Võtsin täna julguseriismed kokku ja läksin Rahvusraamatukokku. Ma mäletan, et kunagi aastaid tagasi seal käies eksisin ma konkreetselt ära ja lõpuks väljusin hoonest mingisuguse tagaukse kaudu ja pahandust oli kui palju, sest mind ei leitud üles ja… No täna oli enamvähem sama tunne mul, kui ma pahviks lööduna selles gigantses hoones ringi liikusin.
Püüdsin tiibeti ühiskonna loengu (ja osaliselt ka seminari) jaoks raamatuid laenutada, leidsingi 2 tükki, mis mulle huvi pakkusid ja siis tegin katse laenutada, see oli pikk ja vaevaline protsess. Kõigepealt ma lasin konsultandil (“Mömm…”) mingeid sedeleid täita, siis ma täitsin neid ka ise ja siis ma toppisin need mingile klaaskastis istuvale tädile. Tädi tundus sedelitega rahul olevat ja palus mul 30 minutit oodata. Istusin maha, lugesin “Orgiate ajalugu” (kehv referaadilik ja pinnapealne, lausa hale teosekene) ja lippasin siis viiendale korrusele, kus ma pöördusin uues klaaskastis istuva tädi poole ja sain oma teosed lõpuks kätte. Lahkudes pidin ma veel raamatuid turvale näitama ja läbi turvaväravate kõndima, turva meenutas mulle oma apaatse olekuga väga Rufus Wainwrighti “Rules and regulations” videost…
Siis aga etendasin ma kurbmängu “Nohik” I vaatuses ning silkasin raamatuid hellalt vastu rinda surudes trollile, avasin juba trollis ühe raamatu ja endastmõistetavalt sõitsin oma peatusest suure vuhinaga mööda. Piinlik.
/…/
See käik pani mind mõtlema, et kas raamatupoes raamatute lugemine on siis halb.
Ühest küljest on raamatupoed ju äriettevõtted, mis teenivad raha raamatute ja muu säärase müügi pealt, järelikult on nad huvitatud sellest, et nende käive oleks võimalikult suur. Elementaarne. Aga kas minu seal lugemine vähendab nende käivet?
Mina olen raamatupoes raamatute lugeja küll. No on raamatuid, mida loeks tunnikese-poolteist, aga osta ei taha ja raamatukogust ka ei viitsi tassida otseselt. Võtan, sirvin-loen, panen ära. Kui pikalt kestab mõistlik sirvimine? Ei ole ju mõeldav, et raamatust täielik ülevaade tekiks 1-2 minutiga. 5 minutit? 10? Kui raamatu läbilugemiseks kuluks tegelikult 3-4 tundi ja ma loen seda 1 tund algusest peale, kas see on piisav “proovisõit”?
Aga kui ma ostan 2 raamatut ja loen kohapeal 1 läbi, kas see on õigustatav?
Mõnes mõttes määravad oma poliitika poed ise ära. Tartu Kaubamaja Apollis on 2 väikest diivanit, sinna palju lugejaid ei mahu, pisut siiski. Rahva Raamatus on nii Tartus kui Tallinnas riidega ületõmmatud pingid, kus peal pole kuigi mugav istuda, aga ajab asja ära. Müüjate pilgu all oled ka enamvähem. Kohvikus ülehinnatud kohvisolgi joomine raamatulugemise kõrvale ei ole minu jaoks mõistlik lahendus. Solarise Apollis on aga pikad read üsna privaatselt paigutatud tugitoole (saab eraldi istuda), kus on mugav lugeda. Samuti on seal riiulid-toolid niimoodi sätitud, et sind pole väga näha, oled üks väike lugev tombuke lihtsalt.
Kas pood kaotab midagi sellega, kui ma tulen poodi ja lihtsalt sirvin-loen raamatuid? Ma raiskan ruumi, kulutan pisihaaval raamatuid (kuigi ma ei niisuta võõraid raamatuid lugedes näppe suus ja käitun üleüldse väga aupaklikult teostega) ja võimalik, et kui teost ongi 1-2 eksemplari poes, siis ei leia minu näpu vahel olevat teost see inimene, kes tuli seda ostma ja ta lahkub. Võimalik, tõsi.
Aga samas kui ma olen juba poodi meelitatud ja mind meelitatakse sinna nädalas vähemalt 1 kord, siis on võimalus, et ma midagi ostan, suurem. Näiteks teisipäeval mulle hakkas silma, et Prometi “Primavera” oli mõnusa soodukaga müügis ja mul hakkasid käed kripeldama. Promet ikkagi…
Kui ma poodi läheksin ainult ostueesmärgiga, siis ma käiks seal harvem ja mingi Primavera-soodukas oleks mulle märkamata jäänud ja ei kripeldaks nüüd praegu. Samuti on poele mõistlik see, kui inimene muutub poe “püsikliendiks”. Ma Tartus ostsin, lebotasin ja aelesin enamvähem ainult Apollos, sest see oli mulle harjumuseks saanud, seal oli mugav ja keegi ei keppinud ajusid. Kogu mu papp voolas sinna.
Millegipärast on tunne, et Tallinnas saab mu “koduraamatupoeks” Solarise Apollo, sest mulle meeldis seal väga. Järeldus? Kui mul tekib võimalus või vajadus midagi osta, siis ma sean sammud esimesena selle poe poole. Järelikult minu praegust eelarvet arvestades on mul aastas võimalik osta ehk 4-5 raamatut (soodukaid jahtides ja raha korjates) ja ma ostan need sealt.
Kas see siis ei korva kuidagi seda niisama lugemas käimist?
Minu meeles päris rentaabel diil poele tegelikult.
/…/
Kisasime täna ja võimalik, et popkultuuri eksam tõstetakse neljapäeva peale. Halleluuja.
See muidugi tähendab, et ma peaksin tiibeti ajaloo seminari jaoks juba praegu õppima, selmet teisipäeval kiiruga lugeda midagi. Arr.
Ja need tiibeti ühiskonna loengu jaoks (kaks erinevat ainet – tiibeti ajalugu ja tiibeti ühiskond) võetud raamatud on nii kutsuvalt põnevad, midagi hoopis põnevamat kui pikk rodu koledanimelisi kuningaid…
See on naljakas, et mingite regioonide ajalugu antakse täpselt selles võtmes, et siis valitses see ja see kuningas ning olid need ja need riigid. Kirjandus, kultuur, muusika, antropoloogia… Need on kuidagi teisejärgulised pisut. Ainult lahingud ja riikide tekkimine-kadumine…
Ok, tagasi õppima.
N.



22. okt 2009 kell 18:22
Tere! Olen muuseas su kursakaaslane. Kas võid palun öelda, mis raamatuid Tiibeti ühiskonna loengus soovitatakse? Mitte et ma neid Kalda seminariks lugeda jõuaks või kavatseks, aga millalgi tahaks ette võtta küll.
22. okt 2009 kell 18:47
Rahva Raamatu kohta: meil on suisa ametlik poliitika, et lastagu inimestel lugeda. On terve ports kliente (ja juba ma olengi töökõnepruugi juures, oh-woe), kes käivadki ainult lugemas. Mõni tuleb iga päev õhtul tunniks ajaks – ju siis on bussini aega või muud sellist – ja loeb selle aja maha. Istumiskohtadega on veidi kurvasti, kuigi lisaks kohvikupiiri metalldiivanile (mida ma ei salli, isiklikult) on erinevate nurkade peal ka tugi-ja muidutoole enamasti. Ja kuna need on piisavalt tihti hõivatud, harjub väga kiiresti ära et “Seal on mingi inimene, kes loeb.” Teed linnukese, et on inimene, oma peas, ja rohkem selle peale ei mõtle, kui ta midagi tähelepanunõudvat ette ei võta. Aga mis puutub kohvikus istumisse, siis seda pigem väldiks – toit-jook ja raamat võivad koos käia kodus (sõltuvalt inimesest), aga poes mitte. Tehakse kyll nii, et võetakse raamatuid kohvikusse,sest kogu aeg me kõiki jälgida ei jõua. (See esindab nyyd siis Viru RR suhtumist, mitte ainult mu isiklikku – sellest on kaastöötajatega tihti juttu olnud, ka ylemustega.)
22. okt 2009 kell 19:22
et siis õnnetu kiirlugemisoskuse tõttu elueag raamatuid raamatupoes lugend ja jäängi ilmselt lugema….
välja põle just visatud, aga mõnes kohas imelikult vaadat küll…
nu aga – milleks neil need raamatud seal poes. kui ma ei või sirvida…
ja lausa lugeda…
mu oma probleem, et diagonaalis läbi loen – mitte nende…
jeah – RR poliitikale poolt….
ja ära muuda end, please…
22. okt 2009 kell 19:23
BTW!
Apollo mulle meeldib kah ja Viru keskuse RR samuti…
22. okt 2009 kell 19:24
BTW1 – Viru keskuse RR puudutab raamatupoodi – kohvik pole mulle taskukohane… “head nautimist” pole samuti
22. okt 2009 kell 19:26
BTW2 – paganamas küll… küsi prometit ja ma anna Sulle lugeda… mul üits lemmikutest ta…
nu rohkem BTW-sid ei tule – promise…
22. okt 2009 kell 21:33
Minu lemmikpoodides loevad inimesed rahulikult raamatuid ja tundub, et pood pigem võidab – sest need, kes raamatuid loevad on inimesed, kes pigem ka neid koju lõpuks ostavad. NYC Barnes&Noble hüüdlause on “your home away from home” ja seal on kõik riiulitevahed (eriti ulme) tudengeid täis, kes mitte ainult ei loe maas istudes, vaid ka magavad raamat peal. Üks tegelane seal minu teada kunagi ka telkis, aga see keelati tal lõpuks ära, kuid ta sai päris kopsaka kinkekaardi poe poolt.
Minu praegu kõige tihedamalt külastatavas poes Feltrinellis maas eriti ei istuta, aga toolid on küll ja inimesed loevad ka rahus raamatuid. Seega – ma pigem arvan, et ei vähenda käivet. Sel juhul ei vähenda, kui raamatuidlugevatel inimestel on sedalaadi sissetulek, mis mõne raamatu kuus ikka osta lubab :)
23. okt 2009 kell 08:38
Aga kui te ise lähete poodi, siis te tahate ju osta uut ja heas korras raamatut. Te ei taha ju osta raamatut, mis on ära närutatud ja kaubandusliku välimuse kaotanud.
23. okt 2009 kell 15:17
Apollos käib vahetpidamata suur lugemine ja ma ei ole seal eriti äranätsutatud raamatuid kohanud. Äkki loetakse seal siis viisakalt.
Ainus kord, kus ma nägin, et ümbrispaberi serv oli ülalt natuke rullis, oli “Maailma mõõtmise” kõige viimase eksemplariga. Ma ostsin selle muide ikkagi ära.
Võimalik on ka see, et poed ajavad sellist poliitikat, et las inimesed loevad mingi raamatu kõige ülemist eksemplari, isegi kui see natuke nätsuks ära läheb, alumised jäävad ju ilusad – ja selle ühe eksemplari arvelt võidab palju ostjaid.
24. okt 2009 kell 10:26
Kui ei ole moraalset tõrget antikvariaadist raamatute ostmisele, ei tohiks ju probleemi tekitada ka see, kui poest ostetud raamatul paar kriimu peal on. Mina ei vaata, et poeriiulilt kõige siledam raamat pihku satuks – nagunii läheb ta mul juba kojusõidu ajal bussis lugedes natuke käest ära, ja mida ma siis õigupoolest võidan kui ta algselt ka sile on?
24. okt 2009 kell 18:10
See on ilmselt mingi iseloomu või mentaliteedi küsimus. Mõned inimesed ostavad kaltsukast riideid, antikvariaadist raamatuid, käivad vahepeal vanade kulunud teksadega ringi ja joovad teekruusist šampanjat ja ei tõmble kui raamatukaanel kriim peal on, teised panevad välisele rohkem rõhku.
Ma ei ütle, et see välisele rõhu panemine otseselt halvem või negatiivsem oleks, kui see aitab maailmaga paremini toime tulla, miks siis ka mitte.
Meenub stseen esimesest Black Booki osast, kus mingi japi tahab Bernardi käest raamatuid osta ja küsib, et kas need on ehtsas nahkköites (“Is it real leather?”), sest tal on vaja, et need sobiksid tema kabineti nahksisustusega. Bernard vaatab talle tuima näoga otsa ja ütleb, et “It’s real Dickens”.
Ja kumbki ei saa teisest korralikult aru.