http://www.perekool.ee/index.php?id=43743&class=forum_schnell&action=view_post&post=5445746
Ma arvan, et keskmisest inimesest olen ma ehk veidi hügieenilisem – kui mul vähegi võimalust on, siis ma käin kaks korda päevas duši all (hommikuti loputan niisama jaheda veega, õhtul küürin hoolikamalt – rõve on pesemata ihuga linade vahele ronida…), käte pesemine kujutab ikkagi protseduuri seebi, vee ja hoolsa hõõrumisega (enamik inimesi arvab, et käte pesemiseks võib nimetada oma räpaste sõrgade korraks vee alla torkamist ja siis nt. pükste külge kuivakstõmbamist) jne, aga seda teemat lugedes tekkis mul üks küsimus – mis imeasju teevad inimesed omaenda kempsus, et nad peale seal käimist kohe ära surevad, kui käsi ei pese?
Mina eeldan seda, et kodune peldikupott ja tualettruum üldse on puhtaksküüritud olekus ning keegi ei kuse servale (ja kui kuseb, siis peseb ära) ning et inimene oskab seda nö. ürgset ühtimist loodusega läbi viia normaalsel viisil, st. ei topi käsi joa alla ega, khm, situ endale pihku. Samuti eeldan ma, et inimene kasutab enda puhastamiseks normaalset kogust vetsupaberit, mitte ei sudi ühe läbivettinud ruudukesega hargivahel või ei hõõruta pöidlaga oma tärni puhtamaks. See tundub justkui normaalne. Mehed, noh, hoiavad endast küll kinni sõrmedega, aga samuti ma eeldan, et mees käib 1-2 korda päevas duši all ja seega ei jää nende sõrmede külge kabjavõidekamakaid.
All things considered – MIDA seal isiklikus puhtas tualettruumis siis tehakse ometi, et oma kodutualetti kasutav inimene perekooli kanakarja arvates kohe maha sureb, kui ta ei pese käsi iga kord peale kusel käimist?
Avalikke tualettruume ma ei arvesta praegu siia, need on enamasti nii ilged kohad, et nende kasutamist tuleks üldse vältida võimaluste piires.
Ma jäin praegu mõtlema, et olles omaenda puhtas kodus, siis mul on harjumus ikkagi pesta ning kuna ma tõesti pesen käsi seebiga (mitte ei loputa sekundiks vee alt läbi), siis maksan ma selle eest sageli ketendava ja kuiva nahaga ning sõrmede vahelt justkui “kisub”. Seda siis peamiselt talvistel perioodidel. Aga kui mõtlema jääda, siis selle jaoks ei ole ju tegelikult vajadust – käed on ju täiesti puhtad.
Bakterihirm tundub väga sürreaalne, sest kätega avad ja sulged ukse ning võtad paberi. Kus need bakteripesad seal olema peaksid?
Kust siis see paaniline kätepesu-maania üldse alguse saanud on?
/…/
Seda teemat lugedes tekkis mul üldse mingi veider tunne, seal on läinud räpakottide ja puhtusepidajate vahel sõjaks nagu alati. Läbi on käinud mõiste “puhtusefriik” ja ma jäin mõtlema.
Nõusid pestes ei suuda ma sõrmega kuivanud toidujäänuseid puudutada reeglina, isegi kui tegu on taldrikuserval kükitava õnnetu kuivanud makaroniga. Kui ma seda tegema pean, siis ma tunnen ennast kuidagi väga räpaselt ning nühin pärast käsi seebi ja kuuma veega, sest mul on tunne, et selles makaronijupis elutsenud eluvormid on küünte all kinni ja tahavad mulle halba teha. Kuna mul on komme igavuse ja närvilisuse tõttu sõrmeotstes olevat nahka hammastega näksida (mitte küüsi närida, vaid just sõrme tipus ja küüne ümber olev nahk läheb loosi) ja sõrmi muidu endale suhu toppida, siis ma suhtun tegelikult oma sõrmede puhtusesse võrdlemisi hüsteeriliselt.
2-3 tundi külmikust väljas seisnud (näiteks kellegi hajameelsuse tõttu lauale jäänud) piima-, keefiri- või jogurtipakk on “halvaks läinud”, seal on elu sees ja mina seda ei ole võimeline puudutama ka. Teised panevad paki tagasi külma, söövad-joovad ja elavad, mina ei suuda.
2-3 päeva kapis seisnud avatud keefiripakk, piimapakk või jogurtipakk või leivapakk või juustupakk (juustupaki pealmine viilakas) vms on “halvaks läinud”, isegi kui säilivuskuupäeva lõpuni on jäänud veel aega. Sealt minu kõiki inimesi vihastav komme alles jätta mingeid “lõppe”. Ma ei suuda süüa lihtsalt midagi, mis minu jaoks tundub olevat halvaksläinud solk. Sama kehtib ka kappi seismajäänud aedviljaga – ma tean, et 2-3 päeva kapis seisnud kurgipoolik on tegelikult ilmselt okei, kui kergelt kuivanud otsajupp ära lõigata, aga ma ei suuda enamasti seda süüa.
Peale kempsus käimist ei taha ma mitte käsi pesta (mis tundub mõttetuna mulle kuidagi, kuigi ma seda harjumusest teen), vaid hoopis alakeha pesta. Võimaluse korral teengi seda, nt. on eriti heas kirjas minu silmis need kodud, kus vetsupoti kõrval on väike käsidušš.
24h pesemata olnud inimene on must ja ropp loom. :)
Ma võin võileiva asetada arvuti kõrvale lauale või arvuti kõrval asuva raamatu kaanele (leiva kuiv alumine pool ei tapa raamatut) või isegi diivani seljatoele, aga mitte kunagi köögilauale, sest seda pühitakse sageli niiske lapiga ja me ju kõik teame, et niiskuses areneb igasugune sodi, eksole. Köögilaual olnud leiva võin ära süüa, aga toit käib suus ringi.
Peale kassi või toakoera silitamist on käsi Väga Must ja vajab pesu. Omaenda kassi-koera kohta see klausel ei käinud (põhimõttel, et oma imiku sitane mähe ei haise eriti vastikult), küll aga käib liivahiirte kohta.
Jalalabad on Väga Mustad ja ma ei suuda neid isegi duši all sõrmedega pesta, pesen svammiga või ignoreerin täielikult.
Mu enda juuksed on ka suurema osa ajast Väga Mustad (kuna ma pesen õhtuti juukseid enne magamaminekut, siis järgmisel päeval kell 17-18 on juuksed Väga Mustad juba) ja ma ei salli, et neid käpitakse, sest nad on ju ikkagi Väga Mustad ja ma ei taha teist inimest määrida. Seejuures reaalselt lähevad mu juuksed rasvaseks 24-30 tunniga.
Pesumasinast tulev pesu on külm ja niiske ja miskipärast tekitab tunde, et määrib mind, mistõttu ma usaldan selle kuivamariputamise teistele inimestele.
Mulle ei meeldi oma pesunuustikut jagada. Ma võin erilise armulikkuse märgiks seda mõnele erilisele inimesele võimaldada, aga põhimõtteliselt tahaksin kahte erinevat nuustikut ning sama käib ka saunalinade kohta. Hambaharja jagamine on muidugi ulme (pean tõsiselt kummalisteks inimesi, kes seda teevad) ning mu endagi hambahari tundub üsna koleda esemena (aga pole midagi teha, pesta tuleb).
Seejuures puuduvad mul mitmed asjad, mida teised normaalseks peavad – põrandale või (väljas süües rohule) kukkunud kartuli- või leivatüki jne võtan südamerahus sõrmedega üles ja pistan kinni (kui põrand normaalse puhtusega on muidugi). Mööblil leiduv tolm mind ei sega põrmugi. Hammustan probleemivabalt teise inimese hammustusjälje sisse võileivas. Jagan veepudelit ja riideid sõpradega, sh. ka sokke, sest kuna ma kannan enamasti ainult musta värvi sokke (või roosasid varvassokke, irw), siis on peale pesu võrdlemisi raske kahe inimese musta värvi sokke sorteerida. Nii et kellegagi koos elades ja koos pesu pestes on sokid paratamatult ühine kraam.
Perekoolikate meelest oleksin ilmselt kirjeldamatu friik, kindlasti astmaatik ^^
Ja seejuures jäin ma mõtlema, et ma olen erakorraliselt pohhuistlik inimene korra suhtes – see on minu arvates näiteks loomulik elu osa, et kirjutuslaual on segamini raamatud, tehnika, räpased teetassid ja kuskil raamatukuhja all on üksik sokikägar. Pigem häirivad mind inimesed, kes selliste asjade üle ohivad ja draamat teevad, nt. mu vanaemal on ärritav komme mu tuba külastades alati viriseda, et riided on segamini tugitoolis ja kirjutslaua värvi pole näha…
Peale võimalikku tsivilisatsiooni kokkukukkumist läheb sul küll raskeks. Kes nii palju loomi mättasse jõuab lüüa, et sulle suuri seebihunnikuid keeta. Külmkappide puudumisest rääkimata.
I knowz.
Seepi saaks keeta näiteks naaberhõimuga sõdides tekkinud sõjavangidest. See oleks iseenesest ka võimalus toidu saamiseks – pidevalt värske liha laual.
Või tuleb hakata lehma pidama, lehma seest tulnud piim on täiesti okei.
Hommikuks, õhtuks ja lõunaks soe lehmapiim koos värske inimlihakamakaga.
Kontidest keedan aga rõõmsalt La Marseillaise’t vilistades seepi ja lõhnastan seda lavendli, kannikese ja kanarbikuga. ^^
Seebi keetmiseks on ikkagi rasva vaja, kontidest võid puljongit keeta ;)
Kui lugesin seda, et hammustad vabalt teise inimese hammustusjälje sisse võileivas, pidin šoki saama. Minu jaoks on inimestega ühest pudelistki joomine suureks väljakutseks.
(Kuidas sa suudled siis kellegagi?)
Minu meelest läks konte ka vaja. Umbes, et kondid põletad ära ja siis saadud tuha ja rasvaga asjatad midagi.
Ei tea, pole süvenenud.
Minu illusioon siis kuskilt loetud infost, et seep avastati kuskil, kus inimesi ära põletati ja siis see tuhk oli hirmus leeliseline (?) ja jõe vesi sealsamas lähedal vahutas vms.
(Armastus pidi kõik takistused ületama :D)
Leeliselise tuhaga saab jah seepi keeta. Tuhka läheb lõpuks rohkem vaja. Samas ei viitsiks mina küll mingi 8-9 tundi passida :)
(Irw)
Ma pigem passin seal juures, kui et käin seebita ringi!
Kusjuures, ma olen näinud neid seepe, mida naturaalsest tuhast ja rasvast tehakse. Need on sellised… Kollakaspruunid… Ja haisevad nagu mädanemaläinud raibe. Ma kogemata puudutasin ühte sõrmega ja sõrm konkreetselt haises tund aega peale seda.
Tegelikult võiks ju siis, kui und ei tule, hoopis seepi keeta :D
Selle seebi saab heledamaks siis, kui peale hangumist uuesti vihmavees sulatada ja keeta. Kuigi ma kahtlen, et hais sedasi ära kaoks.
taimsetest ollustest pidi ka saama seepi teha. et ei ole vaja kohe rupskeid otsima minna. muidu rupskite puhul terve keetmise aeg haiseb nii, et ära parem hinga.
http://www.orthogonalthought.com/blog/index.php/2008/05/homemade-natural-soap-basic-recipe/
Ehk kuidas põhiliselt taimsetest osistest seepi keeta :P
Iseasi muidugi kuidas pärast suurt kriisi enam normaalselt taimedest õli kätte saab… rafineerimata rapsiõli haises päris jubedalt, kui ma õieti mäletan…
Irw.
Ma jöön ka säilivuskuupäeva yletanud keefiri ja kergelt visisevaid smuutisid hea meelega.
Ma ei pese ennast vahel kolm päeva (ja magan riietega) kui ma valves olen.
Tööl pesen käsi kogu aeg, kodus mitte eriti tihti. Ja söökide-jookide-kasutatud taldrikute jagamised on nii loomulikud, et neid ei mäleta mainidagi.
Elegantne naine, pole midagi öelda.
Latseke, ära loe Perekooli, saad ajuvähi.
Aga see on ju lummav! :(
Mis värk selle seebiga on? Igasugune kruusane muda võtab ka surnud naha ja jama maha kui meist kord mingi ülemaailmne kriis üle käib.
Mulle üldiselt puhtus meeldib, aga ära ka ei surnud kui pidin laagris kolm päeva metsas higiste riietega skauti mängima ja mingit sipelgaid ja kuuseokkaid täis teed jooma. :D
Kruusane muda…
Yum-yum.
lummav perekool…
vaata, poepiima ja ka maitsestatud jogurteid ei riski minagi peale soojas lahtisena seismist eriti juua, aga keefir…? olen säilitanud naiivse usu, et selles võimutsevad head piimhappebakterid, mis küll on elusad, aga roisubaktereid toidu ligi ei lase.
samas olen ma basseinivee osas eriarvamusel. minu kujutluses on see võigas supp.
Ma olen avastanud, et kui ennast saunas või isegi duši all kergelt soola või meega sisse hõõruda, siis saab liiga paksuks kasvanud nahast lahti, ilma et liiga ära kuivaks, igasugused pudeldatud pesuvahendid võtavad kuivaks ja kihelema, seebist rääkimata. Enivei, ma arvan, et igasugustel hügieeniharjumustel on rituaali ja usuga rohkem pistmist kui tegelike vajadustega – peldik on tabu, järelikult tuleb pärast seda käsi pesta, söögilaud enamiku jaoks tabu ei ole, järelikult kõlbab sinna võileiba toetada küll.
peldik on muud ka kui tabu, igast usse v6ib endale koerakarvadelt ja mujalt sisse syya (mune siis, mitte usse); need jäävadki su organismi ringlema, kui sa pärast kempsus käimist oma kakised näpud jälle suhu topid. Eeldusel, et näpud on kakised ja sa nad suhu topid.
Ka ei taha ma puruhaigele varsale mingeid enterobacterium cloacasid kanyyli lähedusse kasvama. Aga haiglatingimused on muidugi eri asi.
Jah, aga suurem osa inimesi peseb käsi just nimelt rituaalselt: käib ebapuhtas kohas ehk peldikus ära ja sooritab rituaalse puhastuse käsi korraks vee alla pistes.
Kuulsin kunagi mingit kõlakat, et normaalse majapidamise kõige pisilaserikkam ja nakkuseohtlikum koht pidi olema hoopis köögi kraanikauss, mitte peldik. Ja kui ma mõtlen, et just seal ma nt pärast toore liha hakkimist oma käsi pesengi, kõlab täitsa usutavalt.
Hirm külmkapist välja jäänud jogurti ees on tervise seisukohast põhjendamatu – eks seal ole ka soojenenud peast samad piimhappebakterid sees, mis ennegi, ja idee järgi peaks need sealt muud pisilased eemal hoidma, selleks hapendamine ju leiutatigi. Aga ma saan täiesti aru, et inimese peas võib selline toit ebapuhtaks liigutuda.
Peaks tegema uurimuse “Hügieen kui tsiviilreligioon”.
Itaalias mul siin kaaslased räägivad, et kaks korda päevas üleni duši all käimine mõjub nahale halvasti. Siin on soe, muide, pragu küünib 40 kraadini ja inimesed higistavad. Teatud osiseid (jalad ja kaenlaalused kaasa arvatud) saab eraldi pesta – ja seepärast on peeagu võimatu selgitada, et bideeta kodu on hügieeniprotseduurideks piisav.
Mina teadsin, et kaasaegse majapidamise üks kõige bakteriterohkem koht olevat arvutiklaviatuur :-) Pesete käsi pärast blogimist?
Kui ma mõtlen, mida kõike ma oma klaviatuurile peale ajanud olen, siis kõlab see täitsa usutavalt, nii et peaks hakkama iga kord enne arvuti taga küünte närimist käsi pesema. Siiamaani pole seda teinud ja midagi õudset veel juhtunud ei ole. Mis tõestab jälle, et hügieen on üle hinnatud. Samas, ma olen umbes täpselt sama terve ja haige kui minu igati erinevate pesemisharjumustega tuttavad, nii et ega pesemise peale päris nahk seljast maha ka ei kuku. Ainult et kõige rohkem puhastusvahendeid armastava tuttava lapsed on allergikud.
Minu jaoks on number üks kõige rõvedam asi see, kui ei pesta peale WCs käiku käsi. Bakterid on tahes tahtmata igal pool, ja isegi kui tualett on piinlikuseni puhtaks nühitud, on potis ikkagi pisikud, mis vee tõmbamisel õhku paiskuvad ja siis sinu peal maanduvad.
:D
Siis tuleks ju peale tualeti kasutamist üleni duši alla minna? Käed on ju potist tunduvalt kaugemal kui käevarred (sirutad käe üle poti nupuni) ja nt. keha.
Siit mõte – teha vannitoad, kus veelaskmise nupp asub väljapool ust. Peale häda ajamist tormad kiljudes välja, lööd ukse tagantkätt kinni ja vajutad vastikusest võdisedes nupule.
Seda küll, aga käed on ju pidevas kasutuses, puutuvad kokku teiste inimestega, suuga.
Ja sellised wcd on muide olemas, formula hotellides, kus peale igat kasutuskorda ja nupuvajutust vabaneb mingisugune keemiapomm, mis kõik ära desinfitseerib. :D
aa, ja kaas tuleb alati kinni hoida! siis ei lenda ka bakterid nii palju õhku. :D
Formula hotellid…? Kas need on need F1-hostelid, mis lääne-euroopas nii populaarsed on? Jajaa, midagi meenub, ma Belgias ööbisin ühes sellises ja meile peeti loeng, et see kuuma auru ja millegagi veel duširuume puhastav süsteem loetleb ukse avanemise kordi, et iga kahe korra tagant toimub see – 1 kord lähed sisse, 2 kord tuled välja…
Ma ei julgenud kunagi sinna sisse astuda enne, kui ma olin ust 5-6 sekundit lahti hoidnud ja veendunud, et mind ei hakata elusast peast auruga keetma seal :D
Pole ju keeruline tünga teha ja uksi möödaminnes korraks avada…
Bakterite jaoks on teil affidel immuunsüsteem välja mõeldud. Sinul, Britt, on see ka võib-olla endiselt alles, Domestosega pea pesemisest ja kuuma auruga desinfitseerimistest hoolimata.
for fakks seik.
AbFab – Ja see ei tähenda ju veel seda, et nad niisama levida võiks. Ega seda pesemist niisama ka välja pole mõeldud.
For fakks seik tõesti.
Nüüd ma hakkasin naerma.
Ei, okei, lase samamoodi edasi.
Aga AbFab, mis mina peale akkan siis ? :P Mul seda va immuunsüsteemi napib teoreetiliselt… Valan Domestost pähe ?
Sina oled ju oma haiguse ja ravimite tõttu selline, sa ei saa ennast mingiks näiteks tuua :D
Liig tihedast pesemisest (eriti pesemisvahenditega) saab seened, eriti limaskestadele. Mis võib lõppeda viljatusega ja võimetusega sugueluks. Parasjagu baktereid ja mustust peab inimese peal ikkka olema.
Mis ei tähenda, et haisema peaks.
tean, et selline eluviis vist pigem kahjulik kui kasulik, aga olen ise ka selline ja.. no on mõnusam olla! aga seda tahaks ikka teada, et kas sa oma mehega ka ei jagaks rätikut ja nuustikut ja hambaharja? :S
Rätikut jagaks, nuustikut jagaks ka, aga mitte nii rõõmsalt.
HAMBAHARI on minu arvates sama intiimne ja jagamatu asi nagu… Nagu… Issand, ma ei teagi. Nagu pessaar! Sa ei jaga sõbrannaga ega kellegagi mitte kunagi oma pessaari! Ma eeldan, vähemalt, ma ise pole kunagi kasutanud, tundub kuidagi võigas.
Ma ei jagaks hambaharja isegi oma lapsega ega üldse mitte kellegagi mitte kunagi, never-ever-ever! Ma ei luba teistel katsuda ka oma hambaharja ja ei taha ise katsuda teiste omi.
Mulle ei meeldi isegi see näiteks, kui inimesed pealt näevad, et ma hambaid pesen, on kuidagi… Privaatne tegevus.
oeh. polegi mitu aastat perekoolis käinud. vanasti sai seal koos kolleegiga siivsaid pereemaseid anaalseksi teemadel ehmatamas käidud.
kätepesu kempsus on väga kirju teema tegelikult ja ei piirdu ainult pesemisega. kodu on üks asi, kontori peldikurituaalid midagi sootuks muud. näiteks minul isiklikult tõusevad turjakarvad turri ja tahaks kellelegi virutada iga kord, kui kemsu minnes ukselink märg on. ma saan küll sekundi murdosa jooksul aru, et vaevalt keegi nüüd endale pihku kuses ja ilmselt on peale käte pesemist need lihtsalt kuivatamata jäetud, aga ikkagi.. teiseks, kuidas suhtuda adekvaatselt soojaksistutud prill-lauda? like, hea, et ei pea kananahas kannikatega sitlema, aga teisest küljest, kes see soojendaja ikkagi oli? üks asi on pidada end suht mittehomofoobiks ja teine asi on teiste meestega kempsuauku jagada, jah.. ja nii edasi.
Nahka koori kohvipaksuga. Kohvipaksus sialduvad õlid niisutavad nahka, samal ajal kui endalt vana nahakihti maha hõõrud. Saunas käies võid kohvipuru meega kokku segada.
Ma tegin endale koorivat jalakreemi meest, oliiviõlist ja meresoolast, aga räägitakse, et pruunist suhkrust ja oliiviõlist pidi ka hea möga saama.
sitasurma pole veel keegi surnud ja kui ongi siis pole õige sitt ka olnud! Puhtuse ja ülisteriilsuse kätte aga küll, kuna inimese imuunsüsteem muutub teatavasti ju väga nõrgaks ja haavatavaks!