Pühapäeval (sest eksam on järgmisel hommikul peletislikult vara) asun Tallinna poole sõitma, kuhi raamatud ja lapakas seljakotis ja jänes püksis. Ma ei ole mitte kunagi mitte ühtegi sisseastumiseksamit teinud ning ma muretsen ka, et äkki ma ei oska korralikult seda vestluse aega küsida või… Ma olen ju Eesti Äbariigi vääriline kodanik ja põrun väga sageli lausa eepiliselt läbi kõiges, mis ma ette võtan. Selleks võiks teha lausa dokumentaalfilme.

Helistan homme murelikult mõnele lahkele informatsiooni-tädile ja nõuan, et mulle üksipulgi lahti seletataks, et mida tähendab näiteks ülimüstiline märge: “Eksam toimub M-225″. Kas see tähendab maja? Ruumi? Salapärase M maja teise korruse kahekümne viiendas toas toimuvat salajast riitust, millega meid, võõramaahuvilisi, orki aetakse? Miks seal ei võiks olla lihtinimesele mõistetavat käsku, et “Ilmuge selle tänava selle maja sellesse tuppa!”? Tallinna Ülikooli kodukas on aga juba netis surfamise kõrgem pilotaaž ja ma eksisin seal totaalselt ära, leidmata mitte midagi kasulikku. Isegi seda ei leidnud, et millal need vestlused täpselt on – samal nädalal, hiljem, augustis? Ma hakkan mõrvama, kui esmaspäeval on eksam ja neljapäeval vestlus. Sõida vahepeal Tartusse tagasi? Aele Tallinnas? Uputa end Stroomi rannas? Kisenda Linnahalli katusel? The possibilities are endless.

Sihukesed asjad ajavad mõttes ulguma.

/…/

Muudest asjadest rääkides tahaksin teile soovitada Farmi rabarberijogurtit, millele on päevalilleseemneid lisatud. Jube hea.

Kuna ma olen olude sunnil määratud kokkuhoiurežiimile, siis ma ostan sageli asju Konsumi allahinnatud kauba nurgakesest, kuhu siis pannakse samal päeval aeguvaid jogurteid või muud kraami. Muu kraam ei pruugi olla samal päeval aeguv, näiteks õnnestus mul sealt leida kera köömnejuustu, mis oli tõeliselt imehea ja mis maksis ainult kakskümmend viis krooni, pärast hindasid uurides selgus, et päriselt maksab see kera 80-90 krooni. Ja sellel polnud tõesti mitte midagi viga, isegi parim enne kuupäev polnud saabunud. Ja see juustu “halvaksminemine” on ka selline kahtlane nähtus minu jaoks, vanasti seisid juustukerad kuude kaupa aitades, ei juhtunud midagi. Hiirte näritud koorikud lõigati ära ja tööle minevatele inimestele lükati juustukamakas ja leivakäntsakas kotti. See on muidugi ekstreemne natuke, aga ikkagi.

Igastahes sunnib selline soodsa kauba otsing mind vahepeal proovima asju, mida muidu ei tihkaks või mis lihtsalt ette ei satu. Näiteks paar päeva tagasi ostin ma maasika-tomati jogurtit. Sellised 220gr kaaluvad jogurtitopsid maksavad allahinnatuna umbes 4 krooni, nii et sellest rahast ei ole kahju ka, kui peaks väga võigas olema. Oli hämmastavalt maitsev hoopis, tahaks veel süüa. Nelja krooni eest saab ikka kopsaka jogurtikoguse ning allahindlust ei maksa ju põlata – ega see toit halvaks läinud pole. Lihtsalt pood tahab potentsiaalselt seismajäävast kaubast lahti saada. Minu arvates on seda isegi liiga vähe rakendatud, seda meetodit, et poole hinnaga müüa kohe-kohe aeguvaid asju. See on ju kurikuulus, et supermarketid viskavad sadade kilode kaupa toitu lihtsalt minema, selle asemel, et seda kuidagi realiseerida.

Samas ma mõistan ka poodnikke – kui inimene teab, et ta saab poole hinnaga osta oma leiba, piima, juustu, puuvilja, mune ja muud eluks hädavajalikku, siis inimene hakkab lihtsalt tihemini poes käima ja rihibki oma oste rohkem allahinnatud kauba peale. Mis siis, et piim juba samal päeval “aegub”, ega ta minutipealt müredaks ei lähe – juua ja putru keeta kõlbab ka päev, ehk paargi peale kuupäeva lõppu. Kumb nüüd poele kasulikum oleks, kas kaubast lahti saamine või kauba ära viskamine, aga poes kõrgemate hindade säilitamine, ma ei tea ja ei oska arvata. Iseenesest oleks ju kasulik, kui rahvas odava kauba ihaluses poodi meelitada, sest ega rahvas ainult odavat kaupa ei osta. Ostab tüki odavat juustu ja paki jogurtit, aga leiba tahaks ikkagi pehmet ja võid värsket, lihatükk ja kohvikoor libisevad ka kotti.

Ja ega kaupmehed ei saagi eeldada, et kriisi ajal nende kasumid samasugused on nagu enne kriisi. Selles mõttes ajab mind alati naerma nende Eesti Energiate ja muude sääraste saatanast saadetud jõleduste poliitika, et kui miski kuskil 2% tõuseb, siis nemad peavad oma kasumi säilitamiseks tingimata otsa lisama vähemalt sama palju. Et jumala eest sellest miljardist või misiganes see kasum oligi, sentigi vähemaks ei jääks.

Mitte, et oleks inimlik ja normaalne selles osas silm kinni pigistada ja see hinnatõus oma kasumi arvelt tarbijale kaela määrimata jätta.

Kuigi ma usun, et selle arvelt kaotatakse palju rohkem raha – inimesed hakkavad lihtsalt säästlikumalt elama, sest kõrged maksud sunnivad selleks. Toidu ja elektri pealt on kõige lihtsam kokku hoida – ei jäeta tulesid põlema, ostetakse odavamaid pasta- ja lihasorte, pesu pestakse ja arvutis passitakse õhtuti, kui elekter odavam jne.

Muide, kas te olete tähele pannud, et tegelikult sõidab märksa vähem autosid ringi?

Tegelikult, annab elada säästlikumalt küll, lihtsalt inimesed on harjunud priiskama toiduga. Seda võin ma öelda, sest ma olen parandamatu people-watcher ja luuran näiteks teiste inimeste toidukorvide sisu. Ma ei tee seda paha pärast, sest ma isegi söön palju asju, mis kellelgi ninakese kirtsu ajaks – külmutatud aedviljad näiteks, purgisupid teinekord harva (hapukapsaborš peamiselt, ma ei jaksa ise nende peetidega lädida, ma vihkan toorest peeti kogu hingest). Purgisupid on solk, aga vähemalt aus solk – keegi ei pea neid tervislikuks, süüakse viitsimatuse pärast. Neid roosasid ja suhkruga ülevalatud jogurteid aga promotakse kui tervislikke, mida nad on enamvähem sama palju kui mina olen imaam. Toiduvärve, suhkruid, säilitusaineid täis ning 400gr topsist saab ligi viissada kalorit, mis on enamvähem neljandik päevasest normist. Maitsetamata jogurtitele ise mingeid seemneid, vanilliini, natuke mett ja marju lisades saab märksa tervislikuma kraami. Järelikult on jogurtid ebaaus solk.

Igastahes, inimeste toidukorvide sisu piieldes on mulle aastatega silma torganud see, et väga palju süüakse poolfabrikaate ja ise ei kiputa eriti midagi tegema. Kartuleid ostetakse koorituna, tatar ostetakse keedetud kujul valmis jne.

Tegelikult ma usun, et ma ilmselt oskaksin nädal aega reast umbes 100-150 krooniga endal kõhu täis süüa. Tuleb lihtsalt natuke hindasid vaadata ja mõelda, et kas tegu on reaalse kvaliteedivahega. Näiteks mina küll saia ei armasta (sõin viimati saia… Issand… 3-4 kuud tagasi?), aga ometi julgen arvata, et kõige kallimalviilutatud pakisaial ja sellel Säästu-saial ei ole mitte mingisugust reaalset maitsevahet. Olen proovinud mõlemaid, ei tee vahet. Võibolla on need lahtiselt müüdavad ja viilutamata saiad (“Sooja leiba, mõtelge!”) teistsuguse maitsega, ma ei tea, neid pole proovinud.Või näiteks ma ei mõista, miks süüa pastat (inimesed, kes suured pastasõbrad on, teevad sageli kiirnuudleid maha, sisuliselt on tegu sama tootega – jahu, jahu, jahu), kui kõigest natuke kallima raha eest saab osta suure paki tatart, mis on märksa toitvam kui mingisugune valge pastapudi. Ei nuuma ka nii palju, minu jaoks on see eriti oluline (ega makarone ja kartulit pugides alla ei võta, eksole).

Või miks osta pappkarbis piima, kui see on oluliselt kallim, kui kilepiim? Suurem ja seega mugavam pakk (1,5l) on muidugi argument.

Tuleb hakata ajudega oma toitumisele lähenema. Siis võidab nii talje kui ka rahakott. Näiteks mitte keegi ei kaota mitte midagi, kui menüüst šokolaad, saiatooted jne välja jätta.

Tallinnasse kolides pean ma hakkama eriti hoolikalt seda rahakoti-osa uurima, sest raha ei ole teps mitte ülemäära, Tallinnas elades küll mitte. 3000 krooni läheb juba maksudele. Söögi jaoks jääb vähe.

Tuleb selle vähesega endal vaim terve ja ihu korras hoida. Mõistusega asjale lähendes on see võimalik küll – lihtsalt tuleb reaalselt oma vajadusi hinnata.

Masu või mitte masu.

*heietab omaette nagu vanainimene*

N.