Tegin abitu katse oma ebainimlikku magamisrežiimi kuidagi normide piiresse saada ja olin 32 tundi reast üleval. Kusjuures magama minnes ma unine ei olnud eriti, päris energilisena tundsin ennast, aga pilk peeglisse tunnistas, et mu silmalused on mustad ja koledad, mistõttu ma siiski ronisin voodisse. Viimane mõte oli, et “No ma ei jää ju ometi magama” ja järgmisel hetkel ärkasin ma üles. Kell oli umbes 9.
Loomulikult venis aga lõuna paiku tehtud uinak kella viieni ja unisus on alles nüüd sisse seadnud ennast. =_=
Hommikul aga mõtlesin, et teeks midagi tarka ja läksin linna peale (ma olin natuke solvunud olekus ka teatud põhjustel ja otsustasin, et ma pigem lasen jalga, kui et hakkan tüli kiskuma – was wise).
Hommikusöök Kuumas Tassis (imehea omlett), mida aitas L. sisutada, kes mulle ligi hüppas ja kellega sai sõna juttu räägitud. Mulle meeldib L., haruldaselt särav ja vaheda mõistusega inimene.
100.- läks sekkaris (Vero Moda must kõrge kaelusega pluus ja Urban Kiabi kleit)
100.- läks vanaraamatukaupluses (Dreiseri “Ameerika tragöödia” I & II ja “Daamide õnn” – ma ostan koju sageli klassikat).
Ma olen 1-2 päeva peale mingi rahasaamise projekti alati veidi heldem enda suhtes.
Teinekord ju võib.
Eks?
N.
