Ouch I have lost myself again
Lost myself and I am nowhere to be found,
Yeah I think that I might break
I’ve lost myself again and I feel unsafe

Mul on paaniline hirm, et see pisike kaitsev kest, mis ma enda ümber olen kuidagi poolkogemata suutnud ehitada viimasel ajal, võib kildudeks puruneda ja kõik pääseb sisse jälle. Mingisuguseid mõrasid on näha. Kuidagi õhemaks olen ma igatpidi kulunud küll, pisarad kipuvad kergemini silma tulema ja ära kaovad keerulisemalt kui muidu…  Ma oskan juba pisaraid neelata, pea-aegu alati läheb õnneks. No aga see selleks.

Huvitav on aga see, et juulikuus on mul vahepeal nii külm, et ilma K.-lt röövitud puhurita sureks ma vist külmasurma vahepeal. Palju selles nüüd seda süüd on, et mul varsti kakskümmend kilo ihult haihtunud on, palju tõesti jaheda ja rõske ilma süü… Ilmselt mõlemat.

Ei oska ennast soojas ka hoida kuidagi. Tavalised meetodid ei funktsioneeri, kui olud on õiged, võin ka kuuma duši all vaikselt lõdiseda. Ja samas väljas, kui teised on jakkides jne, võivad mul kuumahood olla. Kuuma-külmahood?

Veider.

I can haz weird ailments again?!

Uurisin ettevaatlikult sisseastumist jälle, olen 113 inimese seas jätkuvalt neljandal kohal. See on muidugi 20h vana info, aga imho lõppes vastuvõtmine eile ära. Eks näis. Üritan esmaspäeval neile mingisugust tarka juttu puhuda siis.

“Miks te soovite seda ala õppida?”
“Ee…”
“No, teistmoodi siis – millisena näete ennast tulevikus?”
“Ma ei näe endal tegelikult mitte mingisugust tulevikku…”

That’s the big winner, aye.

Muuhulgas õnnestus mul täna enda jaoks avastada Declan Galbraith. *_*

*ohkab*

Peaaegu mitte miski ega mitte keegi ei paku enam rõõmu.

Ja need, kes pakuvad…

Neile ei paku mina ilmselt eriti midagi.

Pfft.

N.