No muidugi, kui väljas on 22 soojakraadi, siis on normaalne ja täiesti oodatav, et Nirti ärkab üles ja tunneb, et kurgus nagu kraabiks natuke. Võimalik muidugi, et päikese käes on palav, tuul on aga kevadiselt jahe ja nõnda ta läheb. Ma kavatsen seda kurguvalu ignoreerida lootuses, et see läheb ära.
Mul on kõrini jamadest ja muredest. Seda täiesti seosetult eelmise lõiguga.
Ma tahaks ühte päeva veeta kuskil rahulikult keras olles ja midagi lugedes või kirjutades (!!! Tähtajad, tüdruk, tähtajad…) või kas või mängides. Lihtsalt üks rahulik päev ilma mingite sebimiste ja sagimisteta. Ilma muredeta, et “Kuidas ma hambaarsti juures maksan, kui keskmiselt on arve tulnud 1500.- ühe käiguga ja mul on 1044.- pangaarvel?” (=laena kelleltki jälle juurde)
Ma tahan… Ma tahan… Rahulikult jalutada õhtul ja päikeseloojangut vaadata ja tunda end pisikese ja hoituna, selmet olla mingi lahmakas probleeme ja hälbeid, kes on liiga… Liiga midagi, et temast hoolida. Argh.
Be my friend
Hold me, wrap me up
Unfold me
I am small
and needy
Warm me up
And breathe me
Vähemalt ilmus silmapiirile võimalus on potitagavara ilusasti uuendada.
Ja memm lubas külmkapi sebida mulle.
Ja Inglil on sünnipäev… Jälle üks aasta, mulle möödas elu purunemist, talle kõige ilusa juhtumist, mis üldse inimese elus vist juhtuda saab. Lootusrikkalt, lootusrikkalt vaatan ma seda ja mõtlen, et someday, somewhere…
Aga ei, mitte minuga. Oh, no, no-no-no. Mitte minuga.
Ja meie, me pole enam väikesed…!
N. - [Fucking Prozac nation...]
