- Sääsekublad. Mul on ühendunud kaks rõvedat asja – erakordselt õhuke ja õrn nahk (kui ma mitu päeva – 2-3 - reast Fairyga pesen nõusid, siis hakkab nahk kiskuma ja muutub lõpuks nagu krobeliseks või soomuseliseks;veresooned kumavad läbi naha ka päevituse alt; silmaiiriseid on läbi suletud laugude näha) ja mul on tunne, et võimalik allergia sääskede vastu. Ma ei ole kellelgi teisel näinud selliseid kuplasid nagu mul sääskede peale tekib – 1,5-2cm läbimõõduga punased kublad, mille ümbert nahk on paistes ja kui ma natuke sügan, tekivad mingid rõvedad punased laigud sinna ümber. Ma muidugi ei ole teiste kuplasid eriti üldse näinud-katsunud, ehk johtub mu enda erilisekspidamine sellest. Küsimus – mida teha? Käelabad on näritud, jalalabad on näritud, sääred on näritud… Kõik, mis ööseks teki alt välja jääb, on näritud. Ma tean, et üks võimalus on hambad risti suruda ja kublad kratsmata jätta – siis nad kaovad ise üsna kiiresti ära ja ei hakka põletikulisteks muutuma vms. Aga jalalabadel saavad kublad hõõrutud näiteks siis, kui ma plätadega duši alla lähen ja säärtel kui ma saabastega ringi käin. Ja sügelevad ikka, tõprad. Millegagi määrida? Viinaga? Mingi kreemiga? Ma tunnen praegu vastuhakku mittesallivat tungi ennast lõuani 98% piirituse sisse uputada ja sinna jäädagi paariks päevaks. Eluisu võtab ära.
- Palun õpetage mind, et kuidas ma saan endast kasuliku kodaniku teha ja valimas ära käia. Ma olen praegu üsna juhm ja ajupuudulikkuses vaevlev, netist otsisin mingeid kindlaid juhendeid, ei leidnud. Netis ilmselt ei saa ja kui saaks, siis ainult ID kaardi lugejaga? Aga kuhu ma minema pean? Tartusse? Viljandisse? Ma ei ole Tartusse sisse kirjutatud, vaid Viljandisse. *hädine* Oudekki?
- Ega kellelgi juhuslikult Elizabeth Wurtzeli “Prozac Nation” raamatut PDF kujul ei ole?
Monthly Archives: mai 2009
Kaitstud: .30.05.09
.ise
Kui ikka pool maailma tänutundest ja kabuvaimustusest põlvili ei visku, siis keeldub mõni inimene üldse midagi tegemast peale saia sitaks hautamise enda soolikates.
Lugesin eile mingit artiklit (hakkajamad sitassonkijad võivad selle üles otsida), kus keegi noormees pirises, et tal on ainult üks laps, sest ta tunneb, et ühiskond ei hinda seda, et tal see laps on, piisavalt.
Bläh.
No andke andeks. On mingi sort inimesi…
Õppelaene võetakse juba ette kindla teadmise ja arusaamisega, et jäätaksegi sellele tasemele, kus seda laenu ei ole võimalik kinni maksta ilma püksirihma kõige viimasesse auku panemata või siis riigipoolse kinnimaksmiseta. Lapsi sünnitatakse ainult siis, kui riik ja ülejäänud ühiskond juba sünnitusmaja akna alla fanfaaride ja rahamägedega kohale kappab. Tööd valitakse selle järgi, et mis soodustusi ikka selle eest antakse ja kas on teiste silmis ikka piisavalt prestiižne ja hinnatud.
Mul on süda paha õpetajatest, kes vahepeal foorumites sõna võtavad, et kui vastikud on ikka lapsed, kui vähe raha makstakse ja kui raske on töö. See oli vist Oop, kes kutsus üles inimesi mitte õpetajaks hakkama, kuna palk olla väike. Andke andeks, raha pärast õpetajaks minejaid (või puhtalt õppelaenu kinnimaksmise) ei oota mitte ükski õpilane keskkooli, nad võiksid ennast ennetavalt kuskile Taga-Karpaatiasse saata postipakiga. Uskuge mind, teie hale vingumine stiilis “Töö on raske, palk on väike, lapsed on nõmedad ja lollid”-suhtumine paistab igast teie poorist saja meetri kaugusele. Ja oma õpetamistöös te kukute ka haledalt läbi, sest motivatsiooni teis ei ole ja rohkem põhjuseid polegi vaja, et olla erakorraliselt sitt õpetaja. Ma olen ise ka istunud oma 13 kooliaasta jooksul tundides, mida kindlasti viivad läbi muidu kenad inimesed, aga kelle igast lausest ja pilgust nõrgub suhtumist “Ma ei taha siin olla. Ma vihkan lapsi, eriti teie klassi, ja ma ei saa teie talumise eest piisavalt raha. Aga ma ei oska midagi muud ka peale hakata, nii et käige te ka põrgusse.”.
Ei olnud tore ja ei kutsunud ei õppima ega teema vastu huvi tundma.
Ja siis on õpetajad, kes naeratavad, on enamasti alati väga toredad ja heatujulised, kes naeravad õpilaste naljade peale ja teevad ka ise nalja, kes on vahepeal kurjad ja pettunud ja pahased ja klass laseb kollektiivselt nina norgu, sest kriitika on õigustatud ja kõigil on räme häbi. Need on õpetajad, kes toovad tundi lisamaterjali ja räägivad säravate silmadega oma lemmikkunstnikest/muusikutest/kirjanikest/ajaloosündmustest/bioloogilistest aspektidest. Need on õpetajad, kes klassi kraadele tema 4- tööd andes rõõmust keksivad peaaegu ja kraade silmad tõmbuvad ümmarguseks ja kõrvad löövad õhetama ja ta pingutab teinekord ka veel. Need on õpetajad, kes ütlevad oma õpilasele teinekord nii hästi, et tekib lausa foobia selle osas, et “Äkki ma vean seda õpetajat alt”. Ja siis istudki ja tuubid endale pähe asju ja otsid ise lisamaterjale netist ja üritad seoseid luua ja mõista ja tööd “5″ saades naeratad vandeseltslaslikult õpetajale, kes seda võibolla ei märka, aga kes kindlasti tundis headmeelt seda hinnet kirjutades.
Need õpetajad saavad sama palju palka & ei käi foorumites halisemas, et koolmeistrina töötades ei saa pappi kokku ajada ja et lapsed on vastikud ja lollid. Nende meelest on lapsed, nii 14-aastased kui ka 18-aastased, hoopis kõik väga toredad. Ja rahamure on sekundaarne, sest nad teevad midagi, mis neile tõsiselt huvi pakub.
No ja… Lapse sünnitamise eest ei vääri ka mitte keegi medalit. Seda on siiamaani miljardeid kordi tehtud siin maailmas ja, hea õnne korral, tehakse miljardeid kordi veel. Lapsi on kaelakandvaiks kasvatatud sõdade, katkude, kriiside ja õnnetuste juures. Kriiside, mille kõrval meie pisike masukene tundub lapsemänguna. Ei taha nüüd kangelasemasid maha teha, ma nõustun sajaprotsendiliselt, et lapse kasvatamine, eriti mitme lapse, on ilmselt väga ränk ja keeruline töö. Aga seda tööd ei tee sa ju ühiskonnale, et sa peaksid igal sammul otsima mingit ühiskonna heakskiitu või tänutundest maoli maas olekut. Seda “tööd” ei tee sa ju sellepärast, et emapalka saada või tulumaksusoodustust. Keegi kindlasti muidugi teeb, muidugi. Aga see ei ole ideaal, mille poole püüelda.
Teed, sest sa tahad ema olla. Seda sa ka saad. Mida sa veel tahad?
Samamoodi on selle neetud kuramuse õppelaenuga. Muidugi on ka mul juba see laen võetud, sest arvuti vajas ostmist ja arvuti on mulle õppimiseks, töötamiseks ja meelelahutuseks vajalik. Aga seda laenu võttes ei arvestanud ma sellega, et ma nüüd peale ülikooli lõpetamist hakkab riik seda tagasi maksma. Kaugel sellest. Ma olen seda võimalust muidugi meeldiva väljavaatena kaalunud, aga see pole olnud primaarne. Ma arvan, et kui ma ülikooli minnes juba ette arvestaks, et ma ei ole peale mitmeid pikki kooliaastaid ja enesetäiendamisi võimeline isegi 90.000-120,000 suurust laenu tagasi maksma ise (ISE), siis ma ilmselt istuks tõsiselt maha ja mõtleks oma elu üle järele ja teeks mingid vastavad korrektuurid.
Oma tööd tuleks teha sellepärast, et see on hingelähedane ja pakub huvi. Või vähemalt on midagi, mida saab teha au ja väärikuega, mitte pideva hala ja nutu ja vihkamisega. Poemüüja saab ka väärikalt ja oma tööd austades seda teha. Sibi saab ka väärikalt olla.
Oma lapsed sünnitame me ka kõik endale, mitte selleks, et ühiskond kellade ja viledega seda premeeriks. Muidu on tõesti naised ainult puurikanad kes ühiskonna jaoks muna munevad ja siis nokk ammuli terakest ootavad selle eest. Ma eelistaksin, et naised on nurmkanad, kes munad munevad, ise tera hangivad endale ja tibudelegi veidi toovad. Ise hakkama saavad.
Oma laenud ja kohustused peaksime me olema ise võimelised kandma, mitte sõltuma ebakindlast ja hämarast tulevikust ja teiste armust-abirahadest. Ise. Meil on käed-jalad, mõistus, kogemused. Kuidas me siis ei saa ise hakkama?
Ise. Oma elud. Ise tuleb elada. Mitte rippuda puukidena mingite… Kellade ja vilede küljes…
No kurat, isegi see Teeme Ära 2008 kampaania oli ju ühest küljest kiiduväärt, teisest küljest ahatamapanev: me KÕIK teame, et metsaalused on prahti ja sodi täis, aga seda ära korjama läheme ainult siis, kui meile selle eest nänni jagatakse, kontserte korraldatakse, telekas näidatakse ja igati egot lakutakse. Ainult siis.
Mind huvitab, et mitu % neist teemeäralistest ka sel kevadel prahti korjamas käis. Ilmselt käputäis, kes seda ka enne Teeme Ärat teinud on, ülejäänud istuvad edasi. Miks istuvad? Sest seekord ei oleks selle vaeva eest saanud kellade ja viledega kähedahäälseid tänukarjeid.
Kiitus on hea. Tubliduse ees õlale patsutamine on hea. Boonused on head. Aga need ei tohiks olla ainsad motivaatorid.
Aga mis on saanud ise oma elu elamisest, sõltumatuna teiste arvamistest ja abirahadest.
Ma ei oska oma ajukäsnluses rohkem mõelda midagi.
Lähen ära Munchkineid mängima.
N.
.”Goodid ei taha kõiki tappa!”
“Goodid on subkultuur, kes selleks, et maailma šokeerida on ebatavalise välimuse ja olemusega. Põhiline riietumisel kasutatav värv on must. Kasutatakse ka teise värve nagu punane, lilla, sinine ja roheline. Riietuse juurde käivad ja uhked sametist kleidid, palju võrku ja korsetid. Jalas on alpid ehk kõrged platformsaapad või -kingad. Riietuse juurde käivad ka aksessuaarid nagu igasugused ketid, kaelarihmad, käerihmad ja vööd neetidega, nahkkindad ja sõrmused. Enamasti gootidel on valge nahk, juuksed mustaks värvitud ning nii mõnigi on ka kulmud välja kitkunud. Meik on ebatavaline ja omapärane. Ka meigi juures on põhilisteks värvideks valge, must ja veripunane.
Muusika poolest eelistavad nad ka metalit ja gootit. Mitte kõik goodid ei tegele satanismiga. Goodid pole kurjad ega koguaeg masenduses, võivad ka rõõmsad ning õnnelikud olla. Goodid ei taha kõiki tappa. Väljendavad end põhiliselt muusikas, luules ja ka kunstis. Enamasti on nende teosed sünged ja melanhoolsed.”
Allikas: Wikipedia
.=_=
Tegin abitu katse oma ebainimlikku magamisrežiimi kuidagi normide piiresse saada ja olin 32 tundi reast üleval. Kusjuures magama minnes ma unine ei olnud eriti, päris energilisena tundsin ennast, aga pilk peeglisse tunnistas, et mu silmalused on mustad ja koledad, mistõttu ma siiski ronisin voodisse. Viimane mõte oli, et “No ma ei jää ju ometi magama” ja järgmisel hetkel ärkasin ma üles. Kell oli umbes 9.
Loomulikult venis aga lõuna paiku tehtud uinak kella viieni ja unisus on alles nüüd sisse seadnud ennast. =_=
Hommikul aga mõtlesin, et teeks midagi tarka ja läksin linna peale (ma olin natuke solvunud olekus ka teatud põhjustel ja otsustasin, et ma pigem lasen jalga, kui et hakkan tüli kiskuma – was wise).
Hommikusöök Kuumas Tassis (imehea omlett), mida aitas L. sisutada, kes mulle ligi hüppas ja kellega sai sõna juttu räägitud. Mulle meeldib L., haruldaselt särav ja vaheda mõistusega inimene.
100.- läks sekkaris (Vero Moda must kõrge kaelusega pluus ja Urban Kiabi kleit)
100.- läks vanaraamatukaupluses (Dreiseri “Ameerika tragöödia” I & II ja “Daamide õnn” – ma ostan koju sageli klassikat).
Ma olen 1-2 päeva peale mingi rahasaamise projekti alati veidi heldem enda suhtes.
Teinekord ju võib.
Eks?
N.
.hindadest tigutornis
Kõigepealt väike huvitav tabel, mida kindlasti soovitan inimestel vaadata.
3 400 00 —> 1 290 000
Siinkohal õnnitleks siiralt ja südamest kõiki neid ülivalusaid jobusid, kes olid keset kinnisvarabuumi (ja tegu polnud salajase buumiga, õhku täis hindadest räägiti juba Tigutorni ehitamisele eelnenud ajal) nõus mingisuguse kumeraseinalise, küprokist ja uusehitises asuva* korteriubriku eest nõus endale kaela võtma kuni kolme ja poole miljoni krooni suuruse laenu.
Teiesuguste inimeste olemasolu upitab minu enesehinnangut iga päev järjest kõrgemale. Võib ainult loota, et teist enamik müüs mingeid teisi kortereid ja reaalselt ei ole kellelgi 3,4 milli laenu kaelas kuniks 75 aastaseks saamiseni.
Jõudu & jaksu selle 2,2 miljoni krooni, mida teil enam pole, pangale kinkimisel! Te teete tublit tööd! Jätkake samas vaimus!
N.
_________________________________
* – tuttavad ehitajad on rääkinud lausa imelugusid sellest, mismoodi see Tigutorni ehitamine täpselt välja nägi
.halleluuja
Sain tõlkeprojekti kel 5:12 öösel valmis ja seda 24 tundi enne tähtaega. Tunnen ennast võimsana! Tublina! Tugevana!
Lisaks on mul nüüd järgmiseks kuuks söögiraha enam-vähem olemas. Niimoodi ma elan, kuu kuu haaval…
Nüüd… Peaks magama minema või… Midagi.
Nüüd ei oskagi midagi teha. Pingelangus.
Hea on olla.
…
…
Ma tean, ma alustan “Ogre Battle: March of the Black Queenis” uut kampaaniat ja olen seekord evil. >8-)
N.
.vaesed-patused
Loen foorumeid, blogisid, kommentaariume, ajalehti… Kuidagi veidralt sünge tunne on. Minu meelest oli “Vaeste-patuste tänavas” Jakobsoni poolt kirjeldatud just selle 30ndate majanduskriisi mõju ühele Tartu uulitsale ja ühele kindlale perekonnale, kes seal elab. Tööd pole, raha pole, ainsaks meelelahutuseks on kõrtsi minna või kuskilt niisama pudel viina osta. Inimesed on kurjad, väsinud, vihased, hirmunud, surma ootavad… Prullakas karvaste jalgadega piiga ja tema abordid… Igavus, tühjus, hallus…
Mulle meeldib… Väljas käia. Lõbutseda kuidagi. Aga iga kord, kui ma kellelegi hakkan “Lähme välja!”-juttu puhuma, siis on vältimatu küsimus – “Kuhu?”. Sisuliselt on kaks võimalust: a) Midagi vaatama ehk siis teater-kino või b) midagi sööma-jooma-purjakil tantsu koperdama, ehk siis kõrts, restoran, piknik. Punkt. Ööklubi ma ajaveetmise paigana ei arvesta üldse. Lõpuks sageli ei mindagi.
Eesti ei ole selles mõttes just kuigi rikas maa… Meelelahutus seostub enamasti söömise ja joomisega ainult. Oleks videomängusaale, avalikke ja aasta läbi avatud liuväljasid, bumper car sõite, rohkem bowlinguvõimalusi (Tartus ma tean kesklinna lähedak, et Eedenis ainult on võimalik bowlinguga* tegeleda), karaokebaare… Ma ei tea. Siis ei oleks igapäevane meelelahutus ainult enda kõrtsus sigalakku täis joomine või…
Mnjaa, “Vaeste-patuste tänav”…
Majanduskriisi ajal langevad esimesena ära kõrtsid (kõrts on kallis, 200-300 läheb ikka jookidele + purjuspäi läheb kõhuke tühjaks) ja kino, ma arvan. Esiteks, pudel sitta viina maksab alla saja krooni ja sellest saab ennast kooma juua, kui vaja (mina saan, st.), teiseks – Internet on siiski odavam maksta kuus kui kinopiletid. Kui sul on valida, et kas maksta 80.- pileti eest või vaadata sama asja kodus, siis enamik valib kodu, kui raha vähe. Järgmiseks hakkavad ära langema restoranid, sest sama toidu saab kodus kordades odavamalt valmis teha.
Teater ja ooper ehk pääsevad selle ratsionaliseerimise käest leebemalt, aga mitmesajakrooniste piletite jaoks ikka väga raha pole.
Sisuliselt, alles jääbki “Läheme Pirole!”. Ühesõnaga vajud pudelite ja mingi poest ostetud toidusodiga Pirole, jood, komberdad koju tagasi. Kui veab, siis kaksi, kui ei vea, siis tuigud üksi ja õnnetuna läbi hämarduva öö oma urka poole, kus sa ööbid ja halle mõtteid peos veeretad.
Kui ilmad jahedamaks lähevad, siis ei viitsi enam Pirole ka minna, sest selgub, et diivanil saab sama hästi sõpradega aeleda ja juua ja kojukomberdamise vaev jääb üldse ära.
Kõik… Ilusa korteri laenu jaoks enam raha pole, pank paneb korteri müüki, ise kolid kolme lapse ja mehega kahetoalisse ahiküttega üürikasse kuskil agulis. Mehe ja väiksema lapsega elad magamistoapugerikus,lapsed elavad “eestoas” ja vana põdur & poolloll vanaema elab köögis kardina taga pliidi kõrval, sest hooldekodu jaoks raha pole. Hommikud algavad kuse koristamisega kilest linadelt.
Lõpuks ongi “Vaeste-patuste tänav: part II” valmis: meelelahutust on inimestele vaja, aga kõige odavam, lihtsam ja mõistlikum tundub olevat variant, et ostad pudeli viina ja trimpad seda vaikselt, kuni magama jääd. Kuna narrus oleks arvata, et majanduskriis oluliselt leevenema hakkab lähima paari aasta jooksul, siis ongi täiesti võimalik, et tekibki põlvkond noori inimesi, kes on sellega harjunud, kes… Ma ei tea, kes jätavad peale põhikooli haridustee pooleli, sest kuskil tehases kaste tassida või liini taga konservipurkidega midagi teha on tulusam kui nälgida ja kodus alkohoolikust isa peksu ja läminat taluda.
Me kõik sureme õudset surma.
N.
EDIT: Ma igaks juhuks mainin ära, et ma loomulikult lasen fantaasial vabalt möllata.
________________________
* – Bowling, mis bowling? Mis keeglil viga on?!
N.
Kaitstud: …
.26.05.09
Tänane päev… Algas sellega, et kell sai kuus õhtul ja ma ärkasin, sest keegi karjus koridoris. “Hsst!” I thought. “Leave me the duck* alone!”. Uni oli kadunud, tuju oli kadunud. Sellest on nüüd 11h möödas ja Nirtiversumi ajakava järgi hakkab õhtu saabuma vaikselt. 6-7 tunni pärast lähen ära magama ka.
Igastahes, täna õnnestus mul kahte inimest nende bakatöö juures aidata ja seega väike taskuraha teenida (tõlkisin kokkuvõtteid inglise keelde), mis on positiivne. Samuti tegin ma veidi oma tõlketööd, kirjutasin üle mitme nädala natukene ja sain paika oma järgmise suurema kirjutamisprojekti põhijooned. Ma tean, ma peaksin enne ühe lõpetama kui teise alustan, aga mõte hüppab nagu jänes ringi, ma ei saa midagi teha.
Muuhulgas lunisin ma Prantslaselt välja lubaduse, et kui tal näitus läbi saab, siis ta annab oma jumalikku maali Baudelaire’ist mulle. Ma tunnen nagu oleks taevaväravad avanenud ja selgunud, et taevas on üks suur LAN-party. *_*
Täiesti kirjeldamatu rõõm.
Ma armastan Baudelaire’i ja oleks ta mind tundnud, oleks ta mind armastanud.
Homme-täna ma ei tea, mis saab. Ma olen ilmselt liiga väsinud või hõivatud, et Rentsi ja Adamiga õhtustama minna, samas mine sa tea. Kuid 28ndal on tõlketöö tähtaeg ja mul on valmis napilt pool. Ma peaksin nüüd täna-homme väga tõsiselt sellega tegelema, sest see pole teps mitte kergemate killast.
Ma olen väsinud, tülpinud ja vihkan maailma natuke. Aga ainult natuke, mind you.
Väljavaade peale tõlketöö lõpetamist (selle jaoks on netti vaja) mõneks ajaks ära Viljandisse emogreeruda emigreeruda tundub päris ahvatlev. Tühi ja vaikne korter. Istud, kirjutad, mõtled, vahid kaasatassitud filme, nutad, kuulad linnulaulu, nutad veel, küpsetad pliidikese peal endale kasinat einet. Vahid kaasatassitud fotosid… Mul on mingi värk sellega, et mulle meeldib inimeste, kes olulised on, pilte Orkutist ja kust iganes endale arvutisse laadida, et neid siis teinekord segamatult vaadata.
Every memory of looking out the back door
I had the photo album spread out on my bedroom floor
It’s hard to say it
Time to say it
Goodbye, goodbye
Every memory of walking out the front door
I found the photo of the friend that I was looking for
It’s hard to say it
Time to say it
Goodbye, goodbye
Jne, täpselt nagu Nickleback seda ikka laulab. Mälestused, mõtted, siirupised unistused…
Mis neist saanud on, unistustest ma mõtlen?
Kas teie unistate?
Millest?
Õnnest, armastusest? Kas neid asju leiab ka kunagi või ongi need ainult unistuste tasemele jäävad asjad? Kirjanduslik liialdus ja illusioon, milles me kõik elame?
N.
_____________
* – Aye, quack!
