.29 juuli Kolmapäev, juuli 29 2009 

Jalutasime kolmekesi La Dolce Vitast kodu poole ning takseerisime uut silda iga nurga alt. Kaunis. Tegelikult on ju tõepoolest tegu tohutult huvitava sillaga, aga need toed… Ma jäin mõtlema, et ilmselt ei aitaks tugede miskitpidi värvimine neid tõesti ilusamaks muuta, aga võibolla aitaks kuidagi eemaldada tunnet, et sild on kokkukukkumise äärel ning sinna alla on kiiruga mingid sobimatud kargud alla klopsitud. Leidsin kaks nurka (ilmselt siis kokku neli), mille alt vaadates need toed väga ei häiri ja ei mõju erilise võõrkehana muidu ilusa ja voolujoonelise, siugja silla küljes. Astud sammu vasemale või paremale…

Samas, ega mind ennast ka mu enda arvamus väga ei huvita. Nagunii purjetan kuu aja pärast minema, siis võin merega tõtt vahtida. Ja sellele oma olematu kaaluga sõnu puistata. Mingi vana-aja kõne- ja riigimees olla suu endal kruusa täis toppinud (või vähemalt kivi pannud, irw) ja siis mererannas kõnesid harjutamas käinud, et kui ta siis suudab merest üle rääkida, siis suudab ta ka kõige tõrksamast ja kärarikkamast rahvamassist üle rääkida.

Küllap lained kuulavad mindki.

/…/

Kas teil on ka Wikipedia maas kogu aeg? Viskab 404 ette ja ime näppu või loe puhverdatud versiooni.

/…/

No ma mõtlesin, et millest selline ootamatu hüpe blogi populaarsuse kasvus, et ma ei ole ju ühtegi provokatiivset teemat juba päevi üles kiskunud ning ühtegi inimest tema deemonitel sõidutanud, aga vaat kus lops, hoopis kurikuulus Perekool on asja taga:

http://www.ekspress.ee/daytopics/soovitus/2039-perekooli-foorum-mehed-on-mustad-naised-on-puhtad

Nüüd võib vist ka öelda, et kui Ekspressil pole muud teha, kui mingist itkeblogist leitud teema põhjal Perekoolist nuppe treida, siis on ajakirjandus surnud.

/…/

Mul on jälle tahtmine omal nupp lühemaks ajada. Ilmselgelt mu visioon pikkadest tagumikuni langevatest kiharatest pole määratud täitumiseks ning mu juuste bioloogiline eluiga ongi selline abaluude alla, peale seda hakkavad juuksed ära kukkuma ja otstest lõhenema, tehku ma mis tahan. Ma olen 4-5cm lasknud ära lõigata ja neid siis palsameerinud ja imenud ennast igasuguseid juuksevitamiine punni täis, ikka ei mõika. Teatud piirist alates hakkavad katkema ja murduma, ära kukkuma.

Pealegi, hingel kripeldab mõned nädalad tagasi nähtud suurepärane film “Lèon” koos oma suurepärase Portmani ja tema soenguga… Portman muidugi suudaks ükskõik mis soengu stiilselt välja kanda, aga…

See jäi mulle silma ja hakkas meeldima, tegelikult on see stiil mulle varemgi meeldinud, aga siis ma hakkasin täiesti reaalselt mõtlema, et  – aga miks mitte…?

Selles on midagi… Midagi glamuurset, midagi, mis tuletab meelde Louise Brooksi ja Pola Negrit.

Samas muidugi, kõik ilus ja stiilne on minu külge alati istunud nagu sea selga sadul.

N.

.öö Kolmapäev, juuli 29 2009 

Uni ei taha tulla, jätkuvalt.

Tuhnin Raamatukois ringi, lootuses leida Sigaässa Diili või Eriti Soodsat Literatuuri, kahjuks tundub, et mõlemad on välja müüdud. See-eest on muud huvitavat.

Raamatukoi on minu elus üldse fenomen, leian huvipakkuvaid raamatuid peaasjalikult Raamatukoi järgi. Vahepeal on aga niisama ka huvitav. Leidsin Toomas Verrevi raamatut “Margot” käsitleva lehekülje ja loen sealt oma suureks vaimustuseks: Tahaks uskuda, et 10 aasta pärast on igal intelligentsel inimesel Margot raamaturiiulis. Romaan pealinna intelligendi elust.” Paljutõotav!

Lõin nime Google otsingusse, et ehk leian midagi huvitavat või põhjalikumat, leidsingi – Sirbis avaldatud raamatuarvustuses on välja toodud üksikuid tekstijuppe: “ “Liigud ülespoole. Su käed liiguvad ees. Vabastavad ta keha millimeeter millimeetrilt, sentimeeter sentimeetrilt särgist. Samamoodi, nagu kunagi vabastati Stalingrad “fašistlikest röövlitest”” ja “Kaks tunnimeest. Seisavad. Nagu tupes munnid.” ja “Puudutad keelega A-nibu. Õrnalt. Tema nõksatab. Nõksata. Nõksata, väikseke. Teed keelega ringe ümber ta nibu. Libu-nibu. Hahaa!!! Milline poeesia!””

Ilmselgelt on muidugi terve raamatu peale markantsemad näited kokku otsitud eesmärgiga võimalikku lugejat pelutada. Ma tahaks seda raamatut oma silmadega lugeda, sest ma loodan siiralt, et sellel on siiski oma äraspidine võlu, hoolimata arvustajate raevukast tampimisest. Ja kui pole, siis ma vähemalt olen asja oma hambaga järele katsunud.

Verrevist, muide, olen ma seniloetu põhjal (näiteks artiklid Naistemaailmas) täiesti siiras ja kõigutamatus kabuvaimustuses, ma keeldun uskumast, et ta soppa kirjutada võiks. Kuigi, läbikukkunud kirjanduslik eksperiment ei ole muidugi välistatud. Mitte, et ma kõigile artiklitele alla kirjutaks kahel käel ja hosiannat lauldes, aga lihtsalt on muhe lugemine ja väga tabava ning elava sõnakasutusega. Tuletab kohati lausa AbFabi meelde, irw.

Niisiis. Mis edasi?

Raamatukirjeldus: Novellid käsitlevad tšehhi rahva kangelaslikku võitlust hitlerlike anastajate vastu, alates Tšehhoslovakkia traagilise okupeerimisega ja lõpetades Praha ülestõusuga just enne fasistliku Saksamaa kokkuvarisemist.

Kõik novellid on rajatud faktilisele materjalile.”

Eesti Riiklik Kirjastus 1961

No naera puruks! Tuletab mulle meelde, et mu hinnaline “Trellid” on ikka veel T. käes Tallinnas, pean selle kindlasti tagasi küsima, see šedööver ei pea minust mitte kauemaks eemale jääma kui hädavajalik!

Kell saab varsti kuus, hakid kisendavad akna taga…

Peaks proovima uuesti magama jääda.

Raamatukoi ja tema peibutav “Suva”-nupp peavad minust veidi eemal olema.

N.