http://www.danzfamily.com/archives/blogphotos/06/349-offensive-hypocrisy.gif
Ma vihkan seda tunnet, et avad neti, loivad aeglaselt ja uniselt silmi pilgutades blogimaailma ja värskemaid uudiseid kaema ning poole tunni pärast neelad vaikselt omaenda ropsi, mida magu lahkelt üles upitab.
Lugu ise siin, reaktsioone võite üle kogu neti ise kokku roobitseda, ega ma siin tasuta viitamisteenust ei osuta. Blogtree esileheküljelt leiab juba mõned.
Mind on alati närvi ajanud inimeste komme “kodu ringis” ja “omavahelistes vestlustes” rääkida ühte ja avalikult kardinaalselt teist. Eriti ajab mind marru selline võltsvaga moraalitsemine ja silmipööritav uihaihhitamine, mis nüüd selle afääri peale lokkama pistis peamiselt ajaleheartikli sabas. Need paar-kolm blogi, mis ma lugesin, on olnud enamvähem mõistlikud, aga… No ma ei saa aru siiski, muidu täiesti korralikud blogijad on nagu higist ja palja ülakehaga haisvat ning kasimata pärisorja nägevad mõisapreilid, kes ninakesi kirtsutades tormavad tagasi oma kuldpuuri kaitsvasse varju, kus nad kleidid seljast kisuvad ja jooksmisest higiste ja haisvatena passivad, ise poolpaljad. Rääkimata siis neist õnnetutest kommentaaridest, mis jätavad mulje, et me kõik omavahel räägime üksnes väljapeetud keeles ja headest, toredatest asjadest. Halbadest ei mõtlegi, ainult headest. Nagu näiteks linnud, liblikad ja kõhubeebsud.
Omamoodi fakt on see, et ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes kas või sellessamast eesti ajakirjandusest kogu aeg midagi head või toredat head arvaks. Seda ütlen ma inimesena, kelle lähedaste sõprade ringi kuulub endiseid ja praeguseid ajakirjanikke; tulevaste arvamusi ma veel ei aktsepteeri, sest tuleristsed saamata ja kogemus õhukesevõitu. Samuti ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kelle arvamus ringinuuskivatest uurivatest ajakirjanikest oleks kogu aeg midagi positiivset või üllast. Kiidetakse küll, kui on tore ja asjalik artikkel, aga nende toredate sekka satub ka teistsuguseid artikleid. Pigem on paljude inimeste reaalsed kogemused ajakirjandusega sellised, et kõik tõde ja reaalsus vägistatakse tiirase oigamisega kommertsi altaril ära ning alles jääb nuditud, muudetud pooltõde, mis osalistele pigem haiget teeb, kui neid kuskile edasi aitab. Väga inetu näite selle kohta sain alles paar päeva tagasi lähedase sõbra elust, aga ma ei hakka sellest loomulikult siin pikemalt pajatama.
Vähki suremise soovimine oleks veel leebesti öeldud nende emotsioonide kohta ning olen kuulnud südamest tulevat sajatamistki, mille “vägi” on märksa suurem kui ilmselgelt ainult musta huumorina mõeldud, aga lollisti ja vastikult väljakukkunud nõmedusel. Nii nendesamuste ajakirjanike kui ka muude inimeste kohta, kes meie ümber elavad. Ära surnud pole sellest aga veel keegi ja oma lapsi ka ükski selline sajataja ei ole siiani elusast peast orki ajanud keldris, nii et koletistega ka tegu justkui pole. Meeldivad need inimesed mulle kõik edasi, sest ma olen piisavalt intelligentne, et aru saada, et teinekord on stress nii suur, et üle huulte tulevad sõnad, mis võivad hirmsalt kõlada, aga millel puudub igasugune tegelik tagamõte peale enda väljaelamise.
Ma ei taha nüüd, issand halasta ja hoia, öelda et ajakirjanikud peaksidki vähki surema. Keegi ei peaks loomulikult reaalselt vähki surema mitte kunagi, aga ma täiesti mõistan, et seoses Eesti praktiliselt olematu ajakirjanduseetikaga võib seoses ajakirjanikega esile kerkida olukordasid, kus inimene on välja vihastatud, õnnetu ja ütleb asju, mida ta tegelikult ju ei mõtle. Ja see kehtib ju kõige kohta.
Kui palju ütlevad abikaasadki üksteisele inetusi, mida pärast pisarsilmi kahetsetakse…
Igastahes.
Mitte ükski ajudega olend ei saa ju ometi tõsiselt mõelda, et Marko Matvere täiesti reaalselt ja intensiivselt sooviks kellelegi vähisurma, see on absurdne ja ma keeldun uskumast, et kuskil selliseid olla võiks. Mis öeldud, see oli muidugi väga inetu, tohutult mõtlematu, jäme ja ülimalt kohatu, kuid sellegipoolest võib ilmselt iga inimene öelda, et taolisi: “Sure maha!” või “Kärvaku nad kõik maha, ausalt, mul täiesti pohhui!” sisistamisi on üle huulte tulnud küll ja küll. Kui mitte ajakirjanike, siis poliitikute pihta (ma olen mitut sõpra tabanud ütlemast asju stiilis: “Tuleks tuumapomm alla panna Toompeale!”) ja kui mitte poliitikute pihta, siis homode, juutide, türklaste, petalaste, ameeriklaste, iraaklaste, roolijoodikute, politseinike, kanaemade, koeraomanike, naabrite, ämma, narkomaanide jne pihta kindlasti küll. Kes iganes või mis iganes miskitpidi ette jääb, varbale astub, haiget teeb.
Võtta nüüd selline laiemas ja globaalsemas plaanis tühiasi, puhuda see suureks “skandaaliks” ning lubada ilmselgelt solvunud ja haavunud ajakirjandusel endaga mängida nagu käpiknukkudega – apua. Eesti Äbariik omas mahlas, ausalt. Vaata, näri huult ja kisenda nutta. Rahvas laseb ennast tantsitada ja nagu mingisuguses hulluses haaravad patused kämblad kivide ja kaigaste järele…!
Järgmine kord, kui te kuskilt loete, et roolijoodik sõitis surnuks kaks alaealist last ja teil sees kihvatab, et “Kurat, joogu ennast juba kõik surnuks, mida nad ronivad sinna rooli veel…!” ja te ei mõtlegi ainult lilleliselt ja liblikaliselt sellele, et roolijoodikul on hirmus, häbi, ahastus ja meeletu valu & kuskil perekond, siis tormake ka netti pikki kommentaare vorpima selle kohta kui vastikud te olete ja mismoodi te enam kunagi iseendale peeglis otsa ei vaata jne. Ah et ei tormagi? Aga miks? Teisi olete küll varmad risti lööma!
Naljakas, et ühes blogipostituses, mida ma linkida ei taha, sest sopaloopimisse ma ei kavatse laskuda ja blogipidaja mulle kohe lausa väga erakorraliselt sümpaatne on ning ma tema seisukohtadest tegelikult arugi saan (aga heaks ei kiida), omistatakse Matverele korraga kahte asja – esiteks otsene süüdistus, et ta on täpselt samasugune lihtne ja tavaline inimene (just a slob like one of us… *ümiseb*), kuid kujutab endale ette teab mida ning seejärel tuleb naljakal kombel aga karm etteheide, et tema kui kultuurieliit, näitleja jne ei suuda käituda teisiti kui tavainimene. Misasi ta siis täpselt on, tavaline inimene nagu me kõik või mingisugune ülim jumalus, kes ei tohi kunagi eksida? Make up your mind!
Matvere on mulle neutraalne inimene edasi (seda peamiselt põhjusel, et ma ei tunne teda ja telekaekraanil ja lavalaudadel on ta sümpaatse mulje jätnud), ma ei lase ennast sellisel ajakirjanduse poolt takkaõhutatud nõiajahil kõigutada, seda enam, et ma isegi soovin nädalas vähemalt ühele-kahele inimgrupile, kes mu heaolu kuidagi häirivad, kõige koledamaid asju. Näiteks ükspäev ma soovisin uniselt ja vihaselt, et see idioot, kes kell 04:00 öösel koridoris PÕMMADI-PÕMMADI-PÕMMADI joosta tavatseb ja mu und regulaarselt ära rikub sellega, lõpuks ometi kukuks ja enam mitte kunagi ei jookseks mitte kuskile. Sain omad negatiivsed tunded selle siira vihasööstuga välja elatud, keerasin teise külje ja jäin magama. Kas ma peaksin nüüd metsa eremiidiks minema ja elu lõpuni pattu kahetsema?
Matvere, õnnetuseks, pani kirja, et ta on kalkun ja ülejäänud kalkunid klouksuvad, et nemad on ikka luiged, mitte kalkunid, luiged…
Ja krt, mind ajabki see vihale, et ma ei tea mitte ühtegi sellist ninnu-nännu tupsupupsukest, kellel mitte kunagi halba sõna suust ei tule ja kes kunagi ei vannu ja kunagi, mitte kunagi mitte kellelegi halbu asju ei soovi kas või äkilises vihahoos. Aga kommentaariumites tundub, et eestlased on üks ütlemata hea, tore, mõistev, lilleline, pehme, roosa, karvane ja misiganes rahvas, kes vandesõna peale punastab ja halva soovi peale ennast kahvatuks ehmatab.
Millest küll sihuke näitemäng, kas teile vaatab peeglist tõesti nii palju parem ja toredam inimene vastu, et te võtate õiguse mingeid kive loopida ja räusata teemal, et “No mina nüüd enam küll kunagi Matverega asju vaatama ei lähe!”
Ausalt, ma ei usu.
Ja sellepärast ongi seda kõike nii inetu vaadata. Ma ei ütle, et ma kiidan Matvere teole takka, ma rõhutan sajandat korda üle (sest lugemispuudega inimesi leidub liiga palju), et tegu oli inetu ja solvava juhtumiga. See kuradi Matvere ei puutu tegelikult praegu üleüldse asjasse, mu jutu mõte on hoopis mujal, saate aru? Jutu mõte on selles, et asi, mida minu nähtu ja kogetu põhjal kõik inimesed vahepeal teevad (arutu lämisemine ja sõim; olen isegi ülikristlikest või üliroosadest perenaiseblogidest päris jõhkraid asju lugenud just vihapursete tagajärjel), võetakse üldrahvalikult vastu nagu mingi ennekuulmatu imeasi.
Ise on, kurat, kõik kollektiivselt staažikad ja ärapruugitud litsid, aga noore sepapoisiga lakka roninud neiu puuakse hooruse pärast kuusetukas üles.
Ilus, ilus, ILUS on maa, mida ar-mas-tan!
*mürk & sapp*
N.
EDIT 5 minutit hiljem peale lugeda andmist:
Lugemishälvikute tungival nõudmisel lühikokkuvõte:
a) Tegu ise oli väga nõme, solvav ja kuigi ilmselt mitte nii halvasti mõeldud, kui ta välja kukkus, siis ikkagi väga mõtlematu ja inetu.
a.1) Ma tunnistan, et me kõik teeme sageli mõtlematuid ja inetuid asju.
b) Mul on Matverest ja konkreetsest keissist üsna pohhui, mind vihastab see, et inimesed ronivad ajalehesabadesse ohkima ja silmi pööritama. Justkui ise oldaks pilve pealt kukkunud inglid.
b.1) Me ei ole.
c) Nõme tegu ei välista, et sellele teole üldsus kuidagi vähem nõmedalt reageerib.
c.1) Te ajate mul pea valutama ja tekitate tahtmist üksikule saarele emigreeruda ja seal tigetseda üksinda.
7. juuli 2009 kell 21:32
just.
ja mille poolest on paremad need ajakirjanikud, kes uudishimulikule verd ja pisaraid ihkavale , võõrast valust toituvale publikule üha uusi palukesi ette söödavad küsimata endalt kordagi,kas nende treitud jutukesed äkki kellelegi psüühilisi piinu või sellest tulenevat kasvajat ei põhjusta.
Saite oma skandaalikese, ja nüüd kõik rõõmsalt Matvetret materdama – selleks ei lähe ju vaja muud kui klahvid-sõrmed ja oma kristalse ego püha inglinimbus.
7. juuli 2009 kell 23:54
Ah minge perse. Tegelt ka.
Sorry, Nirti, et ma nüüd niimoodi siin sinu kommentaariumis, aga.
Te “tavainimesed” võite kõik ajakirjanikud perse saata. Laske aga käia. Aga Matvere puhul on point, kõige suurem point selles, et miks tem effing firma teenib miljoneid? Tõesti sellepärast, et tema nägu on nii numps või? Ei! Sellepärast, et tema edule on kaasa aidanud ajakirjanikud. Jah, needsamad värdjad, kes “verd ja pisaraid ihkavale” publikule üha uusi palukesi ette söödavad.
Vaat see ajab närvi. Et inimene, kelle edu ja heaolu sõltub enamikus ajakirjanikest ja avalikust arvamusest, arvab heaks nüüd oma rahaallika persse saata. Tegelt ka, vaatame, mis saab Matvere müüginumbritest, kui ükski ajakirjanik temast enam sõnagi ei kirjuta. Kahe aasta pärast on mees pankrotis.
Ja sina, Nolla. Sulle tahaks öelda kohe. Jah, muidugi – kõik hakkavad su kallist Matvere materdama. Oi seda õudust! Aga esiteks: kes alustas seda tõmblemist? Misjaoks?
Teiseks. Palun too minu ette need inimesed, kellele on ajakirjanike lood psüühilisi piinu valmistanud ja ma ütlen sulle, täiesti ausalt, et need on, kõikide ajalehe artiklite lõikes, võibolla inimesed, kes kuuluvad viide protsenti.
Kõikide aastate jooksul, mis ma olen ajakirjanikuna töötanud, ei ole ma kellelegi psüühilisi piinu valmistanud. Ja nii 90% ajakirjanikest, keda ma tunnen.
Tähendab, munne leidub igal pool. Munne leidub nii neegrite kui juutide, nii eestlaste kui venelaste, nii ajakirjanike kui ALLIKATE hulgas.
Oh, mõelge nüüd… Et allikas võiks munn olla… Päris hull ju.
/Esindan siin ainult omaenda tuliseid arvamusi ja vabandan ropendamise pärast./
8. juuli 2009 kell 07:00
Ka väide, et kultuuriinimesed peaksid kogu elu kuidagi teistmoodi käituma, sest “nad on ometigi teistele eeskujuks”, on veidi naeruväärne – et suvaline tädi või onu võib küll end reede õhtul täis juua, naabrite rõdule oksendada, ehk lapsele mõne ropu sõnagi öelda, kui see teda närvi ajab, aga KULTUURIINIMENE, tema võiks ometigi kenasti käituda, et vähemalt keegi telekas ja ajakirjanduses sellele samale lapsele head eeskuju annaks. Kuidas saab ühelt lihast ja luust inimeselt oodata, et terve tema elu oleks kellelegi teisele eeskujuks olemise igav ja nüri vool, kui ta parajasti just heroiliselt elusid ei päästa või uut unustamatut kunsti ei loo?
8. juuli 2009 kell 07:01
Nirtis on advokaat kaduma läinud, see su õige koht!Saaksid tonnide viisi ka kirjutamisainet tulevaste romaanide tarvis.
:-)
8. juuli 2009 kell 08:18
Mis mesilased? Mis linn? Mis kell?
8. juuli 2009 kell 09:55
Njah, päris paljusid puudutav teema ilmselt. Nirtiga paljuski nõus, aga lihtsalt mingi keskmine vagatseja-wannabe ja nn. vooruslikkuse etalon isiklikult mind oma arvamusega eriti ei vapusta. Mida hallim ja robootilisem, seda uinutavam.
Minu jaoks häirivamad on aga pisut laiemale silmaringile pretendeerivate tegelaste pealiskaudsed üldistamisvõtted. Mõistlikuks arvatud inimeselt oodataksegi rohkem (loe: näiteks viitsitakse temaga vaielda), mis selles siis väga veidrat? Kõik pettunud ei ole tingimata moraalijüngrid. Jah, Matvere ehmatas masinate moraalitaju, ent riivas arvatavasti ka mõne elusolendi päris südant. Usun küll, et leidub inimesi, kes pole endamisi vihastadeski soovinud kunagi kellelegi ränka haigust, või kel hingelisest teismeeast välja jõudes enam taolisi soove pole. Ja mõned, kes on endamisi küll kellelegi isiklikult midagi ränka soovinud, peavad mõistlikuks see enda teada jätta mitte ainult normaalsete suhete jätkamise silmakirjalikul eesmärgil või viisakuse pärast, vaid tundes siiralt, et niisugune soov (juba see mõte ise!) on lapsik ülereageerimine. Inimestes ongi palju labaseid reflekse, kuid nende pidurdamine ei võrdu alati silmakirjalikkusega.
Igatahes ühineksin siin daki “perse!”-ga. Matvere praegusel juhul kaitsmist ei vääri ja vagatsejate hall mass samuti mitte, inimlikum osa ajakirjanikest aga küll. Ajakirjanike põhjakiht ilmselt Matvere avalduse pärast südamest ei nuta ja vähki ka ei saa.
Matvere purse pole minu arust “šokeerivalt julm”, pigem hale. Meenub netimängude maailm, kus mõni lapseaju armastas ebasümpaatsematele konkurentidele vähijuttu ajada.
8. juuli 2009 kell 11:27
Ma ei viitsiks arutleda, mida Matvere oma kurjade sõnadega mõtles ja mida ei mõelnud. Ükskõik.
Aga minu meelest kaovad sõnalised pidurid ja verbaalsed piirangud järjest enam ära ning minu arust on see ohtlik.
Arvatakse,et üksteisele võib öelda mida tahes. Sõnad pole ju tähtsad, sõnad oleks nagu ainult õhu võnkumine. Ja “vihapurse” oleks nagu piisav põhjus, ajamaks suust välja mida tahes…
Minu vanavanemad olid lihtsad ja harimata maainimesed. Nad ei olnud isegi usklikud mitte. Aga kõige vängem sõna, mida nad endale (väga harva)lubasid, oli “kurat” ja selle ütlemiseks pidi väga tõsine põhjus olema.
Praegu ma kohtan iga päev kenasid korralikke vanemaid, kelle jaoks oma lapsele “lits” või “värdjas” ütlemine on norm ja keegi ei kergita kulmugi. Ning lapsed vastavad vanemaile samaga. “Ma tapan su ära/ennast ära” on igapäevane jutt, muust räigusest rääkimata.
Minu arust ei peaks räigeid väljendeid normaalseks pidama ja neid õigustama vihapursete, endast välja minemise vms. põhjustega.
Sõnad on siiski midagi enamat, kui õhu võnkumine, sõna võib olla ohtlikum kui tegu ja valusam kui löök.
Muidugi, tõsi on, et me kõik oleme kohutavaid asju öelnud, eriti oma lähedastele. Aga seda ei tohiks normaalseks ja igapäevaseks pidada.
Võibolla olen ma siis ebaintelligentne, aga kui mõni sõber ütleks mulle, et pane end põlema või sure vähki ära, siis ta enam mu sõber poleks…
8. juuli 2009 kell 14:11
Daki,
ma ei öelnud, et ajakirjanikud on deemonid, ma ütlesin, et nendega seoses võib väga vabalt esile kerkida juhtumeid, kus inimesed lihtsalt ei kontrolli enam oma tegemisi ega ütlemisi. Siis, kui artiklites kirjutatakse sulavalet või siis, kui mingeid kõlakaid tõe pähe esitletakse.
Sina, Daki, peaksid ju taolise käitumisega I2 blogi kaudu, eks ennast ka väga ajakirjanduseks nimetavad, vägago kursis olema. Nemad esindavadki seda kõige jõledamat “ajakurjandust”, kus tõde tuuakse raha ja klikkide arvule ohvriks. Selline tabloidilik ajakirjandus, kus loetakse sekspartnereid ja tehakse hommikul rõdul suitsetavast kuulsusest pilti.
Teised,
Ning loomulikult ei tohiks sellist asja normaalseks pidada. Aga mind ajab marru selline võltsvagatsemine ja ohkimine, justkui tegu oleks mingisuguse imeasjaga. EI OLE JU. Me teeme ise kõik mingil hetkel täpselt sedasama, aga teist tahame kividega sellesama asja eest surnuks peksta?!
Kui mõni mu sõber mulle ütleks, et “Pane end põlema!”, siis ma oleksin selle ilmselt kuidagi ära teeninud ja laseksin kõrvad lonti & püüaksin kuidagi asju parandada ja kokku liimida.
Niisama ei loobi keegi kunagi selliseid väljendeid. Need pole ilusad väljendid ega toredad, kaugeltki mitte normaalsed, aga samuti ei tohiks neid keegi tõsiselt võtta.
Kui sa kellelegi ütled, et “Mine persse!”, siis sa ei mõtle seda sõna-sõnalt.
Ning “Mine põrgusse!” on väga levinud vandumine, aga selle otsene tähendus on ju palju jubedam kui vähki suremise soovimine – sure ära ja et su hing piinleks igavesti põrgus!
Ometi ei minesta keegi, kui keegi kuskil põrgusse saadetakse. Kuigi surematu hinge igavene piinlemine peaks ju palju tugevamat tähendust kandma. :P
8. juuli 2009 kell 14:15
Aga see ongi huvitav, et Matveret sooviks Daki põlema panna nö., ja seda selle ütlemise pärast, aga teisi inimesi saadab südamerahus süütuid inimesi tapma (persse pugemine tapab poetava kindlasti ära) ja ise lämbumissurma surema.
Kui asju võtta sõna-sõnalt ja emotsioone mitte arvestada.
Ah et Daki puhul tuleb arvestada emotsioonidega, aga Matvere puhul mitte?
Sest ta on kultuuriinimene ja peaks seega olema eliit & eeskuju?
Oh, teid… Te illustreerite alati mu kommentaariumis seda, millest ma tekstides räägin ja seda on kurb vaadata.
8. juuli 2009 kell 14:34
Mis advokaadi-värki puutub, siis ma ei kaitse Matveret, vastupidi, mõistsin teda päris mitmel korral hukka.
Ja reaalselt ei vääri advokaaditöö sellepärast tähelepanu, et enamik kohtusaalis süüdistatava osas istujaid ei vääri mitte mingisugust kaitset. >_<
8. juuli 2009 kell 16:21
nii on.
8. juuli 2009 kell 17:15
Nirti, ma ei saa sinuga nõustuda ! IGA süüdistatav väärib kaitset. Kasvõi seepärast, et mõni neist on ka süütu, aga see ei ole prokuröri asi, eksole.
Matvere osas… Olgu sentimendiga kuidas on, aga meedium oli täiesti sobimatu. Ajakirjanikud, kes satuvad ettevõtte majandusaasta aruannet lugema ei ole suure tõenäosusega need “nuhkivad ajakirjanikud”, kes magamistubadesse ronivad ja kaameratega akna taga passivad. Need on hoopis need ajakirjanikud, kes teevad tänuväärset tööd uurides majandusmahhinatsioone ja riigi raha [ära] keerutamist. Nad uurivad avalikku infot, mida meie uurida ei viitsi, ja teevast sellest kokkuvõtteid.
Ma ei tea, võibolla Matverel tõepoolest oli [olnud] midagi ka selliste ajakirjanike eest varjata ja sellest selline reaktsioon justnimelt nende pihta… Või lihtsalt, nagu ajalugu varemgi näidanud on, oli tegemist “loomeinimese” viha valimatu väljavalamisega suvaliste isikute pihta. IANAD.
8. juuli 2009 kell 18:22
1) Meil on sõnavabadus. Kirjutajad kirjutagu!
2) Meil on samuti ohkimisvabadus – võltsvagatsejad ohkigu! Eks see koer kiunub, kes pihta sai.
Matverele 5+. Ajakirjanikud võiks “kuulsuste” elude kallal torkimise asemele rohkem savisaare, langi, ansipi jt mahhinatsioonide kallal töötada. Aga ei viitsi, sest see nõuab pühendumist ja mõistust?? Ei päde? Ei suuda?
Vali siis teine amet, aga ära ohi!:)
Niisamuti nagu ajakirjanikele meeldib end “4. võimuks” pidada (ja kohati on see väga vajalik), tuleb neil ka võimu kohta käivat kriitikat taluda nii nagu seda tuleb taluda 1., 2. ja 3. võimul!
8. juuli 2009 kell 22:35
Süütud jah, vajavad. Aga ma ei suudaks mitte kunagi kujutada ette, et ma mõrvarite või lapsevägistajatega mingisugust nendele kasumlikku koostööd teeksid.
Ja kuna ma ei oska teri sõkaldest eristada, siis ma ei võta seda riski üldse.
Irw, meenus “Arukas blondiin”
“Which client would you prefer?”
“Neither.”
“?”
“I’d prefer a client who’s innocent!”
“Dare to dream, miss Woods…”
9. juuli 2009 kell 20:46
Firma majandusaasta aruanne ja “kuulsuste elu” on kaks ise asja. Minu arvamus Eesti ajakirjanikest tõusis ikka kohe mitu punkti, kui ma teada sain, et inimesed eeldavadki, et ajakirjanikud majandusaasta aruandeid loevad ja siis tegelikult loevadki. Järelikult on lootust, et igasuguseid finantsmahhinatsioone päevavalgele tuuakse. Ma loodan, et igasuguste poliitikute, parteide, suurfirmade ja muude kohtade majandusaasta aruannetes ka ringi “nuhitakse”.
Itaalias elades olen ma tähele pannud, et selliseid avaldusi teevad tavaliselt mafioosod ja siis loomulikult Berlusconi. Automaatselt liigitus Matvere sinna kampa…
Ainult, et mul on see küsimus ajakirjanikele, et kus see skandaal siis ikkagi nüüd on, mis selle Matvere finantsasjadega käib?
Seega, kokkuvõttes, ei saa kindel olla, kas tegemist oli silmakirjalikkusega, just selle pärast, kus see kirjas oli. Ta ei soovi, et kõik ajakirjanikud vähki sureks (kirumine, mida sa kirjeldad paljude poolt) vaid et ajakirjanikud ei tunneks huvi tema finantsasjade vastu ja see on teine tera.
/Mis puutub advokaaditöösse, siis kaitset väärib tõesti igaüks, sest muidu ei ole kindel, et me peame seadusest kinni. Kui me hakkame mingite kuritegude eest omakohust seadustama või enam viha ja põlgusehoos ei pane tähele, kuidas tegu seaduses on määratletud, siis me ei ole ise tingimata paremad kui lapsevägistajad/
21. juuli 2009 kell 09:57
Sveniga täitsa nõus – eks see koer kiunatab, kes kiviga pihta saab.
Oudekki, lugemisel ja lugemisel on vahe. Kahjuks sai ajakirjanik ainult sellest aru, mille ta maailmale välja prahvatas. Kas ta numbritest ja muust aru sai (või üldse luges), me ei tea. Ajakirjanduses ilmuvad artiklid on enamasti ümberjutustatud pressiteated.