.31 juuli

Ma jäin kibedusega mõtlema, et kuigi ma olen oma tasuta kohale saamise ja üldse hea tulemuse saavutamise tõttu ikka veel väikestviisi õnnejunnis, siis ma tegelikult kahetsen, et ma seda kõike üldse oma blogis kajastasin. Oleksin pidanud piirduma nentimisega, et sain sisse ja kõik on korras. Kõik vahepealsed hirmud ja kahtlused ja möödapanekud… Oleksid pidanud jääma mainimata.

Praegu on olukord selline, et nemad panid mulle sisseastumiseksami eest maksimumpunktid, kuigi ma eksisin vahepeal sajanditega ja kirjutasin mõne asja kohta sisuliselt kahe lausega ainult, ajades sealgi olulisi mõtteid sassi (vassides värsi mõistega näiteks. Värsi mõistega! Haikus!). Ma sain seda kõike Internetist veidi kontrollida üle seal ning endastmõistetavalt vajus mul süda saapasäärde, õhtul peale eksamit ma nutsin ennast magama, sest tundsin ennast saamatu tropina, kes ei oska isegi Marco Polo kohta midagi õiget öelda. Hirm läbi kukkuda ja õppemaksu maksma hakata oli väga reaalne ja tulevik tundus ebameeldivalt raske ja tume.

Viimasel ajal on mulle jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma eputasin niisama ja et tegelikult “Teadsid ju ise ka, et saad sisse!”. Ei teadnud. Ausalt. Ma mõtlesin juba hirmunult, kuidas õppemaksu jaoks raha kokku kombineerida. Ju siis aga nende seal ja minu arusaam korralikust eksamist ei ole samasugune ja asjad lahenesid hästi. Mina olen mitmeski mõttes perfektsionist, kui miski mind huvitab, siis ma ei lepi vähemaga kui väga hästi hakkamasaamisega.

Inimestel on aga – “Haa, ma teadsin, et sa ajad mingit jura kokku ja saad ikkagi sisse!”

Alguses võtsin ma seda komplimendina (ikka meeldiv ju, kui sinusse justkui usutakse), aga teatud hetkel tekkis sellele sita maitse külge, sest mind ju süüdistatakse sisuliselt valetamises ja teesklemises. Ja see on erakordselt vastik ja nilbe süüdistus.

No milleks.

Miks on nii raske uskuda, et eksam ei läinud tegelikult üldse nii hästi, et mu mure ja hirm olid reaalsed  ja üllatus hea tulemuse üle kõikevõitev?

/…/

Inimesed on toredad.

ramloff väärib surma	1
odavad nurgadiivanid	1
matvere	1
kuidas nimetatakse riisi ketšupis	1
imaginaarne ruutjuur	1

.bleeding

See pole vist mitte ühegi liigi ega isendi puhul iseäranis hea näitaja, kui kõrvad ja nina kogu aeg veritsevad?

Mu ninasõõrmetes kisub ja kuivab kogu aeg… Ja kui ma vetsupaberitüki sõrme ümber mähin ja õrnalt urgitsen, värvub paber helepunaseks… Duši all ma pesen õrnalt sõrmedega, aga küüned ja küünealused värvuvad samuti helepunaseks… Ninast niisama pole verd lahmanud, aga kaugel seegi, vist.

Ja kolmandat päeva ma tunnen kõrvades veidrat tuikamist ja kui kõrvas kas niisama või samuti paberitükikesega urgitseda, siis jääb paber tumepunakaspruuniks, vahel heledamaks…

Mis mul viga on, vererõhk? Arstiaja saaksin alles järgmiseks nädalaks, ma aga ei tee nii kaugele plaane ette… Mida ma sinna ikka lähen, kui misiganes (vererõhku alandava?) rohu jaoks raha pole.

Kas kellelgi on midagi sellist olnud minevikus? Kas see on vererõhust? Kuidas enda vererõhku alla tuua?

Kas kaalulangetus võib selle põhjuseks olla?

Muid vaevusi polegi, lihtsalt see tüütu kiskuv ja valutav tunne sõõrmetes ja vahepeal 5-10 minuti kaupa käiv nõrk valu kõrvades.

N.

.palun aidake lasteraamatu tuvastamisel

Raamat loetud ammu, kümme aastat tagasi või nii, nüüd hakkas kummitama, tahaks nime teada. Suurt midagi ei mäleta, mingeid üksikuid detaile.

Tegevus toimus mitte Eestis, vaid äkki kuskil Lätis või Leedus või… Tegevuspaigaks oli mingi vist magalarajooni suur mitmekorruseline maja ja selles elavad lapsed, kes mingi hoovimaja endale ehitasid ja pätte püüdsid ja lõpuks mingi iluaia rajasid. Oli ka üks poiss, kellel oli sõduri müts, millele ta oli ise naelaga augu sisse teinud ja väitis, et see on kuuliauk.

Raamat ise oli hullem Nõukogude propaganda, aga armas omas žanris, äkki kellelgi tuleb tuttav ette?

.29 juuli

Jalutasime kolmekesi La Dolce Vitast kodu poole ning takseerisime uut silda iga nurga alt. Kaunis. Tegelikult on ju tõepoolest tegu tohutult huvitava sillaga, aga need toed… Ma jäin mõtlema, et ilmselt ei aitaks tugede miskitpidi värvimine neid tõesti ilusamaks muuta, aga võibolla aitaks kuidagi eemaldada tunnet, et sild on kokkukukkumise äärel ning sinna alla on kiiruga mingid sobimatud kargud alla klopsitud. Leidsin kaks nurka (ilmselt siis kokku neli), mille alt vaadates need toed väga ei häiri ja ei mõju erilise võõrkehana muidu ilusa ja voolujoonelise, siugja silla küljes. Astud sammu vasemale või paremale…

Samas, ega mind ennast ka mu enda arvamus väga ei huvita. Nagunii purjetan kuu aja pärast minema, siis võin merega tõtt vahtida. Ja sellele oma olematu kaaluga sõnu puistata. Mingi vana-aja kõne- ja riigimees olla suu endal kruusa täis toppinud (või vähemalt kivi pannud, irw) ja siis mererannas kõnesid harjutamas käinud, et kui ta siis suudab merest üle rääkida, siis suudab ta ka kõige tõrksamast ja kärarikkamast rahvamassist üle rääkida.

Küllap lained kuulavad mindki.

/…/

Kas teil on ka Wikipedia maas kogu aeg? Viskab 404 ette ja ime näppu või loe puhverdatud versiooni.

/…/

No ma mõtlesin, et millest selline ootamatu hüpe blogi populaarsuse kasvus, et ma ei ole ju ühtegi provokatiivset teemat juba päevi üles kiskunud ning ühtegi inimest tema deemonitel sõidutanud, aga vaat kus lops, hoopis kurikuulus Perekool on asja taga:

http://www.ekspress.ee/daytopics/soovitus/2039-perekooli-foorum-mehed-on-mustad-naised-on-puhtad

Nüüd võib vist ka öelda, et kui Ekspressil pole muud teha, kui mingist itkeblogist leitud teema põhjal Perekoolist nuppe treida, siis on ajakirjandus surnud.

/…/

Mul on jälle tahtmine omal nupp lühemaks ajada. Ilmselgelt mu visioon pikkadest tagumikuni langevatest kiharatest pole määratud täitumiseks ning mu juuste bioloogiline eluiga ongi selline abaluude alla, peale seda hakkavad juuksed ära kukkuma ja otstest lõhenema, tehku ma mis tahan. Ma olen 4-5cm lasknud ära lõigata ja neid siis palsameerinud ja imenud ennast igasuguseid juuksevitamiine punni täis, ikka ei mõika. Teatud piirist alates hakkavad katkema ja murduma, ära kukkuma.

Pealegi, hingel kripeldab mõned nädalad tagasi nähtud suurepärane film “Lèon” koos oma suurepärase Portmani ja tema soenguga… Portman muidugi suudaks ükskõik mis soengu stiilselt välja kanda, aga…

See jäi mulle silma ja hakkas meeldima, tegelikult on see stiil mulle varemgi meeldinud, aga siis ma hakkasin täiesti reaalselt mõtlema, et  – aga miks mitte…?

Selles on midagi… Midagi glamuurset, midagi, mis tuletab meelde Louise Brooksi ja Pola Negrit.

Samas muidugi, kõik ilus ja stiilne on minu külge alati istunud nagu sea selga sadul.

N.

.öö

Uni ei taha tulla, jätkuvalt.

Tuhnin Raamatukois ringi, lootuses leida Sigaässa Diili või Eriti Soodsat Literatuuri, kahjuks tundub, et mõlemad on välja müüdud. See-eest on muud huvitavat.

Raamatukoi on minu elus üldse fenomen, leian huvipakkuvaid raamatuid peaasjalikult Raamatukoi järgi. Vahepeal on aga niisama ka huvitav. Leidsin Toomas Verrevi raamatut “Margot” käsitleva lehekülje ja loen sealt oma suureks vaimustuseks: “Tahaks uskuda, et 10 aasta pärast on igal intelligentsel inimesel Margot raamaturiiulis. Romaan pealinna intelligendi elust.” Paljutõotav!

Lõin nime Google otsingusse, et ehk leian midagi huvitavat või põhjalikumat, leidsingi – Sirbis avaldatud raamatuarvustuses on välja toodud üksikuid tekstijuppe: “ “Liigud ülespoole. Su käed liiguvad ees. Vabastavad ta keha millimeeter millimeetrilt, sentimeeter sentimeetrilt särgist. Samamoodi, nagu kunagi vabastati Stalingrad “fašistlikest röövlitest”” ja ““Kaks tunnimeest. Seisavad. Nagu tupes munnid.” ja ““Puudutad keelega A-nibu. Õrnalt. Tema nõksatab. Nõksata. Nõksata, väikseke. Teed keelega ringe ümber ta nibu. Libu-nibu. Hahaa!!! Milline poeesia!””

Ilmselgelt on muidugi terve raamatu peale markantsemad näited kokku otsitud eesmärgiga võimalikku lugejat pelutada. Ma tahaks seda raamatut oma silmadega lugeda, sest ma loodan siiralt, et sellel on siiski oma äraspidine võlu, hoolimata arvustajate raevukast tampimisest. Ja kui pole, siis ma vähemalt olen asja oma hambaga järele katsunud.

Verrevist, muide, olen ma seniloetu põhjal (näiteks artiklid Naistemaailmas) täiesti siiras ja kõigutamatus kabuvaimustuses, ma keeldun uskumast, et ta soppa kirjutada võiks. Kuigi, läbikukkunud kirjanduslik eksperiment ei ole muidugi välistatud. Mitte, et ma kõigile artiklitele alla kirjutaks kahel käel ja hosiannat lauldes, aga lihtsalt on muhe lugemine ja väga tabava ning elava sõnakasutusega. Tuletab kohati lausa AbFabi meelde, irw.

Niisiis. Mis edasi?

Raamatukirjeldus: “Novellid käsitlevad tšehhi rahva kangelaslikku võitlust hitlerlike anastajate vastu, alates Tšehhoslovakkia traagilise okupeerimisega ja lõpetades Praha ülestõusuga just enne fasistliku Saksamaa kokkuvarisemist.

Kõik novellid on rajatud faktilisele materjalile.”

Eesti Riiklik Kirjastus 1961

No naera puruks! Tuletab mulle meelde, et mu hinnaline “Trellid” on ikka veel T. käes Tallinnas, pean selle kindlasti tagasi küsima, see šedööver ei pea minust mitte kauemaks eemale jääma kui hädavajalik!

Kell saab varsti kuus, hakid kisendavad akna taga…

Peaks proovima uuesti magama jääda.

Raamatukoi ja tema peibutav “Suva”-nupp peavad minust veidi eemal olema.

N.

.õhtu

Ostsin endale koolipäeviku ära – must ja nahksete kaantega. Suur, avar, hea sisse kirjutada. Lausa väärikas, kuigi Konsumist ostetud masstoodang. Mõnikord on niimoodi ka hea.  Avalehel on pisut suurustlevalt kirjas Student ja ma vist leidsin üles ühe killu sellest elevusest, mis mul algkoolilapsena alati augusti saabudes tekkis ja mis sundis mind kõiki õpikuid (va. matemaatikaõpik, mille ma voodi alla peitsin) kohe läbi lugema, erilise naudinguga muidugi ajaloo- ja kirjandusõpiku.

Õppida hästi, palju ja paremini!

Kui koolipäevik on olemas, võib september tulla.

/…/

Muuhulgas võib veenduda, et eestlastel on mingi saamatusegeen ikkagi sees kuskiltpidi, kui asi puudutab ehitamist (mõelgem Vabadussõja monumendi hallitavatele klaasidele ja läbiminevatele pirnidele…). Seesama sild, mis Konsumi juurest botaanikaaia juurde läheb (kus vanasti see kõikuv ja tantsisklev jalakäijate sild oli), on nüüd valmis, ainult liikluseks suletud. Sild on ise ilus, see väänduv kaar on lahe ja annab mooda väljanägemise, aga…

Okei, ma saan aru, et sellise kujuga kaar vajab tugesid ja seetõttu need toed peavad seal olema. Kena, las olla.

Aga miks, oo miks on need toed jäänud sillaga sama värvi värvimata? Ilus valge sild ja mingid tumedad metallist junnid seal küljes?!

Misasja? Miks? Kole on niimoodi ju. :/

Ja see pole praegu ainult minu arvamus.

Muidugi, ehk sellega tegeletakse veel ja ma kisan niisama.

No ja muidugi maitseasi, mõnele on just niimoodi ilus.

N.

.28 juuli

On vähe “allakäinud” inimeste gruppe, kellele ma rohkem kaasa tunneks ning kelle saatus minus ärataks õudu ning ahastust kui seda on narkomaanid. Mõttetumat (just mõttetumat) elu kui narkomaani elu on raske ette kujutada, isegi keskmine prostituut elab sellega võrreldes täiesti inimlikult. Ma võin püüda fantaseerida, aga ilmselt ei suuda ma kunagi seda vaimset ja ihulist nälga ja vajadust, pidevat muret ette kujutada. Kust saada järgmine doos? Kust? Kust?

Samas olen ma teatud reservatsioonidega valmis alla kirjutama avaldusele, et kiirabi peaks lõpetama ilmselgete sõltlasetunnustega asotsiaalide kallist elustamist teiste inimeste arvelt (no näiteks, et südamehaige memmeke ja narkomaan, brigaad sõidab esimesena narkomaani juurde…). Ma usun, et kogenud kiirabiarsti pilk teeb ruttu selgeks, et kes on niisama kogemata amfi üledoosi võtnud nolk kuskil peol ja kes on mädanevate veenidega narkomaan (kellel nagunii jäse(med) amputeerimisele läheks varsti), kellel pole mõtteski sellest ringist välja murda (sest võimalused selleks on olemas, oma viga, kui ei kasuta neid), pealegi jäävad ilmselt korduma hakkavad näod meelde. Sellel arvamisel on mitmeid põhjuseid, üks neist on selline, et millisele roosilisele elule neid niiväga upitatakse, kas halastuse mõistet tõepoolest enam ei eksisteerigi? Justnimelt – halastuse.

Eks see ole jälle see, et mina tajun hea ja kurja mõistet vahepeal väga erinevalt, üldlevinud normidest, näiteks Marile üledoosi andnud Indrek tegi head suure h-tähega, samas kui meie meditsiin, kes valudes piinlevaid ja surma anuvaid inimvaresid sadistliku naudinguga sõidutab ühest haletsusväärsest elunädalast või kuust teise, on oma julmuses ja paindumatuses võrreldav keskaegse kirikuga.

Või siis ehk leebem variant, et korjatakse need narkomaanid kokku sellistel ringidel ja viiakse sundravile röögatute rahade eest. Mis peale ravi saab, on iseküsimus, ilmselt jalutavad (sarnaselt paljudele vangidele) tagasi tänavale ja langevad endistesse püünistesse. Kuigi ühel hetkel peab lõppema õpitud abitus ning algama inimese oma vastutus ning kui see vastutus ei teki või alt veab, siis ei jäägi muud üle kui käsi laiutada. Sellise “loomuliku kao” sunniviisiline ja kasutu järelvedamine veel enam-vähem funktsioneeriva inimkonna arvelt tundub…  Ma ei teagi, millena see tundub. Mõttetuna?

Sarnaselt sellele, et koolides peavad tublid õpilased (=normaalselt arenenud indiviidid, kes saavad aru, et tunnis ei lämiseta kogu aeg kõva häälega ega segata teisi, naabrile millegi sosistamine on okei) pidevalt kannatama nende pärast, kes õigupoolest ei kuulugi (kesk)kooli. Aga see on teine teema.

Mina ka, muide, ei kuulunud keskkooli, aga kuna ma teadsin, et kõikvõimalikest kohtadest kuulun ma ülikooli kõige rohkem (st. sinna “ei kuulu” ma kõige vähem), siis pidin ma ennast õpetajate ja R. närvipingeks sinna ikka suruma.

Igastahes.

See kõik ei takista mul narkomaane mõistmast, peamiselt isikliku hirmu-kogemuse läbi – ma jään imekiiresti  vaimsesse sõltuvusse igasugustest meelemürkidest. Mulle siiralt meeldib purjus olla, narkootikume tarvitada, suitsu teha, unerohtu üle doseerida ja süüa palju suhkrut sisaldavaid toite suures koguses (hence the 20 extra kilos I had this spring), aga kuna ma suudan endale aru anda, et mul on selline kalduvus ja ilmselt jään ma ka füüsiliselt kiiresti sõltuvusse igasugusest sellisest kraamist (kahtlustan geene…), siis ma lihtsalt hoian end eemale sellest kõigest ning lähenen asjale mõistusega. “Jah, ma võin teha kanepit sel ühel õhtul, võibolla isegi kahel õhtul reast, aga siis ma pean pidama vähemalt neljakuulise vahe!”. “Jah, ma võin juua viina apelsinimahlaga ning ambienti kuulates omaenda mõtetesse ära eksida, aga siis ma pean pidama vähemalt neli nädalat vahet!”

Mul käivad need asjad miskipärast neljakaupa. Magusate asjade söömise vahele jätan ma ka neljapäevase vahe vähemalt, kui selline hirmus asi juhtuma peaks. Magus asi = tükk torti, mõned kommid… Kommi pole ma pool aastat söönud, šokolaadi mõned üksikud tükid. Mul tekkis suhkrusõltuvus ja ma täiesti mõtlemata pidin saama oma Coca-Colat ja šokolaadi iga päev. See oli… Vajadus… Mitte tahe või enda kindel soov, mingi hullumeelne vajadus. Järelikult tundub mulle ohutum ennast lihtsalt võimalikult eraldada magusa söömisest. See ei takista mul järjest kasvavat huvi tundmast kookide küpsetamise ja üldse söögitegemise vastu, irw. Mingi sadistlik nauding teiste inimeste toitmisest ja ise seejuures kasinalt süües…

Põhimõtteliselt pakuvad meelemürgid ja suhkur-söömine inimesele unustust, lohutust, võimalust pääsemiseks ja see kõik on asi, millest ma imehästi aru saan. Minu jaoks on isegi magamine tõeline narkootikum, ma magan lõdva randmega teinekord 14 tundi reast, sest unustus ja unenäomaailm pakub midagi, mida tavaline maailm ei anna.

Ühesõnaga, ma saan enda arvates võrdlemisi hästi aru miks inimesed sellele teele lähevad. Iseasi, et ma ei saa  päriselt aru sellest, mis neid sellel teel kinni hoiab, aga ma panen selle mittearusaamise selle arvele, et ma olen tegelikult teatud asjades õnnistatud kõvasti üle keskmise tahtejõuga, just neis asjus, mis puudutab millegi manustamist või… No näiteks jääb mulle siiralt arusaamatuks, et kuidas on võimalik see, mida paljudes kaalufoorumites kirjeldatakse – õgimishood.

Mul ei esine õgimishoogusid. Paar korda (1-2) on juhtunud nüüd 4-5 kuu jooksul, et toit on nii maitsev, et ma lihtsalt meelehärmist, et seda veidi üle jääb ja et see raisku läheb, olen üle söönud natuke. Kuna mu magu on kokku tõmmanud, siis minu ülesöömine tähendab märksa vähemat kui varasemalt tähendas tavaline söömine (olin harjunud palju sööma ja suurtes kogustes, mitte õgimishoogudena, vaid lihtsalt). Praegu ma ei suuda oma makku üle 300gr toitu mahutada, juba 100gr millegi rasvasema söömisel tekib kiiresti täiskõhutunne ja väike iivelduski.

Ma võin olla nädal aega väga kasinalt söönud lahjasid toitusid ning poes koogiriiulist ja pirukariiulist ja vorstikesteriiulist (lihatooted on mu nõrkuseks) täiesti külma kõhuga mööda kõndida või võtta heast rasvasemast toidust väike ports ja ülejäänu teistele sisse sööta. Toidud ja apluse-patud :) asuvad väljaspool minu universumit, ma ei taha neid enda sisse, need teevad mu suuuuuuuremaks ja koledamaks ja… Ja nii nad minust söömata jäävadki. Vahepeal siiski luban endale natuke midagi, kuigi isu kui selline on mul täielikult allutatud raudkindlale tahtele – alla võtta.

Samamoodi suudan ma (vähemalt praegu veel, teab kauaks seda tahet jagub) enda tahtele allutada joomise, suitsetamise ja narkootikumid – mul on tahe olla midagi muud, kui ahelsuitsetajast joodikmutt või värisevate kätega narkomaan, kes oma elu viimaseid aastaid rentslist alla ujutab koos verise oksega. Seega ma hoian ennast sellest eemale, sest ma tean, et mul oleks suur oht sinna küüsi jääda.

Eks see kaalu langetamine ja enda “vormi ajamine” ole ka teatud mõttes vaimne kaif ja sõltuvus, põgenemine iseenda eest ja oma piiride uurimine, täpne väljaselgitamine, et milleks ma olen võimeline ja milleks mitte. Aga seda hoopis teises mõttes.

Filmisoovitusi teema juurde: Requiem for a Dream, Candy

N.

PS. Ma ei olegi eesmärgiks võtnud mingite sisukate esseede vorpimise, seega mu postitused ongi pikad, laialivalguvad, omavahel häguselt seotud mõtetest koosnevad mäletsemised. I like it that way, las siis olla.

.dieedipäevikud

Tänase päevaga võib joone alla tõmmata mu kolmest osast koosneva dieediplaani esimesele etapile – ma olen kaotanud 18-19 kilogrammi ja kaalun praegu 70 kilo, mis on muidugi 178cm pikkuse juures paljuvõitu veel, aga kui ma nüüd paarsada grammigi kaotan, siis viskab juba kaalunumbri ette ihaldatud 6 ning seega omas peas on see justkui mingi etapi lõpp.

Teine etapp on jätkata kaalu kaotamist ükskõik mis nippide ja vahenditega, kuniks keha keeldub seda pekki maha viskamast ja ma olen saavutanud…. Mingi silmale kenama vormi.

Kolmas etapp on hakata käima kõhutantsus (see on primaarne), jõusaalis (raha maagilisel tekkimisel taevast ka kendos) ja osta endale korralik metallist hularõngas, selle viimase ma kavatsen Tallinnasse maandudes kohe endale hankida, aga eks sinna ole kuu jagu aega kah. Kui nüüd keegi küsib, et miks ma ometi sellest ei alustanud, siis ma tunnistan ausalt, et mul on praegugi, 18 kilo kergemana, kergelt piinlik ringi liikuda, sest mulle ei meeldi, et inimesed mind vaatavad ja praegu pole hularõnga jaoks eriti ei ruumi ega võimalusi.

Ma lihtsalt ei suutnud ennast sundida minema sinna trimmis piffide vahele oma gigantse kehaga. Saate aru?

N.

.klopi munad vahule?

“Klopi munakollased suhkruga vahule…”

“Munad ja suhkur vahustada…”

“Lõin või suhkruga vahule…”

Kas keegi viitsiks mulle seletada, et kuidas see “munade suhkruga vahustamine” korrektselt välja näeb? Ma olen alati lihtsalt natuke aega neid mune kloppinud seal kausis koos suhkruga, aga ma pole kindel, kas ma olen need “vahule” ajanud. Kas käsitsi on seda üldse võimalik teha? Ja kas munasegu peab kuidagi “eriline” välja nägema? “Vahule”? See eeldaks ju seda, et… Eee… Kauss on a la vahtu täis?

Ja mismoodi võid suhkruga vahustada veel?!

Lihtsalt jäin mõtlema, et äkki on selles põhjus, miks mõnikord koogid natuke lössivajunud tunduvad vms. Äkki polegi asi kehvas ahjus, vaid lihtsalt selles, et ma ei klopi neid neetud mune piisavalt? Minu muna ja suhkru saadus ei erine väga oluliselt tavalisest omletisegust, on vaid veidi… Vahusem või kergema konsistentsiga või…

Pikalt see vahule ajamine kestma peaks, kas seda võib teha kahvliga ning ega kellelgi juhuslikult pole fotot äsja vahule aetud munadest (sest te ju loomulikult hoiate oma arvutis pilte sellistest asjadest, otse pornokausta kõrval)? :D

N.

.misasja te seal kempsus teete? & friik?

http://www.perekool.ee/index.php?id=43743&class=forum_schnell&action=view_post&post=5445746

Ma arvan, et keskmisest inimesest olen ma ehk veidi hügieenilisem – kui mul vähegi võimalust on, siis ma käin kaks korda päevas duši all (hommikuti loputan niisama jaheda veega, õhtul küürin hoolikamalt – rõve on pesemata ihuga linade vahele ronida…), käte pesemine kujutab ikkagi protseduuri seebi, vee ja hoolsa hõõrumisega (enamik inimesi arvab, et käte pesemiseks võib nimetada oma räpaste sõrgade korraks vee alla torkamist ja siis nt. pükste külge kuivakstõmbamist) jne, aga seda teemat lugedes tekkis mul üks küsimus – mis imeasju teevad inimesed omaenda kempsus, et nad peale seal käimist kohe ära surevad, kui käsi ei pese?

Mina eeldan seda, et kodune peldikupott ja tualettruum üldse on puhtaksküüritud olekus ning keegi ei kuse servale (ja kui kuseb, siis peseb ära) ning et inimene oskab seda nö. ürgset ühtimist loodusega läbi viia normaalsel viisil, st. ei topi käsi joa alla ega, khm, situ endale pihku. Samuti eeldan ma, et inimene kasutab enda puhastamiseks normaalset kogust vetsupaberit, mitte ei sudi ühe läbivettinud ruudukesega hargivahel või ei hõõruta pöidlaga oma tärni puhtamaks. See tundub justkui normaalne. Mehed, noh, hoiavad endast küll kinni sõrmedega, aga samuti ma eeldan, et mees käib 1-2 korda päevas duši all ja seega ei jää nende sõrmede külge kabjavõidekamakaid.

All things considered – MIDA seal isiklikus puhtas tualettruumis siis tehakse ometi, et oma kodutualetti kasutav inimene perekooli kanakarja arvates kohe maha sureb, kui ta ei pese käsi iga kord peale kusel käimist?

Avalikke tualettruume ma ei arvesta praegu siia, need on enamasti nii ilged kohad, et nende kasutamist tuleks üldse vältida võimaluste piires.

Ma jäin praegu mõtlema, et olles omaenda puhtas kodus, siis mul on harjumus ikkagi pesta ning kuna ma tõesti pesen käsi seebiga (mitte ei loputa sekundiks vee alt läbi), siis maksan ma selle eest sageli ketendava ja kuiva nahaga ning sõrmede vahelt justkui “kisub”. Seda siis peamiselt talvistel perioodidel. Aga kui mõtlema jääda, siis selle jaoks ei ole ju tegelikult vajadust – käed on ju täiesti puhtad.

Bakterihirm tundub väga sürreaalne, sest kätega avad ja sulged ukse ning võtad paberi. Kus need bakteripesad seal olema peaksid?

Kust siis see paaniline kätepesu-maania üldse alguse saanud on?

/…/

Seda teemat lugedes tekkis mul üldse mingi veider tunne, seal on läinud räpakottide ja puhtusepidajate vahel sõjaks nagu alati. Läbi on käinud mõiste “puhtusefriik” ja ma jäin mõtlema.

Nõusid pestes ei suuda ma sõrmega kuivanud toidujäänuseid puudutada reeglina, isegi kui tegu on taldrikuserval kükitava õnnetu kuivanud makaroniga. Kui ma seda tegema pean, siis ma tunnen ennast kuidagi väga räpaselt ning nühin pärast käsi seebi ja kuuma veega, sest mul on tunne, et selles makaronijupis elutsenud eluvormid on küünte all kinni ja tahavad mulle halba teha. Kuna mul on komme igavuse ja närvilisuse tõttu sõrmeotstes olevat nahka hammastega näksida (mitte küüsi närida, vaid just sõrme tipus ja küüne ümber olev nahk läheb loosi) ja sõrmi muidu endale suhu toppida, siis ma suhtun tegelikult oma sõrmede puhtusesse võrdlemisi hüsteeriliselt.

2-3 tundi külmikust väljas seisnud (näiteks kellegi hajameelsuse tõttu lauale jäänud) piima-, keefiri- või jogurtipakk on “halvaks läinud”, seal on elu sees ja mina seda ei ole võimeline puudutama ka. Teised panevad paki tagasi külma, söövad-joovad ja elavad, mina ei suuda.

2-3 päeva kapis seisnud avatud keefiripakk, piimapakk või jogurtipakk või leivapakk või juustupakk (juustupaki pealmine viilakas) vms on “halvaks läinud”, isegi kui säilivuskuupäeva lõpuni on jäänud veel aega. Sealt minu kõiki inimesi vihastav komme alles jätta mingeid “lõppe”. Ma ei suuda süüa lihtsalt midagi, mis minu jaoks tundub olevat halvaksläinud solk. Sama kehtib ka kappi seismajäänud aedviljaga – ma tean, et 2-3 päeva kapis seisnud kurgipoolik on tegelikult ilmselt okei, kui kergelt kuivanud otsajupp ära lõigata, aga ma ei suuda enamasti seda süüa.

Peale kempsus käimist ei taha ma mitte käsi pesta (mis tundub mõttetuna mulle kuidagi, kuigi ma seda harjumusest teen), vaid hoopis alakeha pesta. Võimaluse korral teengi seda, nt. on eriti heas kirjas minu silmis need kodud, kus vetsupoti kõrval on väike käsidušš.

24h pesemata olnud inimene on must ja ropp loom. :)

Ma võin võileiva asetada arvuti kõrvale lauale või arvuti kõrval asuva raamatu kaanele (leiva kuiv alumine pool ei tapa raamatut) või isegi diivani seljatoele, aga mitte kunagi köögilauale, sest seda pühitakse sageli niiske lapiga ja me ju kõik teame, et niiskuses areneb igasugune sodi, eksole. Köögilaual olnud leiva võin ära süüa, aga toit käib suus ringi.

Peale kassi või toakoera silitamist on käsi Väga Must ja vajab pesu. Omaenda kassi-koera kohta see klausel ei käinud (põhimõttel, et oma imiku sitane mähe ei haise eriti vastikult), küll aga käib liivahiirte kohta.

Jalalabad on Väga Mustad ja ma ei suuda neid isegi duši all sõrmedega pesta, pesen svammiga või ignoreerin täielikult.

Mu enda juuksed on ka suurema osa ajast Väga Mustad (kuna ma pesen õhtuti juukseid enne magamaminekut, siis järgmisel päeval kell 17-18 on juuksed Väga Mustad juba) ja ma ei salli, et neid käpitakse, sest nad on ju ikkagi Väga Mustad ja ma ei taha teist inimest määrida. Seejuures reaalselt lähevad mu juuksed rasvaseks 24-30 tunniga.

Pesumasinast tulev pesu on külm ja niiske ja miskipärast tekitab tunde, et määrib mind, mistõttu ma usaldan selle kuivamariputamise teistele inimestele.

Mulle ei meeldi oma pesunuustikut jagada. Ma võin erilise armulikkuse märgiks seda mõnele erilisele inimesele võimaldada, aga põhimõtteliselt tahaksin kahte erinevat nuustikut ning sama käib ka saunalinade kohta. Hambaharja jagamine on muidugi ulme (pean tõsiselt kummalisteks inimesi, kes seda teevad) ning mu endagi hambahari tundub üsna koleda esemena (aga pole midagi teha, pesta tuleb).

Seejuures puuduvad mul mitmed asjad, mida teised normaalseks peavad – põrandale või (väljas süües rohule) kukkunud kartuli- või leivatüki jne võtan südamerahus sõrmedega üles ja pistan kinni (kui põrand normaalse puhtusega on muidugi). Mööblil leiduv tolm mind ei sega põrmugi. Hammustan probleemivabalt teise inimese hammustusjälje sisse võileivas. Jagan veepudelit ja riideid sõpradega, sh. ka sokke, sest kuna ma kannan enamasti ainult musta värvi sokke (või roosasid varvassokke, irw), siis on peale pesu võrdlemisi raske kahe inimese musta värvi sokke sorteerida. Nii et kellegagi koos elades ja koos pesu pestes on sokid paratamatult ühine kraam.

Perekoolikate meelest oleksin ilmselt kirjeldamatu friik, kindlasti astmaatik ^^

Ja seejuures jäin ma mõtlema, et ma olen erakorraliselt pohhuistlik inimene korra suhtes – see on minu arvates näiteks loomulik elu osa, et kirjutuslaual on segamini raamatud, tehnika, räpased teetassid ja kuskil raamatukuhja all on üksik sokikägar. Pigem häirivad mind inimesed, kes selliste asjade üle ohivad ja draamat teevad, nt. mu vanaemal on ärritav komme mu tuba külastades alati viriseda, et riided on segamini tugitoolis ja kirjutslaua värvi pole näha…