Kui ikka pool maailma tänutundest ja kabuvaimustusest põlvili ei visku, siis keeldub mõni inimene üldse midagi tegemast peale saia sitaks hautamise enda soolikates.
Lugesin eile mingit artiklit (hakkajamad sitassonkijad võivad selle üles otsida), kus keegi noormees pirises, et tal on ainult üks laps, sest ta tunneb, et ühiskond ei hinda seda, et tal see laps on, piisavalt.
Bläh.
No andke andeks. On mingi sort inimesi…
Õppelaene võetakse juba ette kindla teadmise ja arusaamisega, et jäätaksegi sellele tasemele, kus seda laenu ei ole võimalik kinni maksta ilma püksirihma kõige viimasesse auku panemata või siis riigipoolse kinnimaksmiseta. Lapsi sünnitatakse ainult siis, kui riik ja ülejäänud ühiskond juba sünnitusmaja akna alla fanfaaride ja rahamägedega kohale kappab. Tööd valitakse selle järgi, et mis soodustusi ikka selle eest antakse ja kas on teiste silmis ikka piisavalt prestiižne ja hinnatud.
Mul on süda paha õpetajatest, kes vahepeal foorumites sõna võtavad, et kui vastikud on ikka lapsed, kui vähe raha makstakse ja kui raske on töö. See oli vist Oop, kes kutsus üles inimesi mitte õpetajaks hakkama, kuna palk olla väike. Andke andeks, raha pärast õpetajaks minejaid (või puhtalt õppelaenu kinnimaksmise) ei oota mitte ükski õpilane keskkooli, nad võiksid ennast ennetavalt kuskile Taga-Karpaatiasse saata postipakiga. Uskuge mind, teie hale vingumine stiilis “Töö on raske, palk on väike, lapsed on nõmedad ja lollid”-suhtumine paistab igast teie poorist saja meetri kaugusele. Ja oma õpetamistöös te kukute ka haledalt läbi, sest motivatsiooni teis ei ole ja rohkem põhjuseid polegi vaja, et olla erakorraliselt sitt õpetaja. Ma olen ise ka istunud oma 13 kooliaasta jooksul tundides, mida kindlasti viivad läbi muidu kenad inimesed, aga kelle igast lausest ja pilgust nõrgub suhtumist “Ma ei taha siin olla. Ma vihkan lapsi, eriti teie klassi, ja ma ei saa teie talumise eest piisavalt raha. Aga ma ei oska midagi muud ka peale hakata, nii et käige te ka põrgusse.”.
Ei olnud tore ja ei kutsunud ei õppima ega teema vastu huvi tundma.
Ja siis on õpetajad, kes naeratavad, on enamasti alati väga toredad ja heatujulised, kes naeravad õpilaste naljade peale ja teevad ka ise nalja, kes on vahepeal kurjad ja pettunud ja pahased ja klass laseb kollektiivselt nina norgu, sest kriitika on õigustatud ja kõigil on räme häbi. Need on õpetajad, kes toovad tundi lisamaterjali ja räägivad säravate silmadega oma lemmikkunstnikest/muusikutest/kirjanikest/ajaloosündmustest/bioloogilistest aspektidest. Need on õpetajad, kes klassi kraadele tema 4- tööd andes rõõmust keksivad peaaegu ja kraade silmad tõmbuvad ümmarguseks ja kõrvad löövad õhetama ja ta pingutab teinekord ka veel. Need on õpetajad, kes ütlevad oma õpilasele teinekord nii hästi, et tekib lausa foobia selle osas, et “Äkki ma vean seda õpetajat alt”. Ja siis istudki ja tuubid endale pähe asju ja otsid ise lisamaterjale netist ja üritad seoseid luua ja mõista ja tööd “5″ saades naeratad vandeseltslaslikult õpetajale, kes seda võibolla ei märka, aga kes kindlasti tundis headmeelt seda hinnet kirjutades.
Need õpetajad saavad sama palju palka & ei käi foorumites halisemas, et koolmeistrina töötades ei saa pappi kokku ajada ja et lapsed on vastikud ja lollid. Nende meelest on lapsed, nii 14-aastased kui ka 18-aastased, hoopis kõik väga toredad. Ja rahamure on sekundaarne, sest nad teevad midagi, mis neile tõsiselt huvi pakub.
No ja… Lapse sünnitamise eest ei vääri ka mitte keegi medalit. Seda on siiamaani miljardeid kordi tehtud siin maailmas ja, hea õnne korral, tehakse miljardeid kordi veel. Lapsi on kaelakandvaiks kasvatatud sõdade, katkude, kriiside ja õnnetuste juures. Kriiside, mille kõrval meie pisike masukene tundub lapsemänguna. Ei taha nüüd kangelasemasid maha teha, ma nõustun sajaprotsendiliselt, et lapse kasvatamine, eriti mitme lapse, on ilmselt väga ränk ja keeruline töö. Aga seda tööd ei tee sa ju ühiskonnale, et sa peaksid igal sammul otsima mingit ühiskonna heakskiitu või tänutundest maoli maas olekut. Seda “tööd” ei tee sa ju sellepärast, et emapalka saada või tulumaksusoodustust. Keegi kindlasti muidugi teeb, muidugi. Aga see ei ole ideaal, mille poole püüelda.
Teed, sest sa tahad ema olla. Seda sa ka saad. Mida sa veel tahad?
Samamoodi on selle neetud kuramuse õppelaenuga. Muidugi on ka mul juba see laen võetud, sest arvuti vajas ostmist ja arvuti on mulle õppimiseks, töötamiseks ja meelelahutuseks vajalik. Aga seda laenu võttes ei arvestanud ma sellega, et ma nüüd peale ülikooli lõpetamist hakkab riik seda tagasi maksma. Kaugel sellest. Ma olen seda võimalust muidugi meeldiva väljavaatena kaalunud, aga see pole olnud primaarne. Ma arvan, et kui ma ülikooli minnes juba ette arvestaks, et ma ei ole peale mitmeid pikki kooliaastaid ja enesetäiendamisi võimeline isegi 90.000-120,000 suurust laenu tagasi maksma ise (ISE), siis ma ilmselt istuks tõsiselt maha ja mõtleks oma elu üle järele ja teeks mingid vastavad korrektuurid.
Oma tööd tuleks teha sellepärast, et see on hingelähedane ja pakub huvi. Või vähemalt on midagi, mida saab teha au ja väärikuega, mitte pideva hala ja nutu ja vihkamisega. Poemüüja saab ka väärikalt ja oma tööd austades seda teha. Sibi saab ka väärikalt olla.
Oma lapsed sünnitame me ka kõik endale, mitte selleks, et ühiskond kellade ja viledega seda premeeriks. Muidu on tõesti naised ainult puurikanad kes ühiskonna jaoks muna munevad ja siis nokk ammuli terakest ootavad selle eest. Ma eelistaksin, et naised on nurmkanad, kes munad munevad, ise tera hangivad endale ja tibudelegi veidi toovad. Ise hakkama saavad.
Oma laenud ja kohustused peaksime me olema ise võimelised kandma, mitte sõltuma ebakindlast ja hämarast tulevikust ja teiste armust-abirahadest. Ise. Meil on käed-jalad, mõistus, kogemused. Kuidas me siis ei saa ise hakkama?
Ise. Oma elud. Ise tuleb elada. Mitte rippuda puukidena mingite… Kellade ja vilede küljes…
No kurat, isegi see Teeme Ära 2008 kampaania oli ju ühest küljest kiiduväärt, teisest küljest ahatamapanev: me KÕIK teame, et metsaalused on prahti ja sodi täis, aga seda ära korjama läheme ainult siis, kui meile selle eest nänni jagatakse, kontserte korraldatakse, telekas näidatakse ja igati egot lakutakse. Ainult siis.
Mind huvitab, et mitu % neist teemeäralistest ka sel kevadel prahti korjamas käis. Ilmselt käputäis, kes seda ka enne Teeme Ärat teinud on, ülejäänud istuvad edasi. Miks istuvad? Sest seekord ei oleks selle vaeva eest saanud kellade ja viledega kähedahäälseid tänukarjeid.
Kiitus on hea. Tubliduse ees õlale patsutamine on hea. Boonused on head. Aga need ei tohiks olla ainsad motivaatorid.
Aga mis on saanud ise oma elu elamisest, sõltumatuna teiste arvamistest ja abirahadest.
Ma ei oska oma ajukäsnluses rohkem mõelda midagi.
Lähen ära Munchkineid mängima.
N.
Paljud õpetajad on üldjuhul päris rõõmsad õpetatavate laste üle. Mina pole just rõõmust keksinud, kui keegi lootusetuna tundunud tegelane esimest korda parema hinde saab, aga siirast heameelt tundnud küll, kui mõni lapsuke üle ootuste hästi vastab või muuul viisil senivarjatud intelligentsust ilmutab. Tigedaks teeb aga, et hinnad on meil sageli 60-150% Lääne-Euroopa samade kaupade hindadest, aga õpetajate palk napilt 25% või vähem õpetajapalgast Lääne-Euroopas. Olen Saksamaal koolis käinud, seal olid õpetajad ülem keskklass, aga siin küsivad viienda klassi nagamannid (väga lahedad kujud, muide) minu käest siira imestusega, miks ma koolis töötada tahan, kui ma olen nii tark, et ülikoolis käisin, koolis on ju kõige viletsamad palgad. Vaat sellepärast tahangi koolis töötada, et mulle lapsed meeldivad. Muidugi meeldiks ka, kui ühest palgast jääks nii palju järele, et saaks uue esikupõranda panna… aga eks see vana käib kah, läbi pole veel keegi kukkunud. Kogume laudhaaval, kunagi ikka saab, seni tunneme rõõmu laste säravatest silmadest…
Ühest otsast olen ma hullult nõus selle kirjutisega.
Aga nõus ei ole ma sellega, et mõningatest lausetest võib leida toetusele samuti Eestis levinud ideele, et “kui sa teed endale meeldivat tööd, siis ei pea sulle eriti palka maksma”. Mulle on seda paar korda isegi näkku üteldud, et “aga sa ju naudid seda, mida sa teed, miks sa siis niisugust raha veel küsid?”. Küsin, sest ma arvan, et see on õiglane hind.
Kui inimene peab raha koguma selleks, et lubada endale seda tööd, mida ta naudib ja hästi teeb, siis midagi on valesti. Aga kuni inimesed ei räägi, et nad liiga vähe raha saavad, siis ei ka tööandja (riik õpetajate puhul) neile seda juurde ei anna :) Õppelaenu kustutamine on lihtsalt teatud liiki kaudne palgalisa. Sibi saab ka väärikalt olla, aga kui sa selle töö eest endale korterit ei saa lubada, siis nõuab see väärikaks jäämine ikka väga hullu eneseületust. Sama lugu on ülikooliprofessoriga.
Ühesõnaga, ainult raha pärast ei ole muidugi mõtet midagi teha, kõige vähem lapsi. Aga kui raha üldse ei ole, siis on isegi seda mõtet küsida, kas lapsi on vaja teha :) Kui mul on kaks mulle meeldivat elukutset, siis ma valin selle, mille eest rohkem makstakse. Kui riik tahab mind mõjutada teist valima, siis peab mingeid mõjutusmehhanisme pakkuma.
Noh. Minul näiteks on eriala, millel on võimalik töötada ainult avalikus sektoris (=üsna madala palga eest). Erasektor sellel erialal puudub.
Enamikul erialadel on vahe era-ja avaliku sektori palkade vahel ikka mitmekordne, viimase kahjuks loomulikult.
Seetõttu tundub loomulik ja normaalne, et riik kui vilets palgamaksja annab oma töötajatele jõudumööda muid hüvesid, nt. kasvõi seesama õppelaenu hüvitamine. Mida ei saa üldsegi niisama lihtsalt, vaid ikkagi pikaajalise staazi eest.
Mul pole ka midagi selle vastu, et õpetajad saavad sedasama õppelaenu hüvitamist või ka rohkem palka.
Tore on ju teha tööd, mis paneb silmad särama jne. Aga kui paljud andekad inimesed on pidanud sellest rahateenimise nimel loobuma?
Meie endi huvides on, et ka riigiametnike, õpetajate, õdede ja tuletõrjujatena töötaksid oma tööd armastavad andekad inimesed. Mitte mingid “ülejäägid”. Sest et eespoolmainitud asjapulki on meil kõigil vaja.
Seetõttu pole sugugi paha mainit erialade prestiizi tõsta ja boonuseid pakkuda.
Ja mis puudutab paralleelina toodud lapsevanemlust, siis enamik vanemaid ootab ühiskonna poolt lihtsalt viisakat ja möönvat suhtumist, mitte mingit tunnustust.
Lihtsamalt öeldes seda, et kui üritad köruga bussi siseneda, siis ei jookse kamp tudengeid sinust ja su titest üle, et esimesena bussi jõuda. Mis sest, et pileti eest oleme me võrdselt maksnud. Et kui laps juhtub vabaõhukontserdil või toidupoes veidi häält tegema, et vahi sind kümned tigedad silmapaarid. Jne, jne.
Võid ju olla kuitahes tubli ja iseseisev, aga kaasinimeste lahkust ja viisakust vajab igaüks.
Ma tean, et vajab. Ma ise hingitsen ka ainult kaasinimeste lahkuse ja viisakuse tõttu veel.
Aga see ei tohiks olla ainus motivaator millegi tegemiseks.
Samuti on õpetajate palgad (vähemalt nooremõpetajate, aga see on ka inimese enda ettevõtlikkuse küsimus, see karjääriredelil turnimine) liiga madalad (ma paneks 10,000 otsa, kui mul oleks lõppematu kaugas), aga miks siis lastevihkajad ja oma tööd mittenautivad inimesed ronivad sinna tööle vinguma, et neile ei maksta nende vastikute laste eest piisavalt…
Kurb on see ,et kes tahab vinguda leiab selleks alati põhjuse . Tihti pole kõige suuremal vingujal materjaalselt millestki puudu aga sedasi saab ju tähelepanu .
Ei ole meie riigis kullajõgesi ja hõbemägesi kuid oleme siiani vastu pidanud peame ka edaspidi . (Kui vaid neid vingujaid tüüri juurde ei lasta) Läänemaailma hüvedele on meie riik kõvasti keelt limpsanud ja palju neist ka sisse viinud ,külluseaegadel .Kuid mis on unustatud-see et koos hüvedega tuleb ka vastutus … Vastutus on aga selline kummaline vidin mida loobitakse nagu kuuma kartulit enese käest ära . Las teised vastutavad .
Nirti, mis sa arvad, milliseid erialasid püüavad Eestis massiliselt õppida kõige helgemad ja konkurentsivõimelisemad pead, kõige andekamad ja kõige paremad suhtlejad? Milliste erialade uste taga on järjekorrad? Ja miks õpetaja eriala nende hulka ei kuulu? Sel ajal kui ta peaks kuuluma?
Prügist: olen olnud nende hulgas, kes avalikust ruumist ilma TeemeÄrata ka prügi koristavad. Üks auto järelhaagisetäis prügi koguneb Eesti tingimustes väga ruttu ja võib sõltuvalt kaalust minna maksma kuni tuhat krooni (prügimäemaks ja kui sa ela just Tallinna kesklinnas, kus SLOPSi prügila on lähedal, siis ka päris pikk bensiin). Teeme Ära ajal oli äravedu tasuta ja ka “bensiinikuponge” jagati. Nii lihtne ongi! Kui sulle jääb mulje, et täna on palju neid, kes jaksavad maksta oma hääbuva sissetuleku kõrvalt tuhandeid prügikoristusega seonduvateks kuludeks, siis arva veel. Mulle isiklikult väga meeldiks, kui neid kulusid ei tekiks – koristamine ise ei ole küsimus. PS: aga sina ise?
Kui võtta aluseks missioonitunne, siis tekib mul küsimus, kas Eestis on üldse nii palju õpetamise missiooniga inimesi, kui õpetajaid vaja? Ehk jääb isegi õpetajate palga mitmekordseks tõstmise puhul ikkagi mingi protsent õpetajaid, kes teevad oma tööd ainult raha pärast. Ja mida siis teha, kui selliseid nö. õpetajaks sündinuid ei jätku. Ega siis sellepärast lapsed õpetamata pea jääma ja puuduolev osa võetakse ikka nendest, kelle meelest nende töö on igavene vaev.
Teiseks, suur osa inimesi on sedavõrd ebateadlikud, et ei õpigi elu jooksul vastama küsimusele “aga mida ma siis tegelikult tahan teha?” – nendega puhul on juhus, kui nad satuvad ametisse, mis neile ka sobib. Enamasti valivad sellised inimesed oma eriala mingite sekundaarsete asjaolude järgi või koguni kellesti mõjutatuna. Ja need inimesed võivad täiesti juhuslikult õpetajaks sattuda, sest nad lihtsalt ei oska endasse vaadata ja selle järgi valida.
Ja viimaks, olen siin kommentaariumius Oudekkiga täiesti nõus: see eestlaste kalduvus pidada vaevalist ja ebameeldivat tööd kuidagi rohkem tööks, kui seda, mis rõõmu pakub ning sellest siis tunne, et rõõmutoovat tööd peaks vähem tasustama, on ajuti lausa jäle. Ma saan aru, et see on orjusega kohanenu geneetiline mälu, mis meis niimoodi ütleb, ent see on üks teema, mis tuleks ükskord seljataha jätta, kui me tahame terve ja tugev rahvas olla.
vanasti vähemalt pakuti sibi töö eest nii head palka, et minagi juba mõlgutasin mõtet oma hea ja tore aga vähetasuv töökoht sinnapaika jätta ja… minna raha teenima. Et oma õppelaen siis omast taskust kinni maksta jaksata. :P
Nüüd masu ajal ma ei teagi, mis see palk võib olla…
väärikas ja vajalik on see töö kahtlemata
ja prügi sorteerimisest niipalju, et ma teeksin seda küll, kui sorditud prügi kuskile natuke lähemale viia oleks kui kolme peatuse trollisõidu kaugusele.
Õppelaenu hüvitamisest loobumine TAGASIULATUVALT oli lihtsalt ebaaus mäng. Poole mängu pealt reegelid muuta…
Tead, sa kirjutad nii ilusasti headest õpetajatest, et ma pean selle lõigu vist välja printima ja seina pääle riputama. Et kui motivatsioonikriis hommikul kooli vantsides peale tuleb, siis meenub, miks ma õpetaja olen. Ja et muidugi, ikka paremuse poole püüelda.
Mina ei käinud Teeme Äral, sest kui ma õigesti mäletan, siis olid mul sellal lõpueksamid ja konsultatsioonid ja lihtsalt ei jõudnud minna. :/
Samas, ma ei anna pead, et kas ma oleksin viitsinud minna. Tuleb ausalt tunnistada.
Morgiele prügi sorteerimisest: aga kes ütles, et prügi peab olema mugavam sorteerida kui kaupa koju tuua? Ega siis konteinereisse ei pea rohkem prügi viima kui sa koju tood :) Ikka sama palju, aga lisaks on pakendid nüüd ka tühjad, seega kergemad. Aru ma ei saa sellest, kuidas pakendite koos toiduga kojuvedamiseks ei pea põhjendusi otsima, aga kui see on juba tehtud – pakendi edasise käekäigu eest vastutus võetud – siis muutub troll argumendiks. Jah, mina näiteks arvan, et võib küll pakendeid ära viia ka siis, kui see on ebamugav. Mõnikord on keskkonda koormavam konteiner iga nurga peale panna. Mina viin ära, kuigi on ebamugav, omaenda käe otsas, riidest kotis – otsus pakend nii hästi kui meie tingimusis võimalik ära sortida sai tehtud juba ju kauba ostmisel, eks.
Lee – kui oleks võimalik osta vähema hulka pakendiga toitu, teeksin seda meeleldi. Iga vidina jaoks kilekotte pakkuvad müüjaid kassas saadan juba aastaid pehmesse kohta (viisakalt muidugi). Samuti käin aastaid poes riidest kottidega.
Kõige rohkem ruumi minu prügikastis võtavad Aura mahla pakid (kusjuures ma teen need väikeseks – vaata õpetust pakilt!), siis mingid sellised karbid, kus näiteks on šampinjonid jms. Siis mingid hakklihakarbid. Jne.
Kõik, mis saab minna biojäätmetesse, läheb sinna ja paber läheb ka oma kohta. Taara niikuinii. Aga ikka jääb RÄIGELT palju pakendit üle:(
Tootke palun vähem pakendit ja rohkem toodet. Poes võiks olla näiteks (Aura) mahla “kraanid”, kust saad oma 5l kanistri taastäita. Väga hea meelega käiks sedasi mahla ostmas oma kanistriga.
Just, Sven, olen sinuga nõus, mulle meeldib su suhtumine. Enamike asjadega võiks oma-anuma-võimalus olla. Ma võiks ka viilutada lastud vorsti, ütleme, letist omaenda plasttaldrikule võtta, mitte eikunagi-hävinevaid penoplastaluseid kasutada (nojah, kui mul oleks kunagi raha, et osta vorsti). Aga sellegipoolest ei teki mul prügi pea üldse, umbes üks kuni poolteist tavalise suurusega kilekotitäit kuus, sest pakendeid prügis pole, kuna need sorteeruvad. Seega on tõesti tõsi, et pakendid moodustavad enamiku prahist.
Vaata Lee – ma saan vajadusel poes küll ilma trollita ära käidud. Kui kogumiskonteinerid oleksid sealsamas poe juures, ma ei kurdaks. Aga vat ei ole. Seega on pakendide õigesse kohta viimine oluliselt raskem kui nende poest äratoomine.
Kusjuures mina kah aru ei saa, miks pakendeid poodi tuua koos toiduga suudetakse, aga seal neid kokku koguda ja ära viia ei suudeta…