Mõnikord jätavad inimesed kirjutamata sellepärast, et neil on käed-jalad tööd täis ning neil pole aega kirjutamiseks. Mina pole kirjutanud seepärast, et mul pole juhtunud midagi sellist, mida ma praegu sooviks maailmaga jagada.
On ainult mingi veider hall rahu – asjad on nii nagu nad olema peavad. Mind on hüljatud, petetud, reedetud, valede vääriliseks peetud, katki tehtud – ja mitte ainult seda. Ühesõnaga kõik on nagu olema peab, mitte millegi üle pole imestada. Ainult selle vahega, et ma ei taha praegu enam oma tükke kokku liimida. Milleks?
Aasta-aasta järel elan ma üle igasuguseid asju, suuremaid ja väiksemaid kriise, emotsionaalseid auke, maniakaal-depressiivsushooge, äraminekuid, hülgamisi, üksijäämisi, valesid, reetmisi – ja siis liimin ennast rõõmsalt kokku ja lähen uuele ringile, viskun suurte mõistete nagu armastus, sõprus, lojaalsus pärast džotile ja eeldan, et mind peetakse sõpruse/armastuse/hoolimise vääriliseks.
Milleks, kuradi pärast? Ma küsisin endalt ja sain aru, et ma ei oska sellele vastata.
On sotsiaalselt aktsepteeritav olla rõõmus, elujaatav, tore, armas jne. See on ilmselt peamine põhjus. “Võta end nüüd ometi kokku!” See on mulle ainult paska kaasa toonud (selleni välja, et liigne armsus ja toredus on mahajätmise üheks põhjuseks), ma nüüd tõmban kriipsu alla, thank you very much.
Kõik on hall ja valge, kliiniliselt puhas ja vaikne.
Ma sulgen silmad ja keskendun lihtsatele, pisikestele asjadele, mida ma oma elus saan kontrollida. Kawabata lugemine, näiteks, on lihtne asi või tegelikult muidugi mitte. Võtan homme raamatud kaasa ja sõidan korraks Viljandisse, et vanaemale notariaalne volitus teha korteri ostuks-müügiks. Ise ei jaksa sellega tegeleda.
Ja ma ei taha, saate aru, enam mitte kunagi mitte ühtegi inimest usaldada.
All they do is lie, hurt and…
And then I hurt.
Never thought I’d get any higher
Never thought you’d fuck with my brain
Never thought all this could expire
Never thought you’d go break the chain
N.
*pai*
Saagu-saagu ma sajatan, väike Kawabata igasse päeva…
No kes see oli?! Kas mõni värdjas julges su IQ-d saapanumbriga võrrelda? Kohe tambime ära!
“Ma keeldun nii vana olemast!” oli Stavia kinnitanud.
“Õnn kaasa,” oli Morgot vastanud.
Tahtes ütelda, et seda me teeme kõik, tütar. Viimne kui üks. Me teame, kuidas on mõistlik ja õige, ent selle asemel me teeme lollusi.
(Sheri S. Tepper – Värav naiste maale)
Ühesõnaga, nagunii usaldad, oled rõõmus ja elujaatav edasi ja siis vahepeal valutad.
Teisest küljest, kui sellega leppida, siis saab ka parem. Hommikud lähevad mööda.
Lugesin hoopis Mishimat ja Tanizakit. Tõeline progress ja lubadustemurdmine.
Ma olen nii rebel, nii rebel.