Ma olen praegu nii meeletult väsinud, pire ja halvatujuline, et see hirmutab mind ennastki.
Magasin ennast öösel välja, keerasin hommikul ärgates jõhkralt teise külje lihtsalt ja magasin siis veel veidi, lõplikult alles kell 12 ärgates. Esiti oli hea oma toa turvalises pimeduses pehme ja sooja teki all vedeleda ning vaikselt nina liigutada, aga siis hakkas ähmaselt kogu eilne päev ja öö meenuma ning ma tõmbasin pea uuesti teki alla ja püüdsin magama jääda, aga see ei õnnestunud muidugi enam.
Täiesti kõikehõlmav kasutustunne on üle pea kokku löönud mul ja ma usun, et see sai alguse pangeläinud hiragana-tööst, mille tulemused olid üle ootuste kehvad kõigil, mina oma kesise tulemusega ei olnudki viimaste seas, vaid moodustasin täiesti tugeva keskmise. Isegi Katja, kes kõike justkui oskab ja kes töö kiiresti valmis kirjutas ja ülegi kontrollis, sai alla 50% võimalikest punktidest. Yumi oli ka pisut loksutatud olemisega ja ütles meile, et see kontrolltöö ei mõjuta mitte midagi, see oli niisama harjutamiseks ja me ohkasime kergendatult, aga mina oleksin ikka nutta tahtnud.
Ja siis kõik muud asjad, millest ma ei tahagi pikemalt rääkida, sest siis ma võibolla hakkaksin jälle nutma ja ma vihkan, kui ma nutan, sest see tähendab, et ma olen nõrk ja raiskan oma elu ära. Ma vihkan nõrk olemist, ma vihkan oma elu raiskamist.
Ma pean edasi liikuma.
Edasi.
Edasi.
Edasi.
Ja ma ei saa edasi liikuda, kui ma lasen inimestel enda koore alla, kui ma hoolin nende sõnadest, arvamustest ja tegudest, kui ma lasen nende olemasolul endale korda minna. Ma tunnen ennast nii abituna, kui ma jälle avastan, et ma olen mängukanniks kellegi käes, kellegi, kes oma sõnadega võib mulle haiget teha või oma tegudega mind morjendada. See ei ole suverääni tunnuseks.
Arvutasin, et raiskasin eile taksosõidule (!) nii palju raha, et ma ei tohiks nüüd tegelikult kaks päeva mitte ainsatki ampsu võtta, et natukenegi oma eelarve piirides püsida. Lõin sellele muidugi käega, tuhnisin hommikul kapid läbi ja leidsin pisut riisi ja keetsin endale kausitäie. Olen seda nüüd nokkinud siin ja vaikselt marineerinud kõikehõlmavas enesehaletsuses- ja vihas.
You can have my isolation, you can have the hate that it brings
You can have my absence of faith, you can have my everything
Õppisin muide ka pulkadega söömise hiljuti ära ja püüan nüüd, kui vähegi meeles ja võimalik, alati pulkadega süüa neid toite, mida saab pulkadega süüa. Esiteks on see lahe uus oskus ja inimesel ei saa kunagi liiga palju oskuseid olla, teiseks ma lugesin väga mõistlikku arvamusavaldust, et kuna pulkadega söömine läheb paratamatult pisut aeglasemalt kui noa ja kahvliga söömine (vähemalt sellise inimese käes, kellel pole see lapsest peale käpas), siis see vähendab tunduvalt riski, et inimene sööb rohkem, kui tal vaja oleks. Keha jõuab pikema söömisperioodi jooksul aru saada, et enam ei pea persekellasid helistama ja sa ei õgi endale sisse meeletult toitu. Tundub toimivat, mitte, et mul eriti sellega probleeme oleks, ma pean pigem sundima ennast sööma.
Sest ma olen ju nii ägedate hälvetega noor inimene, et pisar tuleb silmanurka suurest rõõmus, kui sellele mõelda.
Muigasin pisut, kui ma peale eileöist & praeguseks paroolialust halapostitust oma telefonist kohe leidsin ühe sõbra kutse lõunale. Uhkus tahtis kangesti öelda, et ma ei vaja mingeid almuseid, aga mõistus jäi peale ja seega ma vist saangi õhtul sõbra ja tema pere juures pisut suppi süüa ja see on hea, sest Ronin on väga kuldne inimene, ehk pühitakse mu tõrksus minema ajutiselt.
Kuigi, iseasi kuidas mulle mõjub järjekordse õnneliku & üksmeelse perekonna tegemiste pealt vaatamine. Ma tõsiselt kardan seda. Ma oskan isegi küllaminekust teha mitmekihilise probleemirägastiku, eksole. Kas see pole mitte tore minust?
Vanaema on ka minu pärast mures ja püüab mulle selgeks teha, et meil ei ole tema toitu ja minu toitu, vaid on meie toit ikkagi ju ja et ma võin võtta kõike, mis külmikus on, aga mul on mingisugused noad ja käärid sees, mis ei lase mul painduda enamasti, mul on viimasel ajal täiesti kasutu parasiidi tunne ja isegi, kui ma võtan midagi, mida ma ise ostnud pole, siis seda saadab alati meeletu häbitunne ja kõrvetav alandus.
~1500 krooni kuus pole piisav, et ma saaksin osta rohtusid, maksta telefoniarve, osta iga kolme kuu tagant endale bussipilet, hügieenitarbeid ja saada seejuures söönuks ja ma kardan, et ei ole piisav, sest ma olen ise liiga rumal, et korralikult majandada. Eile ma tassisin turult näiteks suure lillkapsa koju, lillkapsad on aga palju kallimad kui tavalised kapsad näiteks, ma oleks pidanud sellele mõtlema. Ei ole vaja mugida kahe suupoolega asju, mis liiga kallid on, aga mina olen harjunud veel mälestusega sellest elust, et raha oli alati piisavalt ja ma võisin poodi minna ja osta liha, juustu, jogurtit, mõne šokolaaditahvli või kohukese, õllet ja mida muud iganes, mis pähe tuli. Toidu pealt kokku ei ole ma juba väga ammu pidanud ja ma kardan nüüd seda langemist sinna väga kauge mineviku väga tumedatesse varjudesse, kus mul oli kõht väga sageli tühi, sest söögi jaoks ei olnud raha…
Ülalpeetava iluasjakese roll tuleb mul järjest enam välja, järjest tihemini lipsab sisse neid kahetsusväärseid momente, kui ma söön kellegi teise ostetud toitu või võtan vastu mõne kingituse või heateo, millele ma alles hiljuti oleksin põlglikult mühatanud ja millest resoluutselt keeldunud. Kui võtta seitse surmapattu ja neid hakata minu iseloomujoonte järgi paika panema, siis ma olen üpris veendunud, et esimesele kohale maanduks uhkus…
Õnneks oskan ma juba pisut poosetada, näidelda ja teeselda, nii et mind ümbritsevatele inimestele tundub ilmselt, et ma mitte ei veere allakäigutrepist alla ega jää sinna liikumatuna vedelema, vaid tipin väärikalt allapoole, sõrmedega seelikusabast pepsilt kinni hoides, pea kuklas.
Aga see kõik, muide, motiveerib mind üha rohkem pingutama ja õppima, et sellest välja rabeleda ja mitte kunagi enam sellist vastikute situatsioonidega silmitsi seista.
Ja, irw, arvake ära, et kas te jagate esmapilgul matsu ära, miks see söömise teema minu jaoks nii närviline on. Enamik teisi inimesi oleks ju endast väljas, kuna neil on kõht tühi ja tahaks kahe suupoolega süüa head-paremat, aga ei saa. Minul on väga harva kõht tühi selle sõna sellises mõttes, et “Sööks nüüd midagi head!”, ma lähenen asjale ajudega ja ütlen endale, et kuigi mulle ilmselt ei teeks nüüd mõne eine vahele jätmine küll halba (tume pool minus karjub selle peale vahele, et mulle ei teeks paar kuud koonduslaagris elamist ka halba), siis ma pean midagi sööma, et keha ei läheks säästurežiimile ja mind ei saboteeriks sellega.
Ma kardan, et kui ma piisavalt ei söö, siis ma lähen paksuks ja kuigi mingi osa minus karjubki mulle, et mida vähem süüa, seda parem, siis teine, mõistlikum osa, karjub vastu, et sa pead sööma, muidu juhtuvad koledad asjad.
Suvel ma ju elasin vahepeal pikki perioode niimoodi, et mõned klaasid keefiri, pisut kiirnuudleid ja mõned puuviljad päevas oli tavaline taks ja päeva alustamine 400gr jogurtitopsiga tähendas pikki süümepiinasid enda nõrkuse teemadel.
Ega inimene muidu ühe suvega 20 kilo alla ei võta, c’mon.
Nii et ühest küljest karjuv vajadus kokku hoida toetab tugevalt minu teist karjuvat vajadust (mitte süüa, et mitte kunagi mitte keegi mulle õigustatult ei saaks ette heita, et ma olen paks…) ja sellele kõigele peab see järjest nõrgemaks ja abitumaks jääv mõistlik Hunt vastu võitlema ja seisma ja ikkagi tegema selle mõistusvastase teo ja sööma.
See on nagu mingi kafkalik košmaar, kuhu ma lõksu jäänud olen ja enam välja ei pääse.
Millalgi ma ilmselt hakkangi selle esimesele tungile (mitte kulutada raha sellisele mõistusvastasele asjale nagu toit) aeg-ajalt järele andma ja siis te alles saate verd ja rupskeid näha.
N.
