Esmane eufooria on veidi lahtunud, kuid iga kord, kui ma mõtlen sellele, et mind tunnistati vääriliseks, et ma sain sisse ja et kõik on korras (kõik on KORRAS, ma ei pea muretsema, ma saan rahuliku südamega oma käsikirja kallal nokitseda näiteks…!), siis ma tunnen mingisugust veidrat värinat enda sees. Nüüd on mu ainsaks mureks see, et kuidas ma oma purukspillatud südame tükid kõik kokku korjata suudan nii, et kõik ikka Tallinnasse kaasa saavad ja et ma teravate servadega väga sõrme ei lõika.
Kardan, et sõrme lõikan ma nende tükkide korjamisega nagunii ja teie peate seda nuttu taluma siis jälle ja ega ma kõiki ikka Tallinnasse kaasa võtta ei suuda, väga pisikesteks tükkideks pillati see süda ja osa tükke veeres ehk kapi taha, voodi alla ja ma ei märka neid ja kokku liimides seal vaikselt jäävad mõned tükid puudu.
Eks näis, ma püüan sellest praegu üle olla, sest mõnes mõttes tunnen ma, mismoodi ma tahan oma vanast kestast lõplikult lahkuda. Näiteks kaalun ma praegu (pühapäevaste andmete järgi) umbes 72,5 kilo. See tähendab, et ma olen alla võtnud praeguseks ligi 16 kilo (!) ja kui Triin mind linnas nägi kolmapäeval, siis ta esimene hõise oli: “Aga sa paistad ju läbi!”, sest tema nägi mind viimati märtsi alguses, kui ma veel endine olin.
Mulle vaatab peeglist ikka seesama Nirti vastu kes ennegi, ilmselt seepärast, et muudatus on siiski toimunud 4-5 kuu jooksul. Teiseks ma viskasin praktiliselt kõik oma püksid ära, ainult pidžaamapüksid ja ühed linased mustad püksid (kuna need raiped polnud kaltsukast ostet nagu enam-vähem kogu muu minu tavaar, vaid peenelt Montonist) jäidki kapinurka tohletama. Täpselt nagu Kass asja sõnastas endale omase lakoonilisuse ja täpsusega: “Püksid sakivad nagunii. Naised kandku seelikuid-kleite!”. Kirjutan alla. Kolmandaks hakkan ma oma nimevahetusasju ajama kohe, kui ma Tallinnasse jõuan. Ma usun, et mu põhjendused peaksid neile sobima küll, ma ei taha enda nimeks ju Madonna Lourdes jne panna, vaid lihtsalt tahan oma täiesti mõistliku hüüdnime ametlikustada ja võtta endale selle inimese perekonnanime, kes mind reaalselt need 21 aastat ka hoidnud ja kasvatanud on (miinus mõned üksikud õnnetud aastad, mis ma ema juures olen olnud sunnitud veetma). Neljandaks vahetan ma ju elukohta lausa mitmesaja kilomeetriga ning asun lõpuks õppima eriala, millest ma olen unistanud alates kaheksandast klassist vist. Viiendaks otsustasin ma leida selle raha (hakkan kirjastustele saatma ahastavaid palveid, et palun andke mulle midagi tõlkida), et hankida endale kendovarustus ning liituda Tallinna kendoklubiga. Ma olen alati kadestanud neid inimesi, kes oskavad võitluskunste ja ma sain aru, et miski ei takista mul olevat üks neist inimestest, pealegi seondub see mu õpingutega otsapidi ja ma lihtsalt armastan mõõkasid ning ma usun, et see distsipliin, mis ma sealt saaksin, aitaks mind elus tunduvalt elasi. Viienda punkti alla läheb ka see, et E. mõjutustel otsustasin ma kõigepealt minna kõhutantsutrenni ning kui põhiliigutused on selged, siis edasi minna tribal-style kõhutantsu.
Ma olen veidi pettunud oma vanaema reaktsioonis minu heale tulemusele (üle saja inimese seast pingereas ühe punktiga teiseks tulla on isegi minu väärastunud põhimõtete kohaselt päris okei), noh et ta reageeris võrdlemisi tuimalt. Ma ei mäleta kes blogijatest kunagi kirjutas oma blogis, et tema tuli koolist koju tunnistusega, kus kõik viied ja selle peale mühatati ainult ning tema õde tuli kolme-neljapuruga, kuid tema tunnistus kutsus esile ovatsioone, sest kardetud matemaatika/füüsika polnudki kahed, vaid kolmed.
Ma tahaksingi siinkohal rõhutada kõigile inimestele, et inimesed, kes saavad häid tulemusi, pingutavad üldiselt sama palju ja isegi rohkem kui need, kes ei saa nii häid tulemusi. Arvatakse, et head tulemused tulevad justkui iseenesest ja keskpärased tulemused suure pingutamise tulemusena… Ma tõesti olin väga murelik ja kartsin, et ma jään kuskile teise kümnesse, kuid inimesed mu ümber eeldasid, et mul läheb hästi ning kui läkski hästi, siis see justkui oli nende jaoks asjade loomulik käik. Umbes nagu sa ei kiida inimest selle eest, et ta auto alla jäämata üle tee suutis minna, eksole. See on loomulik, et normaalsetes tingimustes läheb inimene üle tee nii, et ta ei jää auto alla. Aga ikkagi.
Ma sain blogilugejate ja sõprade (kes ilmselt pole nii “harjunud” minuga) käest märksa südantsoojendavamaid reaktsioone kui oma perekonna käest. Ma nüüd ei tahagi öelda, et inimesed peaksid vaimustusest oimetuna maoli maas vedelema ja vaikselt kähisema, et: “Nirti… You’re…. You’re bloody brilliant!”, vaid lihtsalt võiks vältida rõõmupisendavaid reaktsioone stiilis “Nojah, mida muud arvata oligi.”, eriti kui on näha, et teine inimene eriti õnnejunnis on . Ma juba poolenisti kartsin, et vanaemalt tuleb kommentaar, et “Aga miks sa esimene ei olnud?”.
Vanaemale helistamine oli seetõttu natuke masendav, et ma teatasin kõige esimesena (need, kes minuga samas ruumis olid, ei lähe arvesse selles arvestuses) Triinule (ma ei teagi miks, ta on nagu vanem õde mulle, poolenisti pereliige) ning tema kilkas rõõmsalt telefoni, vanaema mühatas ja tegi siis remondiasjust juttu nagu ma oleks talle öelnud, et ma lugesin ühe raamatu läbi.
Ja see tekitab imelikud käärid mu peas. Esiteks ma saan aru, et inimesed saavad iga päev ülikoolidesse sisse ja ma olen minevikus näidanud, et kui ma pingutan, siis ma saan päris hästi hakkama ja mingisugusse bakalaureuseõppesse sisse saamine nüüd vaevalt, et riiklikku ilutulestikku nõuab. Aga teisalt ma nagu tahaks, et inimesed kuidagi tajuksid minu täiesti isiklikku ja käegakatsutavat kergendustunnet, rõõmu ja uhkust iseenda üle. Eriti need inimesed, kelle arvamus mulle kõige rohkem loeb elik mu perekond. Kahjuks muidugi just need inimesed (perekond), kes kõige lähemal seisavad, on kõige vähem impressed, sest nad vist tõesti ongi harjunud selliste nirti-fu manöövritega. Tricky. Veeeeery tricky.
Aga noh, vanaema täiesti erapooletu arvamuse kohaselt kõlbaksin ma nagunii maailma presidendiks oma võimetelt ja kõik, mis päris sinnani ei küündi, on kärbsemust. :)
Lapsevanemad! Kiitke ometi oma lapsi! Isegi siis, kui nad on sama asja (näiteks kiituskirjaga koju tulnud 6 aastat reast tunnistuste jagamiselt) ennegi teinud ja teevad ilmselt ka tulevikus. Me vajame seda, teie kiitust ja rõõmu… Kui teie olete meie üle rõõmsad ja uhked, siis see lisab meie enda rõõmule umbes tuhandekordse priske lakikihi peale ja me särame ja püüame teie meeleheaks olla veel tublimad ja veel paremad…
Ja aitäh muidugi kõigile neile, kes minuga mu rõõmu jagasid ja kaasa elasid. Teie tegite selle kõik veel paremaks ja toredamaks, kui ta oleks olnud. :)
N.
