Kui ma lapakaga välja rõdule lähen, siis ma leian ühest kohast üha pulga tasuta traadita internetti, mis vahepeal ära kaob ja siis uuesti tagasi laeb ennast aeglaselt. Postituse saab ära teha enne toas ja seal ainult postitada, seal on väga ebamugav, lapakas peab olema rõdu põrandal maas.
Olen nüüd Tallinnas, eile oli sisseastumiseksam. Ma lugesin täiesti kindlalt netist välja, et sisseastumiseksamiks on vaja kirjutada lühiessee, kuid koha peal jagati meile hoopis mingisugused paberid, kus peal olid küsimused. Umbes nagu kultuuriloo kontrolltöö. Oli kolm küsimust. Esimeses paluti kirjeldada kolme Aasia põletavamat kriisi (just selline sõnastus), mis mind ajas segadusse. Mismõttes “põletavamat kriisi”? Sõjakollet? Üldist probleemi? Mõtlesin tükk aega, lõpuks otsustasin, et kuna täpsemalt mainitud polnud, siis everything goes ja kirjutasin Tiibetist (sest Tiibet läheb mulle hinge), iisraellastest ja palestiinlastest (sest Lähis-Ida peaks minema Aasia alla) ja lõpuks üldisest ülerahvastsatusest, mis põhjustab mitmeid sotsiaalseid, ökoloogilisi ja majanduslikke probleeme. Loodan, et sellest piisas ja et ma sain ülesandest ikkagi õigesti aru.
Teises küsimuses paluti mul nimetada viimane Aasia-teemaline kirjutis, mida ma lugenud olen. Kuna täpsustatud polnud, siis uskusin, et ilukirjanduski läheb selle alla ja kirjutasin Mishima “The Patriot” ja Tanizaki “The Secret”, sest neid ma eelmisel õhtul tõesti lugesin kõige viimasena. Aus mäng. Muide, soovitan Mishima “Patriooti” kõigil lugeda, see on minu arvates tõeliselt hea pilguheit jaapani kultuuri ühte vastuolulisse tahku – enesetappu.
Kolmas ülesanne oli selline, et oli kirjutatud paarkümmend nime ja mõistet ja antud oli ülesanne, et “Vali kuus ja kirjuta neist kõik, mida tead!”. Jaapani kohta oli seal vähe mõisteid, põhiliselt käisid mõisted Lähis-Ida, India ja Kagu-Aasia kohta. Üritasin endast siiski maksimumi anda, kuid muidugi tuli vigu sisse, eks ma olin paanikas ka, sest tundsin kindlat pinda jalge alt kaduvat. Näiteks kirjutasin ma, et Polo oli 15. sajandi maadeuurija ja kaupmees, aga ta elas hoopis sada aastat varem. Väga piinlik. Islami kohta kirjutasin pool lehekülge teksti, kirjutasin imaamidest ja Muhamedist ja Mekkast ja mošeedest ja paljust muust (Muhamed ja Mekka olid muide, eraldi mõistetena välja toodud, ehk sain mõned lisapunktid niimoodi). Veel kirjutasin haikude, Ida-India Kompanii, džihaadi ja ma ei mäletagi, mille kohta veel. Leht oli täis kirjutatud, aga süda oli tanksaapasääres ja viimasedki püksis olevad jänesed hirmu tõttu surnud.
Ma ei ole tegelikult rumal, ma armastan aasiamaid ja Lähis-Ida maid täiesti piiritult, neis on peidus mu lunastus, kirg ja elu, aga ma tunnen, et magamatuse, närvipinge, ootamatult minu jaoks (aga ma nägin, et ka teised vahtisid segaduses ringi natuke) vahetunud eksamivormi ja ehk ka senise keskendumise tõttu Jaapanile ei esinenud ma üldse nii tasemel, kui võiks arvata. Ja ma pelgan, et ehk see läks mulle nüüd maksma tasuta koha, sest tundus, et teised kirjutasid siiski hoogsalt ja ilma pikkade mõtlemispausideta. Ma ei püüdnudki piiluda teiste töid, sest ma kartsin, et sealt karjub sulaselge teave ja tarkus vastu ja see põrmustab mind.
Ülehomme on vestlus (kui Saatusel on valida, et kas anda see vestlus mulle teisipäeval või kolmapäeval või neljapäeval, siis ta annab neljapäeval, aga pole viga, onu korter on avar ja luksuslik ja mis peamine – raamatuid pungil täis), kus ma püüan anda endast parima. Kuidas, kuidas ometi suudan ma neile seletada, et minust saab nende kõige lummatum ja vaimustunum tudeng, kui nad mulle vaid võimaluse annaksid… Mul pole seda õppemaksu maksta mitte millegi muu, kui õppelaenuga, aga õppelaenud tahan ma säästa lennukipiletiks ja uueks televiisoriks, sest vanaema vana televiisor ei näita enam varsti piltigi, aga ta sureb ära oma seepideta…
Mul on vaja Tokyosse vahetusüliõpilaseks pääseda, ma pean… Ma ei saa Eestisse jääda, see oleks mu lõks. Eesti ei vaja mind, mina ei vaja Eestit. Võibolla annab Ida mulle jälle õige teeotsa kätte, et ma saaksin teha seda, milleks ma sündisin – armastada, kirjutada, vaimustuda. Praegu ma armastan, aga mind ei armastata, ma kirjutan, aga ei ole rahul kirjutatuga ja vaimustusin ma viimati väga kaua aega tagasi.
Tokyos ehk ootab mind… Pääsemine. Ma tean seda ja naeratan kurvalt sellele mõeldes. Jääb ainult Saatuse otsustada, et milline pääsemine, tõusemine või langemine…
Pelaegi, jaapani kirjandus ja ühiskond on asjad, mis mind tõeliselt paeluvad.
Aga kuidas ma seda neile seletan nii, et see ei kõlaks kulunud, labase või ülepaisutatuna?
Muide, ega mu blogi juhuslikult ei loe keegi, kes on aasia kultuuriloo vestluse läbi teinud – mida seal ka küsitakse? Saaks ehk enne mõttes ennast veidi valmistada.
/…/
Argielust juttu ka selle kõrgelennulise akadeemilise unelma sekka.
Onu kinkis mulle korteritäie parketti.”Võta seda kui soolaleivakinki!” ütles ta ja mugis rõõmsalt maasikat. Olin vaimustusest tumm. Vanaema, muidugi, ei olnud tumm ja sõimas onu terve tee naguvanemale õele kohane, mil me Tallinnasse sõitsime, onu ainult muheles omaette. Mul on nüüd viisteist kasti ilusat heledat parketti!
Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma talle olen, sest vanaema ja minu eelarve on väga piiratud ning põrandate parketiga katmine on ainult iluküsimus, seega oli see üsna väikese tähtsusega ja mõtlesime selle ehk järgmisel suvel alles ette võtta. Onu aga võttis kätte ja lahendas asja jõuvõttega. Ma olen eluaeg unistanud ilusast parkettpõrandaga kodust… Veider, ma lootsin, et selle koduni jõuan ma koos mõne meesterahvaga, aga hoopis niimoodi läks.
Täna käisime ka tapeete valimas – esikusse tuleb mõnus terrakotatoonides tapeet, koos sinnajuurde sobiva bordüüriga. Elutuppa tuleb tagasihoidlik hele tapeet ja veidi tumedam ning erksavärvilisem bordüür ja minu tuppa tuleb… Must tapeet ja väärikas hall, õrna lillemotiiviga bordüür (jah, ma olen portepervert), mis sobib sinna juurde imehästi. Vanaema jõllitas mu väljavalitud tapeeti (mis tegelikult on väga külm tumepruun, aga peaaegu must) hämmastunud pilguga ja küsis, et kas ma tahan hauas elada.
“See ongi mu haud,” ütlesin talle vaikselt ja marssisin võidukalt poest välja, neli tapeedirulli kaenlas.
Sest mida muud ma aitan sisustada, kui oma hauda? Ilus kuldpuur parkettpõranda ja lükanduksega (me laseme vanaemaga oma magamistubade usteks panna sellised kokkuvoltuvad lükanduksed, mis on tumedakslakitud puidust) ja ilusa tapeedi ja raskelt langevate, luksuslike kardinatega. Puuriks on seda ka sobiv nimetada, sest tegu on kirjeldamatult väikese toaga. Nii väikesega, et ma otsustasin, et ma ei taha voodit, vaid hoopis kahekohaliost tumepruuni diivanvoodit, mida siis lahti ja kinni panna vastavalt vajadusele. Lahtisena oleks tegu imemugava kaheinimesevoodiga, mille seljatugi pakuks lugemisel mõnusat tuge ja kinnisena teeniks ta mind ka, jättes tuppa märksa rohkem ruumi kui mu voodi seda teeks. Sellisel juhul saan ma tuppa mahutada veel kaks raamaturiiulit ja põrandalambi. Riidekapiks on õnneks seinakapp, millele ma samuti lükandukse tellisin.
Pisike puur, kus ma istun üksinda, vaatan teiselt korruselt alla ja mõtlen oma süngeid mõtteid nagu mõni Dickensi raamatust pärit rikas erakvanamees. Selle vahega, et peale Tallinnasse kolimist olen ma väga vaene…
Muuhulgas käisime ka vannituppa plaate valimas ning mina sain valida. Valisin sellistest paarisentimeetristesst plaadikestest koosneva mosaiigikomplekti. Ma ei oskagi kirjeldada – plaadid on tillukesed, paar ruutsentimeetrit ainult ja vist kolmes erinevas toonis. Neist siis laotakse maitsekalt mosaiik. Minu valitud mosaiigis on valge, helelilla ja tumelilla, sest ma armastan lillat piiritult. Kui sobivas toonis vannikardin hankida, peaks päris efektne olema. Parem ikka kui meie kole vannituba Viljandis… Pressin välja samasuguse kapi ka valamu kohale, mis näiteks Krantsi emal on – keskel on peegel ja kapp ning kõrval on kolm väikest riiulikest. Riiulitele saab siis panna merikarpe, küünlaid jne. Hambaharjade topsishoidmine mulle ei meeldi, lasen seinale harjahoidja panna.
Läksime vanaemaga ka dušikabiin versus vann tüliküsimuses kompromissile ja ostame – imetillukese vanni. Sellise, et kui dušikardin ümber panna, siis on see nagu dušikabiin, aga kui vett täis lasta, siis saab seal sees võrdlemisi kokkupressituna ka kükitada. Sihuke vanniskükitamine on mulle oluline, eriti nüüd, kus mind kaitsev pekikiht aeglaselt sulama hakkab. Ma ikka loodan veel, et ma suudan selle paksu Nirti ära tappa ja minust astub välja keegi ilusam, saledam… Ah, ma ei tea. No igastahes, ma saan oma konte soojendada kuuma veega.
Nüüd on mulle kogu korteri peale jäänud kaks tõsist tungaltera – esiteks ei taha vanaema eelarvest raha näpistada uue ja moodsama sektsiooni hankimiseks ning teiseks on meie diivan enamvähem kokkukukkumise äärel. Ma leidsin täna mööblipoest ühe sellise nurgadiivani (me vanaemaga tahame nurgadiivanit, mugavam), mis oli 13,000 pealt alla hinnatud 4000 peale ja see oli tõesti ilus ja stiilne, pehme ja voodiks lahtikäiv (noh, et saaks külalisi majutada). Toonideks olid soojad pruunid toonid, mis meie üldise värvivalikuga hästi sobivad. Laotasin ennast sellele diivanile nagu mõni võrgutav haaremielanik ja üritasin igati mõista anda kui pehme, hea see on ja kui palju me kaotame, kui me seda ei hangi endale.
Vanaema jäi õnge otsa ja käis hiljem ise ka silitamas seda mõtliku näoga. Great success.
Sektsiooniga on muidugi kehvemad lood, sest vanaema ei aktsepteeri mu ägamist, et “Kole, ebapraktiline, massiivne, kole, nõukaaegne, õnneks tumepruuni värvi, kole…” ning ei leia, et see oleks põhjus niigi napid rahatagavarad nulli lasta. “Kas ma pean oma kirsturaha ohverdama sinu ilu pärast?” küsis ta pahaselt. “Sa elad nagunii saja aastaseks!” olin ma pahane. “Ei ela!” “Elad küll!” “Ei ela!” “No ära trimpa siis nii tihti veini, ehk elad kauem!” põrutasin ma ja lisasin peale pisukest pausi. “Ma võin su rümba siis juppideks saagida ja sind uues, ilusas sektsioonkapis matta!”
Selle peale ei osanud vanaema muud teha, kui mind metsiku pilguga jõllitada.
