http://www.perekool.ee/index.php?id=43743&class=forum_schnell&action=view_post&post=5445746

Ma arvan, et keskmisest inimesest olen ma ehk veidi hügieenilisem – kui mul vähegi võimalust on, siis ma käin kaks korda päevas duši all (hommikuti loputan niisama jaheda veega, õhtul küürin hoolikamalt – rõve on pesemata ihuga linade vahele ronida…), käte pesemine kujutab ikkagi protseduuri seebi, vee ja hoolsa hõõrumisega (enamik inimesi arvab, et käte pesemiseks võib nimetada oma räpaste sõrgade korraks vee alla torkamist ja siis nt. pükste külge kuivakstõmbamist) jne, aga seda teemat lugedes tekkis mul üks küsimus – mis imeasju teevad inimesed omaenda kempsus, et nad peale seal käimist kohe ära surevad, kui käsi ei pese?

Mina eeldan seda, et kodune peldikupott ja tualettruum üldse on puhtaksküüritud olekus ning keegi ei kuse servale (ja kui kuseb, siis peseb ära) ning et inimene oskab seda nö. ürgset ühtimist loodusega läbi viia normaalsel viisil, st. ei topi käsi joa alla ega, khm, situ endale pihku. Samuti eeldan ma, et inimene kasutab enda puhastamiseks normaalset kogust vetsupaberit, mitte ei sudi ühe läbivettinud ruudukesega hargivahel või ei hõõruta pöidlaga oma tärni puhtamaks. See tundub justkui normaalne. Mehed, noh, hoiavad endast küll kinni sõrmedega, aga samuti ma eeldan, et mees käib 1-2 korda päevas duši all ja seega ei jää nende sõrmede külge kabjavõidekamakaid.

All things considered – MIDA seal isiklikus puhtas tualettruumis siis tehakse ometi, et oma kodutualetti kasutav inimene perekooli kanakarja arvates kohe maha sureb, kui ta ei pese käsi iga kord peale kusel käimist?

Avalikke tualettruume ma ei arvesta praegu siia, need on enamasti nii ilged kohad, et nende kasutamist tuleks üldse vältida võimaluste piires.

Ma jäin praegu mõtlema, et olles omaenda puhtas kodus, siis mul on harjumus ikkagi pesta ning kuna ma tõesti pesen käsi seebiga (mitte ei loputa sekundiks vee alt läbi), siis maksan ma selle eest sageli ketendava ja kuiva nahaga ning sõrmede vahelt justkui “kisub”. Seda siis peamiselt talvistel perioodidel. Aga kui mõtlema jääda, siis selle jaoks ei ole ju tegelikult vajadust – käed on ju täiesti puhtad.

Bakterihirm tundub väga sürreaalne, sest kätega avad ja sulged ukse ning võtad paberi. Kus need bakteripesad seal olema peaksid?

Kust siis see paaniline kätepesu-maania üldse alguse saanud on?

/…/

Seda teemat lugedes tekkis mul üldse mingi veider tunne, seal on läinud räpakottide ja puhtusepidajate vahel sõjaks nagu alati. Läbi on käinud mõiste “puhtusefriik” ja ma jäin mõtlema.

Nõusid pestes ei suuda ma sõrmega kuivanud toidujäänuseid puudutada reeglina, isegi kui tegu on taldrikuserval kükitava õnnetu kuivanud makaroniga. Kui ma seda tegema pean, siis ma tunnen ennast kuidagi väga räpaselt ning nühin pärast käsi seebi ja kuuma veega, sest mul on tunne, et selles makaronijupis elutsenud eluvormid on küünte all kinni ja tahavad mulle halba teha. Kuna mul on komme igavuse ja närvilisuse tõttu sõrmeotstes olevat nahka hammastega näksida (mitte küüsi närida, vaid just sõrme tipus ja küüne ümber olev nahk läheb loosi) ja sõrmi muidu endale suhu toppida, siis ma suhtun tegelikult oma sõrmede puhtusesse võrdlemisi hüsteeriliselt.

2-3 tundi külmikust väljas seisnud (näiteks kellegi hajameelsuse tõttu lauale jäänud) piima-, keefiri- või jogurtipakk on “halvaks läinud”, seal on elu sees ja mina seda ei ole võimeline puudutama ka. Teised panevad paki tagasi külma, söövad-joovad ja elavad, mina ei suuda.

2-3 päeva kapis seisnud avatud keefiripakk, piimapakk või jogurtipakk või leivapakk või juustupakk (juustupaki pealmine viilakas) vms on “halvaks läinud”, isegi kui säilivuskuupäeva lõpuni on jäänud veel aega. Sealt minu kõiki inimesi vihastav komme alles jätta mingeid “lõppe”. Ma ei suuda süüa lihtsalt midagi, mis minu jaoks tundub olevat halvaksläinud solk. Sama kehtib ka kappi seismajäänud aedviljaga – ma tean, et 2-3 päeva kapis seisnud kurgipoolik on tegelikult ilmselt okei, kui kergelt kuivanud otsajupp ära lõigata, aga ma ei suuda enamasti seda süüa.

Peale kempsus käimist ei taha ma mitte käsi pesta (mis tundub mõttetuna mulle kuidagi, kuigi ma seda harjumusest teen), vaid hoopis alakeha pesta. Võimaluse korral teengi seda, nt. on eriti heas kirjas minu silmis need kodud, kus vetsupoti kõrval on väike käsidušš.

24h pesemata olnud inimene on must ja ropp loom. :)

Ma võin võileiva asetada arvuti kõrvale lauale või arvuti kõrval asuva raamatu kaanele (leiva kuiv alumine pool ei tapa raamatut) või isegi diivani seljatoele, aga mitte kunagi köögilauale, sest seda pühitakse sageli niiske lapiga ja me ju kõik teame, et niiskuses areneb igasugune sodi, eksole. Köögilaual olnud leiva võin ära süüa, aga toit käib suus ringi.

Peale kassi või toakoera silitamist on käsi Väga Must ja vajab pesu. Omaenda kassi-koera kohta see klausel ei käinud (põhimõttel, et oma imiku sitane mähe ei haise eriti vastikult), küll aga käib liivahiirte kohta.

Jalalabad on Väga Mustad ja ma ei suuda neid isegi duši all sõrmedega pesta, pesen svammiga või ignoreerin täielikult.

Mu enda juuksed on ka suurema osa ajast Väga Mustad (kuna ma pesen õhtuti juukseid enne magamaminekut, siis järgmisel päeval kell 17-18 on juuksed Väga Mustad juba) ja ma ei salli, et neid käpitakse, sest nad on ju ikkagi Väga Mustad ja ma ei taha teist inimest määrida. Seejuures reaalselt lähevad mu juuksed rasvaseks 24-30 tunniga.

Pesumasinast tulev pesu on külm ja niiske ja miskipärast tekitab tunde, et määrib mind, mistõttu ma usaldan selle kuivamariputamise teistele inimestele.

Mulle ei meeldi oma pesunuustikut jagada. Ma võin erilise armulikkuse märgiks seda mõnele erilisele inimesele võimaldada, aga põhimõtteliselt tahaksin kahte erinevat nuustikut ning sama käib ka saunalinade kohta. Hambaharja jagamine on muidugi ulme (pean tõsiselt kummalisteks inimesi, kes seda teevad) ning mu endagi hambahari tundub üsna koleda esemena (aga pole midagi teha, pesta tuleb).

Seejuures puuduvad mul mitmed asjad, mida teised normaalseks peavad – põrandale või (väljas süües rohule) kukkunud kartuli- või leivatüki jne võtan südamerahus sõrmedega üles ja pistan kinni (kui põrand normaalse puhtusega on muidugi). Mööblil leiduv tolm mind ei sega põrmugi. Hammustan probleemivabalt teise inimese hammustusjälje sisse võileivas. Jagan veepudelit ja riideid sõpradega, sh. ka sokke, sest kuna ma kannan enamasti ainult musta värvi sokke (või roosasid varvassokke, irw), siis on peale pesu võrdlemisi raske kahe inimese musta värvi sokke sorteerida. Nii et kellegagi koos elades ja koos pesu pestes on sokid paratamatult ühine kraam.

Perekoolikate meelest oleksin ilmselt kirjeldamatu friik, kindlasti astmaatik ^^

Ja seejuures jäin ma mõtlema, et ma olen erakorraliselt pohhuistlik inimene korra suhtes – see on minu arvates näiteks loomulik elu osa, et kirjutuslaual on segamini raamatud, tehnika, räpased teetassid ja kuskil raamatukuhja all on üksik sokikägar. Pigem häirivad mind inimesed, kes selliste asjade üle ohivad ja draamat teevad, nt. mu vanaemal on ärritav komme mu tuba külastades alati viriseda, et riided on segamini tugitoolis ja kirjutslaua värvi pole näha…