Ma kõndisin täna uue musta miniseeliku (!), uue musta pluusi ja uute mustade sukkadega mööda Tallinna tänavaid, lasin tanksaapapannaldel päikese käes särada ja tundsin, et Tallinn on täitsa minu pärisoma linn ja mina olen Tallinna väike rumal tüdrukutirts. Veider. Kui Pariis on kindlasti naine, lausa daam, ning samuti on ka Tokyo ja New York ja Helsingi naised (Helsingi on minu meelest sõbralik memmeke…), siis Tallinn on kindlasti mees. Selline elegantne härrasmees, kes kõnnib mööda sügiseselt värvikirevaid, lõhnavaid ja melanhoolseid alleesid, keerutab jalutuskeppi hooletult käes ja naeratab omaette vaikselt. Ja mulle meeldib see mees, ma ihkan ta lähedust. Ma ei tahaks Tartusse tagasi minna, kui seal poleks… Poleks… Nojah, vahet pole, mis seal on.

Tallinn võttis mu omaks paari päevaga, asi, mida Tartu ei suutnud kolme aastaga. Ma hingan ja tuksun selle linna rütmis, naudin neid turistide horde, kauneid vanalinnatänavaid, nukravõitu magalarajoone, uhkeid kõrghooneid ja merd. Kastanid kohisevad sõbralikult ja tänavakohvikutes käib elu. Ja mina olen osake sellest elust!  Paari nädala pärast, kui ma lahkumisvalu suudan üle elada, olen ma sellest täieõiguslik osake!

Täna anti mulle pihku paber, mis tunnistab mind, Nirtit, ühe imetillukese korteri omanikuks. Ja mina, kehastunud armulikkus nagu ma olen, elan selles korteris koos kõige kallima, toredama, targema, ilusama, muhedama ja kergelt väärastunuma vanaemaga, mida üks õrnahingeline, samas käremeelne gootiplika endale soovida võib. Ma ei liialda – see, et teil pole sellist vanaema/ema nagu minu Memm, on piisav, et teile siiralt kaasa tunda. Mu vanaema ei ole lihtsalt mingi esivanem või segav element, vaid mu vanaema on elav legend. Ma veel mäletan, mismoodi ta Viljandis käis mu tollasele parimale sõbrale mett viimas ja…

Mu vanaema on mulle muide andnud kõige parimad nipid, kuidas mehi võrgutada. Nii et hoidke alt, Tallinna soliidsed härrasmehed!

Oleks muidugi masendav, kui mu vanaema hakkaks elama aktiivset armuelu ning mina kopitaksin kuskil nurgas.

Olen nende päevade jooksul siin Tallinnas aega veetnud ka kolme vapustava tüdrukuga, kes andsid mulle tohutult positiivseid emotsioone, räägin teile neist mõnikord pikemalt.

Nii, kaon nüüd, unerohu võtsin sisse, homseks on vaja olla ergas ja puhanud.

Hoidke pöidlad ristis!

N.

PS. Ma otsustasin oma nime ära vahetada: ma ei taha enam oma (joodikust) isa perekonnanime kanda, isegi ema on ammu abiellunud ja kannab teist nime. Samuti, olles ennast praeguseks juba lugematu arv aastaid Nirtina defineerinud, oleks aeg see ametlikuks teha. Nii et ma võtan endale oma vanaema perekonnanime, sest tema on mind toitnud, kasvatanud, õpetanud, juhendanud, naerutanud, hoidnud, kaitsnud ja kasinud. Ning eesnimeks saab siis peenelt Nirti T., sest Triinust ei kavatse ma ka loobuda. Triin-Uriin olen ma surmani.

Kui uued algused, siis uued algused.

Kadugu kõik see vana pask.

Ma ei taha seda paska enam.