.29 september

Tuikusin hommikul väikese mossitava tombukesena uksest välja ja sihtisin vidukil silmadega sellist rõõmsalt sinist taevast, kus valged pilvetupsud ringi ujusid ja kõik oli nii karge ja sügisene. Ainult oksal laulev sinilind oligi puudu. Mp3-mängija keeldus ka funktsioneerimast, ta töötab tavalise Duracelli AAA patareiga, aga minu meelest sain ma seda laadida oma arvutist, seda tavalist patareid, sest ta töötas mul ikka 3-4 nädalat. Nüüd ta enam jalgu alla ei võta ja muidugi valis ta koolemiseks just tänase hommiku, nii et ma pidin oma niigi pangestunud meeleoluga täiesti ilma muusikata kooli minema.

Urisesin.

Aga koolil on mingi veider võim minu üle, kui ma kooli ees trammist maha kobisin ja selle rõõmsa tudengite vooluga kaasa liikusin ning uksest sisse vajusin, siis mul oli juba päris hea olla. Kui ma kahte astet korraga võttes treppidest üles jooksin loengusse, siis oli veel pisut parem. Ja kui ma uksest sisse vajusin ning Ni & M-san mulle rõõmsalt naeratasid, siis oligi kogu halb tuju vähemalt natukeseks nagu käega pühitud.

Kirjutasime Niga oma nimesildikeste teistele pooltele “Einar” & “Maidu” ning irvitasime ja rõvetsesime endid oimetuteks. Lõpuks hakkasid isegi R. ja M-san meie nõmetsemise peale muigama, kuigi nad on ju Väärikad Mehed ja mitte mingid rumalad plikad.

Ainult üks loeng oligi, päike paistis ja ma läksin oma pisut paranenud meeleoluga poodi, sest mul on ju see põhiline mure, et mida süüa, et ma saaks söönuks & piisavalt toitaineid söögist ja seejuures ei tohiks toit üle mõistuse kallis olla ega paksuks teha. Prismas on mingisugune hinnaralli ja kui ma nägin noid hindasid, siis ma mõtlesin kohe ühepajatoidule, sest kodus oli mul lillkapsas juba olemas. Seesama, mille pärast ma pikalt halasin, sest see oli kallis lõbu siiski (no on ju!) ja ma poleks tohtinud seda osta. Ostsingi siis pisut üle 300gr porgandeid 95 sendi eest (!), 1200gr kaalikat 6.50.- eest ja kütsin oma lihavate juurikatega kodu poole, ise võidurõõmus nagu C.M.O.T. Dibbler, kes on suutnud soodsalt mõne piruka müüa.

Lõikasingi siis lillkapsa tükkideks ja jäin seda kapsahunnikut nõutuna põrnitsema – kapsast oli sitaks. Otsisin siis kuskilt sügavustest välja mingisuguse gigantse kastruli, lükkasin sinna kogu oma suure lillkapsakuhja (seda kapsast oli tõesõna pesukausitäis), 1,2kg kaalikat (ma algselt plaanisin pool panna sellest…), kuhja porgandirattaid, lisasin kapist leitud suure sibula ja hiljem segasin ka pisut hakkliha juurde (järjekordne leid sügavkülmast) ja kui enamvähem valmis oli, siis panin hunniku võid ka potti, sest korraliku liha puudumisel ei saanud ma ise puljongit teha, vaid pidin kuubikuga leppima ja võita oleks väga lahja jäänud. Lillkapsas ja või teevad selle toidu muidugi pisut kallimaks, aga mulle maitseb tavaline kapsas ka, nii et tulevikus saan veelgi odavama toidu.

Kui asi valmis sai, õgisin end enam-vähem oimetuks, sest see ei tundunud mu ajule väga “ohtlik toit” olevat, millest võiks ennast näiteks paksuks süüa paari ampsuga. Veider ongi, et selliseid aedviljatoitusid (supid, ühepajatoidud, oad, ka toorsalatid) ma võin süüa normaalse inimese kombel, mul ei teki igasuguseid halbu mõtteid (“sa ei tohi süüa!”), aga näiteks leivaviilu söömine valmistab mulle tohutuid piinasid ja läheb väga vaevaliselt alla. Kuigi loogiline peaks olema, et kausitäis toitu annab siiski rohkem kaloreid kui tükk leiba.

Ja eks oma roll on sellel ka, et eile ma sõingi lõuna ajal paar keedumuna, tüki leiba ja tomati ning see oli konkreetselt kõik, õhtul trimpasin 1,2 liitrit õllet ka peale ja jäin magama… Sellel vähe söömise ja trimpamise ühendamisel on väga praktiline põhjus – mida tühjema kõhu peale jood, seda kiiremini švipsi jääd ja seda vähem sa alkoholi ostma pead kalli raha eest…

Endastmõistetavalt ma praegu mõtlen, et oleks võinud vähem süüa praegu, et mitte magu välja venitada jne.

Aga eks ma püüan muutuda vähemhälbeliseks.

Ja õllet ostsin ma muidugi ka, olles vaimustunud oma kroon maksvatest porganditest.

Ma ei jaga ikka seda säästlikult elamise biiti veel korralikult.

Kuid kui õllet on ja raha pole, siis ongi hea elada.

Tervitustega,

Einar