Kaitstud: .eclipse Pühapäev, aug 30 2009

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

 

.leitud mp3-mängija Laupäev, aug 29 2009

Leidsin eile õhtul/öösel Tallinnas kesklinnas muusikakooli (?) esisest parklast purskkaevu lähedalt valge Philipsi mp3-mängija. Juures olid ka kenasti rullikeritud mustad kõrvaklapikesed. Ilmselt taskust välja pudenenud. Keegi on sellele kas korra peale astunud või ehk oli ta enne ka selline, aga displei peal on mõra, aga muidu asi töötab nagu ludinal, kuulasin sealt enne magamajäämist õhtul muusikat. Muusika, muide, on väga hea.

Kuna ma olen aus leidja ja tahan asjale võimaluse anda omanik üles leida, siis omanikul tuleb minuga ühendust  võtta triinpoldra@gmail.com ning vastata paarile testküsimusele, nt. mis on mängija maht ja nimetada mõned laulud sealt pealt. Seda peaks ikka oma mp3 mängija kohta teadma iga omanik.

Omaniku leidmatajäämise korral inkorporeerin ma jublaka oma maisesse varandusse. :)

N.

7 Responses »

 

.reede Reede, aug 28 2009

Kõigepealt, ühel vanal ja heal sõbrannal on sünnipäev täna, ma mäletan seda kuupäeva hästi.  Mul pole võimalust sulle MSNi õnne soovima ronida ja tel. nr.-it ka pole, aga ma tean, et sa loed, seega ma ütlen siin. Palju õnne sünnipäevaks & millal kasiinosse läheme oma viimaseid kroone laiaks lööma?

/…/

Mu viimase aja sotsiaalne elu on kiire ja otsekohene nagu vastu pead lajatav kivikirves. Märkamatult olen ma nihkunud rolli, kus hommikul on vaevu aega mingi toit hammaste vahele visata, kui juba tuleb saapad jalga kiskuda, seelik otseseks rihtida ning ummisjalu trolli peale tormata. Tormad ühe sõbra juurde, käigu pealt teisega kohtumist kokku leppides ning kolmandalt närviliselt kõnet oodates. Sööd linnas suppi, kui raha ja aega on, kui pole, siis ei söö mitte midagi ja kerjad teistelt ja õigupoolest pole aega mingile söögile mõeldagi.

Ütlen endamisi, et ma elan Balti jaamas/kesklinnas  – trollipeatus on mul maja ees ning kuidagi märkamatult jõuan ma alati kesklinna umbes nullprotsendilise vaevaga. Nagu astuks koduuksest Vabaduse väljakule. Trolle läheb ka iga paari minuti tagant enam-vähem, kella ma ei viitsigi kunagi vaadata ega plaanis näpuga järge ajada.

Manan juba vilunult elukutselise tallinlase kõrilõikaja-ilmet endale näole hommikuti ning nihutan trollis seistes väga ähvardavalt oma keharaskust ühelt massiivselt tanksaapalt teisele. Ärge mõtelgegi trügida ega mul seljas elada. Ma teen siva ühe rutjuva liigutuse ja te võite oma pulbristunud varbaköntidega liibata järgmise Sae-filmi castingule.

Orienteerin juba päris okeilt. Oskan minna Von Krahli juurest Juuksurisse, Juuksuri juurest Levikasse, Levika juurest Vabaduse väljakule, Vabaduse väljakult Balti jaama ja kõikvõimalikud muud kombinatsioonid; eks need olegi need peamised sõlmpunktid, eks ole. Tean, et Von Krahlis saab 25.- eest päevasuppi süüa ja seal on alati hüva toit, et Levikas on kraanivesi tasuta ja kui sa piisavalt õnnetu välja näed, siis pakub sümpaatne baaridaam su vee sisse sidrunit ning siis sa istud ja jood oma kraanivett sidruniga, vaatad neid sürreaalseid kookoneid seal laes ning ootad pisukese hirmuga, millal nendest midagi võigast kooruma hakkab.

/…/

Sattusin eile kella 13:00 paiku Vabaduse väljakule, täiesti “juhuslikult”, eks ole ja siis ma lihtslat kõndisin Inno ja Irja raamatuesitlusele sisse. Eks sellel ole mitmeid põhjuseid, esiteks oli mul täiesti siiras huvi, et mida nad siis teinud on, teiseks tahtsin ma oma silmaga näha inimesi, kes täiesti südamerahuga arvavad, et nemad kaitsevad inimesi kottimise eest ning kes ise seejuures täiesti vaba ja sundimatu joonega kõiki ettejuhtuvaid inimesi homodeks, vaimuhaigeteks, pistisesaajateks, pervertideks, litsideks ja narkomaanideks sõimavad ja lisaks teevad väga inteuid kommentaare inimeste välimuse kohta.

Kõige esimesena panin tähele, et kole vähe inimesi oli.  Ma olin oodanud ikka mitmetesse sadadesse ulatuvat inimhulka, ma ei teagi miks. Ikkagi Savisaar ja Tähismaad ju.

Olid ajakirjanikud (ja neid polnud kuigi massiliselt), kes seal peamiselt Savisaare pärast olid vist (tema esinemise ajal käis ilgem rabelemine meedia poole pealt) ja need inimesed, kes mingitel põhjustel Tähismaadele pöialt hoiavad (kahtlustan mingeid hämaraid põhjuseid). Silmasin ka Olavi Ruitlast, Maksim Revad, Savisaart, Jäppineni ja teisigi. Niisama muidukuulajaid oli minu arusaamise kohaselt väga vähe, mõned üksikud ainult. Sättisin end siis ka kuulama ja nihkusin vaikselt järjest lähemale, kuniks ma enam-vähem Tähismaadele külje alla roninud olin ja mugavalt vastu sammast nõjatusin. Kas nad mind märkasid või kas nad mind ära tundsid, ma ei tea kindlalt. Inno vahtis pingsalt esinejaid, Irja vaatas rohkem rahva seas ringi ja tabas ka minu pilgu ära, aga kas tal klõps! käis, ei tea. Ei huvita ka, ma olen piisavalt tähtsusetu.

Vaatasin siis neid. Irja on päriselus oluliselt ilusam ja mõjukama presence‘iga naine kui piltidel, päris kena tüdruk. Inno on samasugune ajamata habeme ja hirmunud pilguga tainas-lemmikloom nagu alati (no kui nemad võtavad nõuks teisi inimesi välimuse pärast kottida, siis võin mina ka tähelepanekuid teha. Silm silma jne.)

Kogu esitlus oli täielik farss.

Ma pidin ennast jõuga tagasi sundima, et mitte hüsteeriliselt naerma pahvatada enam-vähem iga teise lause juures, mida see Kuldne Trio (Savikas+Tähismaad) kuuldavale tõi. Põhiliselt oli tegu ikkagi Keskerakonna propagandaga & Reformikate kottimisega. Irja üsna rabistades-pabistades ning kiirustades etteloetud luuletus (mis ei õigusta Inno poolt talle antud tiitlit Etlejate Kuninganna absoluutselt) keskendus ka võimulolijate nokkimisele ja võimalikke lugejaid ähvardati, et raamatus on veel neli luuletust. Väga hirmutav väljavaade.

Lõpuks hakkas mul ebamugav.

Esiteks tehti minust vist pilti ka, ma ei tea, ma ei julgenud vaadata meedia poole, ja see ei meeldinud mulle üldse. Kui mu üks parimaid sõbrannasid minust teeb pilte, siis ma ei tõmble väga, kuigi raske on kaamera ees midagi tarka ette võtta, aga kui minust tehakse kompromiteerivaid fotosid I2 raamatuesitlusel… Piinlik ju. Teiseks ma sain vaikselt aru, et ma olen täielikult vaenlase territooriumil ja minus tekkis hirm “vahele jääda”. Ma lasingi jalga täpselt sel hetkel, kui Irja oli auväärt väljavalitutele ja toredatele, kenadele inimeste, sh. Öise Vahtkonna liikmed, pihku surunud tasuta eksemplari sellest üllitisest. Mul tekkis äkki täiesti absurdne hirm, et a) Irja on mind märganud ja b) ainus viis mind tõsiselt ruineerida oleks esineda lausega “Ja nüüd ma kutsuks ühe kalli blogijast sõbra, Nirti, kes on ka siia tulnud meid austama ja ära leppima meiega…” ja see visioon oli nii ehmatavalt selge ja tugev, et ma hakkasin kartma mingit halba juju‘d ja lihtsalt hajusin minema. Irja on iseenesest piisavalt õel ja ebameeldiv küll, et sellise nükkega esineda, nii et ma ei pea seda hirmu ka otseselt põhjendamatuks.

Savisaar näeb ka muide oluliselt tervem ja nooruslikum ja rohkem toonuses välja kui piltidel & teleekraanil.

/…/

Üldiselt, Tallinnast… Öeldakse, et Tallinn-Hallinn ja Tallinn-Trallinn, aga mulle siin meeldib, siin on tore, siin on kõik nii lihtne ja loogiline ja kogu see suur rahvahulk ja suur majadehulk lihtsalt täidab mind energiaga. Lahe oleks jõlkuda kuskil Koplis ja Kalamajas kellegagi ja lihtsalt uurida neid maju, ma usun, et see kunstinärakate, sh. minu, poolt palavalt armastatud Tartu Supilinn ei ole millegi poolest erinev… Korjaks emotsioone, jalutaks mererannas, käiks loomaaias, istuks kuskil ja lihtsalt lämiseks… Sõpradega… Issand, kuis mul on Tallinnas sõpru ja kui head nad on! Telc, O. (kelle ma ristin Daz’iks edaspidi), E. (kelle ma ristin Praktikuks edaspidi), Varjuneid ja muidugi Grets… Ja paljud inimesed käivad ju tihti Tallinnas, nii et ma saan loota tihedaid trehvunkse…

Ja mis Gretsi puutub, siis – ma kolisin täiesti puhtjuhuslikult majja, mille enam-vähem kõrvalmajas tema elab. Kolid juhuslikkuse printsiibi alusel Tallinnasse oma ühe kõige parema ja esikohaliselt kõige kauaaegsema sõbra kõrvale elama! Ja veel millise sõbra, Grets on oivaline.

Kuidagi hea on sellele kõigele mõelda.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis näiteks Praktik on ju inimene, kes suudab lihtsalt paariminutilise mõttearenduse käigus lahti harutada mitmed mu peas valitsevad sasipuntrad ja mistõttu ta on lihtsalt parim, kellega pläku-pläkutada. Varjuneid tekitas minus 2-3 minutiga tunde, et ma tean teda 3 aastat ja mul on hea mõelda, et juba homme näen ma teda uuesti (tema ainus negatiivne külg on see, et ta on sihuke pikk ja sihvakas, veatu naha ja korrapäraste näojoontega ilus haldjalik tüdruk, kelle kõrval ma end igavese eesti tõugu märana tunnen). Daz on korraga nii ülihea sõber, kelle huumorimeel on nii tuline, et sellel saaks liha praadida, kui ka miskitpidi vanem õde-mentor, kes oskab ülimalt lakooniliselt kõik elutõed kokku võtta ja ebaolulise olulisest eristada.

No ja Telc… Ainus inimene maailmas, kellele ma võin kell 12 öösel autosse istuda, mahedal häälel ajuvabalt nõuda “kuskile minekut ja millegi huvitava” tegemist ning sellele ei järgne üldse tavapärane hala ja peataolek, vaid auto tõmbab resoluutselt paigalt ja järgmisel hetkel oled sa mererannas/mingites varemetes turnimas/kuskil kaljul/mingis kriipis metsas pisikest paanikas kärnkonna jahtimas/viimase söögiraha eest ostetud õlut manustamas ja raamatukastist võetud raamatu lehtede vahelt leitud salapäraseid 40 aastaseid ürikuid uurimas & maailma asjade üle arutlemas.

Nagu on öeldud: “Hunt konsumeeris õlu.”

Tegevust jagub, homme saan, nagu öeldud, Varjuneiuga kokku ja millalgi pean Gretsi ette võtma. Ma mõtlesin juba üleeile talle sünnipäevaviinadega ukse taha kiibitsema minna, aga miskine force majeure tuli vahele, ma ei mäletagi enam, milline.

Täna sorteerisin jälle raamatuid, panin endale kardinad tuppa üles ja kruvisin umbes tonniraskuse peegli esikuseinale. Raamatute sorteerimine jäi soiku, sest ma otsisin Telcilt laenatud (=nahaalselt kastist õngitsetud ja kotti topitud) Ruitlase “Kroonu” välja ja lugesin selle enam-vähem joonelt läbi, olles ise põrandal ristseliti maas ja naerda röökides. Vanaema käis vahepeal ja piilus mind, justkui üritades selgeks teha, et kas mu vaimne tervis on ehk veelgi halvenenud.

Peegli kruvimine tegi mulle jällegi selgeks, et kevadel ja osaliselt ka suvel mulle löödud väga sügavad haavad ei ole teps mitte kinni kasvanud. Ma ei suuda ikka peeglisse vaadata ilma sellise veidra kipituseta silmades, millele, kui ma kiiresti ei reageeri, järgneb konkreetselt iiveldus ja aktiivne eneseviha hoog, mis küll õnneks päris ruttu hajub, kui ma muude asjadega tegelema hakkan. Nii ma siis kammingi ennast enamvähem pimesi ning vaatan peeglise ainult vilksamisi, vaadates ainult näiteks juukseid, mitte midagi muud. Sel hetkel, kui mu pilk väärab ja tabab näiteks pihta või jalgu või kaela (kael on väga hell teema, sest üks osa mu kõikehõlmavast inetusest asuvat mu kaelas nagu ma kevadel kuulda võisin), on kapitaalselt pekkis. Väga nõme situatsioon. Eriti, kuna mitmed väga olulised inimesed on üritanud neid haavasid kinni õmmelda, aga mina veritsen nende õmbluste vahelt ikka veel edasi ja tilgutan nende rinnaesise plekke täis…

Aga ma püüan, püüan edasi.

Korteris on juba vesi sees, homme-ülehomme saab vann ka paigaldatud ja ehk ka uksed ette tubadele ja siis ma ei peagi enam teistelt inimestelt ja sugulastelt dušši rottima.

Jätkan lendu.

N.

23 Responses »

 

.kolmapäev Kolmapäev, aug 26 2009

Ma ei näe selle pildi peal küll kõige esinduslikum ega fotogeenilisem välja, aga eile minust tehtud ca 400st pildist ja sealt väljaselekteeritud 70st pildist (millest 23 on ka Orkutis, Facebook viskab mulle erroreid, kui ma üles laadida tahan, ilmselt kehva wifi süü) meeldib see mulle vaat et kõige rohkem. Sest see tabab mind minu kõige tavalisemas olekus. Üleni mustas, seljakott hooletult üle ühe õla tolknemas, pikk kõrvarõngas vasakust kõrvas, käes hõbesõrmused, mingi kergelt autistlik ilme näol ning asupaigaks mingi geto, taustaks cityscape. Tegemas oma tavapärast mittemidagit, lihtsalt jahtides muljeid, emotsioone, vaatepilte.

See ongi Tallinna-Nirti.

Kirjutada oleks paljudest asjadest, mõtetest, terve hunnik taskufilosoofiat vajaks läbinämmutamist ja mitmed väga tõsised küsimused konkreetseid vastuseid, aga kuna ma olen lihtsalt nii tüdinenud sellest pidevast planeerimisest, muretsemisest, põdemisest ja ettekavatsetusest, mis mu elu peene niidina koos hoiab, siis ma pigem loobun. Ajutiseltki. Las ma elan lihtsalt ja lähen vooluga kaasa.

Sest hea on.

Mainin seda, et mind viidi eile lahke inimese poolt kinno. Lihtsalt niisama – hei, kuule, kas sa tahad kinno, tickets on me? Vaatasime Tarantino uut filmi “Vääritud tõprad” ning ma olin esimestest kaadritest peale täiesti lummatud. Minu meelest, kas mitte kõige parem Tarantino film? Samuti peaks see film ümber lükkama ka kõigi nende nibude arvamused, kes ütlevad, et Brad Pitt ei oska näidelda. Oskab küll. Filmi teeb lisaks sellele nauditavaks see, et ma ei tea kuidas teiega lood on, aga ka eelmistes Tarantino filmides on kõige naljakamad stseenid sageli väga vägivaldsed. Kui Juudikaru seda natsi kaikaga pudruks tümitas ja ise ekstaatiliselt ringi keksis seejuures selle tõmbleva verepudru ümber, siis ma naersin ja teised naersid ka. Ja skalpeerimisstseenid ajasid ka kõiki naerma.

Minu lemmiktegelane kogu filmi peale oli muidugi herr Hans Landa. Kui sealt nüüd Oscarit ei tule sellele näitlejale, siis on võimalikud ainult 2 varianti: komisjonis istuvad koos arglikud kakapüksid, kes kardavad juutide  või mustanahaliste või kelle iganes viginat (viimasel ajal kõik vigisevad kõigi- ja kõigega, IMDB-s räägitakse foorumites, et neegrinaljade kohtade peal kõndisid mustanahalised vaatajad vihaselt minema kinosaalist – kamoon, tegu on natsidega! Natsi-Saksamaal! Nad ei olnud poliitiliselt korrektsed!), kui Oscar antakse natsist juudiküti rolli mänginud näitlejale või et komisjonis istuvad koos inimesed, kelle ema neid lapsena profülaktika mõttes tooliga vastu pead peksis. Ta väärib seda. Pole võimalik, et keegi selle üle mängiks 1a jooksul.

Tsiteerin Dakit: “Ei, Pitt ei olnud kõige lahedam, oli hoopis Hans Landad mänginud Christoph Walz. See, kuidas tema näos mängles see võidurõõm ja jälkus ja julmus, ja kuidas ta mängis oma intervjueeritavatega… Hindamatu. Samas küll natuke stereotüüpne natsi-juudiküti kehastus, aga… Pitti Raine oli ka äge, aga mitte nii rafineeritud kui Landa. Igal juhul annan Waltzile sada punkti.”

Ja sisuliselt on tegu vist ainsa kinokülastusega mu elus (ja ma käin kinos 1-2 korda kuus), kus ma nägin eesti publikut konkreetselt aplodeerimas lõpus. Mina peksin ka käppasid vastamisi.

Ülejäänud asjadest… Kunagi… Kunagi hiljem.

Sorteerisin täna oma nö. raamatukogu. Vanaema jättis nimelt kogu meie koduse raamatukogu sorteerimise minu hooleks ning see on päris hirmus ettevõtmine, sest meil on väga palju raamatuid, ma ei olegi kunagi üle lugenud neid ja paljude sisuga ei ole ma üldse tuttav. Asja mõte siis selles, et ma peaksin kogu hunnikust kolmandiku välja praakima. Kuidas ma praagin raamatuid, millest ma mitte midagi ei tea?!

Ärge kunagi sündige perre, kus esineb kirjandusõpetajaid.

Samuti polnud hommikul meie kodus mitte kübetki toitu, oli ainult pakk kohvi ja pudel Viru Valget. Ma ütlesin vanaemale, et see on pedagoogiliselt iseäranis väär, aga tema ainult irvitas selle peale. Õnneks pood lähedal – sain tomateid, juustu, õunu.

Ja varsti, kui taivas annab, saab isegi vann paigaldatud ning ma ei pea enam külas duši all käima teiste inimeste lahkust ja oskamatust “ei” öelda kuritarvitades. Samuti selgus, et vanaema oli loobunud köögi roheliseks värvimisest ning köök on praegu hoopis kollane. Sihuke tahe, kirgas, ere, puhas kollane. Täitsa meeldib mulle.

Üldiselt olen ma ennast igasugustest asjadest distantseerinud, suhtlen maailmaga telefoni kaudu ja sel põhimõttel, et ma olen aus – “Ma tahan sinuga kokku saada!” ja ülejäämu sõltub juba inimesest endast. Tuleb või ei, nõustub või ei.

Kõik mu Talna sõbrad on muidugi minust ja mu talnalasestaatusest siiras vaimustuses ja mul on sotsiaalne elu.

N.

19 Responses »

 

.ürje2 Esmaspäev, aug 24 2009

Kell 7:30 helises telefon, kell 7:31 panin ma telefoni kinni, keerasin külge ja kell 8:20 koperdasin ehmunult duši alla.

Neli tundi hiljem olin ma elusa ja tervena Tallinnas ning ma kandsin puuri hiirega ning teise puuri lihasööjataim Juulaga võidukalt oma hauakambrisarnasesse tuppa. Mulle meeldib Ronin. Temas on funki.

Tuba on siiski üllatavalt ruumikas, ma olin kartnud ca kirstu mõõtmetes kambrit, aga tegelikult ei ole tegu oluliselt väiksema toaga kui mul Viljandis oli, lisaks saan ma eputada kiiskavmusta diivaniga, mis on laheduse ülim tipp – vanaema, ilmselt teades mu pisut skisofreenilist mustvalge lembust, oli leidnud kuskilt diivani, mille juurde kuuluvad padjalaadsed mustvalged käetoed ja miskine seljatagune pehmendus. Padjalaadsed selles mõttes, et kui sa magama tahad minna, siis sa võid need diivanilt maha tõsta ja saad end täies mahus välja sirutada. Miskine diil oli selle diivaniga veel, seda sai vist kahel erineval moel lahti tõmmata, ma ei jaksanud süveneda. Kaalusin ennast (69 jätkuvalt!), söötsin-jootsin hiirt, hävitasin korteris leiduva juustu ning kuulasin vanaema seletust, et kuna ta tellis  suurushullustuses mingeid X asju veel juurde mu internetiühendusele (ma sain aru, et kõik taevakanalid ja tavatelefon ka otsa), siis esindusest lubati ca kahe nädala jooksul asi korda ajada. Võtsin selle info külma südamega teatavaks, usun siiski, et see on lihtsalt selline turvavõrk neil. Noh, saate aru, lihtsam on ju öelda, et “Me teeme kahe nädala jooksul ära!” ja siis võimaluse korral ära teha 3-4 päeva pärast ning klient on veel tänulik ka pealekauba, kui et lubad suure suuga 3-4 päeva jooksul ära teha, force majeure tõttu jõuab tehnik alles viiendal päeval kohale ja siis pillutakse sappi.

Rebisin vanaemalt välja salapärase lause, et mul on midagi 12 selle internetiga, nii et ma järeldan sellest optimistlikult, et mul on 12mb-ne ühendus, mis peaks ideaalis siis tähendama, et ma saan ca 1,2mb sekundis allalaadimiskiirust. Win. Sellepärast mulle meeldib asjaajamine alati vanaema hooleks jätta. Mul endal poleks kunagi piisavalt spunki, et jõhkralt endale 12mb ühendus sebida.

Sujub-sujub. Vett ikka ei ole, nii et ma lähen ja kraabin õhtul onu ukse taga, et pai onu, anna lapsele dušši… Vannituba, iseenesest, on šeff. Kõik on šeff.

Tallinn on huvitav linn. Kõigepealt, kõik räägivad, et nad vihkavad magalarajoone, aga kui ma ringi vaatan, siis on siin päris tore ja sugugi mitte halvas mõttes. Esiteks asub Prisma minust üle tee, umbes 300m kaugusel (ja mingi teine toidupood pisut kaugemal eemal üle tee ja siin lähedal loetlesin ma 4 kiirtoidukohta ja ühe päris-toidukoha), nii et ma ei pea oma igapäevase muna, vürtsikilu ja aedviljade järele roomama mitu kilomeetrit läbi mõne surmigava aedlinna, mille ainsaks vaatamisväärsuseks on see kummastav asjaolu, et tegelikult ka on olemas inimesi, kelle meelest aiagnoomid on lahedad. Teiseks on siin ilmselt alati huvitav, inimtüüpidest ja -karakteritest puudust ei tule. Erinevalt siis, jah, aedlinnakutest-eeslinnadest-suburbiatest, kus ainsaks huvitavaks nähtuseks on see, et tegelikult ka on olemas inimesi, kelle meelest aiagnoomid on lahedad. Mul asub trollipeatus väga maja lähedal, nii et ma saan probleemivabalt trollile hüpata ja kesklinna põrutada, ilma, et ma peaksin lähima ühistranspordipeatuseni roomama mitu kilomeetrit läbi aedlinna ning imetlema aiagnoome.

Ma olen elanud aedlinnakus. Sisuliselt oli mu kodu Viljandis aedlinnas, selle välimisel serval küll, aga ikkagi. Sellel oli oma võlusid, näiteks kena vaade ja keegi ei lõuanud ega oksendanud öösiti akna all. Siiski. Ma vist elan sada korda parema meelega kas või Lasnamäe kõige hullemas getos. Vähemalt siis, kui sa öösel elu eest koduukseni spurdid, kott vastu rinda kramplikult surutud, silmad punnis ja kannad vastu kukalt käimas, on sul põnevust ja adrenaliini.

Ma võin vist oma hobide nimekirja hakata kirjutama, et people-watching. Teised inimesed on kaugelt kõige põnevam asi, millega siin planeedil kokku võib puutuda. Ma nägin enne kodu poole vankuvat gootieite, kellel suits suunurgast pisut allapoole tilpnes ja pilk tuimalt tühjust tuiutas.  Ja ma nägin ühte lahedat tädi, kelle juuksed olid täiesti roosaks võõbatud ning kellel oli käe otsas valge kilekott, millest kumas Viru Valge pudel ja kobar banaane, see kooslus meeldis mulle. Banaanid ja viin on ennegi inimesi suuremast hädast päästnud.

Ma lähen nüüd ära. Ma varastan mingisuguse pingi peal mingisugust salapärast tasuta Wifit, mis võib tulla kust iganes, näiteks kosmosest. Nimi on küll vastav.

Prismast vaja veel kilud ja munakarp osta.

Nädala aja pärast on kool.

N.

11 Responses »

 

.ürje Pühapäev, aug 23 2009

“13.augustist 13.septembrini toimub kõikides Sportlandi kauplustes kampaania VÄRVIKAS KOOLIÜRJE. Naljaka nime taha peidavad end nii optimistlik usk tulevikku kui ka austus Johannes Aaviku vastu. „Ürje“ on vana sõna, mida kasutatakse nurjatult vähe. Ürje tähendab algust ja hakatust– just seda me terve kuu tähistamegi!”

/…/

Käisin ja pakkisin oma kõik asjad ära. Raha olin maha unustanud, kilekotte ega paberkotte osta ei saanud, nii et pidin kogu oma tavaari mahutama – erekollastesse prügikottidesse, mis minu arvates on väga sobilik. Jootsin Juulat ja hiirt, kõhvitsesin sõpra kõrva tagant ja lasin tal krae vahele joosta. Kihistasin seejuures.

Tuba lõhnas mõrkjalt tubaka ja seksi järele ning ma tundsin kihvatust sees. Tubaka lõhn seostus mul varemalt emaga . Väike rohesilmne tüdruk, nina vastu akent, ootamas, millal emme töölt tuleb, emme tuleb, tüdruk jookseb õnnelikult talle vastu, “Emme!” ja ema raskelt langevad, kaunid punakaspruunid lokid lõhnavad tugevalt tubaka ja külma õhu järele. Nüüd seostub see mõrkjas lõhn mul pigem Kassiga, sest ema ei suitseta enam ammu ja samuti pole ma teda väga ammu kuskilt koju oodanud. See lõhn toob silme ette koketselt õõtsuvad puusad, iseteadliku pilgu, ereoranži soengu, kiiskavalt lumivalge naha ja selle vältimatu valge sigareti, mis võrgutavalt oma aroomi levitab

Kass ööbis mu toas, ta tegi seal suitsu, võibolla aknal, võibolla voodil lösutades,  ma ei tea, ma polnud seal, lõhnas nii hästi ja ma olin vihane, sest seal toas pole kunagi hästi lõhnanud, sest seal on prussakatõrjevahend nurgas ja nüüd lõhnas & ma pean sellest lõhnast eemale minema. Ebameeldiv. Ja Kass vihkab Tallinnat, nii et ma pean oma niigi täiesti ribadeks ajakavasse mahutama veel vahepeal Viljandis Kassil külas käimise või tema pika mangumise, et tule, jalutame koos mererannas ja see on peaaegu nagu mõni su palavalt armastatud -shire’dest…

Asju kottidesse toppides jäin mõtlema, et “I do have a lot of wank, don’t I”, sest muuhulgas kadus kotti liivakell, viirukipakid, parmupill, mitmes erinevas kulumisastmes küünlaid, mingisugused õnnestavad ja rahustavad ning kilisevadkõlisevad pallikesed, mida ma peaksin siis käes kuidagi keerutama, et mu tšakrad kõik Krakatauna lahti läheks, rulluisud, hunnik sekspesu, mida ma kunagi kandnud ei ole veel, aga mis sai netist ostetud, sest odav oli, miljon musta sokki, kõik paariliseta, raamitud foto ühest mu kunagisest lemmikloomast, hunnik pabereid ja lepinguid, kotike kunsthammastega ja umbes 12 purki toidulisandeid…

Mingisugune kama oli veel, ma ei mäletagi. Ja muidugi palju riideid. Ma vaatasin kogu riidelasu kriitilise pilguga üle ning umbes 5-6 eset voltisin hoolikalt kokku ja panin prügikasti kõrvale, et äkki mõnel kodutul on vaja vahepeal vaglapühkimislappi vms. Mul on oma stiil enamvähem välja kujunenud, milles mulle MEELDIB olla, milleks siis hoida alles riideid, mis mulle ei meeldi ja mille ma nagunii kaltsukast tassinud olen? “Terve ja puhas” ei loe. Borati ujumiskostüüm võib ka terve ja puhas olla. Ma kannan musta, harvem punast ja lillat, aga ainult koosluses mustaga. Mida ma teen teksajaki või roosakasvalge jakikesega? Ei tee midagi.

Siinkohal võivad asisemad Tallinna kaltsarikündjad mind valgustada, et kus see kõikse priskem nodi on. Kass avastas Kuressaarest kristliku kaltsuka, kus müüakse sukahoidjaid ja korsette, näiteks.

Hirm on nahas, pisut, ning ma tean, et ma ei saa nüüd paar päeva netti, sest eelmisel nädalal lubati, et “Jaa, me järgmisel nädalal kohe esimese asjana tuleme teie juurde ja paneme neti sisse!”, nii et ma ootan neid ca kolmapäeva õhtuks.

Peaaegu kõiki Tartu-sõpradega on kokku saadud, lõunal käidud, hüvasti jäetud ja sotid sirgeks räägitud. Ainult Ray on vahele jäänud kahetsusväärselt, aga pole midagi, meil mõlemal on midagi, mida me teiselt tagasi tahame saada ning seega on see lihtsalt aja küsimus. Tuleb olla kannatlik.

On kesköö.

N.

18 Responses »

 

.22 august Laupäev, aug 22 2009

Kas on mingit võimalust teha keeletaset näitavat testi ilma eelnevalt mingitel kursustel käimata?

Ma jäin mõtlema, et näiteks inglise keele riigieksami (hästi) sooritamine Eestis vist nõuab B2 tasemel keeleoskust, või ma eksin? Samas, see tähendab, et mul on B2 tasemest ~90-95% omandatud, sest ma sain vist umbes 92 punkti eelmisel aastal sellel eksamil. Aga mis siis, kui ma nö. “omal käel” asja juurde õpin, vaeva näen, inglise keeles raamatuid loen ja ennast igatpidi arendan ja tahan kunagi lihtsalt teha kuskil mingit testi, mis näitaks, et ma olen omandanud näiteks, eee, C1 taseme või kunagi isegi C2 taseme. (olid ju vist nii, et A<C, eks?).

Ma lihtsalt uurisin tööpakkumisi välismaal ning jäi silma, et inglise keele kõrgtasemel oskamine on eelduseks, mis on muidugi loomulik ja see ei üllata kedagi, aga ma jäin mõtlema, et oletame, et ma tahan minna sinna, eee, kuhuiganes Alaskale poemüüjaks või Marokosse sutenööriks, kuidas ma neile ära tõestan, et mul on hea inglise keele/hispaania keele/tvii keele oskus? Ma püüdsin googledada, aga ei osanud vist õigeid sõnu kasutada ja sain aiateibaid, mitte infot.

Mulle on kuskilt imekohast kõrva-silma jäänud, et SAT testi, mida paljudes välismaistes ülikoolides nõutakse, saab Eestile kõige lähemas kohas teha Helsingis. Kas see info vastab tõele? Kas on ehk ka mingeid selliseid… Keeleteste, mille läbinuna mulle antakse täiesti ametlik tõend, et nii, sina, Nirti, oled nüüd suutnud pisut areneda ning sinu inglise keele oskus on vaat nii suur & selle tõendi saan ma lisada oma CV-le? Mingeid… Ilma eeldusteta rahvusvahelisi keeleteste, et registreerid ennast lihtsalt ära ja teed ära, sa ei pea enne aastaid kusagil kursusel pinke hõõrutama?

Selles mõttes, et keda kotib see, et ma sain mingisuguse riigieksamil aktsepteeritava tulemuse, kuidas ma oma keeleoskuse rahvusvaheliselt vastuvõetavas vormis ära tõestan? :/

N.

16 Responses »

 

.reede Reede, aug 21 2009

Nirti soovil, havi käsul – Ronin lubas lahkelt oma aega ja energiat kulutada ning esmaspäeva hommikul peletislikult ja kirjeldamatult vara (~kell üheksa hommikul) pean ma olema valmis oma viimaseid maise vara jäänuseid autosse toppima ning Tallinna poole vurama. Kuna raamatud saatsin ma ära, siis mul palju polegi – mõned kotitäied rõivaid ja siis 1-2 kotitäit sellist pudipadi nagu tassid, kausid, potid, ehted, rulluisud ja muu nodi. Kuna mul kaste pole, siis pakin kõik jälle prostalt kilekottidesse.

All hail Ronin, the bringer of Wolf!

Helistasin vanaemale ja andsin oma saabumise aja teada ja telefonitorust kostus vaikset ägamist, mille ma panen lihtsalt kontrollimatu ja ohjeldmaatu rõõmu arvele. Kõik on ju ometigi õnnelikud, kui pisut pooleli remondiga (vesi on vaja ühendada kuidagi ja sellega on jamad) ja kola laeni täis korterisse saabub üks diivatsev fuuria koos oma hiire, rulluiskude ja saja kompsuga. Ta lubas siiski läbi elutoa teha pisukese raja, et ma saaksin ennast oma tuppa läbi murda ja ma leian, et see on temast tore.

Muuhulgas tegi ta täna järjekordse granny-fu manöövri ja käis ja tegi mulle internetilepingu ära, sest ma olen kuu aega talle prõõganud, et ma vajan internetti, see on mulle nagu viies element vee, maa, õhu ja tule kõrval. Kui nüüd keegi pahandab, et miks suur laps ise Tallinnas ei ole & neid asju ei aja, siis ma täiesti ausalt tunnistan, et ma a) ei viitsi, b) mul pole Tallinnasse sõidu jaoks erilist raha ega ka kohta, kus pikemalt peatuda, c) seal pole internetti ja mu vähene töötegemine eeldab internetti ja d) asju ajav & aktiivselt grannyfutav vanaema on selline nähtus, millega on väga lihtne tülli pöörata, sest tal on närv püsti ja ta on väga pabistaja ja närvitseja inimene ja mul läheb igasuguse närvitsemise peale endal ka katus sõitma lõpuks. Mistõttu lihtsalt targem ja mõistlikum on ennast teelt kõrvale hoida.

“Millise paketi sa valisid?”

“Ma ei tea.”

“Mismõttes?”

“Seal lähevad mingisugused asjad üles ja mingisugused asjad tulevad alla.”

“No, jah. Nii?”

“Ma valisin sellise, millel kõige rohkem üles läheb ja alla tuleb!”

“Eee…”

“Kas ma valisin valesti?”

“Eee, ei. Ma usun, et sellest esialgu piisab. “

WIN!

Loomulikult on probleeme ka, näiteks ei ole meil raha ei köögimööbli ega elutoamööbli jaoks, mis tähendab seda, et vanaema kasutas võidukalt võimalust ja toppis oma peletislikult koleda riidekapi täpselt elutoa keskele (enda kirjelduse järgi), sest ta enda magamistoas polevat ruumi. Nojaa, krdi õmblusmasin peab ju esimeses järjekorras ära mahtuma… Köhhmitteetsedakeegikasutakseritiköhh. Ma tean, et on olemas sektsioonkappe, millel on riidekapi osa ka olemas, aga need maksavad päris kobedalt. Poes uurides oli ~12000 krooni. Seda raha pole nüüd mõnda aega mitte kuskilt võtta. Köögis toimub ka kurat teab mis, külmik on ühes nurgas ja pliit teises nurgas ja that’s about it.

Samas, ainult virisevad need, kellel ajumaht väike ja käed papist, seega ma lihtsalt konstanteerin fakti, et asjade nimekirja, mida ma pean lakist puhtaks kraapima ja uue värvikihiga katma, lisandus just üks hiigelsuur ja massiivne riidekapp. Ma arvan, et kui ma selle inetu nõukaaegse lakikihi maha saan ning selle siivsalt tumepruuniks värvin (meil on tumepruun suhteliselt läbiv teema korteris, ainult köök on, ee, umbes sama karva nagu see arstiretsepti värv, see roheline, retseptiroheline), siis pole hullu midagi, saab ehk päris laheda kujunduselemendi.

Ja kui sa kuulud pisikesse perekonda, kuhu peale sinu kuulub veel pensionär (1 tk), hiir (1tk), lihasööjataim (1 tk) ja Kass (3tk), siis ei maksa kurta ega liiga palju tahta.

Hea, et on kus elada ja koht, kus magada.

/…/

Ma avastasin just, et koolini ei ole kahte nädalatki.

Veider, kuhu see aeg niimoodi kadunud on…

Kuu aja pärast olen ma juba 3 nädalat Tallinnas elanud, enamvähem kaks nädalat koolis käinud ja kogu see Tartu-aeg tundub lihtsalt ühe tobeda ja painajaliku unenäona. Ma olen harjunud juba trollide ja trammide vahet silkama, oskan pisut navigeerida ning pursin ehk 2-3 uut sõna jaapani keeles.

Mida ma veel aasta pärast teen? Või kümne?

N.

10 Responses »

 

.sügis Teisipäev, aug 18 2009

Minu jaoks on sügis käes.

Hallidest pilvedest sajab vihma alla ja ma hoian akent lahti, et seda ladistamist kuulata. Niigi on hämar ja pime, sest see aken ei ole siin päikese poole, vaid jääb varju ning puud on ka ees. Kell 3-4 päeval peab laualambiga tööd tegema, muidu on liiga hämar ja see pingutab silmasid. Pihlakamarjad on punased ning keegi anonüümseks jääda sooviv vandaal on kaskede ja teistegi puude lehtedesse vargsi tõmmanud kollakaid toonisid.

Need kollakad laigud ei ole muidu märgatavad, kui et sa pead neid otsima. Aga juba leiab, leiab. Mulle meeldib sügis, see on justkui… Inimesed muutuvad ilusamaks, maailm maagilisemaks, lubavamaks. Ja mis oluline – see tolmune ja igav suvi lõppeb. Sügised on mulle alati olnud ajaks, kus ma pääsen kuumuse ja higi käes virelemisest ning saan tagasi kooli minna.

Ma pole kuigi hea õpilane, sest ma ei ole üldse kohusetundlik ega hoolas, aga mulle meeldib õpetajaid kuulata. Seega mu lemmikõpetajad on alati need, kes ise hästi palju ja huvitavalt räägivad. Ma lihtsalt istun, muidugi esimeses reas, et tibukeste-kabujalakeste pidev lämin ja möla mind ei häiriks ning kuulan, rohelised silmad suured-suured, käed rinnal risti ja pea veidi viltu kallutatud. Või teinekord ma kuulan ja joonistan oma kaustiku servale abstraktseid kujundeid või värvin ruutusid malelaua kujuliselt. Ja kuulan, ikkagi.

Ja vahepeal hakkab mulle midagi külge ka.

Ma pean lihtsalt leiutama viisi, mismoodi endale Tallinnas kuukaart hankida, telefoniarve igal kuul ära maksta ning seejuures veel natuke süüa saada. Ma olen avastanud, et 30 krooniga päevas saab hakkama küll, kui leidlikult mõelda. Näiteks, me raiskame teekotte meeletult. Mul on üks suur klaasist Kruus, kuhu mahub ca 3 tavalist tassitäit vett sisse – see on umbes pooleliitrine tassike.  Kui ma sinna teekoti viskan ja vee peale valan ning muu tegevuse kõrvalt seda tassi segan, siis saab ühest teekotist edukalt sinna üsna kange tee.

Enamik inimesi teeb teed oma uriiniproovi suurustesse topsidesse, one bag per cup.

Mul on ka väike termos, kuhu mahub umbes liiter. Ma ei tea kui kaua termostes asjad kuumad püsivad. Kui ma sinna hommikul kuuma tee teen, kas see püsib 6-7h vähemalt soegi? Kui muu jaoks raha pole, poen väikese loomakesena kuskile nurka ja imen teed endasse.

Nii palju asju on vaja korda ajada. Mu väike gig sai otsa ja ma peaksin nüüd uut tööd otsima, soovitavalt midagi sellist, mida ma saaksin oma arvutiga teha elik, muidugi, tõlkimine… Siiamaani oli see 1500-2000 krooni kuus lisaraha mu peamine elatusallikas, nüüd kaob see ära ja ma ei tea, mida edasi teha. Ma pean sellele veidi mõtlema ja siis ühe geniaalse nirti-fu manöövri tegema.

Mul on Tartust nii kõrini, et ma näen Tallinnat juba unes.  Ma nägin unes, et ma võtsin oma lillas vannitoas dušši. Ma püsin siin paaril põhjusel – esiteks siin on Inimesed, teiseks pole Tallinna korteris praegu mingil X põhjusel vett sees (“Aga me saame selle kolmapäevaks korda!”) ja kolmandaks pole ma lahendanud seda küsimust, et kuidas ma ennast sinna saan. Mu raamatud ja osa asju viidi minema, aga mul on veel vähemalt üks autotäis kodinaid + ma ise. Ma olen lihtsalt üks väike emo-Hunt-blogija-hädavares, kellel on väike nahast kilpkonn, lihasööjataim, väike hiir ja kriibitud laptop.

Rõõmustav uudis on ka see, et vanaema tegi granny-fu manöövri ja võluski mulle kaubandusvõrgust välja süsimusta diivani, mis peab mind teenima magamisaseme ja lugemislavatsi ja külaliste majutamise & teepakkumise kohana. Samuti leiti mulle ka pisike lauake, see sobib mu tuppa kuju ja väiksuse tõttu (sisuliselt lapakaga töötamise alus koos sahtli ja pisukese tööpinnaga), see oli alla hinnatud, aga kahjuks heledat värvi. Õrisen mõtte peale, et lisaks oma raamaturiiulile pean ma ka seda lauda värvima hakkama. Üleüldse oleks mul vaja sellist kõrget ja kitsast raamaturiiulit, sellist 220cm pikka, see mahutaks kõige optimaalsemalt asju. Ideaalis võiks neid vähemalt 2 olla. Mul on väga palju raamatuid ja ennast tundes tuleb neid üha juurde ja juurde, ma kuhjan kõik kohad raamatuid ja küünlaid täis ja istun selles urus, nautides hämarust ja parafiini lõhna. Ma pean neid kuskile mahutama. Ma ei taha aknalauast teha raamaturiiulit, sest mulle meeldib aknalaudadel istuda ja inimesi jälgida, suur kruusitäis teed käes.

On 18. august, nädala aja pärast hakkan ma kolima.

Ma muudkui kolin ja kolin…

N.

9 Responses »

 

.16 august Pühapäev, aug 16 2009

This is fucking hilarious. My life, you know.

Inimese ajul on komme võõrapärasest tuttavat leida. See on väga laialt levinud käibetõde, selle kohta on ohtralt muusikalisi ja visuaalseid trikke tehtud, ühe ma leidsin kunagi listverse.com saidilt, top 10 musical illusions või mistandoligi, seal oli üks selline illusioon, et mingisugused inimhääled on pandud täiesti arusaamatult lällutama ning illusiooni juures on kiri, et inimesed kuulevad selles sisutühjas mulinas erinevaid asju. Dieeditajad pidada sageli kuulma toiduga seotud asju, lihtsalt juhuslikke sõnu. Ma ei mäleta enam täpselt, et mida mina kuulsin, aga see oli kuidagi seotud halli salliga. Hallid-sallid-hallid-sallid vms.

Samuti muutuvad juhuslikud täpid meie küpsetistes ja kohvivahus ja kaljurünkade küljes naerunägudeks ning neitsi Maarjateks.

Ilmselt kehtib seesama muster igal pool. Kohates midagi tundmatut, püüame – või vähemalt mina püüan, ma teie kohta ei tea, teie, teised inimesed, te olete üks arusaamatu kamp – seda kuidagi hinnata või uurida või vähemalt püüame selles leida midagi, mis meile tuttav on.

Veider.

Ma usun, et seepärast ma lahterdangi iga mulle pisutki arusaamatu või võõriku käitumise, emotsiooni või ütlemise automaatselt halvaks. Ma olen sellega harjunud ja ma ei kannata teadmatust, seega omistan tundmatule kohe ohtliku ja vaenuliku tähenduse. Ja siis reageerin vastavalt – pahh! Pahh-pahh-pahh! Pahh! Eemale minust, kao minust EEMALE! Pahh! Pahh!

Bang-bang, my baby shot me down.

Ja ma ei taha tegelikult paranoiline mõrd olla.

See lihtsalt kukub niimoodi välja.

Bioloogia, puhas bioloogia.

*kaob oma matile magama*

Huvitav on muide see, et siin pimeduses lebades ja täiesti pimedat kohta seina peal vaadates hakkan ma seal ka tuttavaid kujutisi nägema. Mingisugust lillakat-rohelist virvarri, vahepeal nägusid. Ma tean, et see on lihtsalt mu aju, mis mulle trikke mängib. But it still scares the shit out of me sometimes.

Ma avastasin, et kui süüa 4 päeva tagasi aegunud mustikajogurtit, mis on avamata kujul külmikus seisnud, siis sellest ei juhtu mitte midagi halba, maitse on sama hea ja puha. Veider, et ma seda üldse proovisin, ma olen enamasti aegumiskuupäeva-pervert. Nii et on šanss, et jogurtitootjad valetavad meile otse näkku, mis muidugi ei muuda mitte midagi suurt & olulist ei minu ega kellegi teise elus.

Ma kaon nüüd tõesti oma matile magama. See on huvitav, põrandal magamine.

Ma magan nüüd raudteejaama lähedal ning vahepeal on kuulda, mismoodi rongid sõidavad ja mismoodi vagunitele midagi laaditakse.

See on veider, mismoodi mulle rongid mõjuvad. Turvaliselt ja hästi, nende peale tahaks istuda ja sõita, sõita. Kaugele sõita.

Seepärast ma tean, et kui ma kunagi endale Päris Enda Elukoha hangin, siis see peab olema linnas, kus on metroo.

Selles linnas peab olema ka sadam, loomaaed, botaanikaaed, persetäis parke ja kõrghooneid. Ja päike peab nende kõrghoonete vahele loojuma ja rongid nende majade vahel sõitma ja inimesed peavad olema omapärased. Mitte inetud ja hallid, vaid ilusad ja omapärased.

Ma tahaks elada… Kuskil… Kaugel ja kõrgel. 14ndal korrusel.

N.

Comments Off