Ma olen harjunud juba hallide, kõledate, tuuliste, vihmaste ja lohutute hommikute, neid ilmestava ilusa muusika ja korralikult ülesärkamata kehaga, mis mind autopiloodil kooli poole kannab. Täielik Prozac Nationi tunne on vahepeal. Istun, jälgin inimesi. Kaks inimest, naeratavad. Inimene, vahib samasuguse tuima apaatiaga kord mind, siis oma telefoni ja siis kivistab pilgu aknast välja. Kaks inimest, mees ja naine, näod tõsised, naine piilub mehe poole, mees tema poole mitte. Ema ja laps. Ema ja kaks last. Äravaevatud ema ja kolm väikest last, kes talle ei allu. Väsimus, vaev, rõõm, elevus, ootusärevus, viimase hetke tuupimine trollis… Seiklused trollis, nähtavad uurivale mp3-mängija taha peitunud pilgule.
Gradually, then suddenly.
One day you wake up and you’re afraid that you’re gonna live.
Tegelikult ma olen avastanud, et suuremad raamatupoed asendavad edukalt raamatukogusid. Käisin selles Solarises jälle (mulle kahjuks ei kukkunud lagi kaela), läksin raamatupoodi, võtsin riiulilt Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja sättisin end mugavasse tugitooli istuma, mp3 mängija peas, aga ei see töötanud. Et müra summutada. ~2h hiljem olin ma suurema osa raamatust läbi lugenud, vahepeal ainult lappasin pisut, sest see Katariina-liin jäi minu jaoks pisut kaugeks ja võõraks, kuigi ma saan imehästi nende kahe liini abil aru, et miks see raamat kirjutati ja mida see ütleb…
Sa oled hoor. Sa pole mitte midagi väärt. Nad ei armasta sind mitte kunagi. Sa pole kunagi piisavalt täiuslik. Sa ei tohi olla sa ise, sest sa oled mitte midagi väärt olev hoor, keda mitte keegi mitte kunagi ei armasta.
Panin raamatu ära, sügasin mõtlikult nina, läksin poodi, ostsin suure Fazeri šokolaadi ja – söötsin selle sadistliku naudinguga sõbrale sisse.
Mängin ühte netimängukest, Akinatorit, et meelt lahutada pisut ja Roland Barthese “Mythologies” raamatust pisut silmi puhata. Huvitav teos, soovitan teilegi, netist PDF formaadis täiesti leitav. Mängu mõte on siis see, et te mõtlete mingile tegelasele (kas päriselt olemasolevale või väljamõeldud) ning hakkate siis selle baasil küsimustele vastama ja tema üritab ära arvata, et kellele te mõtlete… Ma olin mõõdukalt muljetavaldatud, kui ta Sylvia Plathi ja markii de Sade ära arvas. Elizabeth I ja dr. Daniel Jackson ja Ramses II olid ka toredad muidugi… Bukowski… Jolie… Your ex… Your lover… Your mother…
Täna teatati meile, et tiibeti ajaloo seminar on täpselt samal ajal kui popkultuuri eksam… Ning kui sellele tähelepanu juhiti, siis anti meile ühemõtteliselt mõista, et a) seminaril osalemine on kohustuslik, b) me võime eksami teha ka 2-3 kuu pärast (selle aja sees muidugi õpitu läheb meelest ära, aga sitta kah) ja c) keda kotib, et te juba registreerunud olete. Panin lihtsalt silmad kinni, hingasin sügavalt sisse-välja ja otsustasin, et kui nad ei oska hästi seda tsükkelõpet käima saada, siis see ei ole minu süü, keegi ei saa mind sundida tegema eksamit mitu kuud peale aine lugemise lõppemist ja lits lugu, lillekesed, kui see üks seminar vahele jääb… Või ma ei tea.
Nagunii ma õpin eraldi ainena tiibeti ühiskonda, see kompenseerib ju ometigi midagi… Teate, ma ei jaksa enam bürokraatiaga tegeleda, ma sain niigi sellest suulise & kirjaliku kommunikatsiooni testist läbi ja tegin koduse töö ära, teised ei saanud hakkama või ei andnud kodust tööd ära, midagigi tegin ma hästi ja millegagigi sain ma hakkama.
Loen jälle John Fante “Küsi kaduvalt” (Bukowski küll kiitis seda ja väitis, et tegu on teda mõjutanud teosega, aga ärge laske ennast sellest häirida siis, Bukowskile ei sarnane see asi õnneks üldse), vaatan “Candyt” (HIIIITH!) ja kuulan Emiliana Torrinit segamini Bowie, Led Zeppelini ja As I Lay Dying’uga. Arr.
Sain täna kaanekujunduse esimese variandi ja tunnen, et põhi kadus alt ära ja mul on vabalangemine kuskile poole. Enam ei saa taganeda, eksole? Must write, write, edit, edit, write, worry, weep… Enam pole enam mitte millegi taha ennast peita, nüüd on täiskäik edasi ja lepingujärgne letileilmumise viimane kuupäev on 14. detsember ja ma kardan, et minu selleaastane jõulude persseminek tuleb sellest.
Peab edasi ujuma.
Horisondi poole.




22. okt 2009 kell 07:22
Mees- ning naisõiguslane kaarnake kargab nyyd raginal “hooranduse” ja kogu teadaoleva ajaloo vältel viljeldud kultuuri “Mina kõva, sina kõva, tema hoor” kallale. Oksanen on meeldiva erandina, ilmselt esimesenagi jõudnud inimeste sisemise ebavõrdsuse teemaga nö mittekollasel, samas ka mitte liiga akadeemilisel, st tavalisele inimesele (tavaline pesupulber, tavaline auto, tavaline mõtlemine) arusaadaval tasemel avalikkuse ette, kiidu-kiidu…(Järgneb, aga ilmselt mitte siin)
Solarise varinguke oli justnagu kaader Painkillerist (on selline yrgne PC m’ng). Ebareaalne ja imelik noh Ja mitte yhtegi kolli ega deemonit ei saanud surma?
Kui ma elus millalgi veel talnasse lähen, palverännakule kumusse & Roosat Sammast vaatama nt, siis kylastan kindlasti ka solarist & mõnda raamatupoodi…
TLY jt õppekavade kokkujooksudest, et… et mässake! Keegi on teie hariduse kvaliteedi ja koosluse arvelt pika liu teinud ja las hakkab nyyd oma pykstega tegelema. Sest iga väike korraldamatus maksab nii tudengite kui kooli enda reaalset raha ja aega. Ma ei usu, et Nirti jt, kes suutsid kaugeltmaalt kõrgesse kooli kokku tulla, niisama lapsepõlve pikendavad ja kõige-kõigega rahul on.
Kirjuta, tydruk, kirjuta!
22. okt 2009 kell 08:13
loomepingetest väike näide:
http://dc132.file.qip.ru/img/104932406/291b6da2/_29__photopodborka_068.jpg?sizeM=7
22. okt 2009 kell 09:42
Nõustun. Kirjuta, tüdruk, kirjuta!
Sa saad hakkama!
Ja pealegi, sa ju ei taha, et ma oma eksemplarist ilma jääksin, eksole? :(
22. okt 2009 kell 11:40
talina ülikooli õppekorralduse korraldamatuse üle kurdavad teisedki, sh kaugõppurid. Olen kuulnud.
/sügab nina/
22. okt 2009 kell 11:55
Ei mõista midagi hukka, aga mind hakkas lihtsalt huvitama, et kui paljud raamatupoed soosivad niimoodi raamatute poeslugemist neid seejärel ostmata? Ei tundu just kõige parem äriplaan – kui mina raamatupoodi peaks, siis läheneksin ilmselt kauaks sirvimajäänud tibidele umbes nagu Simon Pegg Black Booksis:
http://www.youtube.com/watch?v=D1SBFu81jMA
Kas kirjanike sissetulek sõltub läbimüügist või on honorar reeglina fikseeritud? St kas auväärt blogiautor saab sellevõrra vähem raha kui minusugused vaesed tudengid tema raamatut ei osta vaid selle samamoodi poes läbi loevad?
22. okt 2009 kell 12:38
“suuremad raamatupoed asendavad edukalt raamatukogusid.”
Tegelikult ei ole see raamatupoes raamatute lugemise komme üldse kuigi meeldiv. Mul on paaril-kolmel korral jäänud poest ingliskeelne paperback ostmata, kuna see on olnud juba nii ära loetud.
22. okt 2009 kell 12:39
Välismaal, st muudes raamtupoodides kui Bernard Blacki omas, v6ib lugeda nii palju kui tahad. Shop assistantid paluvad viisakalt vabandust, kui sa kuskil riiuli ees p6randal istud (juba teist tundi) ja neil su selja tagant midagi vaja on.
Kui sulle kuskil raamatupoes meeldib, ostad oma raamatud sealt, mis sest, et mujal neid ka myyakse.
Ja kui sulle mingi raamat meeldib, ostad selle igal juhul, oled siis seda lugenud v6i ei.
22. okt 2009 kell 14:16
Kui ma poes raamatuid lugeda ei saaks, siis ei ostaks ma neid vist üldse. Kuidas ma ostan raamatut, millest ma ei tea, kas ma seda tahan? Isegi kui ma juba näiteks tean, et originaalis on hea raamat, kuidas ma ilma sisse vaatamata tean, et tõlge ei ole käkk? käki tõlke võib isegi sirvides saada, saati veel siis, kui üldse poes ei loe.
Ega raamat ei ole ühekordseks kasutamiseks, et kui poes loetud, siis ei osta. Ühekordseks kasutamiseks raamatuid on nagunii mõttekam raamatukogust võtta ja kui poes tekiks mingi lugemisvastane poliitika, siis läheks ma ilmselt puhtalt raamatukogude peale üle. Küllap ka teised minusugused. Ja minusugused on väga suured raamatuostjad, mul on see söögi kõrval teine põhiline kuluartikkel, raamatute peale kulutan kordades rohkem kui riietele.
22. okt 2009 kell 14:34
Kirjanikud saavad läbimüügi pealt minimaalse protsendi, kui üldse.
22. okt 2009 kell 15:34
See, kuidas kirjanikud honorari saavad, sõltub lepingu tingimustest. Mõne lepinguga saab kindla summa rmt ilmumisel, mõne lepinguga saab osa kohe käsikirja üle andes, mõne lepinguga on mingi protsent ka, aga see, milline variant autorile kasulikum on, sõltub tegelikult raamatu laadist. Ilukirjandus on suht-koht ebakindel äri, nii et parim variant on kohe mingi summa peo peale saada ja pärast, kui veab ja raamat osutub populaarseks, raamatukogude käest laenutustasusid.
22. okt 2009 kell 15:35
Ah jaa, Harri – see, et inimene ühel päeval poes loeb ja ei osta, ei tähenda, et ta kunagi seda ära ei ostaks. Ma ise koostan näiteks ostunimekirju niiviisi, nii et kui honoraripäev või palgapäev tuleb, siis võib juhtuda, et ostan ka kümme raamatut korraga, ilma sisse vaatamata, sest nad on juba kõik üle vaadatud ja heaks kiidetud.