Lõpuks ometi mingi otsustav samm.
Ma mõtlesin ise kirjutada mingi pika lämiseva ja moraliseeriva teksti, et “karma on õel mõrd liigse hulga püssirohu ja läikiva kaheraudsega ja päris kõike ikka ka teha ei saa, sõnavabadus tähendab ka sõnavastutust” jne blääblää, aga kui ma loo kommentaare võtsin lugeda, siis üks kommenteerija oli väga kenasti kokku võtnud selle, millest ma lämiseda tahtsin:
“Pool aastat võtsid nad mõnitada mingt Tartu noorkirjanikku, sest see arvas, et Tähismaad ei tohiks inimesi põhjusetult alandada ja solvata. Küll oli tüdruk hull ja lesbi, ema oli tal prostituut ja sõbrannad ja suglased koledad, paksud ja haisvad. Kas selle inimesel pole siis inimõigusi???”
Kirjanik olen ma muidugi samapalju kui tamm on nugis, aga üldjoontes ongi asi ju selles, et okei – mina lähen surgin Tähismaasid & üritan neile nende enda leiba maitsta anda (kahjuks ma ei ole nii kõrgelt arenenud, et neid täpselt kopeerida suudaks) ja nad selle peale sõimavad mind lesbiks ja koledaks ja hulluks ja milleks iganes, see on täiesti oodatav reaktsioon neil kahelt, millekski rafineeritumaks nad võimelised pole ja keegi ei üllatu. Ma ei protesteerigi enda sõimamise vastu, lasku aga käia, mul feim jookseb ja on, mille üle naerda sõprade ringis. Aga milles täpselt on süüdi mu ema, et I2 teda võtab nõuks prostituudiks ja vanglas olnud inimeseks laimata? Kuidas puutub mu EMA Innosse ja Irjasse?! Või milles on süüdi mingid suvalised minuga juhtumisi samasugust perenime kandvad inimesed, et nende nimed ja pildid netti pannakse ja raskelt läbi ilgutakse? Kus on nende inimeste õigused ja vabadused?
No vot. Kus on suvaliste süütute inimeste inimõigused ja -vabadused, miks ainult Virgo Kruve sugused väikesed sabarakud I2 omadest pröökavad? Imho ei ole põhiseaduses kirjas, et “Sina pead oma ligimest laimama ja tema ema litsiks sõimama!”.
Inimeste, kes mu ema ja sõpru rõvedalt mõnitavad (oi vabandust, sõbralikku ilukirjandust välja mõtlevad, eksole), suhtes puudub mul tegelikult igasugune… Ma ei teagi misasi, kaastunne või… ja ma võin isiklikult finantseerida nende Novaja Zemlja saarestikku praktilise seksuaalkasvatuse õpetajateks saatmist. Ilma netiühenduseta, loomulikult.
Mnjaa…
Kui mina olen armunud ja õnnelik, siis viimane asi, millele ma mõelda tahan, oma omaenda minevikus olnud persseläinud suhted ja suhtekesed. Ma ei taha mõelda oma… Ee… Esimese poissõbra peenisele või teise poisssõbra peldikukommetele või kolmanda poisssõbra, issand, ma ei tea, kehale või saja kuuenda poisssõbra harjumusele seksi ajal klounikostüümi kanda*. See on minevik. See on ammu jõkke voolanud, seda ei saa muuta, see on olematusesse hajunud, olen ainult mina praeguses hetkes ja praeguste tunnete & vajadustega. Samuti leian ma, et tähtsa teisepoole minevikust ei ole mul vaja teada kummastavaid detaile a la “Ta haises imelikult ja temast pritsis rohelist mäda välja, aga ma lakkusin teda sealt alt ikka!”, sest a) see on lihtsalt jäle teadmine, nahhui ma suudlen sind siis üldse siin, kui sa mingeid mädavitte lakkunud oled selle suuga ja b) mind tõesti ei huvita tegelikult, et kuipalju mulle oluline inimene kedagi keppinud või lakkunud on, ausalt. Mind huvitav, et palju mind ennast… Khm, tähendab, mind huvitab tegelikult olevik ja lähitulevik.
Kui mu abikaasa aasta aasta järel räägiks oma eksi aluspesust, kehast, tema keppimisest ja kehavedelikest ja muudest asjadest, siis ma läheks lõpuks peast segi ilmselt. Samuti läheks ma segi, kui ma ise peaksin rääkima näiteks… Ohh, appi, 3-4 aastat tagasi oli mul Coyote-hüüdnimelise noormehega suur armastus, mis karidele jooksis kenasti muidugi nagu esimesed tõsised suhted ikka… Noh, kui ma peaksin siiamaani ainult Coyotest rääkima.
Mis ilmselt seletabki selle blogi juures ühtkomateist.
Nii et jah, palju seal armastust on või õrnu tundeid, ei tea. Eks nad ise tea paremini, välja ei paista küll rikaste ja õnnelike inimeste armastus, vaid kahe maailmavihkajaliku inimese arutu ja küüniline-küüneline sahmimine ning meeleheitlik otsimine, et kellele nüüd saaks veel sitta keerata ja haiget teha.
Mina tahan ainult siis teistele haiget teha, kui mul endal täiesti kirjeldamatult valus ja paha ja õnnetu olla on, nii et sellest aspektist võttes ei saa ma siiski täielikult alla suruda mingit lausa ebainimlikku (inimlik on vihata ja haiget teha, ainult inimene on võimeline piinamiseks & sellest naudingu saamiseks) kaastunnet nende suhtes. Mis siis… Mis siis nii persses saab olla kahel suhteliselt noorel inimesel, kellel pereelu ilmselt okei on pealekauba, et peab aastaid ja aastaid seda valu välja elama? Noh, okei, sitad suhted minevikus perekonna ja vastassugupoolega. So what? Ma ei tea ühtegi inimest, kellel poleks perekonnaga miskit perses või kes oleks oma lapsepõlvearmastusega 80 aastat olnud õnnelikus ja helges abielus.
Loodan siiski täpselt sama siiralt ja seekord inimlikult, et nende läpakaid hoitakse minimaalselt paar kuud uurimise all, saaks ehk ühegi suve niimoodi, et kuskil jälle ei saaks keegi haiget kahe marutõbise kähriku ajuvaba klähvimise tõttu.
Aaaga ma võin oma pisikese musta peanupu panti anda, et Erki Hõbe & Virgo Kruve ja muu säärane seltskond juba organiseerib neile asendusläpakaid tulise rutuga, et jumala eest ükski päev niimoodi mööda ei läheks, et kellegi seksuaalsus jääb liistule võtmata & abielutruudus kahtluse alla seadmata.
Sest see ongi ju tõeline, vaba ja tsenseerimata ajakirjandus, kui saab kellegi kohta öelda, et ta on kole loll lits & panna üles üks sellest inimesest halva nurga alt võetud foto.
Oeh.
Vastik mõeldagi.
N. – [memento mori]
__________________________________________________
* – kirjanduslik liialdus, d’oh
