääb kähedaks
vanematel pole aega, liiga vanad õed või vennad
peavad liialt titekaks ja kuhugi ei võta kaasa
mis jääb üle?
sihitult ringi hängides hästi tunda ennast
ja mitte palliplatsil vaid hoopis näiteks Viru Keskuses
uus aeg ei soosi arengut vaid kinnisvaraarendust
ja lastest sageli on saanud mittekasumlik projekt
tatist saati sunnitud tõestama oma lennuvõimet ja paremust
et ei lendaks prügikasti nagu närtsin’d lillebukett
- Tommyboy – “Kaubanduskeskuste lapsed”
Kiskus emoks kätte ära. Sorry.
Võimalik, et viskan hommikul parooli alla jälle.
N.
Teadaolevalt üks selline lugu millalgi 90ndatel siiski oli, kus jehoovakast ema keelas oma vastsündinud lapsele vereülekannet teha. Laps suri. Kui ma õigesti mäletan (R.Ringvee saatest “Usu jõud” – “Fundamentalism”), siis võeti hiljem selliste juhtumite vältimiseks vastu seadus, et säärases olukorras võetakse lihtsalt vanemlikud õigused vereülekande tegemise ajaks ära ja hiljem antakse tagasi – USA sarnase seaduse järgi. Noh, Ringvee tõi oma saates välja ka selle, et tegelikult oli selles oma süü ka meditsiini alafinantseerimisel, sest tegelikult oleks võidud teha ka miski vereasendajaga selle ülekande, see on aga väga kallis. Nähtavasti kallim kui inimelu…?
Kui ma oma kooliaja peale mõtlen, siis olen ma kah kõige vihasem nende täiskasvanute peale, kes justkui meie eest vastutama pidid. Hea küll, mõnest oli isegi tolku, aga üsna mitme peale mõeldes läheb viha pärast silme eest mustaks.
Nüüd sa ütled jälle, et Rents kisub pikast jutust ainult ühe lausekese välja, aga mina olen ka mõelnud selle peale, et tõelised õpetajad suudavad hinnetest mööda vaadata. Üks mu lemmikõpetajaid, kirjandusõpetaja Kersti Vink, hakkas mulle eriti meeldima peale sellist juhtumit, kus minu klassi Mart sai kirjandi kolme (ta sai pea alati kolme, sest ta kirjutas VÄGA vigaselt) ja õpetaja ütles kogu klassi ees, kui kahju tal on, et ta peab kirjavigade pärast kehvema hinde panema, sest Mardi loovus on lausa imepärane. Vahepeal palus luba Mardi kirjandeid ette lugeda ja jagas neid ülejäänud klassiga. Ei saanud poiss parimat hinnet, aga (teenitud) tunnustust sai sellest hoolimata.
Aga suhetest – mina ei usu, et täiesti probleemivaba suhet on olemas ja näiteks mina pean end õnnelikuks inimeseks hoolimata sellest, et mul vahepeal suhteprobleeme on. Ma olen need ju ise valinud, selles mõttes, et ma tean, et need ei saa päevapealt otsa, võib olla ei saa kunagi otsa, aga need ei ole igapäevased ja vähemalt hetkel ei nimetaks ma seda kuidagi kannatamiseks, sest boonused kaaluvad negatiivsed aspektid üles. Ja olgem ausad, sina kuuled vahel minu vigisemist, aga seda, mida ma ise valesti teen (suures osas teadlikult, puhtast laiskusest), ma ju ei räägi. :D Arvan, et täiesti probleemivaba suhe võib esineda kas ainult siis, kui mõlemad inimesed on tõesti väga vabameelsed või kui üksteisest tegelikult eriti ei armasta, lihtsalt on mõnus koos. Kolmas variant on armastav suhe, mis on kestnud nii kaua, et üksteise kõige teravamad nurgad on maha lihvitud ja mõned, mis on lihvimata jäänud, on omamoodi armsakski saanud.
Kurat, Rents läheb juba magamatusest lollakaks, silmad hakkavad kinni vajuma küll.
Sotsiaalse närvi olemasolu pole emotsemine. Väga paljudel (ehk enamusel?) pole seda olemas. Või õigemini see on küll kunagi olnud, kuid aja jooksul on inimene seda närvi teadlikult sedavõrd nüristanud, et mitte tähele panna ümbritsevat. Jõulude ajal lasevad nad pisut füüri kärnastele kodututele ja elavad järgneva aasta taas silmaklapid peas oma rahulolevat elu.
Mis aga õpetajatesse puutub, siis usun, et mitte ükski pole kooli tööle läinud hoolimatu, ükskõikse, lapsevihkajaliku inimesena. Kui mõned neist selliseks muutuvad, siis järelikult on valitud vale elukutse, noor inimene on hinnanud valesti oma isikuomadusi.
Ma lugesin tähelepanelikult ja võimalikult palju igasuguseid kirjutisi nii 1.septembril kui ka õpetajate päeval. Mitte kusagil ei kohanud väidet – minu õpetaja oli mölakas. Ma ei saa sellest teha üldistust, et meie koolides ei tööta mölakaid. Samaväärselt ei tohiks Sina jõuda järelduseni, et meie koolides töötavatest õpetajatest on valdav osa ükskõiksed persetajad. Just selline üldistav mulje jäi Sinu kirjutisest.
Miks aga meie tublid ja toredad õpetajad ei pööra tähelepanu ilmselgetele vaimse (harvem füüsilise) vägivalla juhtumitele koolis-klassis, jääb mulle arusaamatuks. Võib olla selle sama sotsiaalse närvi puudumise pärast?
See TÜ filosoofiaõppejõu teema on müüt. Olen selle aine ise väga heade tulemustega läbi teinud ja ei mäleta, et õppejõud oleks poole sõnagagi öelnud, et nüüd õppige kõik pähe ja esitage mulle see. Seda enam, et tema ainet võtab tavaliselt terve filosoofiateaduskond ja eksamitöid parandavad pooleldi assistendid.
Asi on lihtsalt selles, et kui sa pole varem filosoofiat näinudki, siis tundub konspekt nagu võõrkeel. Ka mina olen nn pommiaugu keskkoolist pärit ja meil ei õpetatud filosoofiat eraldi ainena. Eksamiks õppides oli konspektis kohti, kus tuli teatud sõnastuses meelde jätta paar mõttekäiku, aga üldiselt on see üliõpilaste endi tekitatud massihüsteeria, kus asjast arusaamise asemel valitakse sageli tuimalt päheõppimise meetod.
.. ja kõik kolkisid mind mõnuga, kui ma ütlesin, et ma Tallinnas elamist enam taluda ei suutnud…
Nirti aitäh, sa kirjutasid selle kõik kenasti kokku.
Muidugi see õpetajate osa … nad on lihtsalt tallinnlased. Tallinn muudab inimesed selliseks. See on tõelisemate väärtuste tekkeks liiga väike ja selleks, et oleks aega süveneda asjadesse – liiga suur. Iga indiviidi üksikult võttes ei saa süüdistada, sest ta annab endast selles jaburas supis kõik – kooslusena on see tõeline jama.
Kuid asjadel on komme muutuda ajas muutuda, nii muutuvad inimesed järjest ükskõiksemaks, isegi kui see pole neile loomuomane.
Selle probleemi nimeks on Tallinn.
jah. jaa! just!
“elu justkui tõmbaks sellele sündmusele neoonvärvides ringe ümber
…………………Ilmselt on tegu mingi alateadvusliku karjamentaliteediga – kui ühed karjast ennast meelega nõrgestavad, jäävad teised neid mõtlikult uurima – mis sa saboteerid siin meie liiki…!”
väga hea lugu!! seda oleks patt parooli alla peita. või kui teed seda, siis on mul hea meel, et enne lugeda jõudsin.
/oleks vaid aega sellest loost saadud inspiratsioon oma blogisse valada/
Sotsiaalse närvi olemasolust. Ma loen praegu just üht raamatut, kus autor kirjutab, et empaatiavõime (kas see on sotsiaalne närv? – minu meelest ongi!) on meile loomupäraselt kaasa antud, aga me saame seda ise arendada. Ja näiteks juhul, kui olukord muutub kohutavaks, siis võib empaatiavõime ka kaduda. Ta tõi näiteks ühe hõimu Ida-Aafrikas, kes riigipiiride muutumise tõttu pidi ümber asustama end kuhugi väga ebasoodsasse piirkonda. Neid jälgis keegi teadlane, kes siis asjad kirja pani. Igal juhul, see hõim muutus ajaga aina õelamaks ja ükskõiksemaks üksteise vastu, sest polnud süüa, polnud ruumi – vaadatigi lõpuks õela rõõmuga pealt, kuidas lapsed ja vanainimesed surid. Sest see tähendas, et neile jäi rohkem…
Ehk siis, sotsiaalset närvi ja empaatiavõimet saab ja PEABKI arendama. Aga kui sa iga päev paska näed ja pasas elad, siis lõpuks hakkabki ükskõik, tekib endal viha ja lõpuks vaatadki õela rõõmuga, kuidas…
Aga ma võtan ka lause välja tekstist ja norin: miks kohukesed halvad on? Või kohukeste söömine lastele? Ikka parem näks ja “magus” kui kommikott, koka või ükskõik mis ju!
njaaa, ja kui mina võimaldasin kehva õppeedukusega teismelisele selle eest, et ta põhikooli ikkagi ära lõpetas, ihaldatud mopeedi, siis see oli sinu meelest mis? valesti kasvatamine. võid selle kommendi maha kustutada ja tagantjärgi hüsteeriaks tituleerida kui tahad, aga sellise etteheite sa ise mulle tegid.
ei, ma ei unusta selliseid asju.
ahjaa, päris paljud, ma usun, et isegi enamus emasid, paneb oma lapse kaheaastaselt lasteaeda (kui lasteaiakoha saab) mitte selleks, et nii väga karjääri teha, kuivõrd selleks, et lihtlabaselt ellu jääda ja leib lauale, riided selga, soojus tuppa ja katus pea kohale teenida. Ka nendelesamadele lastele.
Mul on väga kahju, et Sul, Nirti, nii õnnetu ja kurb lapsepõlv ja kooliiga oli, aga ei saa ikka ütlemata jätta, et kaugeltki kõik õpetajad ei perseta õpetajate tubades ja klassiruumides ega virise lõputult oma väikese palga pärast ega kiru otsatult õpilasi, keda nad peavad õpetama.
Helle, mina kaldun arvama, et õpetajad on tavalised inimesed, st nende hulgas on igasuguseid, aga suurem osa on oma tõekspidamistelt ja iseloomult sellised keskmised. Ma ise tundsin osa õpetajate poolt seda suhtumist, et “nää jah kiusatakse seda ja seda, aga eks ta ise on ka imelik ja käib mullegi närvidele, mis seal ikka tahta”, mitte et nad nüüd otse vägivalda pooldaks või ise kedagi otse kiusama läheks, sest nad on ju täiskasvanud ja mõistlikud ja nende asi on valvata, et lapsed üksteist päris ära ei tapaks, aga hoiakud olid kohati kiusajate omadega väga sarnased. Ja kui mõnd ainet ilmus õpetama keegi, kes mõtles teisiti ja oli valmis igaühte respektiga suhtuma, siis paranes ka õhkkond laste vahel, õpitulemustest rääkimata.
Näen, et mulle on siin oponeeritud. Kuigi mulle eriti ei meeldi teistes blogides õiendamas käia, ütlen siiski oma arvamuse koolivägivalla kohta ka välja.
On küll koolides kiusamist, alati on olnud. On jah igasuguseid õpetajaid, aga ikka solvab, kui võetakse kokku ja üldistatakse “õpetajad on niisugused ja naasugused, neil on mugavam, kui nad ei sekku, nad pigem teevad näo, et ei märka midagi jne”
Olen ise õpetaja ja tajun eriti teravalt seda, kuidas kõik probleemid, mis ühiskonnas ja perekonnas on, tahetakse kooli süüks ajada.
Koolis on iga kiusamine (kuna vägivallast oli juttu) millegi peegeldus, mis tuleb väljastpoolt. Probleem pole mitte alati nii võrd kiusatavas kui just kiusajas, kes maandab oma kibestumist, armastuse ja tähelepanu puudumist, kodus kogetud vägivalda kaaslaste peal. Ühiskonnas on vähe empaatiat ja tolerantsi, see tuleb kooli kaasa.
Morgie,
Mm, jah, minu arvates on lapse altkäemaksuga põhikooli lõpetama meelitamine/anumine/palumine jätkuvalt indikaator sellest, et midagi on lapse elus ja mentaliteedis väga persse läinud. Jutt polnud ju sellest, et laps peaks põhikooli kiituskirjadega lõpetama, vaid et ta viitsiks minna ja üheksanda klassi lõpus minna ja suvetöö kuidagi kolmedele ära teha…
See, et ema-isa oma sülelapse sõime topivad ja siis näost hallidena tagasi raha teenima tormavad, on jah, eesti elu paratamatus. Selle paratamatuse tulemustest ma pisut kõnelesingi selles postituses ja paneks hea meelega lilledki A. väidetavalt ebamaiselt ilusa lauluhääle kalmule.
Hundi ulg & helle,
tean õpetajana töötanud inimesi, kes on ausalt tunnistanud, et neil oli raha vaja. Ajutiselt töötanud noored inimesed muidugi. Liiga heal arvamusel ei maksa ka olla.
Muidugi on õpetajate seas kullatükke, ma enda meelest ühest ka rääkisin.
Daki,
sul on täpselt seesama illusioon, et kohuke on ju kohupiim ja sellepärast tervislik. Ei ole. Üks väike kohuke sisaldab 120-130kcal ja suhkrut täis, seega kiire süsivesik, mis peksab veresuhkru taset kõrgele, mis siis jälle alla langeb ja keha uue suhkru järele karjuma paneb… Mis tähendab, et kui neid ikka peoga näost sisse ajada, siis ei ole keeruline terve ühe söögikorra jagu kaloreid endale päeva jooksul manustada (hommikul kohuke, lõuna ajal magustoiduks kohuke, õhtul kohuke). Põhimõtteliselt võib ju magusat süüa, aga lõpuls hakkavad need liigsed kalorid kuhjuma – komm, kohuke, vorst, kalapulgad, lõputu hulk juustusaiasid, makaronid hapukoore ja ketšupiga…
Nirti, kas õpetaja juures on see tõesti nii taunitav, kui ta oma töö eest ka raha(palka) tahab? Või ei saanud ma Su mõttest päris täpselt aru? Kool küll see koht pole, kus raha pärast peaks töötama. Praegu masu ajal võib ju nii isegi arvata, sest koolid ikka kõik pankrotti ei lähe ja mingit alla keskmise palka makstakse seal jah.
Nirti
Ja mis siis kui kalorid kuhjuma hakkavad?
a) Esteetilises mõttes ei peaks need inimesed, keda me panna ei taha meile üldse korda ju minema. Mis tähtsust on suvaliselt onul, tädil või nende järglasel, kes tänaval vastu tuleb ja on ülekaaluline? Muuseas, 99 protsenti üle 40seid, kaasa arvatud mina, on juba oma vanuse tõttu nagunii mittepandavad, nii et nende suhtes võiks üldse lõpetada selle saleduse jutu.
b) Et saledus on tervislikum. See eeldab aga, et elu on midagi head, mida peab iga hinna eest võimalikult pikana hoidma. Aga kui ei ole? Kui elu on kvaliteetne justnimelt vaid teatud tingimustes ja teatud olukordades, väljaspool seda aga pole üldse miski, mida peaks säilitama.
Seega on kõik ju suhteline ja ma mõistan täiesti näiteks veendunud gurmaane, kes leiavadki et söömine on palju suurem nauding kui paljukiidetud seks ja teadlikult valivad selle naudingu. Loomulikult nad lähevad vormist välja ja paksuks, aga kui nad ei taotlegi pandav olemist, mis siis?
Saa aru, mul pole kunagi midagi selle vastu, et sina ENDA keha ilusa hoiad ja toitumist jälgid jne, aga mul on ajuti raske mõista miks käib sellega kaasas teiste suutäite jälgimine? Kui inimene ise oma paksuse üle ei kurvasta, siis peaks ju kõik olema OK, või pole nii?
Helle,
ma ei mõista sinu küsimuse tagamaid. Ka postituses ma rõhutasin, et loomulikult peaks õpetajate palgad suuremad olema, see motiveeriks ehk noori õpetamisandega inimesi seda tööd valima, praegu kipub olukord olema selline, et õpetajana töötab ka neid, keda mujale ei võeta. Nii et arusaamatu küsimus. Minu point oli selles, et ebainimlik, hoolimatu ja jõhker on algklasside õpetajal näiteks tuua oma hoolimatuse ja ebaadekvaatsuse põhjuseks seda, et “Aga ma ei saa piisavalt palka!”
Ramloff,
noh, esiteks, end paksuks õgivad inimesed kurnavad riigi rahakotti – minu seljavalud, põlvevalud on kõik kadunud peale alla võtmist ja ma ei kiusa arste enam sellega. Laste paksukstoitmine on aga kuritegelik laste suhtes, kes ise ei mõtle ju sellele (veel).
Aga miks ma jälgin suutäisi – sest mul pole kuplialune korras. Ma tunnistan, et mul on söömishäired (mida ma küll suuremalt jaolt ilusasti kontrollin… Irw, kontrollin kontrollmehhanismi) ja nendega käivad kaasas… Asjad. No mina pööran tähelepanu sellele, mida teised söövad, kuigi ma hoian noka maas enamasti. No sõbranna võib pirukat ja kommi süüa, ma ei keela teda. Pigem kasutan seda enda veenmiseks, et “Näed, ta sööb pirukat ja ei suregi ära, ma võin ka pirukat süüa vahepeal harva…”.
Tõsi ta on, et kiusajad tulevad kuskilt kodudest, aga minu tähelepanekute järgi võisid kiusajad ja kiustavad olla igasuguse taustaga, paljud lapsed jõudsid eri aegadel mõlemas rollis olla. Ütleks nii, et eriti vägivaldsed lapsed muidugi peksavad või kiusavad teisi lapsi igas kontekstis, aga koolis teevad seda üksteisega ka tavalised ja normaalsed lapsed. See ei ole tingimata Eesti õpetajate süüdistamine, pigem suurte koolide süsteemi kui niisuguse, sest ma olen nii USA kui Rootsi koolide kohta sama juttu lugenud. Ja pedagoogikud korrutavad mantrana, et asi, mis aitaks, oleks väikesed klassid.
Lugesin hiljuti Wired’ist, et USAs õnnestus ühel koolil saavutada see, et nohiklus on lahe. Üks trikk, mida nad kasutasid, oli see, et õpilastel ja õpetajatel olid ühised puhkeruumid, WC-d jne, nii et kuskil ei saanud tekkida mingit kontrollimatut “Kärbeste jumala” lastemaailma. Teiseks liikus seal koolis ka muid täiskasvanuid, nt mõned aktiivsemad lapsevanemad, ja üldse oli välismaailmaga rohkem kontakte, näiteks anti lastele eri projektid teha ja valmis töö esitati päris asjatundjatele, n.ö pärismaailma inimesestele. St kool ei olnud mingi maailmast isoleeritud koht, vaid oli osa ühiskonnast. Tulemus ei olnud mitte ainult koolivägivalla puudumine, vaid neil oli ka eliitkooli tasemel kõrgkoolisaamise protsent, olgugi, et lapsed olid pigem sellisest ühiskonnakihist (vaesemate ja harimatute vanemate lapsed), kust enamasti kõrgkooli ei minda.
vt siit: http://www.wired.com/culture/education/magazine/17-09/st_essay
Minu meelest on nohikud seksikad ^^
Tihtipeale on enese paksukssöömine samuti toitumishäire- emotsionaalne ülesöömine, kompulsiivne ülesöömine.
Paksudel lastel on tavaliselt emotsionaalsed probleemid nagu olid minulgi, söömine oli ainus mis mulle rõõmu pakkus ja mida sai ema selle vastu teha? Oli kuni õhtuni tööl nagu kõik teised, tulin koolist ja sõin kõike mis kodus leidus. Kapi oleks pidanud lukku panema või?
Teadsin, et teised vaatavad mind kui paksu värdjat ja seda hullem on lugeda kuidas see polnudki mu kujutlusvõime vili vaid päriselt ka inimesed suhtuvad paksudesse, nagu nad oleksid halvemad inimesed. Riigi rahakoti kurnamine on kõige mannetum põhjus mida ma olen oma elus kuulnud- anorektikud siis peavad ka lihtsalt sööma hakkama, et mitte oma tekkivate hädadega riigi rahakotti kurnata ja depressiivikud peavad rõõmsamad olema. Ega siis haigla pole riigile odav lõbu!
Võiks tolerantsemalt suhtuda sest on olukordi kus paksus pole valik- see on sund mis sinu sees närib ja keerleb kuni oled jälle ämbrite viisi toitu sisse õginud.
Laste ületoitmisega on see jama, et rämpstoit pidi korralikku füüsilist sõltuvust tekitama (vähemalt rottidel suudeti see üsna kiiresti tekitada, nii et nad tavalist toitu enam ei tahtnud ja kiirtoidu-tüüpi toidu järele läksid isegi siis, kui elektrilöögi said, vastutav ajuosa oli vist sama, mis heroiinisõltuvusel), nii et kui mudilane iga kord kommi või kartulikrõpsuga maha rahustada, siis on toitumisprobleemid talle ka tulevikuks garanteeritud. Ma ütleks, et umbes sama inetu, kui näiteks väikelapsele kanget kohvi joota ja varakult kofeiinisõltuvus välja kujundada.
Oma roll on siin muidugi ka ärilastel, kes just selliseid toiduaineid kassade juurde ja lapsesõbralikku pakendisse panevad.
PS – ühel mu tuttaval oli vanasti idee, et laps peab alati kommi saama, kui ta tahab, ja nüüdseks on lapsel tõsisem hormonaalne häire kraes ja arsti määratud range dieet, nii et nüüd ei saa enam üldse kommi, mis on kah omamoodi jama.
Ma üritasin lihtsalt tuua põhjust, miks paksud (täpselt samamoodi nagu ka anorektikud ja muu säärane) tegelikult on ühiskondlik probleem. Samamoodi, nagu inimesel ei saa lasta surnuks nälgida, ei saa lasta tal ennast surnuks süüa. Aga südame-veresoonkonnaprobleemid, mis Eestis viivad massiliselt vanemaid inimesi hauda (vanemaid, mitte vanureid), on põhjustatud millest? Näks-näks-näks…
Jah, mina sõin endale ka 1,5 aastaga 20+ lisakilo selga. Stressist ja emotsionaalsetest probleemidest tulenev õgardlus on mulle tuttav. Riided ei mahtunud enam selga, venitusarmid tekkisid jalgadele, seistes ei näinud kõhu tõttu oma varbaid, hommik algas 3-4 võileivaga, jätkus kiirnuudlitega lõunaooteks, jätkus siis makaroniega 2-3 taldrikutäie kaupa ja lõppes õhtul šokolaadi ja cocacolat ja pitsat õgides teleka ees. Ja 1200gr pitsa + 300gr šokolaadi söömine paari tunniga on päris kole ikkagi.
Nii et ära tule mulle üldse rääkima. 20 kilo enamvähem 1 aastaga…! Õgardluse kõrgem pilotaaž.
Nüüd ma olen muidugi teistpidi persses, aga enda sööma sundimine on pisut lihtsam kui õgimishoo peatamine.
Jah, su ema oleks pidanud tegema midagi, esmajoones sind lastepsühholoogi-aatri juurde tassima. Mind viidi, muidugi teiste muredega. Esimesed antidepressandikuurid saingi vist 12 aastasena. Lapsevanema kohus on hea seista oma lapse eest. Mitte tuimalt pealt vaadata mismoodi võsuke endale hammastega hauda kaevab ning kuskil meeleheite sügavikes sipleb üksinda.
Paks inimene maksab rohkem käibekat toidu pealt. Riigile kasulik. Mott :D
Aga kui sa oled juba kogu oma lapseea paksuna kasvanud on sul ka vastav kere juba kõike seda toetamas, ei ole mingeid selja ja jalahädasid, luud ja lihased on suuremad ja harjunud asjaga. Põlvehädad on seejuures oluliselt rohkem seotud spordiga, võrkpall, tennis ja sellised asjad.
No kuulge, normaalkaalulisus on tervislikum kui ala- või ülekaalulisus, mida asja te ajate siin :/
Selle peale vastaks samamoodi, nagu Ramloff:)
Ega ma polegi mitte kellelgi keelanud ennast surnuks süüa, ausalt.
Kuna see kaaluteema on minu jaoks väga aktuaalne olnud 6-7 kuud, siis lihtsalt paratamatult ma märkan selliseid asju. See on paratamatus. Igaüks elab siiski oma elu ja tõesti, mul on ükskõik teiste inimeste kaalust tegelikult, see ei puuduta mind, aga ma ei saa sundida ennast mitte märkama. Ja kui ma märkan, võin ma arvamust avaldada oma blogi veergudel, ise seejuures üldistades ja konkreetselt mitte kellelegi näpuga näidates. Ei, need ei tule tublid inimesed, kes oma niigi ülekaalulist keha veel edasi ja edasi nuumavad kõikvõimaliku rämpsuga (mikroahjupitsad, kommid, viinerid jne).
Aga lapsevanem vastutab oma lapse eest. Paljud teismelised anorektikud on saanud alguse sellest, et koolis mõnitati kaalu. Kui lugeda netist nende lugusid, siis sageli käib sealt läbi see “Mind mõnitati” noot.
Mitte, et ma eriti sellesse vestlusse liituda tahaks praegu, aga lihtsalt ära märkimiseks:
“Võiks tolerantsemalt suhtuda sest on olukordi kus paksus pole valik- see on sund mis sinu sees närib ja keerleb kuni oled jälle ämbrite viisi toitu sisse õginud.”
Jah, aga inimesel on valik, kas sellele sunnile alluda või mitte. Nagu on valik igal sõltlasel. Jah, on kehv olla ja närib sees ja midaiganes. Kui see sind segab, siis hakka sellele vastu – mõtleva organismina oled sa ju võimeline enesekontrolliks ?
Ahjaa, kobisejatele ette – ma tean, millest ma räägin, ei ole puhas teoretiseerimine.
Noh, lisakilosid võib saada ka ilma sundsöömiseta, näiteks pidades toitu absull irrelevantseks nagu mina ja süües üsna ettejuhtuvaid asju. Aga tõesti väga kiiresti need kilod just nii ei tule. Ja üsna vabalt võib selline inimene ka elada väga napi dieedi peal, kõige suurem jama on aga selles, et dieet nõuab tihti AEGA (näiteks toidu valmistamisele) ja millelegi nii maisele ja triviaalsele aega raisata nagu toidutegemine … :P (see on kerges kõverpeeglis minu toitumisteema).
Ray’le ma ei vaidle otseselt vastu, aga tahan mainida, et sõltuvus on kõige parem asendada mingi muu sõltuvusega, sest lihtsalt allasurutud sõltuvus väljendub rahuldamata soovidega ja ma arvan paljud tunnevad isiklikult näiteks eksalkohoolikuid, kes peale viinast loobumist on muutunud kuratlikult tigedaks. Seega on igal tahtega alla surumisel mingi hind ja näiteks mina eelistan pigem varem surra kui muutuda sihukeseks tigedikuks. Ses mõttes on sõltuvuse ületamine ikka päris keeruline.
Ramloff, aga kui inimene tahab loobuda aga selle sisemise närimise pärast ei jäta, kas see ei ole tahte alla surumine ? :P
“elu justkui tõmbaks sellele sündmusele neoonvärvides ringe ümber
…………………Ilmselt on tegu mingi alateadvusliku karjamentaliteediga – kui ühed karjast ennast meelega nõrgestavad, jäävad teised neid mõtlikult uurima – mis sa saboteerid siin meie liiki…!”
Aga mulle seostub sellega miskipärast see, kuidas inimesed mõnitavad geisid/punkareid/niisama imelikke, sest neil on täpselt samamoodi tunne, et nende liiki saboteeritakse.
Nii, käisin selle jutu peale poes, kõht läks tühjaks. Ostsin keefiri, heeringafileed, kiivisid, kanaliha ja teed (:
Ma ütlen, et mind tõesti ei häiri turskemad ja pisut ülekaalus inimesed. Vastupidi, pisut ülekaalulised ja tursked mehed näiteks on aastate jooksul vägagi meeldima hakanud. Tugevad karud, jaksavad mind, pirakat emast, tõsta ja kantseldada.
Aga lapsevanema asi on siiski sekkuda, kui tema lapsel on õgimishood, kaaluprobleemid või tõsised psühholoogilised probleemid. Sellepärast ta ongi ju lapsevanem. Ja kui ma ütlen, et mulle jääb poes silma, kui ülekaalulised inimesed rämpsu söövad, siis ma ei torma neile ligi ega hakka loengut pidama ja see ei vaeva mind ka eriti, ma unustan nähtu mõne sekundi pärast.
Enamik inimesi ei ole ju oma ülekaaluga õnnelikud, ülekaal ja vale toitumine (!) põhjustavad tervisehäireid. “Sa oled, mida sööd”, eksole. “Dieedidoktorites” alustatakse inimestega tegelemist alati sellest, et korrigeeritakse toitumist. Liigne suhkur põhjustab lõpuks suhkruhaigust, pärmseente vohamist (ühes osas oli inimese kõhuvoldi-alune nahk candida seeni paksult täis, valge kiht nahal…) ja ülekaal põhjustab liigesevaevuseid, südamaehaiguseid ja palju muud. See pole minu luul, vaid tavaline elu.
Me ju kõik noogutame päid, et aa, USAs süüakse rämpsu. Ega meie rämps vähem rämps pole.
Ja ausalt, ma ei tahtnud kedagi solvata, vabandust.
üldjuhul võetakse juurde puhtast laiskusest. ei viitsita enesele selgeks teha, mis üks või teine toit tähendab, mida ja palju vaja süüa on. keeruline tõesti. või siis elementaarse tervisespordi tegematajätmine. oh oleks mul aega ja võimalust, küll siis teeks. üldsegi, parim spordiala eks on rasvaimu :)
hea küll, inimesel on elus perioode, kus kuplikorrus vajab korrastamist, abi, remonti ning sellest tulenevalt keha kannatab. siiski, võiks ju vähemasti teadvustada ja kõva häälega välja öelda, et keha ja vaimu vormis hoidmine on väärtus, mille poole püüelda.
väiteid, nagu inimene oma ülekaaluga õnnelik on, ei saa uskuda. pigem tähendab see inimese usku valitud vabandusse ja mitte objektiivset hinnangut. oma kodu tuleb korras hoida .p
“väiteid, nagu inimene oma ülekaaluga õnnelik on, ei saa uskuda. pigem tähendab see inimese usku valitud vabandusse ja mitte objektiivset hinnangut. oma kodu tuleb korras hoida :P”
Nii ja naa. Häda ongi ju selles, et tihti üteldakse väljaspoolt: kui sa teed nii, siis oled sa õnnelik või koguni usutakse üht õnneretsepti kõigile.
Ma jälle leian, et võrdlemine ja teiste skaalade enda peal katsetamine on õnnetuolemise peamine põhjus ehk siis just millegi objektiivse otsimine viib tihti õnnetuolemisse. Seega paks või mittepaks, ilus või mitteilus – õnnetuks kipuvad need tegema inimesi sagedasti just võrdlemisel kellegi teisega ja palju harvem asjana iseeneses
parim spordiala on kolmevõistlus, mis algab tõstespordiga. Pealegi pidi külm õlu seedimiseks rohkem kaloreid võtma kui annab.
Mis õnnelik olemisse puutub, siis kaal on seal küll kõige vähem tähtis aspekt. Üks mu parimaid sõpru kaalub 150+ , aga samas on tema reaktsioonikiirus väga, väga hea, samuti liikumiskiirus vajadusel, naisi sebib ta ümber pidevalt ja edukas on ta ka rsk. Iseasi kas just õnnelik, aga kaaluga see osa tal küll kohe kindlasti seotud ei ole.
Noh, ma usun ka seda, et kui suitsetaja suitsetamist väga naudib, siis võib naudingust saadav kasu talle suurem olla kui suitsetamisest tulev kahju ja sedapidi summa summarum isegi tervisele hästi mõjuda, aga sellegipoolest ei soovitaks ma kellelgi last suitsetama õpetada, et talle võimalikult vara uusi naudinguid tutvustada. Sama on lastele friikate, limonaadi ja kommi söötmisega. Kui ta juba iseseisev on, siis ise teab, aga väikelapsele võiks nagu toitainerikkamat toitu anda. Ega rämpstoit pole ju ainult sellepärast rämpstoit, et ta on kaloririkas, kaloreid läheb vaja ikka, probleem on selles, et sealt jääb osa toitaineid saamata, nii et kokkuvõttes on see nälgimine, ainult et paksuks läheb sealjuures.
Kuna ma olen selles blogis juba üsna valusalt vastu näppe saanud, et siin ei tohi oma arvamust avaldada, siis ma ei tee seda. Kuigi see jutt mulle väga meeldis, suuremas osas olen sinuga nõus, Nirti.
Tahan öelda ainult seda, et TÜ filosoofiaõppejõud, kes laseb konspektid sõna-sõnalt pähe õppida, ei ole müüt. Ma olen ise selle konkreetse inimese käe all filosoofia alused “omandanud” ja see oli rohkem kui õudne. Lisaks sellele teatas ta kohe esimeses loengus, et naised ei saa filosoofiast nagunii aru, seega pole neil kõrget hinnet mõtet lootagi. Vist ei olnudki ühtegi tüdrukut, kes oleks üle C saanud, kuigi mõned õppisid materjali tõepoolest täpselt õiges sõnastuses pähe.
Arvamust võib avaldada, kui välja kannatada see, et ma ei torma iga arvamusega nõustuma ning võin enda arvamusele võrdlemisi häälekalt kindlaks jääda. St. ma jätan endale alati õiguse tuliselt vastu vaielda. :)
(muidugi, arvamus on arvamus on arvamus ja vahepeal on võimalik väga valel ajal väga valet arvamust avaldada, eriti kui see asi puudutab minu hingeelu. see on asi, milles surkimine ei meeldi mulle teinekord teps mitte ja siis ma ajan küll inimesed ära, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kristiina soovitus oli mul “ennast kokku võtta”, justkui ma ise ei tuleks selle peale, et seda oleks vaja teha ja sellepärast see mind närvi ajaski; see oleks nagu buliimikule sooja soovituse andmine, et “aga ära oksenda siis!” või “võta end nüüd kokku, sa pole little teapot, short and stout!”)
Aga igasuguste neutraalsete teemade kohta võib alati, alati arvamust avaldada.
Jutt täiesti õige. Ja see filosoofia õppejõud on ka täiesti tuttav tegelane. Eksamilehele näiteks, oli tark tegu panna ainult matrikli number, et kohe näkku ei karjuks, et tüdruku kirjutatud. Kuna olen ise ka TDLis õppinud, siis oli hea vanast ajast külge jäänud filosoofiateadmisi kasutada. Enda arust sai kirjutatud küll tema jutule lisaks ka paar tarka asja aga…jah. C kukkus.
Rents:
…Aga mulle seostub sellega miskipärast see, kuidas inimesed mõnitavad geisid/punkareid/niisama imelikke, sest neil on täpselt samamoodi tunne, et nende liiki saboteeritakse.”
jah, saab sellegagi seostada. mul lõi lambi põlema see tabav järeldus, mille Nirti tegi.
saboteerivad liiki, riiki, punti, kogukonda, linlasi, netis sigatsejad saboteerivad kommenteerijaid kui väärt kooslust jne jne…..
Ma tunnen sinus väga palju ennast ära ja ennast ikka tahaks korrale kutsuda ju. Sellest ilmselt need ettevaatamatud pseudorõõmsad röögatused, mille sõnastust ma enam ei mäleta. Ja täpselt samamoodi saadan ma karuperse kõik, kes mind õpetama tulevad, kui mul parajasti suur masendus peal on (ja vahelduva eduga kestab see juba päris mitmeid aastaid). Tegelt ma tegelengi praegu sellega, et õppida mitte nii palju seletama, igaüks teab ise, kuidas oma elu elab. Mis muidugi ei takista mul solvumast, kui mu tegelikult heast tahtest tulnud jutt idioodi mölaks tembeldatakse. Aga see selleks.
Kõik, mis sa koolist kirjutad on nii õige. Mu meelest on kõige suurem koolivägivald see, mida õpetajad õpilastega korda saadavad, mitte õpilastevaheline. Lapsena ei saanud sellest nii aru ja ju mu vanemad suutsid seda pehmendada, meil oli väga mõnus ja boheemlaslik kodu, kus ka lastega räägiti nagu inimestega. Aga nüüd oma laste pealt ma vaatan ja ei jõua ära vihastada. “Hea laps” on see, kes istub sirge seljaga ja kirjutab ilusa käekirjaga. Vähegi loovam ja elavam laps tembeldatakse “tähelepanuraskustega” kujuks ja ongi korras. Nõuab palju abi ja suunamist, et nad sealt mingisse kasti pressitud tüüpinimestena välja ei tuleks, aga rahapuud mul ei ole ja koduõppele ma neid jätta ei saaks. Aga ma arvan ka, et sellepärast ei pea lapsi saamata jätma, neid saab ka teisiti aidata ja toetada.
Aa, ma rohkem ei räägi, muidu ma lähen liiga tigedaks. Ma ei saa aru, miks õpetajates kaob ära võime näha lastes individuaalsust, vaid nad võtavad neid ühtse massina nimetusega “õpilased”…
Noh, ma saan sellest aru ja ma rõhutan, et ma ei tahtnud haiget teha, lihtsalt vahepeal… Lihtsalt…
Mina ei tea, mina panin oma tüdrukunime sinna eksamilehele kirja ja seda tegid teisedki naissoost kursakaaslased ja saime A-sid ja B-sid küll. Ju siis sattusime helgele päevale :D
Olukord oleks ehk parem kui..
*klassid oleksid palju väiksemad, nii et õpetaja tõesti jõuaks reaalselt iga lapsega individuaalselt tegeleda
*oleks koolis toitumisõpetus
*oleks koolis emotsionaalse tervise õpetus igal aastal (mitte käitumiskäsud, vaid oskus ennast ja teisi hoolivalt kohelda, arusaamine inimsuhetest, emotsionaalse intelligentsi arendamine jne)
*oleks õpetajal veidi rohkem võimalust teha oma tööd inimlikult. Praegune süsteem eeldab ja tekitab konveierit seal, kus ei tohiks seda mingil juhul olla – haridus.
Muidugi on inimlik inimene igas ametis inimlik ja hoolimatu jääb ka õpetajana hoolimatuks. Igas ametis on omad käpardid, ainult – mõne tekitatud haavad jäävad kogu eluks valutama. Kuidas aga tagada, et koolis töötaksid ainult hoolivad õpetajad, ma küll ei tea.
Samas ei ole õpetajad vastutavad lastevanemate lolluse eest.. kui palju on võimalik kodus hoolivuseta jäänud last koolis ümber kasvatada? Olen veidi töötanud ehtsate tänavalastega, kellele on antud võimalus muutuda, st loodud neile suurepärased tingimused kooliskäimiseks ja muuks, võta ainult kätte ja muutu. Aga ei muutu nad midagi eriti, hoolimata kasvatajate-õpetajate ennastsalgavast ööpäevaringsest tööst. Kes on juba tugevalt mõranenud, seda õpetaja päriselt kokku kasvatada ilmselt ei suuda – kas on see õpetaja saamatus?
Ja ometi (vabandust, veelkord) – sellesse kooli, kus lapsena käisin, ei läheks mingi hinna eest tagasi. Kuid mitte seepärast, et õpetajad oleksid monstrumid olnud (konkreetselt kehvad mälestused on vaid kahest õpetajast, kuid ülejäänud, ja neid oli ohtralt – toredad või neutraalsed), vaid lihtsalt süsteem tervikuna oli õudne… pidev lärm, inetud ruumid ja koolivorm (jah, ma vihkasin seda), kiusamine kaasõpilaste poolt, õpitav oli igav ja pealesunnitud, selle vastu ei tekkinud mingit huvi (v.a. mõned üksikud ained), liiga palju inimesi.. jah, muidugi olin ma kohmakas, natuke imelik ja omas maailmas, suhtlemisraskustega ja ebakindel, nii et seegi pilt koolist on subjektiivne. Mõni teine samast koolist, samast ajast mäletab kindlasti hoopis midagi muud. Ometi – õpetajate süüd mu kehvas koolikogemuses ma ei näe.
Küll aga tahaks väga, et üha vähem lapsi samasuguste tunnetega koolis käiksid..
Vabandust, vahutasin natuke..
Kõige hullem asi koolis oli vahetund, olgu siis kiusamise, lärmi või igavuse pärast. Igav võis tunnis ka olla, aga vähemalt oli vaikne ja oli, kus olla. Kui ka tunnis oli lärm (mäletan, kuidas meil joonistamistunnis guašipotid lendasid), oli seal sama vastik kui vahetunnis.
St kõige hullemad on just need minutid, kus ühest küljest ei ole vabadust, ära minna ei tohi, aga teisest küljest peaaegu puudub täiskasvanute kontroll, midagi teha ei ole ja igavlevad lapsed lärmavad või peedivad üksteist. Just selle kohta kehtib väga hästi vanglavõrdlus, mida selles “miks nohikud on ebapopulaarsed” artiklis kasutati. Null vabadust, aga ka nullilähedane kontrollitus.
Jah, kui nüüd kooliajale tagasi mõelda, siis õpetajatepoolset “kiusamist” oli tõesti. See toimus siis kas teadmatusest või mõistmatusest või.. Juhtus ka nii, et õpetaja, välja vihastatud ja viimase piirini viidud mõnest “raskest” õpilasest, valas oma frustratsiooni välja tagasihoidlikuma, n-ö ohutu õpilase peale.
Kogesin ka klassikaaslaste poolset kiusu, aga kui nüüd asetada õpetajad ja õpilased kaalukausile, siis hoope tuli ikka mõlemast leerist (ja sealjuures üsna võrdses koguses). Minu koolikogemus oli väga ebameeldiv, ei sooviks sellist piina kellelegi.
“siis õpetajatepoolset “kiusamist” oli tõesti”
Muidugi olid õpetajatel oma sümpaatiad ja antipaatiad, kuid süstemaatilist ja tõsist õpetajapoolset kiusamist esines siiski suhteliselt harva. Hoopis rohkem oli õpilaste omavahelist kiusamist.
Ma leian, et on kahepalgeline ja asjatundmatu heita kogu maailma õpetajatele ja emadele ette seda, et nad lapsi piisavalt ei tunnusta ja samas ühele konkreetsele emale seda, kui ta astub kunagi tehtud vigade parandamiseks meeleheitlikke samme. See kõlab juba nii, nagu oleks vigade paranduski kuritegu. Üldiselt aga, nirti, soovin ma sulle peatselt palju poegi ja pikka iga. Loodetavasti õnnestub sul olla parem ema, kui kõik need, kellele sa laste väärkohtlemist ette heidad. Pane ainult ühte asja tähele – need emad ja õpetajad on siiski vähemalt kohal ning laste jaoks olemas. Distantsilt on ülearugi lihtne õigesti käituda ja tingimusteta armastada…
Krt, mu pikk komm kadus ära:S
Praegu on minu 5. kl. õppiva tytre klassi vaadates põhiprobleem see, et kooli tulevad, korter-telekas-pood-tyypi pere lapsed ei oska ennast yleval pidada. Seega kulub õpetaja aeg tegeliku õppetöö ja andekate laste leidmise asemel lihtlabase kisakõride karja ohjeldamisele.
Söömisest – mõnikord ytleb su keha SULLE, mis värk on, ning sinul jääb yle ainult oma 40 lisakiloga ringi roomata. Ravima hakatakse alles siis, kui elu ohtu satub. Mul oli ka meeldiv võimalus kogeda ylikiiret, mitte õgimisega seotud kehakaalu kasvu, 1 kuu sees nii 25 kilo:) praegu on lugu keerulisem.
Peremudelid ei saa elu sees olema nii lihtsad, kui siinkommentaariumis lugeda võib. Alati ei ole lapse synd soovimatu, vanema elu ning eneseteostuse rikkuv õnnetus, ning alati ei trehva elukaaslane olema vastutustundetu ning kiirelt jalga laskev jobu. Muidugi, synnikeskkonda ning -sajandit arvestades ei saagi kaarnakeselt muud oodata kui nn tugevate põhjala peretraditsioonide elushoidmist ja arendamist, heade väärtuste kaitsmist ning sisevaenlastega võitlemist:D
aga kogu hariduslembuse juures – kuhu jääb isamaalisus?
Vat, Morgie, sinu puhul on vahepeal see viga, et sa ei saa vahepeal üldse aru millest ja mispidi jutt käib, seega muutub seletamine või dialoogi arendamine enamvähem sama mõtestatud tegevuseks kui välja minemine ja seina pealt krohvi lakkumine.
Jutt polnud ju üldse sellest, et neid samme poleks tohtinud teha (mulle jääb hoomamatuks kust sa seda välja lugesid), lihtsalt see olukord, kus selliste sammude tegemine üleüldse vajalikuks osutub, viitab aastatepikkusele… Noh, kasutagem fantaasiat.
Aga põhikool oli muidugi vaja lõpetada, maksku mis maksab. Põhihariduseta ei tee mitte sittagi. Põhihariduseta ei saa isegi narkodiileriks enam tänapäeval, irw.
The damage is already done.
/…/
Isamaalisus, irw. Ma ei hakka kommenteerimagi isamaalisust.
inimene, kes ise pealt kahekümnesena oma pensionärist vanaemalt raha välja pressib, ei ole küll pädev kobisema teemal, kuidas keegi motiveerib oma teismelist põhikooli lõpetama
Kle, sass, ära enam peale võta – tema vanaema arvab samuti, et üliõpilane ei peaks kooli kõrvalt tööl käima, kust see raha siis tulema peaks? Pigem võiks süüdistada vanemaid, kes ise oma last ei toeta.
Vaat, sass, ma ei pressi oma vanaemalt tegelikult sentigi välja, kui ta oma pensionist mulle sentigi ei annaks, siis sitt sügis – leiaksin mujalt selle raha. See 800+telefoniarve+rohtude jaoks pisut lisaraha ja internet (internet on tema digitv kaasprodukt muidugi)->~1200.-, mis ma tema käest saan, on tema enda soov mulle anda, sest mu vanaema on seda meelt, et kooli kõrvalt tööl käia ei või. Kui ma olengi kooli kõrvalt tööd teinud, siis ta on alati sellele viltu vaadanud – õppimiseks jääb vähe aega. Minu põhiline sissetulek on koolitoetus ja isikliku kinnisvara väljaüürimine, ka vanaema elab minu juures, mitte vastupidi.
Ma lihtsalt üritan praegu kummutada alatut laimu, justkui hoiaks ma vaest vanainimest kettidega aheldatuna keldris kinni ja piitsa ähvardusel sunniks raha andma.
Selliseid vanaemasid on olemas kyll, keda keldris hoitaxe ning kogu rahast lagedaks tehakse – aga antud kooslus haritud vanaema/tudeng-lapselaps tundub vabatahtlik olema. Pigem tuleks keldrisse kinni panna antud tudengineiu ema ja isa, ning sundida neid palvetama ja lapse-eiramise-pattu kahetsema… järeldus koostatud pealiskaudsete vaatluste põhjal.
Isamaalisuse kohta irw ise kah, aga solkmeedia on veel kahjulikum. Erinevad, aga rohkearvulised põhjused.
Ma ei oleks sugugi nii kindel. On see lits ju siin blogiski kirjutanud, kuidas vanaema end enne väljaminekut meigib – ilmselt üritab käte värisedes peksmise jälgi kinni katta, enne kui oma vägivaldse lapselapse eest põgeneb. Hea seegi, et nüüd ei saa Nirti enam vähemalt massiga peale minna ja teda lämmatada, see kaalukaotus on kõigile kasuks tulnud.
hmm, see viimane avaldus ajab mu statistilise arvestuse sassi… kes siis keldris kinni on ning kes saab kellelt mille eest/ jaoks peksa?
Ning ebaloogiline tundub, et kuidas vanaema saab 1) meikida ja kodust välja, kui ta 2) peab raha mittevabatahtlikuks äraandmiseks vabaduseta, st luku taga olema?
3) kus on lastekaitse, sotsiaaltöötaja ning Edgar isiklikult, Talna vanainimeste päästja?
4) juhtum on keerulisem kui esialgu paistis.
*hoiab musta küünalt peos, manab ja loitsib selle kohal käega ringe tehes ning kissitab vihaselt silmi*
Saagu-saagu ma sajatan, tupeseen kõigile mu nurjatute plaanide vastastele!
Rentsile palun, olge lahke. Kaarnake paneb oma tupe karbiga riiulile pyhitsetud veepudeli kõrvale.
Ei võta minu tuppe ei ussi- ega püssirohi, see kannatab isegi seestpoolt raseerimist.*
*Some classics just never get old
See filosoofiaõppejõud on ilmselt herr Tool. Seda, et naised filosoofiast midagi tema arust ei jaga, olen minagi kuulnud. Pähe nüüd küll konspekti ei õppinud (filosoofia on ju omajagu loogiline või mis?) ja peale minu said mitmed tüdrukud Ad. Aru tuleb saada asjast lihtsalt.
Ramloffile 10 punkti.
Õige toitumine ei alga sellest, et sa tead, mis on tervislik või ebatervislik. Õige toitumine algab peast. Ja kui seal pole kõik toitumist mõjutav õige koha peal (inimene lohutab end söögiga, rahustab sellega jne), siis ongi ülesöömine. A enda peas neid asju paika lükata on parasjagu raske, kuid mitte võimatu.
Teiste inimeste targutamine teemal “ära söö nii palju magusat” ei motiveeri absoluutselt.
Kõige hullem, et mõnikord ja mõnel algab küll peast, aga see ei ole veel kõik. Lapsest peast sissekasvatatud toitumisharjumusi on jube raske muuta isegi siis, kui psüühika on muidu kombes. Füüsiline sõltuvus ülikiiretest kaloritest näiteks, millest lahtisaamisel on küll sellestsamast kombes psüühikast kasu, aga võõrutusnähud tuleb ikka üle elada. Või vitamiinivaegus, mis võib eriti kasvueas püsiva põntsu panna. Nii et lastele kiirtoidu söötmine on neile tulevikus lisaprobleemi tekitamine, olenemata sellest, milline psüühika neil välja kujuneb.
Täiskasvanu valib ise, mida sööb, st temal sõltub tõesti omajagu peast, aga lapsel väga suurt valikut ei ole, nii et kui keegi oma lapsele pontšikuid sisse topib ja siis imestab, et miks laps paksuks läheb, kuigi tal on vaimses mõttes nii harmooniline ja toetav keskkond – hakaku ometi õigesti mõtlema ja mingu normaalkaalu -, ei usu ma, et see eriti hästi mõjuks.
vaata, Nirti, see et sa süüdistad mind aastatepikkuses hoolimatuses, see on minu suhtes eriti ebaõiglane.
Kasvata enne ise mõni laps üles ja tule siis targutama. Või tööta mõni aasta lasteaias ja mõni aasta koolis.
Sa oledki ülekohtune ja asjatundmatu.
Kasuta vahepeal ise ka fantaasiat.
Meie unistusesse ideaalsest kehast ei kuulu kindlasti pätsikesed, mis tekivad lõua alla, käsivartele, reite ümber, kõhule, puusadele ja külgedele, tehes olematuks talje. See ei kuulu küll meie kujutluspilti ideaalsest figuurist kuid on täiesti tavaline nähtus tänavapildis. Põhjuseks heaoluühiskonnale omane nautlemine toidu ja joogiga, vähene liikumine, mõnus on ju ilusal lautol lasta ennast sõidutada. Naistel muidugi lisavad probleemile tõsidust veel rasedused ja muidugi on üheks suureks põhjuseks geneetika, mille vastu ei saa. Õnneks on meil pakkuda sellele probleemile lahendus, seega ei maksa kaua peegli ees ennast vaevata, tuleb tulla nõu küsima.