Paar päeva tagasi olin ma 98 inimese seast neljandale kohale kukkunud pingereas. Seda muidugi ainult ühe punktiga. Nüüd, ennast tundes, peaksin ma suurest närvilisusest mööda seina üles  roomama ja rõvedusi karjuma ehmunud kaaskodanikele, aga ma vaatasin seda arengut täiesti tuima pilguga ja panin Saisi kinni ja kerisin ära magama.

Täna käisin ainult selleks Saisis, et veenduda, et “Lubatud sisseastumiskatsetele” on mu nime järel jätkuvalt olemas.

Ma peaksin olema mures, sest auahnus ja täiesti irratsionaalne uhkus on miski, mis mind on lapsepõlvest peale iseloomustanud. Ma ei vaevunud mingitele autasustamistele kohalegi minema, kui ma teadisn, et olin saanud näiteks teise koha. Minu põhimõtete kohaselt on üks võitja ja kari kaotajaid ning kui ma olen üks sellest saamatust karjast, kes esikohale ei ulatu, siis ma ei näe mõtet erutuda. Jah, olen uhke ja upsakas, ülbe ja kübeke auahne.

Miks ma siis ei ärritu ligi kahekohalisele kukkumisele… Ma ei tea.

Veider on olla.

Joon mineraalvett, mugin puuvilju ja tomateid, liitrite, liitrite kaupa mineraalvett ja tavalist vett.. Sellega nagu ennast “pestes”.

/…/

Laulupidu… Loomulikult meeldib mulle idee laulupeost, sest on tore, kui meie väike manduv rahvas siiski suudab vaimustuda millestki kultuursest ja ülevast, vähemalt kultuursemast ja ülevamast kui kuskil aianurgas burkside valmissussutamine ja magusa “siidri” joomine…

Kirjutasin veel paar lõiku ja siis kustutasin need ära. Ei viitsi praegu maid jagada nendega, kelle meelest ei tohi mitte midagi natukenegi kritiseerida.

/…/

Kuniks elu, seniks valu.

N.