Tegin täna selle liigutuse ära ning panin hambaarstile aja kinni. Sisuliselt peaks mul olema üks ajutine plomm täita, mis nüüdseks muidugi seest tühjaks kulunud on suvega ja üks päris auk parandada. Sellise seisuga mul kevadel see ravimine rahapuuduse tõttu pooleli jäi, aga ma nüüd tegin selle sammu ja laenasin sõbralt raha. Ma ainult loodan, et langevarjukursuseks, hambaarstikuludeks ja autolubadeks ikka jagub. Kui ei jagu, siis ma täiesti külmalt laenan veel juurde, aga mulle ei meeldi laenata ja praegugi ma seisan silmitsi faktiga, et ma pean järgmisel aastal veel õppelaenu võtma…
Aga no kaua ma käin ringi nii, et hambas on konkreetselt puuritud & täitmata auk ja lube ka pole? Autojuhiload annavad vabadust ja ma usun, et kui ma pühapäeval lennukist kirbuna välja kargan ja siis kolmeni loen (“Oh perse… Oh perse… Oh perse…”), siis ma saan ka pisut vabadust oma mõtlemisse juurde.
Kui ei saa, siis ma olen seda vähemalt teinud ja keegi ei saa mu nina all tänitada, et ma ei üritagi…
Ma muidugi pelgan seda, et ma hüppan alla, suurt midagi ei tunne ja maandun tühjustundega hinges, sest lootused on nii kõrgele aetud praeguseks. Ma oskan kõik ilusa nii imepeenelt ära rikkuda alati, et mul tuleb suurest heldimusest pisar silmanurka, kui ma sellele mõtlen.
Homme on katakana esimese portsu peale tunnikontroll. See on siis see teine tähestik, mida me õpime. Mul on ajud täiesti sõõris sellest ja mitte miski ei taha enam meelde jääda korralikult. Pingutan. Üritan. Pidevalt ajan sassi hiraganaga. Ja paljud märgid ongi väga sarnased. Ja mul on jälle sitt tuju ja ma tahaks viriseda, et… Et… Et… Ma ei teagi. Meile jagatakse iga päev 4-5 trükitud lehte jaapani keeles, erinevad õppejõud jagavad erinevaid asju, järg läheb käes sassi ja ei ole väga mõeldav, et ma tassiksin praeguseks väga mahukat lehepatakat endaga kogu aeg kaasas. Täna olingi kaasa võtnud ainult viimase 3-4 tunni materjalid, seega ühtesid konkreetseid pabereid polnud ja oligi sitt ja perse tunne. iFail. Õppejõud tegi tauniva märkuse ka veel loengu lõpus, ma pidin piinlikkustundesse ära surema sinna toolile.
Ja pisut tüütu on ka see, et inimesed, kes on varem jaapani keelt õppinud, tahavad oma ülimuslikkust demonstreerida ja langevad õppejõududega vestlustesse, millest teised enam aru ei saa korralikult ja lolli näoga ringi vahivad.
Mina hakkasin täna ühe sellise “Aga kas see sõna ei tähendanud mitte ka…” dialoogi ajal lihtsalt oma sõnaraamatut lugema pireda näoga, sest ma olen muidugi ka aru saanud, et kes iseseisvat tööd ei tee, see Tokyosse ei sõida ja üritan iga päev ~5 uut sõna õppida ja vähemalt ühe kanji ka. Osasid on lihtne meelde jätta. No nt. perekonnanimi Yamamoto koosneb kahest kanjist – yama & moto. Esimene tähendab mäge, teine päritolu, et siis Yamamotot võiks siis kaudselt tõlkida nagu Mäe (Andrest)…
See tähendab seda, et mul tekib väga aeglaselt, aga siiski väikese kindlusega mingisugune algeline sõnavara juba. Kui ma Kagero Nikki kohta materjale otsisin mööda netti, siis ma ei pidanud enam sõnaraamtut otsima, kui mulle öeldi, et see kuulub nikki bungakusse…
Suulise ja kirjaliku kommunikatsiooni kontrolltööd tahaks ka teha, aga ma ei saa seda kuidagi välja printida ise (pean mõnda lahkemat sõpra kiusama…) ja otse faili ei saa suurt midagi kirjutada, see on väga halva kujundusega selles osas. Ja ma lugesin ka teisi materjale, mis ma EKKIst endale alla laadisin ja mind hirmutab see, et ma pean selle “Uuri ja kirjuta” kuidagi saama ja läbi lugema (?). Lähen käin homme raamatukogust läbi, ehk saan selle, kuigi ma pean tunnistama, et 400lk pikkune mahukas teos mingisugusest minu jaoks väga jurast teemast ei ole see, mille saamine mind väga vaimustaks. Ja ma ei saa selle aine mõttest ikka mitte kärbestki aru, nii et ma ei tea, mida õppida või mida mitte õppida.
Ma ei jaksa keskenduda ega süveneda.
When everything’s meant to be broken…
Kohustusliku kirjanduse nimekiri on enam-vähem selline, et ma peaksin kõik oma vabad hetked ninapidi raamatutes veetma kella kaheni öösel iga päev ning endastmõistetavalt peaks mul olema kümne tonni ringis raha, et haruldasemaid raamatuid endale näiteks osta. Kui ikka õppejõud annab kohustusliku kirjanduse nimekirja ja ütleb kommentaariks rõõmsalt, et “Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus on 1 eksemplar olemas täiesti!”, siis ei tekita see erilist vaimustust. Püüan internetist materjale leida (PDF formaadis raamatuid leiab üllatavalt sageli), teistelt laenata, EHI enda raamatukogus lugemas käia… Ja siis vaikselt üksinda kodus tinistada oma õltsi, sest sõbrad on mu olemasolu ära unustanud kogu selle nohiklikkuse ja suure lugemise peale, sest nad ei näe mind enam kunagi. Örgh.
Ma kolin Rahvusraamatukogusse elama, käin peldikukraani all pead pesemas ja kerjan endale elamiseks raha.
Täna jätsin õlle ostmata, et ehk suudan kainena paremini oma katakanale keskenduda, aga sittagi. Peaks poodi minema ikka, kell on alles kaheksa… Arve tuli täna 13 krooni – pool kilo porgandeid, pakk nisukliisid, pakk keefiri. Tervislik värk. Homme ostan suitsu, õllet ja sprotte.
Tegelikult tahaksin ma lihtsalt magada paar päeva, tekk üle pea. Ma olen viimase paari kuu jooksul väga vähe saanud üksinda olla. Pidevalt virvendab keegi, kas või Pisinana, mul silme all, aga ma olen nii väsinud sellest pidevast suhtlemisest ja enda kokku võtmisest ja normaalse inimese teesklemisest. Tahaks nutta, karjuda ja ennast hammustada, ilma et keegi selle peale minestunult kokku vajuks. Vanaema vaatab ka köögikapi otsa kogunevat taarat mõtliku pilguga ja…
Argh.
Ja mul pole isegi mitte vanni, millesse ennast kaelani matta ja raamatut lugeda soojas vees. See oli mul üks lõõgastusvahendeid, aitas. Nüüd pole mitte sittagi.
Esmaspäev – ei sittagi, teisipäev – ei sittagi, kolmapäev ja neljapäev – ei sittagi…
Okei, tagasi õppima.
Niuks…
N.
Seekord ei suuda vait olla.
Sul on ilmselgelt liiga kõrged ootused oma nädalavahetuse hüppamisele. Arvata võib, et läheb nii nagu ise ennustad: Sa hüppad alla ja ei tunne suurt midagi. See nihe maailmavaates ja perspektiivis võib tulla (aga ei pruugi tulla) alles ajaga ja mitmete hüpetega. Üks langevarjuhüpe ei anna mingit vabadust mõtlemisse juurde (välja arvatud kui see Sinus juba praegu olemas ei ole). Mida aga kindlasti võid oodata on soorituse tunne. Uhke tunne, et “YESH! Ma hüppasin täiesti töökorras lennukist välja ja ma võin teile sellest rääkida!”. Loodan siiralt, et Sul saab olema võimas elamus ja ära unusta, et parim osa sellest on see maa peal olev seltskond. Nurmsis on kodune ja lahe :)
CV
instruktor, 876 hüpet, maailmarekordi omanik alates möödunud laupäevast
mul on siiani alles kaustik, kuhu ma millalgi aastal 2000 eriti tüütul atm koolitusel hiraganat ja katakanat maalisin. no ei saanud katakanast jagu. ikka veel ajab tuju pahaks..
uu! suuline ja kirjalik kommunikatsioon! ma võtsin seda kunagi, ilma uuri ja kirjuta’ta. see oli vajalik ainult eksamil, kui pidime mingeid kirju või värke kirjutama, siis sealt võis imo vaadata.