Käisin täna lõpuks ära Cafe Noiris (Ülikooli 7) – restoranis, mida mulle päris mitu inimest kiitnud on, aga kuhu ma ei julgenud-tahtnud minna esiti, sest esiteks tekitas hinnakiri minus kergeid tõrkeid ning teiseks oli mul mingisugune rumal eelarvamus, et tegu on tobeda yuppie-ööklaga, kus käivad ainult iseenda elitaarsust allakriipsutavad ärimehed oma lapakatega ilmateadet lugemas. Ma ei tea, kust selline eelarvamus, mul vahepeal tekivad ja siis hoiavad minust kinni nagu tigu kivist. Kuna mulle lubati lõunasöök armulikult välja teha (aitäh, R.!), siis ma olin sama armulikult nõus ükskõik kuhu minema.
Cafe Noir on vapustav.
Kõigepealt rabas mind sisekujundus, mis on minu arvates täiesti ideaalne – tumepruuniks värvitud seinad (ma valisin oma toa tapeedi täpselt sama värvi, see on peaaegu must!), tume mööbel, põlevad küünlad, vaibad maas. Mõnusalt hämar, sest tegu on sisehoovis asuva restoraniga. Ma jäin vaimustusest keeletuks, kui ma avastasin, et seintele on maitsekalt asetatud raamitud ja ilukirjas luuletused… Baudelaire’ilt.
Minu suhet Baudelaire’iga ei ole võimalik üle hinnata. Selleni välja, et kui ma mais sattusin ühe kunstniku ateljeesse ja sealt avastasin Baudelaire’i portree, siis ma hakkasin (kergelt joogisena muidugi) midagi soiguma pooleldi eesti, pooleldi prantsuse keeles ja asjad mängisid ennast sedamoodi mulle kätte, et sügisel, kui näitus läbi saab, saan ma ta (Baudelaire’i) võidukalt oma tumedasse ning siidiga vooderdatud kookonisse tassida Tallinnas. Ma saan ta endale! Maali! Maali ühelt kõige geniaalsemalt mehelt, keda ma kohanud olen, mis kujutab ühte kõige geniaalsemat meest, keda ma lugenud olen! Mul hakkasid tookord käed värisema ja värisevad siiamaani, kui ma sellele mõtlen.
Rohkem mehi mulle vaja polegi.
Igastahes, istusin seal ning nautisin seda külluslikku miljööd, mõnusat sumedat ja veidralt erootilist atmosfääri ning mõnulesin vaikselt. Lubasin endale teise inimese rahakoti arvel priiskamist ning tellisin endale lattet ning lõhefileed. Cafe Noiri latte, muide, maksis ainult kakskümmend viis krooni, see serveeriti koos väikese küpsise ning suure toositäie pruuni suhkruga. Parim latte, mida ma oma elus saanud olen! Parim! Ja ma olen kohvitoodete osas üldiselt väga pirtsakas ja valiv.
Toit oli samuti imehea, samamood maitses jumalikult ka see väike sepikukuklike, mis oli nii tulikuum, et seda ei kannatanud sõrmega puudutada alguses ja mis oli nii pehme ja hõrk, et ma unustasin igasuguse hirmu süsivesikute ees ja lihtsalt nautisin seda ampshaaval.
Ettekandja oli ilus ja armas, samas väga professionaalne. Sobis oma hapra haldjafiguuri ja samas iluga sinna nagu teemant sõrmusesse.
Ja erilise vaimustuse osaliseks sain ma… Tualettruumis. Ma hindan enamasti restorane toitude maitse ning käimla seisukorra järgi. Kultuur algab peldikust, alati. Minge külastage Ermitaaži, siis mõistate, mida ma silmas pean. Cafe Noiris on ilus must pott ja valamu, põrandal türgipärane vaip ning üks sein on kaetud… 19. sajandi stiilis erootiliste pildikestega, mis on anatoomiliselt väga täpsed ja detailsed. Kujutatud on siis meeleliselt vallatlevaid aadlikke kuskil vabas õhus. Uurisin neid pilte hoolikalt ja tundsin, et elu vein tõuseb mulle pähe. Pole võimalik, et siinsamas Tartus asub midagi nii… Hurmavalt luksuslikku ja dekadentlikku ja vabameelset. Et ma olen veel Eestis, mitte kuskil Pariisi hämaras kõrvaltänavas. Pisikeses, väikekodanlikus Eestis.
Tuikusin kempsust välja ja lasime jalga, mina tagasi “kodu” poole, tema linna peale ja oma kodu poole. Mõnus on vahepeal niimoodi sõpradega istuda, eriti kui nad sulle süüa annavad.
Lõppkokkuvõttes võin siiralt öelda, et parema atmosfääri, teeninduse ja toiduga kohta ei ole mina Tartus veel leidnud. Soovitan soojalt ja tungivalt, minge proovige see lattegi ära vähemalt! Ja minge kempsu ka kindlasti, juba see hele optimism ja lootusrikkus, millega kunstnik on aadlimehe suurt ja soonilist kürba kujutanud, väärib omaette tähelepanu. :)
Tagasi jooksin ma läbi vihma ja veidralt vaba ja lustakas tunne oli. Mõtlesin, et tahaks hüpata lombist lompi ja omaette vaikselt kihistada, aga sundisin end välist väärikust säilitama ning tippisin väärikalt läbi paduvihma, ignoreerides pisut sündsusetutesse kohtadesse valguvaid veejugasid.
Eile viidi mind Sõprade Juurde, täna Cafe Noiri, homme lähen Erlessa ja ülehomme Ingli juurde lõunat sööma. Elu nagu maasikas. :)
N.
