.õhtu Teisipäev, juuli 28 2009 

Ostsin endale koolipäeviku ära – must ja nahksete kaantega. Suur, avar, hea sisse kirjutada. Lausa väärikas, kuigi Konsumist ostetud masstoodang. Mõnikord on niimoodi ka hea.  Avalehel on pisut suurustlevalt kirjas Student ja ma vist leidsin üles ühe killu sellest elevusest, mis mul algkoolilapsena alati augusti saabudes tekkis ja mis sundis mind kõiki õpikuid (va. matemaatikaõpik, mille ma voodi alla peitsin) kohe läbi lugema, erilise naudinguga muidugi ajaloo- ja kirjandusõpiku.

Õppida hästi, palju ja paremini!

Kui koolipäevik on olemas, võib september tulla.

/…/

Muuhulgas võib veenduda, et eestlastel on mingi saamatusegeen ikkagi sees kuskiltpidi, kui asi puudutab ehitamist (mõelgem Vabadussõja monumendi hallitavatele klaasidele ja läbiminevatele pirnidele…). Seesama sild, mis Konsumi juurest botaanikaaia juurde läheb (kus vanasti see kõikuv ja tantsisklev jalakäijate sild oli), on nüüd valmis, ainult liikluseks suletud. Sild on ise ilus, see väänduv kaar on lahe ja annab mooda väljanägemise, aga…

Okei, ma saan aru, et sellise kujuga kaar vajab tugesid ja seetõttu need toed peavad seal olema. Kena, las olla.

Aga miks, oo miks on need toed jäänud sillaga sama värvi värvimata? Ilus valge sild ja mingid tumedad metallist junnid seal küljes?!

Misasja? Miks? Kole on niimoodi ju. :/

Ja see pole praegu ainult minu arvamus.

Muidugi, ehk sellega tegeletakse veel ja ma kisan niisama.

No ja muidugi maitseasi, mõnele on just niimoodi ilus.

N.

.28 juuli Teisipäev, juuli 28 2009 

On vähe “allakäinud” inimeste gruppe, kellele ma rohkem kaasa tunneks ning kelle saatus minus ärataks õudu ning ahastust kui seda on narkomaanid. Mõttetumat (just mõttetumat) elu kui narkomaani elu on raske ette kujutada, isegi keskmine prostituut elab sellega võrreldes täiesti inimlikult. Ma võin püüda fantaseerida, aga ilmselt ei suuda ma kunagi seda vaimset ja ihulist nälga ja vajadust, pidevat muret ette kujutada. Kust saada järgmine doos? Kust? Kust?

Samas olen ma teatud reservatsioonidega valmis alla kirjutama avaldusele, et kiirabi peaks lõpetama ilmselgete sõltlasetunnustega asotsiaalide kallist elustamist teiste inimeste arvelt (no näiteks, et südamehaige memmeke ja narkomaan, brigaad sõidab esimesena narkomaani juurde…). Ma usun, et kogenud kiirabiarsti pilk teeb ruttu selgeks, et kes on niisama kogemata amfi üledoosi võtnud nolk kuskil peol ja kes on mädanevate veenidega narkomaan (kellel nagunii jäse(med) amputeerimisele läheks varsti), kellel pole mõtteski sellest ringist välja murda (sest võimalused selleks on olemas, oma viga, kui ei kasuta neid), pealegi jäävad ilmselt korduma hakkavad näod meelde. Sellel arvamisel on mitmeid põhjuseid, üks neist on selline, et millisele roosilisele elule neid niiväga upitatakse, kas halastuse mõistet tõepoolest enam ei eksisteerigi? Justnimelt – halastuse.

Eks see ole jälle see, et mina tajun hea ja kurja mõistet vahepeal väga erinevalt, üldlevinud normidest, näiteks Marile üledoosi andnud Indrek tegi head suure h-tähega, samas kui meie meditsiin, kes valudes piinlevaid ja surma anuvaid inimvaresid sadistliku naudinguga sõidutab ühest haletsusväärsest elunädalast või kuust teise, on oma julmuses ja paindumatuses võrreldav keskaegse kirikuga.

Või siis ehk leebem variant, et korjatakse need narkomaanid kokku sellistel ringidel ja viiakse sundravile röögatute rahade eest. Mis peale ravi saab, on iseküsimus, ilmselt jalutavad (sarnaselt paljudele vangidele) tagasi tänavale ja langevad endistesse püünistesse. Kuigi ühel hetkel peab lõppema õpitud abitus ning algama inimese oma vastutus ning kui see vastutus ei teki või alt veab, siis ei jäägi muud üle kui käsi laiutada. Sellise “loomuliku kao” sunniviisiline ja kasutu järelvedamine veel enam-vähem funktsioneeriva inimkonna arvelt tundub…  Ma ei teagi, millena see tundub. Mõttetuna?

Sarnaselt sellele, et koolides peavad tublid õpilased (=normaalselt arenenud indiviidid, kes saavad aru, et tunnis ei lämiseta kogu aeg kõva häälega ega segata teisi, naabrile millegi sosistamine on okei) pidevalt kannatama nende pärast, kes õigupoolest ei kuulugi (kesk)kooli. Aga see on teine teema.

Mina ka, muide, ei kuulunud keskkooli, aga kuna ma teadsin, et kõikvõimalikest kohtadest kuulun ma ülikooli kõige rohkem (st. sinna “ei kuulu” ma kõige vähem), siis pidin ma ennast õpetajate ja R. närvipingeks sinna ikka suruma.

Igastahes.

See kõik ei takista mul narkomaane mõistmast, peamiselt isikliku hirmu-kogemuse läbi – ma jään imekiiresti  vaimsesse sõltuvusse igasugustest meelemürkidest. Mulle siiralt meeldib purjus olla, narkootikume tarvitada, suitsu teha, unerohtu üle doseerida ja süüa palju suhkrut sisaldavaid toite suures koguses (hence the 20 extra kilos I had this spring), aga kuna ma suudan endale aru anda, et mul on selline kalduvus ja ilmselt jään ma ka füüsiliselt kiiresti sõltuvusse igasugusest sellisest kraamist (kahtlustan geene…), siis ma lihtsalt hoian end eemale sellest kõigest ning lähenen asjale mõistusega. “Jah, ma võin teha kanepit sel ühel õhtul, võibolla isegi kahel õhtul reast, aga siis ma pean pidama vähemalt neljakuulise vahe!”. “Jah, ma võin juua viina apelsinimahlaga ning ambienti kuulates omaenda mõtetesse ära eksida, aga siis ma pean pidama vähemalt neli nädalat vahet!”

Mul käivad need asjad miskipärast neljakaupa. Magusate asjade söömise vahele jätan ma ka neljapäevase vahe vähemalt, kui selline hirmus asi juhtuma peaks. Magus asi = tükk torti, mõned kommid… Kommi pole ma pool aastat söönud, šokolaadi mõned üksikud tükid. Mul tekkis suhkrusõltuvus ja ma täiesti mõtlemata pidin saama oma Coca-Colat ja šokolaadi iga päev. See oli… Vajadus… Mitte tahe või enda kindel soov, mingi hullumeelne vajadus. Järelikult tundub mulle ohutum ennast lihtsalt võimalikult eraldada magusa söömisest. See ei takista mul järjest kasvavat huvi tundmast kookide küpsetamise ja üldse söögitegemise vastu, irw. Mingi sadistlik nauding teiste inimeste toitmisest ja ise seejuures kasinalt süües…

Põhimõtteliselt pakuvad meelemürgid ja suhkur-söömine inimesele unustust, lohutust, võimalust pääsemiseks ja see kõik on asi, millest ma imehästi aru saan. Minu jaoks on isegi magamine tõeline narkootikum, ma magan lõdva randmega teinekord 14 tundi reast, sest unustus ja unenäomaailm pakub midagi, mida tavaline maailm ei anna.

Ühesõnaga, ma saan enda arvates võrdlemisi hästi aru miks inimesed sellele teele lähevad. Iseasi, et ma ei saa  päriselt aru sellest, mis neid sellel teel kinni hoiab, aga ma panen selle mittearusaamise selle arvele, et ma olen tegelikult teatud asjades õnnistatud kõvasti üle keskmise tahtejõuga, just neis asjus, mis puudutab millegi manustamist või… No näiteks jääb mulle siiralt arusaamatuks, et kuidas on võimalik see, mida paljudes kaalufoorumites kirjeldatakse – õgimishood.

Mul ei esine õgimishoogusid. Paar korda (1-2) on juhtunud nüüd 4-5 kuu jooksul, et toit on nii maitsev, et ma lihtsalt meelehärmist, et seda veidi üle jääb ja et see raisku läheb, olen üle söönud natuke. Kuna mu magu on kokku tõmmanud, siis minu ülesöömine tähendab märksa vähemat kui varasemalt tähendas tavaline söömine (olin harjunud palju sööma ja suurtes kogustes, mitte õgimishoogudena, vaid lihtsalt). Praegu ma ei suuda oma makku üle 300gr toitu mahutada, juba 100gr millegi rasvasema söömisel tekib kiiresti täiskõhutunne ja väike iivelduski.

Ma võin olla nädal aega väga kasinalt söönud lahjasid toitusid ning poes koogiriiulist ja pirukariiulist ja vorstikesteriiulist (lihatooted on mu nõrkuseks) täiesti külma kõhuga mööda kõndida või võtta heast rasvasemast toidust väike ports ja ülejäänu teistele sisse sööta. Toidud ja apluse-patud :) asuvad väljaspool minu universumit, ma ei taha neid enda sisse, need teevad mu suuuuuuuremaks ja koledamaks ja… Ja nii nad minust söömata jäävadki. Vahepeal siiski luban endale natuke midagi, kuigi isu kui selline on mul täielikult allutatud raudkindlale tahtele – alla võtta.

Samamoodi suudan ma (vähemalt praegu veel, teab kauaks seda tahet jagub) enda tahtele allutada joomise, suitsetamise ja narkootikumid – mul on tahe olla midagi muud, kui ahelsuitsetajast joodikmutt või värisevate kätega narkomaan, kes oma elu viimaseid aastaid rentslist alla ujutab koos verise oksega. Seega ma hoian ennast sellest eemale, sest ma tean, et mul oleks suur oht sinna küüsi jääda.

Eks see kaalu langetamine ja enda “vormi ajamine” ole ka teatud mõttes vaimne kaif ja sõltuvus, põgenemine iseenda eest ja oma piiride uurimine, täpne väljaselgitamine, et milleks ma olen võimeline ja milleks mitte. Aga seda hoopis teises mõttes.

Filmisoovitusi teema juurde: Requiem for a Dream, Candy

N.

PS. Ma ei olegi eesmärgiks võtnud mingite sisukate esseede vorpimise, seega mu postitused ongi pikad, laialivalguvad, omavahel häguselt seotud mõtetest koosnevad mäletsemised. I like it that way, las siis olla.