Päeval kõnnime Tirtsuga läbi Konsumiesise haljasala ja ma ütlen talle, et
“Kujutle, et see on keskaegne Inglismaa.”
“Ma proovin.”
“…”
“…”
“…”
“No ma ikka proovin…”
“Näe, Tirts, seal on üks bard ka!”
“Pigem nagu parm!”
“No effin’ difference, mate!”
“…”
“Ja näe, seal tundub, et on mingi turniir!” ütlesin lõpuks ja osutasin rõõmsalt mingile rahvamassile, kes kilades jooksis. Lähemale jõudes selgus, et tegu oli mingite muukeelsete humanoididega, keda ajas taga ilge mass politseinike, kes nad siis Konsumi ees pikali tõmbasid ja rõõmsalt ära tampisid.
Ei julenud kaua vaadata, sest mingid onud sahmisid kaameratega ringi. Seega ei saanudki teada, et kas nad aeti kõik “purki” ja viidi jaoskonda või mis täpselt toimis. Tundusid nagu mingid spordifanaatikud olevat, rohelised sallid-särgid seljas.
Pärast nüüd õhtul uudiseid lugedes tundub, tegu oli mingite marutõbiste kossufännidega. Jaa, miski ei ütle paremini, et “Ma toetan oma tiimi!”, kui vandaalitsemine, käratsemine ja niisama loll olemine võõras riigis. Palju õnne!
Igastahes, edasi lebo, veel veidi lebo, veel veidi lebo (“I can’t eat this, CARBS!”) ja siis edasi Pantokraatori kontserdile, mis täna kell 21.00 Sõbra Majas toimus. Tippisime kohale, nihkusime mingile kurja näoga ja musta riietunud jõmmile ligi ja piiksusime alandlikult, et “Me oleme nimekirjas…” ja meid lasti piletita sisse, sest noh, me olime effin’ nimekirjas.
I are grand.
Tähendab, kontsert oli võimas, tegelikult. Mul oli mitu korda tahtmine hullunult kisendada vaimustusest, aga kuna ca 75% külastajatest olid mingid kohitsetud inimesed, kes raju rock-kontserti tuimalt & apaatselt pealt vaatasid, endil silmis vihkav pilk ja käed rinnal risti (osa istus terve kontserdi seina ääres…) ja ülejäänutest ainult mõned julgemad ja nooremad nõksutasid puusi (ise 5-6m kaugusel lavast seistes), siis ei julenud väga.
Aga hea oli.
Pantokraator väga suurelt kaardile, Saatpalu omas mahlas & bassi saatel! Täiesti võimalik, et ma kuulsin hetkeseisuga Eesti parimat bändi.
Kontserdi lõpus visati meid Tirtsuga välja. Tuli seesama kuri musta riietunud kiilakas jõmm-pedekas ligi ja teatas meile, et “Pidu on läbi! On aeg hakata liikuma ukse poole!”, kusjuures me seisime koos teiste inimestega autogrammisaba juures, lootuses Laurile paar head sõna öelda või ehk isegi särk osta. Nii-nii. Meie jaoks on siis pidu läbi, jah? Vahtisime teda juhmistunult. What? Siin on nännimüügisaba, miks sa meid minema ajad?!
Mingid… Järjekordsed erikorraldused närvihaigetelt inimestelt…? “Otsige pisikest punapead ja pikka musta moori ja tampige nad ära, ma kannan sota üle!”
Vajusime siis solvunult välja, sõnumeerisime hädiselt Laurile, et mis värk on, su alluvad teevad keberniiti meile & jäime ootama. Nojah, selgus, et sees oli mingi erapidu (.aga seal oli palju meiesuguseid noori sabas, nahhui nad meid just välja viskasid.), aga leiti aega meiega sõna juttu puhuda ja üks piip teha.
No krt. Linna ei saa minna, ilma et mingeid jalkahuligaane ei tambitaks täpselt poe ukse ees, mööda Rüütli tänavat ei saa kõndida, ilma et sa komistaks mingitele verepritsmetele ja -loikudele, Pantokraatori esimesele & ametlikule kontserdile ei saa ka minna, ilma et sind välja ei visataks.
Aga lõppkokkuvõttes ei ole ma täna mitte ainsatki korda nutma pursanud, mis on positiivne.
Kuigi okkad on hinges sügaval ja aegajalt teevad haiget.
Kurat, miks ei võiks mul vahelduseks miski ilma suurema jama, haigetsaamise ja enesevihkamiseta korda minna.
N.
Pantokraatori esimene ja ametlik kontsert oli minu mäletamist mööda ikka kunagi 80-dail:)
Jah, 1983ndal aastal ja lõppes see peale esimest lugu laenatud võimendi plahvatusega. :)
Ma mõtlesin, et taassündinud Pantokraatori I & ametlik.
algul kossufannid ja siis jalkafannid, kuidas nii saab, sellised vead!?
Läbi aegade minu üks kõige absoluutsemaid lemmikbände, aga ma näen neid vist alles augustis (kui Käsmu folgi passid ära on ostetud, ei näe ma neid isegi siis mitte, mis on muidugi traagiline).
No miks sa siis ometi Tarbatusse ei tulnud?
Oleksid saanud ka ajaloolise sündmuse tunnistajaks olla. :)
Öösel unise peaga kirjutatud. Samas, minu jaoks pole ei jalka- ega kossuhuligaanidel mingit sisulist vahet.
Ühed soccer hooligans kõik. :)
Ise ju kirjutad, et kinnine pidu old. Ma alles praegu sinu käest kuulen, et selline asi juhtus:/
Ei olnud tegelikult kinnine pidu, aga kuna enamus rahvast, kes kohale veeresid, olid mingid oma home-boy’d, kes veel kahekümne aasta eest lava ees võnkusid, siis pärast oli küll neil mingi erapidu stiilis Surume Nüüd Kätt & Nostalgitseme. Mistõttu meid välja löödi. :D
No pärast konsat oli mingi kinnine erapidu valitud seltskonnale, kontserdile võis ka tavainimene minna.
Aga veider on see, et seal aeles ju päris palju meiesugust kraami. Miks meie kinga saime? :D
Ma arvan, et me tõesti nägime välja a) liiga noored, et olla nostalgitsejad ning b) liiga innukate groupie-tüdrukute nägudega. :P
Kuigi mulle meeldis sinu variant ka, et otsiti ühte punapead & üte mustalakalist, et neid kasti tampida, sest siis kantakse raha üle. :D
panto esineb veel musapäevadel ka, tõsi, vist nö grupis. nii et reedel või laupäeval, millal see oli.
sõbra maja on muidugi siuke koht, kus mõned kontserdid ongi inimesed käed risti rinnal. kogu aeg.
Kas sina pole siis kuulnud, mis on elul ja libul ühist? They both suck! Ma olen selle peene imemisega ise ka oi kui kursis juba mõnda aega… Vahepeal mõtlen, et savi, et ma enam 18 pole, tõmbaks sellele vaatamata pubeka kombel seljakott seljas Eestist minema… Mitte sellepärast, et mujal parem on, vaid lihtsalt et oma siinsest elust natukenegi välja astuda.