Delfis on uudis.

Ei saa öelda, et mind kuidagimoodi üllataks keskmise eestlasest kommenteerija südametus, väiklus, kalkus, arengu- ja hingepeetus.

See, et esimesed kommentaarid kohe homosid surmama kutsuvad ja homosid laibanikkujate ja loomakeppijatega samasse patta panevad, pedofiilidest rääkimata, pole midagi uut. Kuigi ma ise tegelikult, liberaalselt võttes, ei suuda reaalselt hukka mõista ka pedofiili himu väikeste tüdrukute järele. Tunduks silmakirjalik. Ta ei kontrolli seda, samamoodi nagu mina ei kontrolli oma ihasid ja soove ning ka sina, lugeja, mitte. Iseasi, et kas kõiki fantaasiaid ja kihusid peab tingimata ellu viima (neid, mis kahjustavad kedagi teist). Ma lihtsalt palun tal siiralt mitte neid väikeseid tüdrukuid ahistada, otsigu endale mõni 14-aastane veel õide puhkemata teismeline ja püüdku sellega “leppida”. Või elagu end kirjanduse-kunsti kaudu välja. Sama suhtumine on ju mul homodesse ja heterotesse – ma saan aru, et heteromees tahab ka ilusat naist, aga kui ilus naine teda ei taha juhtumisi, siis võiks nii viisakas olla ja mitte vägistada, irw. Lihtne ja loogiline.

Küll aga jääb minu jaoks kogu see abielu-paanika veidi arusaamatuks. Homoseksuaalsus ei ole meie riigis keelustatud, homod elavad praegu ja elavad ka tulevikus koos. Kuna tegu on kahe nõusoleva täiskasvanud inimesega, siis ei ole kellegi teise asi, et mida nad linade vahel teevad või tegemata jätavad. Peaasi, et armastus on. Kui on kahe inimese vahel armastus, siis on kõik korras, sest ma garanteerin, et kaks õnnelikku lesbit on ühiskonnale märksa produktiivsemad ja kasulikumad kui minusugune hale vigisev armastuseta tomp, kes on pigem risti jalus kõigil, kui et mingit kasu toob. Armastusega võib teha tööd, üles kasvatada lapsi (jah, ma leian, et geipaarid võivad samuti lapsi kasvatada väga vabalt) ja elada.

Nii et homoabielu ei muudaks mitte midagi muud peale selle, et kahe inimese, kes nagunii koos elavad, liit muutub tugevamaks ning majanduslikult kindlamaks. Mina näen abielus peamiselt kahte asja – esiteks kinnitust, et “Jah, selle inimesega ma tahan koos olla! Ninnunännu!” (ja misse kurat teie asi on, kellega teine koos olla tahab?!) ja teiseks lihtsalt majanduslikult kindlamat elu nii abiellujatele kui peres kasvavatele lastele. Abikaasa on esimese ringi pärija, näiteks. Oletame, et inimesel pole tehtud nimelist testamenti, aga ta jääb auto alla ning kodu, mida võibolla kümme aastat on ehitatud, läheb mitte abikaasale, vaid näiteks hoopis vanematele või…

Kõik teavad, milleks abielu kasulik on, for fuck’s sake!

Ja kuna homoseksuaalsus ei ole meie riigis õnneks keelustatud, siis ei muudaks see abielu lubamine ka  reaalselt suurt mitte midagi (kaosedeemonid ei ilmu ja sündivus ei lähe miinustesse), lihtsalt teeks meie kõigi elu veidi ilusamaks ja rahulikumaks.

Ma ei saa aru, miks peab sõna otseses mõttes junni mängima ja käru keerama teistele inimestele. Ega need homod teid, kallid keskmised eesti  homofoobsed mehikesed, nüüd küll ahistama ei tule, ausalt. Isegi meie, naised, ei taha teiesuguseid kitsa silmaringi ja olematu südamega jörsse. Rääkimata siis homodest, kellele te haiget teete.

Pikk jutt, sitt jutt – mina olen homoabielude pooldaja.

N.