Võtsin täna julguseriismed kokku ja läksin Rahvusraamatukokku. Ma mäletan, et kunagi aastaid tagasi seal käies eksisin ma konkreetselt ära ja lõpuks väljusin hoonest mingisuguse tagaukse kaudu ja pahandust oli kui palju, sest mind ei leitud üles ja… No täna oli enamvähem sama tunne mul, kui ma pahviks lööduna selles gigantses hoones ringi liikusin.

Püüdsin tiibeti ühiskonna loengu (ja osaliselt ka seminari) jaoks raamatuid laenutada, leidsingi 2 tükki, mis mulle huvi pakkusid ja siis tegin katse laenutada, see oli pikk ja vaevaline protsess. Kõigepealt ma lasin konsultandil (“Mömm…”) mingeid sedeleid täita, siis ma täitsin neid ka ise ja siis ma toppisin need mingile klaaskastis istuvale tädile. Tädi tundus sedelitega rahul olevat ja palus mul 30 minutit oodata. Istusin maha, lugesin “Orgiate ajalugu” (kehv referaadilik ja pinnapealne, lausa hale teosekene) ja lippasin siis viiendale korrusele, kus ma pöördusin uues klaaskastis istuva tädi poole ja sain oma teosed lõpuks kätte. Lahkudes pidin ma veel raamatuid turvale näitama ja läbi turvaväravate kõndima, turva meenutas mulle oma apaatse olekuga väga Rufus Wainwrighti “Rules and regulations” videost…

Siis aga etendasin ma kurbmängu “Nohik” I vaatuses ning silkasin raamatuid hellalt vastu rinda surudes trollile, avasin juba trollis ühe raamatu ja endastmõistetavalt sõitsin oma peatusest suure vuhinaga mööda. Piinlik.

/…/

See käik pani mind mõtlema, et kas raamatupoes raamatute lugemine on siis halb.

Ühest küljest on raamatupoed ju äriettevõtted, mis teenivad raha raamatute ja muu säärase müügi pealt, järelikult on nad huvitatud sellest, et nende käive oleks võimalikult suur. Elementaarne. Aga kas minu seal lugemine vähendab nende käivet?

Mina olen raamatupoes raamatute lugeja küll. No on raamatuid, mida loeks tunnikese-poolteist, aga osta ei taha ja raamatukogust ka ei viitsi tassida otseselt. Võtan, sirvin-loen, panen ära. Kui pikalt kestab mõistlik sirvimine? Ei ole ju mõeldav, et raamatust täielik ülevaade tekiks 1-2 minutiga. 5 minutit? 10? Kui raamatu läbilugemiseks kuluks  tegelikult 3-4 tundi ja ma loen seda 1 tund algusest peale, kas see on piisav “proovisõit”?

Aga kui ma ostan 2 raamatut ja loen kohapeal 1 läbi, kas see on õigustatav?

Mõnes mõttes määravad oma poliitika poed ise ära. Tartu Kaubamaja Apollis on 2 väikest diivanit, sinna palju lugejaid ei mahu, pisut siiski. Rahva Raamatus on nii Tartus kui Tallinnas riidega ületõmmatud pingid, kus peal pole kuigi mugav istuda, aga ajab asja ära. Müüjate pilgu all oled ka enamvähem.  Kohvikus ülehinnatud kohvisolgi joomine raamatulugemise kõrvale ei ole minu jaoks mõistlik lahendus. Solarise Apollis on aga pikad read üsna privaatselt paigutatud tugitoole (saab eraldi istuda), kus on mugav lugeda. Samuti on seal riiulid-toolid niimoodi sätitud, et sind pole väga näha, oled üks väike lugev tombuke lihtsalt.

Kas pood kaotab midagi sellega, kui ma tulen poodi ja lihtsalt sirvin-loen raamatuid? Ma raiskan ruumi, kulutan pisihaaval raamatuid (kuigi ma ei niisuta võõraid raamatuid lugedes näppe suus ja käitun üleüldse väga aupaklikult teostega) ja võimalik, et kui teost ongi 1-2 eksemplari poes, siis ei leia minu näpu vahel olevat teost see inimene, kes tuli seda ostma ja ta lahkub. Võimalik, tõsi.

Aga samas kui ma olen juba poodi meelitatud ja mind meelitatakse sinna nädalas vähemalt 1 kord, siis on võimalus, et ma midagi ostan, suurem. Näiteks teisipäeval mulle hakkas silma, et Prometi “Primavera” oli mõnusa soodukaga müügis ja mul hakkasid käed kripeldama. Promet ikkagi…

Kui ma poodi läheksin ainult ostueesmärgiga, siis ma käiks seal harvem ja mingi Primavera-soodukas oleks mulle märkamata jäänud ja ei kripeldaks nüüd praegu. Samuti on poele mõistlik see, kui inimene muutub poe “püsikliendiks”. Ma Tartus ostsin, lebotasin ja aelesin enamvähem ainult Apollos, sest see oli mulle harjumuseks saanud, seal oli mugav ja keegi ei keppinud ajusid. Kogu mu papp voolas sinna.

Millegipärast on tunne, et Tallinnas saab mu “koduraamatupoeks” Solarise Apollo, sest mulle meeldis seal väga. Järeldus? Kui mul tekib võimalus või vajadus midagi osta, siis ma sean sammud esimesena selle poe poole. Järelikult minu praegust eelarvet arvestades on mul aastas võimalik osta ehk 4-5 raamatut (soodukaid jahtides ja raha korjates) ja ma ostan need sealt.

Kas see siis ei korva kuidagi seda niisama lugemas käimist?

Minu meeles päris rentaabel diil poele tegelikult.

/…/

Kisasime täna ja võimalik, et popkultuuri eksam tõstetakse neljapäeva peale. Halleluuja.

See muidugi tähendab, et ma peaksin tiibeti ajaloo seminari jaoks juba praegu õppima, selmet teisipäeval kiiruga lugeda midagi. Arr.

Ja need tiibeti ühiskonna loengu jaoks (kaks erinevat ainet – tiibeti ajalugu ja tiibeti ühiskond) võetud raamatud on nii kutsuvalt põnevad, midagi hoopis põnevamat kui pikk rodu koledanimelisi kuningaid…

See on naljakas, et mingite regioonide ajalugu antakse täpselt selles võtmes, et siis valitses see ja see kuningas ning olid need ja need riigid. Kirjandus, kultuur, muusika, antropoloogia… Need on kuidagi teisejärgulised pisut. Ainult lahingud ja riikide tekkimine-kadumine…

Ok, tagasi õppima.

N.