Homme asun siis Tallinna poole teele ja naasen sealt kuskil teisipäeval-kolmapäeval. Eriti halval juhul (minu jaoks) neljapäeval.

Sest ma olen selline inimene, kes haakub kiiresti mingite asjade külge ja võõristab teisi. Ma ei taha pool nädalat võõras voodis magada ja võõrast kempsu kasutada ja võõra kodu lõhnasid tunda…

Õnneks on vanaema ka kaasas (ööbime onu vanaonu juures), nii et mul vähemalt on, kelle kaelas ulguda, kui pinge mu väikestele titanärvidele liiga suureks osutub.

“Meeeeeeeeeeeeemmmmmmmmmmm, MAIOSKA!”

“Uäää!”
“Üäää!”

Jne.

Tavalised helid, mida ma enne otsustavaid hetki (elik hetki, mille eepiline untsuajamine päriselt ka midagi muudab) ikka kuuldavale toon.

LÜHIESSEE! Ma pean kirjutama lühiessee! Mina, kes ma kannatan kroonilise mölapidamatuse käes.

*võdiseb*


N.