Nöörisin endal eile siis värisevate käte ja kerge iiveldustundega saapad jalga, seadsin seeliku sirgu ja pakkisin ennast koos oma maiste kodinatega onu autosse. Vanaema tuli ka kaasa, nad lubasid mind oodata kuskil lähedalasuvas parklas – noh, et ma saaksin kohe muljetada.

Lasin ennast ligi kolmveerand tundi varem kohale viia, et ma saaksin oma närve veel enam ribadeks tampida teiste inimeste jälgimisega. Läksin kohale, mu nimi oligi ilusasti kella 12:30-ks kirja pandud ning keegi oli parajasti sees. Istusin maha, närvitsesin, ohkasin paar korda sügavalt ja kaalusin võimalust kisendades päikeseloojangu suunas punuma pista. Kell sai 12:00, kui uksest paiskus välja kergelt kahvatuilmeline neiu ja tema järel ilmus üks ilus blond naine, kes hüüdis välja nime, aga selle omanikku polnud kohal. Kerge sahin ruumis sees ja siis hüüti minu nime, tervelt pool tundi varem. Järeldan sellest, et vähemalt kaks inimest olid tollel päeval jätnud kohale ilmumata, sest inimese peale oli ajakava järgi umbes 15 minutit ette nähtud.

Läksin tudisevijalu sisse ja sattusin kergesse segadusse. Esiteks jättis ruum väga päikesepaistelise ja sooja mulje, laua peal säras Koraan ja inimesed, kes ümber suure laua istusid, nägid välja esiteks väga noored, teiseks väga sõbralikud ja kolmandaks ärritavalt ilusad. Ma muutun ilusate naiste juuresolekul kuidagi eriti kohmetuks alati. Istusin maha ning mul paluti endast rääkida. Vuristasin oma vähesed eluloolised andmed ette ning, pidades silmas Hixi sõnu, lisasin kohe sinna lõppu, et mind huvitab moodne jaapani kirjandus ning ühiskond, püüdes niiviisi vältida neid peletislikke ajaloolisi perioode, millest ma ei oska soravalt rääkida (veel, VEEL, ma luban, et veel!). Õnnestus! Jutt kaldus raamatutele, ühiskonnale ja kultuurile üldisemalt, näiteks rääkisin ma neile filmist “Okuribito”, millest ma vaimustuses olen ning üks õppejõud tegi ühe mu mõtte peale kiitva avalduse, et “Selle peale saaks terve bakatöö üles ehitada!” ja ma õitsesin nagu kannike seal tooli peal. Rääkisime ka kultuurist üldse, jaapani kirjanikest, kes mulle meeldivad (Tanizaki, Kobo Abe, Kawabata, Mishima, Matsuo Basho, Yoshimoto), šinto usust (õigemini mina üritasin seletada oma vaadet, et ilule ja harmooniale rõhku panevale šintoismile ülesehitatud kultuur peab olema soe, meeldiv ja inimsõbralik, erinevalt sellest, millega meie siin oleme poolteist aastatuhandet kokku puutunud… Šintoismis patu mõistet ei eksisteerigi, näiteks, on ainult ebapuhtus, millest saab inimene ennast ise puhastada) ja veel mõnest asjast.

Üldiselt läks hästi, ma pidasin 100%  endale antud lubadust, et ma olen aus (ja rääkisin seetõttu neile ka näiteks Millerist ja de Sade’st, irw, pikalt rääkisin) ja siiras. Rääkisin neile depressiooni tõttu poolelijäänud 11ndast klassist (milleks varjata?), soovist Jaapanise vahetusüliõpilaseks minna kindlasti ning õppida keel selgeks sellisel tasemel, et ma saaksin kirjandusmagistri teha Tokyos, kuigi ma kartsin/kardan, et ehk mõjusin ma niimoodi lihtsalt a) perverdina ja b) suurushullustust põdeva idioodina.

Tundub, et ma meeldisin neile või et vähemalt nad ei teinud peale mu lahkumist pausi, et südamerohtu võtta ja oksekotid lagedale kiskuda. Tuikusin samamoodi tudisevijalu välja, istusin autosse ja lasin end bussijaama viia, et 13:00 bussile jõuda.

/…/

Õhtul käisime aga Träguni ja K.-ga kinos “Brünot” vaatamas.

Ma ei tea kas asi on selles, et ma siiski olen pervert või selles, et ma olen vähearenenud indiviid, aga ma rõkkasin praktiliselt kogu aeg naerda.

Eriliselt sügava mulje jättis mulle peenisetants, dildomasin ja muidugi “Dove of Peace”.

MIDA nad pidid näiteks Elton Johnile maksma, et ta nõustuks klaverit mängima, ise seejuures mingi vanamehe seljas istudes ja koos Coheniga lolli mängides… Ma ei kujuta ette. Küll aga kadus kinos mul selle koha peal naerust pilt eest ära natukeseks.

Teised, kes seal on, on Bono, Slash, Chris Martin, Snoop Dogg ja Sting.

Mu lemmikkoht on see, kui lauldakse “He’s the white Obama…” ja siis Cohen mööda tantsiskleb. Kvaliteet on praegu pask muidugi videol, siin on laulust parem versioon,

Elton John:

“In every village and every town, a place for anal bleaching!”

/…/

Sisseastumise tulemusi ma veel ei tea, peaksid täna ilmuma. Te võite ise arvata, et mitu korda tunnis ma seda neetud SAIS-i külastan, ise hirmust värisedes.

Kui tulemused tulevad, siis ma muidugi kohe kirjutan siia.

N. – Wolf of Peace