Ma olen harjunud juba hallide, kõledate, tuuliste, vihmaste ja lohutute hommikute, neid ilmestava ilusa muusika ja korralikult ülesärkamata kehaga, mis mind autopiloodil kooli poole kannab. Täielik Prozac Nationi tunne on vahepeal. Istun, jälgin inimesi. Kaks inimest, naeratavad. Inimene, vahib samasuguse tuima apaatiaga kord mind, siis oma telefoni ja siis kivistab pilgu aknast välja. Kaks inimest, mees ja naine, näod tõsised, naine piilub mehe poole, mees tema poole mitte. Ema ja laps. Ema ja kaks last. Äravaevatud ema ja kolm väikest last, kes talle ei allu. Väsimus, vaev, rõõm, elevus, ootusärevus, viimase hetke tuupimine trollis… Seiklused trollis, nähtavad uurivale mp3-mängija taha peitunud pilgule.

Gradually, then suddenly.

One day you wake up and you’re afraid that you’re gonna live.

Tegelikult ma olen avastanud, et suuremad raamatupoed asendavad edukalt raamatukogusid. Käisin selles Solarises jälle (mulle kahjuks ei kukkunud lagi kaela), läksin raamatupoodi, võtsin riiulilt Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja sättisin end mugavasse tugitooli istuma, mp3 mängija peas, aga ei see töötanud. Et müra summutada. ~2h hiljem olin ma suurema osa raamatust läbi lugenud, vahepeal ainult lappasin pisut, sest see Katariina-liin jäi minu jaoks pisut kaugeks ja võõraks, kuigi ma saan imehästi nende kahe liini abil aru, et miks see raamat kirjutati ja mida see ütleb…

Sa oled hoor. Sa pole mitte midagi väärt. Nad ei armasta sind mitte kunagi. Sa pole kunagi piisavalt täiuslik. Sa ei tohi olla sa ise, sest sa oled mitte midagi väärt olev hoor, keda mitte keegi mitte kunagi ei armasta.

Panin raamatu ära, sügasin mõtlikult nina, läksin poodi, ostsin suure Fazeri šokolaadi ja – söötsin selle sadistliku naudinguga sõbrale sisse.

Mängin ühte netimängukest, Akinatorit, et meelt lahutada pisut ja Roland Barthese “Mythologies” raamatust pisut silmi puhata. Huvitav teos, soovitan teilegi, netist PDF formaadis täiesti leitav. Mängu mõte on siis see, et te mõtlete mingile tegelasele (kas päriselt olemasolevale või väljamõeldud) ning hakkate siis selle baasil küsimustele vastama ja tema üritab ära arvata, et kellele te mõtlete… Ma olin mõõdukalt muljetavaldatud, kui ta Sylvia Plathi ja markii de Sade ära arvas. Elizabeth I ja dr. Daniel Jackson ja Ramses II olid ka toredad muidugi… Bukowski… Jolie… Your ex… Your lover… Your mother…

Täna teatati meile, et tiibeti ajaloo seminar on täpselt samal ajal kui popkultuuri eksam… Ning kui sellele tähelepanu juhiti, siis anti meile ühemõtteliselt mõista, et a) seminaril osalemine on kohustuslik, b) me võime eksami teha ka 2-3 kuu pärast (selle aja sees muidugi õpitu läheb meelest ära, aga sitta kah) ja c) keda kotib, et te juba registreerunud olete. Panin lihtsalt silmad kinni, hingasin sügavalt sisse-välja ja otsustasin, et kui nad ei oska hästi seda tsükkelõpet käima saada, siis see ei ole minu süü, keegi ei saa mind sundida tegema eksamit mitu kuud peale aine lugemise lõppemist ja lits lugu, lillekesed, kui see üks seminar vahele jääb… Või ma ei tea.

Nagunii ma õpin eraldi ainena tiibeti ühiskonda, see kompenseerib ju ometigi midagi… Teate, ma ei jaksa enam bürokraatiaga tegeleda, ma sain niigi sellest suulise & kirjaliku kommunikatsiooni testist läbi ja tegin koduse töö ära, teised ei saanud hakkama või ei andnud kodust tööd ära, midagigi tegin ma hästi ja millegagigi sain ma hakkama.

Loen jälle John Fante “Küsi kaduvalt” (Bukowski küll kiitis seda ja väitis, et tegu on teda mõjutanud teosega, aga ärge laske ennast sellest häirida siis, Bukowskile ei sarnane see asi õnneks üldse), vaatan “Candyt” (HIIIITH!) ja kuulan Emiliana Torrinit segamini Bowie, Led Zeppelini ja As I Lay Dying’uga. Arr.

Sain täna kaanekujunduse esimese variandi ja tunnen, et põhi kadus alt ära ja mul on vabalangemine kuskile poole. Enam ei saa taganeda, eksole? Must write, write, edit, edit, write, worry, weep… Enam pole enam mitte millegi taha ennast peita, nüüd on täiskäik edasi ja lepingujärgne letileilmumise viimane kuupäev on 14. detsember ja ma kardan, et minu selleaastane jõulude persseminek tuleb sellest.

Peab edasi ujuma.

Horisondi poole.

6572