Tabasin end eile bussis Tanizaki “Saladust” lugedes mõttelt, et mul on mingi veider mõttemall – on 4-5 kirjanikku, kes mulle väga meeldivad ja siis on kirjanikud, kes mulle meeldivad, sest, pange tähele, nad sarnanevad neile kirjanikele. Ma olen Tanizakilt ennegi paari asja lugenud ning ma tabasin end ka seekord hajameelselt mõttelt, et “Ta sarnaneb ju veidi temale!” ning see muutis selle kohe minu jaoks paremaks, kodusemaks, meeldivamaks.
Miks mu mõistus nii vanast kinnihoidev ja muutusi kartev on ometigi?! Mulle ei meeldi isegi kirjanikud iseendana, uue ja uudsena, ma pean nad enne seostama millegi vana ja turvalisega, et ma julgeksin neist veidi vaimustuda. Ja samamoodi on ju kõigega, ma klammerdun vana ja turvalise külge ja millegi uue juurde nihkun ainult sajakordselt julgestusnööridesse mähkununa. Miks see nii on? Miks ma selline arg väike varblane peab olema, kes elu ja enda ümbritseva muutumist nii meeletult kardab?
Vastik on niimoodi elada, karta, põdeda, hirmu tunda ja mitte kohaneda.
/…/
Jalutasin mööda Viljandi tänavaid, oli palav, taevas lõõskas päike ning ma tundsin ennast selle kuumuse käes veidi halvasti, nõrk loomake nagu ma olen. Seisin veidi varjus ja uurisin mõtlikult neid maju, mida tegelikult olen sadu ja tuhandeid kordi oma elus näinud ning mida ma nii vähe olen tegelikult vaadanud. Tänavapostid, punased siia-sinna pealtnäha justkui juhuslikult pillatud maasikad, vanad nägusad puumajad, õitsevad pärnad, pargid…
See mälestustepilv, mis meid ümbritseb, kasvab pisitasa, iga minuti ja tunniga, rääkimata päevast, muutub see suuremaks, sasisemaks. Mõni ime, et inimesed kaotavad teinekord reaalsusetaju – see mälestustepilv varjutab lihtsalt kõike, ürita mida tahad, sa ei näe enam klaarilt seda, mis sind ümbritseb, ikka läbi mingisuguse hämu.
Ja kui lihtne on siiski mingisugustel pisikestel asjadel meelde tuletada seda, mis on kunagi olnud. Kui palju on minul mälestusi, see tekitab hirmu selle ees, et milline ma olen siis, kui ma olen 30, 40, 50.
Vaatasin ja nägin ühtäkki mälestusi mitme aasta tagusest ajast, kui päike samamoodi taevas lõõskas, linnud laulsid, juulikuu hoidis inimesi rammestavas kuldpuuris ja ma lebasin ning ta juustes oli kulda ja see kuld oli mu süles, rahulolevana.
Või siis hetk, kus vihma kallab nagu oavarrest ja ma kõnnin läbi selle vihma ja olen tänulik, et vihma sajab, sest läbi selle vihma ei saa mitte keegi aru, et ma nutan. Nutmise põhjust ma enam ei mäleta, ju oli midagi natuke väikest ja tähtsusetut, mille pärast noored naised ikka nutavad teinekord.
Või siis see hetk, kus ma jooksen hullunult läbi linna, sest kell on neli hommikul ja päike särab juba pööripäevaselt taevas, ma olen kaheksateist ning ma ei oska muud teha kui joosta, sest ma tunnen, et mu elu on pisikesse sõõri koondunud ja ma pean jooksma, et et sellest sõõrist välja saada. Ja niimoodi ma jooksingi igal hommikul hullunud hamstrina mööda linnatänavaid, ajades omaenda nähtamatus sõõris iseennast taga.
Väga palju mälestusi. Iga maja, puu, põõsas – kõik võib mälestusi äratada.
Ma kardan, et ma olin viimast korda Viljandis.
See mõte äratas minu eile öösel hirmu, ma olin isegi telefoni koju unustanud ja ei suutnud sellepärast maailmaga muud kontakti saada peale aknast välja vaatamise ja aknast paistis muidugi uinuv linn. Ja siis ma tundsin ennast lolli ja isoleerituna. Ja ma mõtlesin, et niimoodi hakkabki olema – mina, vaikus, akna tagant paistev uinuv linn. Alates sügisest saabki see niimoodi olema, ma ei saa enam midagi muuta. Ma kardan seda hetke nii väga. Seda hetke, kus ma saan aru, et olen mina, vaikus, pimedus ja uinuv linn.
Keegi ei oota, vaja… Keegi ei ihka su lähedust ega…
Nüüd, sellele mõeldes, hakkan ma võibolla samamoodi nutma nagu ma eile nutsin, sest ma tunnen ennast jälle lolli ja isoleerituna.
Aga pole viga.
Kohanemisraskused, valusad mälestused, valusad ja kustumatud igatsused – see kõik teeb samas ka asju märksa lihtsamaks. Pole mul ei armastavat meest-lapsi ega karjääri, mille pärast ma peaksin kartma. Ma võin jätkuvalt teha, olla, kaduda.
Sest mul puuduvad igasugused ahelad.
Igatsegu ma neid ahelaid siis kuipalju tahes.
N.
.jpg){kind=link}