Ma jäin kibedusega mõtlema, et kuigi ma olen oma tasuta kohale saamise ja üldse hea tulemuse saavutamise tõttu ikka veel väikestviisi õnnejunnis, siis ma tegelikult kahetsen, et ma seda kõike üldse oma blogis kajastasin. Oleksin pidanud piirduma nentimisega, et sain sisse ja kõik on korras. Kõik vahepealsed hirmud ja kahtlused ja möödapanekud… Oleksid pidanud jääma mainimata.
Praegu on olukord selline, et nemad panid mulle sisseastumiseksami eest maksimumpunktid, kuigi ma eksisin vahepeal sajanditega ja kirjutasin mõne asja kohta sisuliselt kahe lausega ainult, ajades sealgi olulisi mõtteid sassi (vassides värsi mõistega näiteks. Värsi mõistega! Haikus!). Ma sain seda kõike Internetist veidi kontrollida üle seal ning endastmõistetavalt vajus mul süda saapasäärde, õhtul peale eksamit ma nutsin ennast magama, sest tundsin ennast saamatu tropina, kes ei oska isegi Marco Polo kohta midagi õiget öelda. Hirm läbi kukkuda ja õppemaksu maksma hakata oli väga reaalne ja tulevik tundus ebameeldivalt raske ja tume.
Viimasel ajal on mulle jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma eputasin niisama ja et tegelikult “Teadsid ju ise ka, et saad sisse!”. Ei teadnud. Ausalt. Ma mõtlesin juba hirmunult, kuidas õppemaksu jaoks raha kokku kombineerida. Ju siis aga nende seal ja minu arusaam korralikust eksamist ei ole samasugune ja asjad lahenesid hästi. Mina olen mitmeski mõttes perfektsionist, kui miski mind huvitab, siis ma ei lepi vähemaga kui väga hästi hakkamasaamisega.
Inimestel on aga – “Haa, ma teadsin, et sa ajad mingit jura kokku ja saad ikkagi sisse!”
Alguses võtsin ma seda komplimendina (ikka meeldiv ju, kui sinusse justkui usutakse), aga teatud hetkel tekkis sellele sita maitse külge, sest mind ju süüdistatakse sisuliselt valetamises ja teesklemises. Ja see on erakordselt vastik ja nilbe süüdistus.
No milleks.
Miks on nii raske uskuda, et eksam ei läinud tegelikult üldse nii hästi, et mu mure ja hirm olid reaalsed ja üllatus hea tulemuse üle kõikevõitev?
/…/
Inimesed on toredad.
| ramloff väärib surma | 1 |
| odavad nurgadiivanid | 1 |
| matvere | 1 |
| kuidas nimetatakse riisi ketšupis | 1 |
| imaginaarne ruutjuur | 1 |
aga tead, kui sa suudad endale koledaid mõtteid külge mõelda, siis suudad sa ka ennast õrnaks ja hapraks inglitiibadega olendiks mõelda …
Miks vaadata läbi hirmude, kui võib seda kõike vaadata läbi positiivsuse prisma?
….. nüüd lohutan ma ennast mõttega, et Jaapanisse sattudes ehk suudab sealne kultuur selle postiivse mõtte lisada sinu hirmude osale…
Aga see, ei muuda tulemust – sa olid tubli! Said sisse ja tasuta kohale ja kõik kitsarinnaline ning kadedusest ussitav mingu perse – sellel kõigel ei ole sinuga asja!
Mis mõttes “inimesed”?
Kui oli selliseid kommentaare, nagu kirjeldasid, siis see siiski ei tähenda, nagu oleksid kõik samamoodi mõelnud. Ja ei olnud ju ka kõik kommentaarid sellised..
Kõik hirmud, mida tuntakse, on reaalsed ja neil on omad põhjused. See, mida teised arvavad, on nende asi. Ainult kartja teab, mida ta hirm tegelikult ta jaoks tähendab… keegi ei saa otsustada ta eest, kas ta hirm on tegelikult reaalne-põhjendet või mitte. Mulle käivad endale sellised asjad veidi pinda, kui keegi hakkab teise hirmu üle otsustama ja seda naeruvääristama… Kui näiteks lapsel on mingi hirm või mure, siis tihti täiskasvanu nimetab seda ainult tühiseks “lapse hirmuks” ja rehmab sellele käega.. nagu lapsolek muudaks lapse tunded, hirmu kuidagi tühiseks ja pelgalt kentsakaks mänguks. Mida noorem inimene, seda rohkem kipuvad vanemad ta hirme tühisteks kuulutama. Ometi ei ole see õige… otsustada teise eest ta tunnete üle.
Vabandust, et pikalt vahutasin. Vist konnasilm.
Mul on ka konnasilmad.
Jah..
*otsib konnasilmaplaastrit*
Kirjutan soileeni ja ninataga kommentaarile kahe käega alla .
Sa olid tubli ja vaatamatta oma hirmudele jõudsid eesmärgini .
Tekitad omale paanikat ,et tegid vigu aga sulle anti maksimum punktid . Aga mille järgi sa kullake otsustad ,et sa, isegi oma vigadega, ei olnud teistest parem ? kui sa oleks teinud eksami perfekto poleks ju ometi kooli minna vajagi . ;)
Kõigil olid omad vead ,kui komisjon aga leidis ,et oled vääriline maksimumpunkte siis nad usuvad sinu võimekusse saada täiuslikuks .
Sa suudad saavutada oma unistused . Rohkem eneseusku .
vinguritest ja s….ti ütlejatest mõtle sedasi – Las koerad hauguvad , karavan läheb edasi . ;)
Eks inimesi on tõesti igasuguseid, aga arvan, et enamik neist, kes uskus, et Sa sisse saad, mõistis sellegipoolest, et Sa komplimente ei kerjanud oma hirmudest rääkides. On ju üdini loomulik karta, kui püüad saavutada mingit väga olulist eesmärki…
Ma pean ausalt tunnistama, et ma kuulusin ka nende inimeste hulka, kes arvasid, et sa saad kindlasti sisse. Ja ma arvasin seda ilma, et ma sind üldsegi tunneksin, lihtsalt sellepärast, et sa oled endast erakordselt mõtleva inimese mulje jätnud.
Samas paistis sinu blogi lugedes ikka väga ehedalt välja sinu mure. Ma usun, et enamik lugejatest sai sellest aru, elas sulle väga kaasa ja tundis sinu sissesaamise üle ka südamest rõõmu.
Sinu jaoks oli see aga niivõrd oluline, et see sündmus ja need tunded on veel väga hästi meeles. Teised hakkavad seda aga juba ära unustama ja suhtuvad sellesse lihtsalt kuidagi kergekäelisemalt.