Uudis Delfist: “…leiab Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, et kõiges on süüdi Ansip.”
/…/
PÄIKE!!!1
Just sellel päeval kui on oht, et ma pean tundide kaupa maanteel sitsima, on väljas päike ja imeilus, karge ja küütlev sügisilm!
*huilgab*
N.
Monthly Archives: oktoober 2009
.apple!
.hommik
Mitu päeva kuivana eksisteerinud köha on nüüd lõpuks ometi lahtisemaks läinud, aga selle muutusega, et köhida on rebestavalt valus (nagu liivapaber kriibiks…!) ja matab hinge, st. sügavamalt sisse hingates vajun köhides kägarasse. Palavikku ei ole teps mitte, enesetunne on sihuke reibas. Jälle minu dilemma – kas sihuke tapja-köha, aga palavikuvaba hea enesetunne viitab ikkagi mingisugusele haigusele? Noh, valus köha on ju haiguse näitaja, aga miks siis palavikku pole?
Argh. Läheks ründaks arsti muidugi, jah, kui esimene aeg vastuvõtule kaugele järgmisesse nädalasse ei ulatuks. Sellists olukordades on mul alati hirm, et haigusnähud mööduvad ja arst vahib vihaselt otsa: “Mis te raiskate siin minu aega!”
.öö
Ma ei ole ammu ühiskondlikel-sotsiaalsetel teemadel rantida viitsinud, see muidugi ei tähenda, et mulle iga päev vähemalt mõni asi ajudele ei hakkaks, aga ma olen omananud teatud nupu, millega ma lihtsalt pööran pilgu kõrvale. Muidugi, Tallinnas elades on see pisut keerulisem, sest siin on lihtsalt niivõrd palju inimesi, siin on meeletud vahemaad vaja katta vahepeal ning paratamatult näeb selle kõige juures üht-koma teist.
Minu üks viimase aja põhilisi valupunkte on see, kui mulle tundub, et tehakse liiga kellelegi… No näiteks need reisisaatjad on minu meelest nagu klounidena sinna trollidesse ja trammidesse pandud. Nad lihtsalt seisavad niisama, vaatavad vilavate pilkudega ringi ja on kohmetud. Eile üks tädi koukis silmagi pilgutamata Remarque taskust välja ja hakkas seda lugema ja luges süvenenud terve aja, mis ma trollis olin, see meeldis mulle. Aga ometi me kõik teame, et neil on piinlik. Seda abiraha on neile ilmselt väga vaja, aga neid oleks võinud panna ju graffitit maha nühkima kuskilt, prügi korjama… Ilmselt osa pandigi, aga mulle tundub nii ebaõiglane, et nad niimoodi ühistranspordis peavad justkui häbipostis seisma. St. MINA ei vaata neile viltu (mul ükskõik kuidas abivajajad oma raha kätte saavad tegelikult, peaasi, et saavad), aga ma tean ju foorumitest, et nende suhtes ollakse väga õelad, kadedad. “Näed,” öeldakse. “Raha raiskamine!”. Ja kahju on.
Miks peab inimesi niimoodi alandama…?
Kahju on mul ka lastest, Tallinnas rohkem kui kuskil mujal. Kui enamasti on need statistilised kõverad umbes, umbes nii, et 70% on “keskmist” ja siis ca 15% kummastki teisest otsast, siis Tallinnas tundub minu meelest see mõnes asjas olevat vildakas. Näiteks kehakaalu osas on minu arvates julgelt 30% tõsiselt ülekaalulisi lapsi, 30-40% normaalseid ja 30-40% tõsiselt alakaalulisi, ma jään päevas vähemalt kord šokeeritult kellegi keppjalgasid vaatama. Paks inimene tundub mu silmale loomulik kuidagi, aga haiglane kõhnus tekitab kuidagi närvilisust ja… Noh, minus muidugi teatud mõttes kadedust, kuigi ma olen praegu normaalkaaluline ja kavatsen 60+ kaalu ka jääda ilusasti.
Aga ma ei saa jätta mõtlemata, et kus on nende laste vanemad? Kas nad ei märka, et nende 13-14 aastastel poegadel on tõsine rasvumisprobleem (krõpsud, arvuti, coca) ja sama vanad tütred tuiguvad näost sinakashallidena mööda ilma ringi, ees selline palavikuline holier-than-thou ilme ja käes Eviani veepudel?
Ma tean, et ma olen ise selles teemas väga väärastunud, mul on enamik mingite x toitumishäiretega inimeste vaimuvigu, nt. ma mõtlen liiga palju toidu teemale üldse ja kipun poes arvutama teiste inimeste ostukorvide sisusid. Aga… No ma ei saa jätta tähele panemata kui 20-30kg ülekaalus naine ostab kooke, kommi, kalapulkasid, väikese kilekotitäie kohukesi ja paar 2l Cocat. See lihtsalt torkab negatiivselt silma, elu justkui tõmbaks sellele sündmusele neoonvärvides ringe ümber. Või kui lastega poes olev ema laseb lastel tuima näoga pealt vaadates sinnasamma kilekotti neid kohukesi kuhjata. See ei ole ju neile hea. Ilmselt on tegu mingi alateadvusliku karjamentaliteediga – kui ühed karjast ennast meelega nõrgestavad, jäävad teised neid mõtlikult uurima – mis sa saboteerid siin meie liiki…!
Argh. Lapsevanemad on liiga ametis… Ma ei tea millega, et märgata selliseid asju…
Õnneks ei ela me muidugi Ameerikas ja mingisugust usuhullude “Ma kasvatan oma last ülikoolini kodus, sest kõik teavad, et Darwin ja terve sajand teadlasi peale teda on olnud räpansedvalelikud satanistid ja tegelikult elas inimene samal ajal kui velotsiraptorid ja türannosaurused!”-jura meil vist praktiliselt ei ole ja kui ka on, siis vähesel määral, st. keskkooli ei lubata vist ära lõpetada kindla veendumusega, et maailm on 6000 aastat vana (mitte, et see oluline oleks, Piibel pole ajalooõpik ega bioloogiaõpik – see kirjutati ajal, mil inimeste arusaam maailmast & loodusest oli pehmelt väljendudes retarded – . aga just need Ameerika white-trash karismaatiliste ususektide mammad ajavad selle asja täpselt selliseks, vaadake “Jesus Campi” näiteks). Samuti ilmselt ei luba Eestis seadused vast vanematel oma last tappa, tuues põhjenduseks, et “Vereülekanne on patt!” (jehoovatunnistajad). Ma siiralt loodan muidugi, et ei luba.
Aga vanaema õde vanaema 75ndale sünnipäevale ei tulnud, sest sünnipäev on ju patt…
Mitte, et siinpool ookeani asjad muidugi oluliselt paremad oleksid, siin on teistpidi kõik pees… Lapsed lükatakse 2 aastaselt lasteaeda, 7 aastaselt suurtesse räigetesse haridusmasinatesse ja siis tulevad sealt masinast välja suures osas abitud, maailmas ja iseendas ebakindlad inimesed, kellele on pikad aastad pähe taotud, et nad peavad olema edukad, häid hindeid saama, palju raha teenima ja hästi tublid olema ja kõik need, kes nende moodi ei ole, on rämps. “Oi, Arturil polegi kodune töö tehtud, vaatame nüüd kõik Arturit ja teeme talle häbi-häbi!” või “Miks sa, Artur, ei võiks rohkem nagu Liis olla?”
Sest et ta on faking Artur!
Muu ei ole enam oluline – hinded. Üksikud õpetajad viitsivad sellest välja astuda ja kiita midagi muud. Näiteks individuaalset edenemist. Kroonilise kahemehe saadud “4-” on minu arvates tunnustamist väga väärt.
Mulle meenub, et Tartu Descartes’i Lütseumis käies oli 1 õpetaja, geograafiaõpetaja Elle Reisenbuk, kes lisaks sellele, et ta ilmselgelt oli soe, helge ja noortesse inimestesse sümpaatselt suhtuv inimene, oli piisavalt empaatiline, et kiita kahemeeste kolmesid, neljameeste viisi ja minu, noh, loogilisust. Mul hakkas lõpuks imelik juba ja kartsin, et mind hakatakse varsti Tarbatu Loogiliseks kutsuma, aga mulle meeldis see, et ta leidis midagi muud, mida minus kiita, kui see, et mul on võime endale pähe ajada tonnide viisi tarbetut infot. Jah, ma sain viisi ja teinekord ma sain viisi ka pisut kehvema punktiskooriga kui klassi tõeline priimus, aga ta võttis vaevaks vahepeal rõhutada, et Triin on tubli, sest Triin oskab vastuseid loogiliselt tuletada, isegi kui ta võib-olla, khm, 100% vastust ei tea. (:
Ja mis on “päriselus” olulisem kui oskus loogiliselt tuletada midagi, kui sa ka 100% ei tea…?
Aga kui palju on meil neid õpetajaid? Isegi ülikoolis ju… Ma olen kuulnud õudusjutte ühest TÜ filosoofiaõppejõust, kes konkreetselt nõudis, et üliõpilased tema täpses sõnastuses asjad pähe õpiks. Ma ei tea, ma ei ole ise tema loengutes käinud ega eksameid teinud, aga niimoodi räägitakse ja mitte ainult 1 inimese poolt.
Mis väärtus sellel bürokraatial ja kõigel on…
Irdugem hetkeks reaalsusest, kujutlegem, et ma leiaks mingi (illegaalse) viisi haljale oksale jõudmiseks, looksin pere (saaksin lapsi, mees läheb nagunii ära, that’s what they do^^)… Ma ei tahaks oma lapsi 2 aastaselt lasteaeda toppida ja neile võõraks jääda ja pea ees “karjääri” teha. Ma tahaks ikka märgata, kui mu poeg-tütar peaks pontšikuks muutuma või kõrsikuks, et ma saaksin sekkuda arstide abiga. Ma tahaks teada millega mu lapsed tegelevad ning tahaksin neid tunda, et kõik nende eeldused saaksid maksimaalselt arendatud. Kellel ilus lauluhääl, kes oskab hästi kirjutada, kes jagab hästi matti… Kuritegelik on see, kui lapsevanemad oma mõttetu hoolimatusega ära situvad potentsiaalselt täisväärtusliku elu…
Tegelikult võib vist öelda, et minu ideaalne elamise viis koos perekonnaga oleks pärit Durrelli Korfu-triloogiast.
Just sellist vaba, sulnist, suurematest idiotismidest vaba lapsepõlve oleksin ma endale tahtnud, kindlasti püüaksin ma seda võimaluse piires pakkuda enda lastele, kui ma lapsevanem oleksin. Ma saan aru, et selleks oleks vaja ma ei tea mida, aga… Larry, Leslie, Margo ja Gerry olid vähemalt Durrelli kirjelduste põhjal täpselt selline eluterve kamp. Ma lugesin seda trioloogiat lapsepõlves ahne naudinguga, loeksin praegugi, kui ma usuksin, et suudaksin seda ilma nutmata teha. Larry kirjutas ja Lawrence Durrell on tuntud nimi kirjandusmaailmas siiski, Margo… Püüdis ilus olla ja lõi pere hiljem, Leslie sebis paatide ja püssidega ja ma ei mäleta, mis temast sai ja Geraldist sai inimene, kelle panust looduskaitsesse ja ohustatud liikide säilitamisesse on raske üle hinnata.
Ühesõnaga kõik tegelesid sellega, mis neid huvitas ja said omal alal ka oma unistused täide viia, ilmselt ka Les.
Aga mina näen poodides ikka, mismoodi hallide ja tuimade nägudega emad lastel rämpstoitu lubavad kärudesse kuhjata, mismoodi 10-20 aastased inimesed tundide kaupa lihtsalt kaubanduskeskustes istuvad ja mitte midagi ei tee ja mismoodi igal aastal käib kõige suurem möll selle üle, et millise kooli õpilased said kõige paremaid eksamitulemusi… Kõige paremaid eksamitulemusi numbriliselt, saate aru…
Ah, ma ei tea. Me, eestlased, ei ole ju õnnelikud? Mitte mingit pidi ei ole me õnnelikud? Me oleme ju hallid, ambitsioonikad ja nendesse ambitsioonidesse uppumas, 15-30 aastaste seas on mittesuitsiidne või mitte-joomisprobleemide-suhteprobleemidega pigem haruldus. Ma vaatan oma sõprade seas ringi ja ma vist… Ma vist… Ma vist ei teagi tõepoolest kedagi sellist oma lähedaste sõprade ringis (~15), kes poleks depressiivne, enesetapumõtetega või… Kes pole enesetapjalik, see on põgenenud mõnda teise maailma, kõik need new-age tädikesed, kes kõik täpselt teavad mis peale surma tuleb ja mis asjad vaimud on, minge lugege Delfi Müstika foorumit, see on õõvastav… Illusoonid…Kõik on nii kurvad, see kurbus rõhub igast küljest. Raske on elada maailmas, kus su sõbrad kas maadlevad enesetapumõtetega, on enesetapukatseid teinud või on enesetapukatsetega haiglas.
Everyone I know goes away in the end…
Näost kahvatud ja hallid, ebaõnnest ja rutiinist tülpinud inimesed ja nende ennast vihkavad lapsed.
Mina hakkasin ennast muide vihkama siis, kui kõik klassikaaslased mulle aastate ja aastate kaupa pähe tagusid, et ma olen inetu tüdruk, kõnts, värdjas, friik, roojus. Jah, minu puudutaminegi oli juba patt nende silmis ja seda kõike selle pärast, et ma olin neist pisut pikem, prillidega ja teadsin enne esimesse klassi minekut mispidi raamatut käes hoitakse. Ja mitte kedagi ei huvitanud see, klassijuhatajad arvasid kõik, et “Ah, lapsed mängivad!”
Kari ebakompetentseid… Ma olin väike laps, väike abitu tüdruk, ma vajasin teie abi, teie oskasite ainult oma lollakas õpetajate toas oma lollakat kohvi juua ja lollakalt iniseda õpetajate lehes, et teile makstakse vähe palka…! Iga hommik saatis vanaema mu kooli TEIE hoole alla, sest mul oli a) koolikohustus ja b) ma olin alaealine. See on see tüüpiline arvamus, et õpetajat ei pea kottima mis koolis toimub, sest ta saab vähe palka. Andke andeks, kui ma oma ~10 aastase lapse kooli uksest sisse saadan, siis ma eeldan, et see väike laps on siiski täiskasvanute hoole all, mitte ei pea üksinda ekslema kuskil õudusunenäos.
Argh.
Ja kooliõde ei pannud ju ka kindlasti tähele, et ma üle päeva tema juures käisin anumas seda jumalikku lipikut, millega garderoobitädi käest sai võtme ja ära koju minna keset päeva…
Tambin ära kõik inimesed, kes ütlevad, et õpetaja ei pea hoolima mitte millestki, sest õpetaja saab vähe palka. Tra sa ronid oma laia perset veel laiemaks istuma sinna klassi ette, kui sul nii ükstakama on teistest & endast abitumatest elusolenditest (ma räägin siiski algkoolist-põhikoolist praegu), kes riigi poolt pandud kohuse tõttu sinu hoole alla antud on, et sa ei vaevu ennast liigutama nende heaolu nimel, kuna su iga veenilaienditega palistatud samm pole priskelt kinni plekitud?! Ausõna, öelge ja ma tulen löön teil omaenda käega nina rulli. Mitte, et õpetajate palkasid ei peaks tõstma. Haridus on iga kultuuri ja tsivilisatsiooni aluseks ja meie alus seisab juba praegu savijalgadel…
Ja miks, öelge, ma peaksin kiitma heaks selliste süsteemide olemasolu ja selle, et lapsi sinna väevõimuga topitakse? Kes ei välju sealt katkisena, see väljub sealt lihtsalt idioodina ja kes pole katkine, idioot ega katkine idioot,ega ka mitte hull , see on lihtsalt väga õnnelik inimene, kelle aitas ilmselt hullemast üle väga hooliv ja toetav perekond.
Haridus tuleb omandada. Sotsiaalse suhtlemise oskused tuleb omandada. Aga mitte niimoodi. Ausalt. Mitte niimoodi.
Päevad läbi sihitult lüües surnuks vaba aega
tervitab mind kaubamajas üks ja sama igavlev kamp
keegi neist koolis ei käi ja pooled eiravad lasteaeda
vanim peaaegu 18 ja ühel plikal süles vääksub väike pamp
kui keegi mahapaneb sita ja turva võtab valjult sõna
hajub kari laiali hetkega nagu saia näpanud varblased
ning kui lõppenud on püüa mind kui saad see ühte auku sõda
lööb võidutantsu samas kohas väike räämas vargamees
nad on kohal iga hommik nii suvel kui ka talvel
juba ammu enne avamist läbi ukse piiluvad
lahkudes alles siis kui keegi ära ajama tuleb
mõistmatus lapsepilgus, kuidas sa aru siis ei saa,
et meie kodu on siin!
Need on lapsed kelle jaoks vanematel pole aega
pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu
need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega
pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud
Pooltel olemas on kodu, ema, isa oma tuba
aga siiski otsib miskit siit lõppematust saginast
algul paistab säde välja silmist – lubab, kohe- lubab
ajapikku tuhmub pilk ja suitsust hääl jääb kähedaks
vanematel pole aega, liiga vanad õed või vennad
peavad liialt titekaks ja kuhugi ei võta kaasa
mis jääb üle?
sihitult ringi hängides hästi tunda ennast
ja mitte palliplatsil vaid hoopis näiteks Viru Keskuses
uus aeg ei soosi arengut vaid kinnisvaraarendust
ja lastest sageli on saanud mittekasumlik projekt
tatist saati sunnitud tõestama oma lennuvõimet ja paremust
et ei lendaks prügikasti nagu närtsin’d lillebukett
- Tommyboy – “Kaubanduskeskuste lapsed”
Kiskus emoks kätte ära. Sorry.
Võimalik, et viskan hommikul parooli alla jälle.
N.
.sad memories I cannot recall
Ma leidsin Youtubest ühe väga naljaka ja samas kurva laulu:
♫♫♪ Rum, scotch, vodka on the rocks,
As long as all his troubles disappeared.
But he messed up his life, went and beat up his wife ♪♫♪
.kolmapäev
Huzzah!
Nüüd on homme, ülehomme ka vabad, vahenädal ikkagi! Reedel hääletan koos L.-ga Kassi sünnipäevale,(“L., valva Hunti, et ta autos sünnipäevaviinasid lahti ei korgiks!” – “Ok , valvan!” – “…meil on sünnipäevaviinasid…?”) See saab lõbus olema. Kassil mulksub linnalegendide järgi praegu 20 liitrit koduõlut kuskil toanurgas ja meid on mingi… alla kümne inimese kindlasti, ma täpselt ei olegi kokku lugenud. Lubati ka Dru tehtud makaronisalatit ning ma pistsin igatsevalt vahele lause: “Kass, tee oma kohvikooki…” Ehk Kass teebki lapsele kohvikooki. Mine sa tea.
Jaa, tõelised eestlased pruulivad oma kesvamärjukese ikka ise.
Muidugi on ainus probleem see, et mul käib sotsiaalsus viimasel ajal väga hooti peal ja suurema osa ajast tahaks tegelikult omaette nohik olla – lugeda, õppida, filme vaadata. Kuidas ma suudan 24+ tundi nii paljude inimestega pead-jalad koos olla… Noh, eks ma üritan kuidagi hakkama saada.
Viimased paar päeva mind vallanud hall spliin on kuskile kadunud siiski (enamvähem), ma tunnen ennast paremini, mu toas põlevad küünlad, lehvitan endale pitsilise lehvikuga tuult, kuulan muusikat, joon piima…
Piimaga on selline lugu, et mulle on alati meeldinud piimaga maiustada. Kas seda vahtu ajada ja siis sellele vahule pruuni suhkrut pudistada või teha piimakisselli või karamellkisselli või keeta piima koos kaneeli ja suhkruga või teha selline “latte”, kus suurem osa ongi piimavaht ja siis selle vahu all on mõnus kaneelimekine õrnpruun jook… Viimase aja maius on piim ja õige pisut vanilliini sisse. See kasvas välja vanilliinsuhkruga magusaks tehtud vaniljepiimast, aga suhkrut ei tohi ju väga palju näost sisse ajada, igatpidi kahjulik.
Ooh, piim.
Ma ei saa teps mitte aru, et miks inimesed piima vastu sõdivad. Vasikate jook? Ega ma ternespiima ei joo ju, vasikad joovad ternespiima. Kill-koll, Nirti loll. Ja laktoositalumatust mul ka ei ole. Piim maitseb väga hea. Juust, jogurt, piim, keefir, hapukoor, kodujuust, kohupiim, hapupiim on minu arvates asendamatud asjad. Kui ma peaksin ainult ühest “toidugrupist” toituma, siis ma valiks selleks vist piimatooted. Juba juustusid on sada miljardit sorti ja nad on kõik nii neetult head… Suitsujuust… Eestmaine kadakasuitsujuust (sellest võiks mingi peenema sordi välja aretada ja turustada mujalgi)… Sinihallitusjuustud… Õrn brie… Arr…
*liigutab mõtlikult varbaid*
Ma leidsin Orkutist oma vaimustuseks Rein Raua (Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo community kaudu, kus ta kommenteerib vahepeal isegi, aktiivne mees) ja mõtlesin, et ohoo, lahe. Siis ma nägin, et ta on oma videotesse selle jaapani potilkäimise õpetuse multika lisanud ja siis ma mõtlesin, et I truly love Rein Raud. Nüüd ma mõtlen, et lisaks ta oma sõbralisti, aga ma ei julge, pealegi ei oskaks ma seda soovi kuidagi seletada. “Mulle meeldib teie… Multikamaitse!”?
/…/
Ja mõnikord tahaks lihtsalt pead vastu seina peksta ja öelda, et… Et mida iganes. Paljud asjad käivad mulle viimasel ajal närvidele, ma nähvan kergesti ja ei suuda enam ennast täpselt mahutada normaalse elu raamidesse.Palju tahaks vaikust, isegi mp3 mängija käib mulle närvidele. Laen küll muusikat, seal peal on praeguseks sadu faile, aga kuulama hakates ei leia nagu mitte sittagi, pidevalt panen laule närviliselt edasi ja ei leia seda “täiuslikku”.
Sellest tekkiski, irw, “spliin”. Aga nüüd on mul tuimus ja tunne, et ma ei pea mitte midagi. Minu elu. Teie ei pea mulle saama dikteerida, et mida mina oma eluga tegema pean või ei pea või mida ma võin. Tahan, pakin praegu asjad kokku ja hakkan läbi Euroopa, Lähis-Ida hääletama ning hakkan kuskil Tiibetis jakke kasvatama & kõlvatusisulisi laule tinistama Hispaaniast varastatud bändžol.
Kuidas see lause käiski, mida kisselli ja transistoriga. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit?
Kui ei meeldi…
Kui ei meeldi…
Kui ei meeldi, siis… Siis ma tunnen, et ma peaksin ennast muutma, aga ma olen juba 21 ja pool aastat vana, võin huuli värvida, diskol käia ja seon ise oma saapapaelad ja… Ja ma ei… Ei pea vist midagi…
N.
.26 oktoober
Vajusin eksamile kohale, valdasin enda meelest ainest väga hästi. Ma olin kõik oma konspektid arvutisse ümber kirjutanud, ma olin lisamaterjale otsinud, lugenud esseesid, mida kästud polnud, kohustuslik kirjandus ristipõiki läbi loetud, lugesin igasuguseid erinevaid wikisid (Wikipedia pole ainus “wiki”), arutlesin teistega ja sirvisin isegi Jack Kerouaci raamatut selle pilguga ja “Justinest” otsisin kohti välja ja koostasin ilusa konspekti ja lasin Nil välja printida selle ja…
Ja eksam… Ma ei tea. Ma kirjutasin midagi kokku, aga see oli ikka nii mage ja hambutu, lati alt isegi mitte läbi jooksmine, vaid puhkepausidega roomamine. Kirjutades tundus tekst täitsa okei, olin “tsoonis”, aga kurat… Kui ma enne ära andmist lehte lugesin ja pisut ringi piilusin… Mul oli 1,5lk teksti, teistel paljudel 3-4. Tekst tundus ka kuidagi seosetu ja pinnapealne ja mitte piisavalt “sügav ja keeruline”… Ah… Ah ma ei või sellele mõelda. Ju ma siis olengi seosetu, rumal. Nende viga, et mu õppima võtsid.
Kui sellest õppimisest ja praktiliselt kõigis loengutes käimine (ühest puudusin, noh…) ei piisa, siis millest piisaks? Kuidagi niru tunne on oma esimesel eksamil selles koolis nii rumalana esineda. Muusikaseminarile võin ma ka hüvasti-musi anda.
Rinnus on ka pisut valu ja kuiv köha kiusab mind. Ennast tundes sebin ma endale nüüd kahepoolse mädase kopsupõletiku, aga ei pane seda kuidagi tähele, st. ma olen isegi perearsti käest saanud omal ajal bronhiidiravi, tegelikult oli mädane kopsupõletik. Teate, see on väga huvitav, mida kõike ma välja köhisin. Sellest saaks täiesti uue teaduse. Kuiv köha on aga vastik küll. Köhid, köhid, leevendust ei saa.
Hmh, tuberkuloosi ja kopsuhaigustesse surevad noored neiud on romantilised… Ilmselt seetõttu, et see on enam-vähem ainus haiglaslik seisund, mis jätab inimese väärikuse alles ja loob sellise abituse aura… No soolevähk ei ole romantiline, tee mis tahad. Aga kahvatu hingeldav neiu pitslinade vahel…
Nüüd ma aga õpin hingeldamise ja romantilisuse asemel tiibeti ajalugu enamvähem sama paaniliselt, aga väiksema entusiasmiga. Milleks… Käegalöömismeeleolu. Täna ei suutnud ma ka end kontrollida ja lisaks hommikusele terve kanala päevatoodangu mahus tehtud omletile läks Eatis Katani hävitajaid mängides Poogna & Nimgiliga pistsin ma endale 350gr pelmeene ka veel sisse ja nüüd tunnen end õhupallina.
Laua peal on võrgutavalt “Peter Pani” DVD… Roninilt laenasin, peaks tagasi viima, seda ma ei olegi vaadanud veel. Tahaks vist… Laseks end lõdvaks, jooks rohelist teed, vaataks filmi, lõpetaks lollaka muretsemise… Aga kui ma muretsemise ka lõpetan, siis on pask, stagnatsoon, regress ja abjektsioon mu pea kohal võidurõõmsalt tantsimas.
Irw, Peter Paniga tuleb mul see meelde, et Cinemanias rääkis kunagi, et see filmimine venis pikale ja peategelasel oli parajasti kasvuspurt ja siis tuli kogu set 3-4 korda ümber ehitada, et kinolinalt Paani suurekssaamine nii hästi näha poleks. Oh, the irony.
Ei, Tiibet, Tiibet… *võtab raamatu pihku*
*loeb*
*kratsib kukalt*
Ma kopeerin teile Wikipediast mingi ekvivalentse lõigu:
“Gyältsugru (Wylie: Rgyal-gtsug-ru), later to become King Tride Tsuktsän (Khri-lde-gtsug-brtsan), generally known now by his nickname Mes-ag-tshoms (“Old Hairy”), was born in 704. Upon the death of Khri ‘dus-srong btsan (Tridu Songtsen), his wife Thrimalö ruled as regent for the infant Gyältsugru.[35] The following year the elder son of Tridu Songtsen, by the name of Lha Balpo (Lha Bal-pho) apparently contested the succession of his one-year-old brother but, at Pong Lag-rang, Lha Balpo was “deposed from the throne”.[35][40]“
Ma arvan, et ma peaksin minema ja uue teevee keema panema… … …”Old Hairy”?!
Sellise asja peale tekib tahtmine meherõivad üll tõmmata, kole silmameik teha ja inimeste käest küsida: “Hey! You there! Cake or death?”
N.
Kaitstud: .25 oktoober
.popkultuur
Ma leidsin netist Ööülikooli projekti raames Tõnis Kahu (meie jumaldatud popkultuuri lektori) poolt sisseloetud 1 loengu ja ma tahan seda teiega ka jagada, et te oleksite ikka kadedusest sinakasrohelised ja saaksite aru, et miks ma nii sillas olen temast ja sellest loengust. See rahulik & malbe hääl ja hästi seostatud loogiline jutt, mis isegi minusugusele udupäisele tropile asjad selgeks teeb…
http://heli.er.ee/helid/oy/OY2002_Tonis_Kahu_Psuhhedeelne_kultuur.mp3
Ja muidugi soovitan kõigil neil ~13 inimesel, kes minu blogisse on täna jõudnud otsingutega “sissejuhatus popkultuuri jne” seda kuulata eksamiks õppimise raames. :)
N.
.uber
Mul on pisike õlakott, mis ilmselt väänab aega ja ruumi. See on pealtnäha nii tilluke ja väike, et sinna vaevaliselt mahub pudel vett, lõunakarp ja konspekt ja juturaamat, aga eile ma suutsin kotti mahutada lapaka, lapakajuhtme, öösärgi, tagavarapluusi, Tiibeti ühiskonna loengu jaoks mõeldud raamatu, hambaharja, juukseharja, väikese peegli, mõned kosmeetikatarbed, konspekti ja kindlasti veel midagi ning kott ei näinud üldse punnis välja, vaid täiesti tavaline.
Müstika.
Silkasin siis eile Nimgili poole peole ning täiesti uskumatu, toas oli 2 inimest, keda ma teadsin ning ülejäänud 5-6 tükki olid võõrad, aga mul tekkis vähemalt enda arvates seltskonnaga kohe klapp. Õlu, tekiila, rumm, kokakoola… Kokteilid… “Hunt, säh, maitse!…Oot… Oot, ma ütlesin MAITSE, mitte et joo kõik ära!” Lõputu naermine ning ilus & meelas tüdruk mu kõrval…
Ohjaa.
Õhtu jätkus Überis, kuhu me ilusa neiuga tasuta sisse saime, mehed pidid sabas seisma. Hullumeelne koht. Primitiivne animaalne muusika, seintelt lasti lesbipornot, inimesed tantsisid nagu… Mul tekkis assotsiatsioon Matrixiga, kus masinad olid tulekul ja rahvas lihtsalt tantsis ennast oimetuks, kuumaks ja higiseks. Punane valgus kehadelt peegeldumas, ojadena voolav alkohol, suitsuruumi hämar privaatsus ja meelelisus, naerda rõkkamine. Isegi mina tantsisin pisut ja lasin punasel valgusel oma paljaste õlgade pealt tagasi peegelduda.
Ühel hetkel tekkis lihtsalt situatsioon, et “Kelle jook see siin on?” – “Ei tea!” – “Mul on nüüd jook, halleluuja!”
Samas ma pidasin ilusasti piiri ning hommikul ärkasin ilma igasuguste pohmakanähtudeta ning sain keskenduda oma popkultuuri loengu konspektile. Lahkusime kahjuks täpselt sel hetkel mil stripparid tulid, aga pole hullu, see on suhteliselt lähedal mulle, saan teinekord uuesti minna. Pussy power, tasuta saab sisse ja joogid ilmuvad justkui võluväel…
Seda konspekti arvutisse ümber kirjutades ning netist materjale juurde otsides tunnen ma jälle, et kui hea aine see ikka on. Ma ei kopeeri tuimalt konspekti, vaid kirjutan asju teiste sõnadega lahti, laiendan, süvendan ja püüan teemat enda jaoks läbi töötada ja selle kaudu õppida. Me saame eksamil küsimused kätte ning siis meil on 15-20 minutit aega oma konspekti lugeda ning märkmeid teha, siis peab kirjutama hakkama.
Närv on sees, see on üsna keeruline loeng ja ma kardan, et ma ei saa hakkama. Barthese “Mütoloogiad” on ka üsna kirvelt kirjutatud, isegi eesti keeles lugedes tekiks lihtsalt puuduliku sõnavara tõttu raskusi mõistmisega, mis siis veel angliisi murdes lugemisest rääkida. Lugesn 30-40lk 80-st läbi, sain mõned mõtted, aga suurem osa teksti jooksis mööda külgi maha nagu pisut või…
Jätan teksti endale arvutisse siiski alles, ehk närin ennast sellest läbi. Norman Maileri “The White Negro” on aga palju tänuväärsem lugemine minu jaoks.
Kuidagi hea ja vaba tunne on. Reedeti peol käia on vist proletariaadi lõbu, aga ma täiesti saan aru, miks seda vaja on. Lased end vabaks, elad kõik oma sübariitlikud tungid välja, jood, suitsetad, naeratad inimestele kutsuvalt ja tantsid ning siis vajud magama ja äratuskella pole vaja panna. Hommikul ärkad üles ja oled rahulik & sulnis, justkui teine inimene.
Ma täiesti mõistan, miks inimestel on vaja nt. orgiaid ja muid…
Rutiin ja reglementeeritud ühiskond tekitab vajaduse impulsside vabakslaskmise järele, kaos ja impulsiivsus tekitab omakorda vajaduse reglementeeritud olme ja ühiskonna järele. Tsivilisatsioon.
N.
