.31 juuli Reede, juuli 31 2009 

Ma jäin kibedusega mõtlema, et kuigi ma olen oma tasuta kohale saamise ja üldse hea tulemuse saavutamise tõttu ikka veel väikestviisi õnnejunnis, siis ma tegelikult kahetsen, et ma seda kõike üldse oma blogis kajastasin. Oleksin pidanud piirduma nentimisega, et sain sisse ja kõik on korras. Kõik vahepealsed hirmud ja kahtlused ja möödapanekud… Oleksid pidanud jääma mainimata.

Praegu on olukord selline, et nemad panid mulle sisseastumiseksami eest maksimumpunktid, kuigi ma eksisin vahepeal sajanditega ja kirjutasin mõne asja kohta sisuliselt kahe lausega ainult, ajades sealgi olulisi mõtteid sassi (vassides värsi mõistega näiteks. Värsi mõistega! Haikus!). Ma sain seda kõike Internetist veidi kontrollida üle seal ning endastmõistetavalt vajus mul süda saapasäärde, õhtul peale eksamit ma nutsin ennast magama, sest tundsin ennast saamatu tropina, kes ei oska isegi Marco Polo kohta midagi õiget öelda. Hirm läbi kukkuda ja õppemaksu maksma hakata oli väga reaalne ja tulevik tundus ebameeldivalt raske ja tume.

Viimasel ajal on mulle jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma eputasin niisama ja et tegelikult “Teadsid ju ise ka, et saad sisse!”. Ei teadnud. Ausalt. Ma mõtlesin juba hirmunult, kuidas õppemaksu jaoks raha kokku kombineerida. Ju siis aga nende seal ja minu arusaam korralikust eksamist ei ole samasugune ja asjad lahenesid hästi. Mina olen mitmeski mõttes perfektsionist, kui miski mind huvitab, siis ma ei lepi vähemaga kui väga hästi hakkamasaamisega.

Inimestel on aga – “Haa, ma teadsin, et sa ajad mingit jura kokku ja saad ikkagi sisse!”

Alguses võtsin ma seda komplimendina (ikka meeldiv ju, kui sinusse justkui usutakse), aga teatud hetkel tekkis sellele sita maitse külge, sest mind ju süüdistatakse sisuliselt valetamises ja teesklemises. Ja see on erakordselt vastik ja nilbe süüdistus.

No milleks.

Miks on nii raske uskuda, et eksam ei läinud tegelikult üldse nii hästi, et mu mure ja hirm olid reaalsed  ja üllatus hea tulemuse üle kõikevõitev?

/…/

Inimesed on toredad.

ramloff väärib surma 1
odavad nurgadiivanid 1
matvere 1
kuidas nimetatakse riisi ketšupis 1
imaginaarne ruutjuur 1

.bleeding Reede, juuli 31 2009 

See pole vist mitte ühegi liigi ega isendi puhul iseäranis hea näitaja, kui kõrvad ja nina kogu aeg veritsevad?

Mu ninasõõrmetes kisub ja kuivab kogu aeg… Ja kui ma vetsupaberitüki sõrme ümber mähin ja õrnalt urgitsen, värvub paber helepunaseks… Duši all ma pesen õrnalt sõrmedega, aga küüned ja küünealused värvuvad samuti helepunaseks… Ninast niisama pole verd lahmanud, aga kaugel seegi, vist.

Ja kolmandat päeva ma tunnen kõrvades veidrat tuikamist ja kui kõrvas kas niisama või samuti paberitükikesega urgitseda, siis jääb paber tumepunakaspruuniks, vahel heledamaks…

Mis mul viga on, vererõhk? Arstiaja saaksin alles järgmiseks nädalaks, ma aga ei tee nii kaugele plaane ette… Mida ma sinna ikka lähen, kui misiganes (vererõhku alandava?) rohu jaoks raha pole.

Kas kellelgi on midagi sellist olnud minevikus? Kas see on vererõhust? Kuidas enda vererõhku alla tuua?

Kas kaalulangetus võib selle põhjuseks olla?

Muid vaevusi polegi, lihtsalt see tüütu kiskuv ja valutav tunne sõõrmetes ja vahepeal 5-10 minuti kaupa käiv nõrk valu kõrvades.

N.