Ma alati naeratan natuke, kui juttu tuleb inimühiskonnast ning sellest, et me peaksime moodustama justkui miskisuguse terviku. Ma mõtlen siis, et kuidas on see võimalik, see peaks sarnanema ju vankrile, mida seitse miljardit härga kõik ise suundades tirivad. Osa natuke samas suunas, osa natuke teises.
Ei ole ju võimalik kujutada ühtse tervikuna ette seltskonda, kus osa on pimedad, osa jalutud, osa kurdid, osa tummad… Et kui näiteks minu meelest on mingi asi, noh, talutav või üleelatav, siis mõne teise jaoks on see kirjeldamatu õudus ja patt. Ja vastupidi – mida keegi kuskil peab täiesti arusaadavaks ja mõistetavaks teoks või käitumiseks, seda võin mina käsitleda kui… Ma ei tea mis ilgust. Heaks näiteks on see, et 10-aastasega seksiv mees on meie ühiskonna silmis jõletu elajas, koletis, mahatapmist vääriv haige emise nurisünnitis, aga väga suur osa inimkonnast peab seda täiesti tavaliseks ja normaalseks eaks, millal tüdrukul abielluda ja abielukohuseid täitma asuda kõlbab. Afganistanis peetakse 12-aastast poisikest abiellumisealiseks, Bruneis puuduvad seaduslikud piirangud üldse ning enamik “selliseid” riike ei huvitu seadusest üldse ning 9-10 aastased tüdrukutirtsud antakse vanadele pässidele väntsutada nii, et silm ka ei pilgu.
Enne muidugi nüsitakse neil kliitor maha ja õmmeldakse auk kinni, et nad jumala eest mingit naudingut ei tunneks asjast mitte kunagi.
Kustmaalt siis läheb “kurjus” ja “patt”? Riigipiiri ületamisega? Teisele poole maakera reisimisega? Enamik meie neiusid vääriks paljude inimgruppide meelest lihtsalt kiiret surma kividega surnuksloopimise läbi, sest kellele neid väärituid ja alkoholi kõõnivaid hoorapurikaid ikka vaja on, eksole. Kas meie meelest ka? Kummal siis õigus on?
Kommenteerijate meelest kindlasti meil, sest, noh, me oleme ju meie. Aga kust “meie” nii täpselt teab kõike alati?
See kurjuse ja headuse teema on alati selline, mis mind kihistama ajab otsapidi, sest paljud inimesed esinevad sageli gertrudesteinilike mõtteavaldustega, millesarnaseid kohtab ka Hollywoodi filmitoodangus ning mille põhjal asjad jagunevad headeks ja halbadeks praktiliselt ainult selle järgi, et kas nad on siis head või halvad elik halb on halb on halb ning “kurjad” inimesed tahavad teha kurja kurja enda pärast, omamata mingeid tagamõtteid peale inimkonna hävitamise, isegi seda ei seletata, et miks nad inimkonda hävitada tahavad. Piisab sellest, et nad on pahad. Ning et nad on pahad, tuleb nad silmagi pilgutamata hävitada. Mulle meeldis see osa Austin Powersi filmist, kus nad mõttetult mingeid extrasid maha nottisid oma ristisõja käigus ja siis olid pisikesed cut-scened sellest, mismoodi nende “pahade” sõdurite perekonnad kuskil nutavad ja nälgivad. Elik halva ja hea piiri hägustati.
Hea ja kurja tundmine erineb isegi imetillukestes asjades nii palju, et puhtalt see, et inimesed on kramplikult kinni oma hea ja kurja definitsioonides, et see külvab rohkem kaost ja häda kui oleks külvanud väikeste möönduste tegemine. Näiteks, kas teie meelest on see halb, kui mees naist lööb? Kindlasti on, eksole, silme ette kerkivad kujutluspildid räpasel köögipõrandal hüsteeriliselt nutvast ja oigavast naisest, kellele alkoholihaisune ning turjakas mees hoolimatult hoope jalaga kõhtu lajatab.
Aga oletame, et ma paluksin teil ennast lüüa? Kõvasti lüüa, nii kõvasti, et ma saan haiget?
Te keeldute, sest löömine on halb ja õhkate, et te ei suudaks endaga elada sellisena. Te keeldute unustamast neid häguseid nööre, mis meid kõiki vägivaldselt kokku seovad mingisuguseks ebaterveks tervikuks ning keeldute loomast maailma, kus eksisteerime ainult meie kaks.
Aga mina palusin ennast lüüa sellepärast, et mul on kirjeldamatult piinav ja raske olla ning täpselt nagu filmides vahepeal hüsteerilisele naisele kõrvakiil antakse, tunnen ma, et mul on vaja seda reaalsusessetoovat ja kainestavat hoopi, mis mõistuse perssest tagasi pähe tooks. Te keeldute, mistõttu minu mingisugune “hoog” läheb järjest hullemaks, kuniks ma lõpuks haaran juba tuttavate tikkude või nugade järele, armistades oma ihu ja hinge ning lõppkokkuvõttes eemaldun teist, kes te mulle keelasite seda lihtsastiteostatavat pääsemist kõige hullemast.
Situatsioon, muide, elust endast. Sellise palumise peale on vist ainult üks inimene mulle õrna kõrvakiilu andnud ning sellest polnud muidugi mitte sittagi tolku. Kõik teised on otsustanud, et jäävad, maksku mis maksab, oma hea-kurja tundmise puu juurde.
Kass, ma usun, hammustaks mind. Aga teda pole muidugi kunagi käepärast, kui vaja.
Tagajärg on see, et ma olen ammu loobunud sellistest palvetest. Aga vahepeal käin ma ikka ringi, silmis tumm palve: “Palun, lööge mind keegi tagasi reaalsusesse, I think I’m losing it again…” ning tunnen, mismoodi see miski minu sees järjest suuremaid tuure üles korjab.
Mida siis peaks inimene tegema, mu palvele järele andma ja mulle ühe litaka kirja panema, et ma toibuksin või jääma rangelt selle juurde, et “Kellegi löömine on halb!” ning laskma mul vaikselt kärvata sisemiselt?
See teeb ka täiesti mõttetuks igasugused arutelud sellistel teemadel (kas õige, kas vale, kas hea, kas halb), sest ei ole võimalik lihtsalt saavutada olukorda, et mingi tõekspidamine on kanoniseeritud ning kõik seda järgivad ka oma mõttes.
Siis ongi olukord, et ühelt poolt ründavad väed “halba” riiki ja selle elanikke ning teiselt poolt kaitsevad riiki “halbade” ründajate eest teised täpselt samasugused inimesed.
Kes siis lõpuks halb on? Või hea?
Irw, veidi kõrvalisena meenub mulle praegu see, mismoodi S&M huvilised inimesed alati püstihädas on sellega, et nende partneritele ei jõua ega jõua kolba alla, et kõvasti hammustamine, kuum vaha, kinnisidumine, alandamine ning jõumängud on antud kontekstis “hea”, mitte halb. Keelduvad aru saamast ja nökerdavad oma misjonäripoosis edasi, ise uskudes, et nad teevad kõik õigesti. Ja siis imestavad, kui naine-mees midagi muud otsima läheb.
“Meeleheitel koduperenaistes” oli Bree selline moraali verstapost, kelle mees salaja prostituudi juures käis mängukesi mängimas ^^
Kuradi ajupesu, ma ütlen.
N.
