.mina enam nirti blogi ei loe! Esmaspäev, juuli 20 2009

Kuidagi tühi ja energiavaene tunne on, pingelangus täielik, suurt pingutust nõuab üleüldse millegi tegemine, rääkimata siis asjalike asjade tegemisest. Tahaks väga kirjutada nii, et sõrmed valusad (nagu talvel ja kevadel kirjutet sai), aga…

Mõtlesin, et räägin oma muusika kuulamise harjumustest, aga siis taipasin, et seda sasipundart, mis minu muusikamaitse moodustab, suudaks ilmselt ainult kraadiga inimene lahti harutada. Mida tarka ma peaksin kirjutama, kui ma kuulan vaheldumisi Sepulturat ja Damien Rice’i, Children of Bodomit ja Händelit, Amorphist ja Edith Piafi? Seda, et ma olen ilmselt hälbeline ja püsimatu hing? Ööh.

Mõtlesin hoopis kirjutada blogidest natuke. Paljud blogipidajad ei ole oma blogi kinniseks teinud, aga on pannud märke, et otsingumootorid nende blogisid ei “leiaks”. WordPressis on selline võimalus täiesti olemas. Igastahes, ma olen üsna usin blogilugeja, teinekord avastan mõne uue ja laheda blogi ning loen siis selle algusest peale läbi. Kui inimene on kirjutanud 2-3 aastat üsna tihedalt, siis võib selline tegevus võtta terve öö või isegi mitu ööd. Uusi blogisid leian ma enamasti klikates teiste inimeste blogides leiduvatel linkidel ja leian seega vahepeal päris huvitavaid ja avalikkuse eest varjuolevaid blogisid. Loe ja naudi oma salajast aaret.

Leidsin mõned nädalad tagasi ühe sellise blogi, mis mulle väga meeldis, hakkasin algusest peale lugema jne. Ühel hetkel, peale umbes kuuetunnist lugemist, rabas mind nagu välk selgest taevast sissekanne: “Mina enam Nirti blogi ei loe, sest tratratraa jne”. Pikk nimekiri põhjuseid, mille järgi otsustades võiks mind kurjuseingliks ja kaosedeemoniks pidada. :) Toon – asjalik ja vastuvaidlemist mittesalliv, justkui keegi sunniks millekski.

Igastahes, mind ei rabanud mitte see, et keegi arvab heaks mu blogi lugemisest loobuda (ma ise loobun iga päev enamvähem mõne blogi lugemisest, mis ennast ammendanud on, ei ole senimaani pidanud vajalikuks asja lehes maha kuulutada küll…), aga mind rabas see lai joon ja stiil, millega seda kuulutati. “No vot MINA nüüd enam ei loe! Paluge või põlvili, aga ei loe! Vot nii kõva mees olen!”

Ja siis ma mõtlesin, et mis ajendab inimest sellist blogipostitust tegema? Ma saan aru, kui tegu on otsingumootoritele avatud blogiga, et siis võib kahtlustada mingit haigettegemise soovi blogijale (kes meist ei googledaks ennast vahepeal?) või tahet “ära panna”, aga kes kirjutab kinnisesse blogisse sellist asja? Enamvähem ainult sõpradele ja juhukülastajatele lugemiseks?

Kas minu blogi lugemine ja mittelugemine on siis saanud suitsetamisega võrreldavaks? ^_^ (Endiste) suitsetajate rõõmukarjeid stiilis: “Ma pole kaks kuud ainsatki koni näkku pannud!” võib ikka vahepeal lugeda, aga et keegi samamoodi mingit blogilugemise katkestamist kohe eraldi postitusena välja toob…

Mind hakkas see teema huvitama täitsa ja leidsin hoolikalt googledades veel ühe blogi, mis täitsa sarnase avaldusega esineb – tema enam Nirti blogi ei loe, rebitagu või hobustega koidikul neljaks. No palju õnne, aga…?

Kas ma olen ainus blogija, kes midagi sellist täheldanud on? Iseasi, et mõnda blogi (blogiliiki) kohe põhimõtteliselt ei loe (ma tean inimesi, kes I2 blogi pole avanudki põhimõtte pärast). Ma näiteks ise väldin blogisid, kus emad (ilmselt ise sinisilmselt kõige paremat uskudes) oma tittesid rahvale naeruks välja seavad igas poosis ja tulevasi depressiivikuid & eneselõikujaid toodavad seega (ükski laps ei suuda normaalselt sellist alandust üle elada ja Internet jäädvustab kõik, nii et X aasta pärast saavad klassikaaslased arvutiklassis paljapersepilte välja printida), samuti väldin ma kurjusest ja õelusest kantud “roosade tädide” vaimlemisblogisid (mille peamine eesmärk on teistele selgeks teha kuivõrd palju madalamal nad blogijast asuvad), sest mul tekib puhtalt pealkirjade ja kujunduste vaatamisest äge peavalu ja süümepiin oma näruse eksistentsi tõttu. Kokandusblogisid ka enamasti ei loe, sest kokandusblogides kisub asi liigsageli ilutsemiseks ja eputamiseks kätte ära – no tõesti võiks siinkohal kasutada Trulla hüüatust, et ega mul pole tundide kaupa aega vaaritada… Lihtsaid toite (lihtne võib ka india või brasiilia köök olla, eksole) kajastavaid kokandusblogisid aga eriti ei ole. Ninataga kirjutab vahepeal lihtsaid retsepte, neid ikka matkin teinekord.

Seda, kui ma mõne eriti hea blogi leian, ma ikka kajastan vahepeal, seda peamiselt sellepärast, et ma olen sedasorti inimene, kes ei saa heast asjast täit naudingut kätte ilma teistega jagamata. Hea film on lahja, kui kõik mu sõbrad pole seda vaadanud, maitsev toit võiks samahästi olla odrakört, kui ma ei saa teistelegi mekkida anda ning hea raamat kaotab palju oma võlust, kui ma ei saa paremaid palu blogisse kopeerida/ette lugeda/MSNi tippida. Eks blogidega samamoodi – tahan ju oma rõõmu mitmekordistada ja teistele jagada.

Aga mis kuradi eesmärki teenib “Ma enam ei loe Ramloffi/Arnit/Kukupaid/Nirtit!”?

Mis teie arvate?

N.

22 Responses »

 

.tundide kaupa kokata? Esmaspäev, juuli 20 2009

Trulla kirjutas Tiia blogis toiduvalmistamise kohta nii: “(no tõesti ei taha allesjäänud paari vabat tundi toiduvalmistamisele kulutada).”

Ja siis mul tekkis siiras ja aus ja sõbralik küsimus, et MILLIST igapäevast, tavalist, lihtsat toitu küll valmistatakse tundide kaupa reast, et tibid-moorid :) blogides ja foorumites kõik kollektiivselt ahastavad sel teemal?

Ahjukartulite tegemisele kulub umbes 20 minutit (kartulikoorimisnoaga ca 10-15 kartuli koorimine, pesemine ja tükkideks lõikamine ning ahjuvormi ladumine). Liha marinaadiga külmikusse panek võtab umbes 5 minutit ja koos juurviljadega ahju panek X aeg peale seda umbes 2-3 minutit. Tatrapudru keemapanek ning sinna sisse purustatud tomatite ja hakkliha panemine – umbes 5 minutit jällegi. Supimaterjali lõikumine, ma saan aru, võib võtta 15-20 minutit oskamatuma lõikaja käes. Külmutatud aedviljade kasutamine lühendab supitegemisvaeva umbes ühele minutile (juurikad, puljongikuubik ja lihaollus potti ja vesi peale). Pluss siis, muidugi, valmimisaeg.

Aga ega siis seal kõrval passima pea kogu aeg.

Ma saan aru, et pesukausitäit kartulisalatit on võimalik paar tundi reast valmis lõikuda. Või moosi keeta või seitsmekihilist torti teha ja kaunistada. Või siga tappa & siis vorste valmistada õhtu otsa.

Aga et igapäevane toiduvalmistamine (stiilis “Mingi-Suvaline-Kört-Lauale-Ja-Olge-Rahul-Sellega-Mis-On!”) peaks mitu tundi reast võtma…?!

Inimesed, kes lepivad kulinaarialeti käkkidega (ok, leidub häid asju ka, ostan ise praekapsast teinekord) endavalmistatud toidu asemel, ei saa olla ka nii pirtsakad, et söögitegemise all ainult kolmekäigulist einet silmas peetaks ja seda siis aja- ja tahtepuudusel ei viitsitaks teha.  Ja samas ei saa nad ka olla nii vaesed, et kodus süüa teha ei saaks (poolfabrikaadid ja soojatoiduleti karbikesed maksavad ikka priskelt).

Ma muidugi saan aru, et on inimesi, kellele ei meeldi üldse söögi valmistamine ja see pole ka mingi häbiasi, mina vihkan näiteks pesu pesemist, kuivama panemist ja triikimist ja ei tee seda mitte kunagi, kui võimalus on see kellegi teise kaela lükata, aga mis krdi “Ma ei taha tervet õhtut pliidi taga veeta!”-juttu sinna juurde puhutakse, arumaisaa? (: Kes veedab õhtut pliidi taga? Kuidas mina poole tunniga midagi valmistades pannid-potid auravat toitu täis suudan võluda siis, ma olen ju päris suur kobakäpp siiski praktilistes asjades? (:

Mul tekkis selline vallatu ja kurvikas mõte, et need, kelle arvates liha ahju ja aedvilja potti hauduma pistmine (ja sellest ju ometi piisab õhtusöögiks!?*) võtab 2-3 tundi aega (tegelikult ei võta poolt tundigi), võiksid kordki kulbi kätte võtta ja ise järele proovida selle kunsti.

Iseasi, et kui üksinda elada, siis tundub selline kokkamine mõttetu. Pole midagi koledamat kui üksinda toitu valmistada ja seda süüa. Vaikides. Ilma seltskonnata. Keegi ei kiida. Keegi ei nurise soola üle. Oeh. Keegi ei telli, et “Tee seda veel, nii hea on!”.

Ka mina seisan Tallinnas sellega silmitsi (vanaema ähvardas mind, et kui ma mõtlen mingit ühiselu looma hakata, siis ta emigreerub – tema tahab vabalt ringi luusida mööda maailma ja vahepeal mitmeks nädalaks ära hajuda kuskile…) ja näen ette, et eks mu entusiasm söögitegemisel hakkab kahanema. No katsu sa potipõhjas teha ühe inimese supiportsu… Samas, mul on väikesed potid, ehk saab.

Teiseks, nõude pesemine, eriti kui perekond koosneb loodritest ja on suurearviline, on väga tüütu. Selle vastu aitaks nõudepesumasin muidugi, aga kuna suur osa eestlastest tundub elavat veneaegsetes paneelhurtsikutes, kus kööki isegi söögilaud ei mahu (nukker tõsiasi mu enda tulevasest kodust), siis on see paras ulme paljudes peredes.

Ja siis on inimesi (nagu minu vanaema), kes ütlevad, et nad lihtsalt siiralt ei salli mõtet sellest, et nad peavad ise mingi toidu valmis tegema teiste inimeste jaoks ja oma ajuressursse raiskama sellise asja peale. Sellest ma saan aru.

“Mis sa õhtuks süüa tahad?”

“Ükskõik.”

“Ükskõik sai just otsa, võta midagi muud.”
“No ma ei tea, tee midagi.”

“Midagi?! Mida siis täpsemalt?”
“Ma ei tea.”

“Nii et kui ma… Suppi teen, sööd?”

“Söön.”

“Aga kui ma aedviljasid hautan?”

“Sobib.”

“Nii et sul puuduvad eelistused?”

“Jah.”

“Sööd kõike?”

“Jah.”

“Ja kui ma süüa ei tee?”
“Teen võileiba hiljem endale.”

Selliste vestluste peale tahaks küll karjudes minema joosta. Siis on veel kaks võimalust, et esiteks siis kannad toidu lauale nagu sigadele lobi viiakse kergelt räpase plekkämbriga, see süüakse tuimalt telekat vahtides või ninapidi raamatus olles ära ja kui tund aega hiljem küsid, et “Kuidas maitses, ma tegin uutmoodi natuke?”, siis vaadatakse sind hajevil pilguga ja öeldakse, et “Päris söödavad kartulid olid!” – “Aga… Ma tegin frikadellisuppi!” – “Aaa. No ikka oli hea.”

Teine variant on, et teed supi, siis tahetakse tatart, teed tatart, siis pirisetakse, et ammu pole suppi saanud ja kui sa mossitades üldse mitte midagi ei tee ja kurjalt WoW-i taod (lvl 80 ootab ju ometigi…), siis saad sõimata, et sa oled laisk ja hoolimatu inimene, kes peale oma arvuti mitte midagi ei näe ega tea siin maailmas.

Igastahes, misiganes põhjustel inimesed süüa ei taha teha, siis olgu ausad nende tunnistamisel – see “Mapeanmitutundireastpotitagaistuma!”-jutt ei kõlba kassi hänna alla ka mitte, ausalt. Kuulub minu jaoks täpselt samasse kategooriasse sellega, et “Ma kaalun sellepärast oma pooleteise meetri juures sada kilo ja pekk lipendab üle värvli, et mul on lihtsalt väga rasked kondid!” või “Laste saamine rikub elu ära – reisida, teatris käia,  ilus olla, raamatut lugeda, seksida enam mitte kunagi ei saa!”.

Faking Angelina Jolie tassib endaga kaasas poolt lasteaeda, plumpsatab endast järjest uusi välja ja on ikka teie meeste märg unenägu.

/…/

Ja muidugi… Põhjus, miks ma ise eelistan ise söögi tegemist, peitub osaliselt ka selles, et poolfabrikaadid, snäkid, võileivad jne teevad lihtsalt ja labaselt öeldes inimese paksuks.

Kalorite hulga kontrollimine muutub päris kiiresti mõttetuks, sest mida snäkim toit, seda kahjulikum ta selles osas on.

Aga see on mu isiklik faktor ja ei puutu asjasse.

Küll aga jääb kõlama mõte, et tavalise lihtsa ja söödava toidu valmistamisele ei kulu üle poole tunni.

Ja muud mõtet sellel postitusel polegi, käsi plaksutades** ma naisi kööki tagasi ei kõssita ja feminismile kontrrevolutsiooni ka ei tee. Eks igaüks teeb, mida tahab ja jätab tegemata selle, mis ilge tundub.

Peaasi, et mingit jama ei aeta sinnajuurde.

N.

________________________________________________
* – ma taunin kartulite ja makaronide õgimist

** – niimoodi allapoole suunatult, noh nagu kanu kuuti aetakse või kapsamaalt minema

18 Responses »