K. viskas mind sellega oma kinnisest blogist, niisiis ma pean silmitsi seisma faktiga, et ma juba pool tundi mõtlen, et mida kirjutada.
- Ma kardan isegi 21. aastasena nii väga pimedust, et ma hea meelega jätan magama minnes küünla põlema või näiteks vannitoas tule põlema, et see valguskuma kuidagi lohutaks mind. Hirm kaob, kui mul keegi teine inimene kõrval, kas või teises toas on. Justkui aitaks see teine inimene kuidagi ära ajada kõikvõimalikke koledusi, mis pimedusest oma limaseid käppasid minu poole sirutavad ahnelt…
- Mul peab alati olema Kruus. Mul on elu jooksul olnud 3-4 Kruusi ja suhe Kruusiga on vaat et veel intiimsem kui suhe mõne meesterahvaga iialgi olla võiks. Kui ma peaksin kuskile kaasa võtma ainult ühe sööginõu, oleks selleks Kruus. Kui tahta mulle millegagi väga haiget teha, siis tuleks mu Kruus ära lõhkuda. Kruusist saab süüa suppi, putru. Kruusi saab panna hautatud aedvilju ja kanaliha peale ja siis süüa neid. Kruusist saab süüa häda korral kiirnuudleid ja peo ajal vahuveini. Kruus on piisavalt suur, et ma ei peaks pidevalt köögi vahet tõmblema, vaid saan rahuliselt oma rohelist teed, piima või keefiri nautida. Praegune Kruus on klaasist, peal sinisele taustale joonistatud oranžikaspunased lilled, mis saranevad veidi liiliatele. Käsitsi maalitud muidugi. Mahutab ca 400ml vedelikku.
- Mu suhtumine rahasse on üsna vabameelne, st. ma kulutan, kui seda on ja kui ei ole, siis leiutan viisi, kuidas juurde saada. Säästmine on midagi väga ebamäärast minu jaoks ja enamasti sisaldab ainult seda, et ma hoian söögi pealt kokku. Siiski üritan ma enamasti niimoodi planeerida, et ma tuleksin ikkagi ots-otsaga kokku, see on justkui emapiimaga kaasa antud. See on umbes, et kahega saab lõputult jagada, eks ole.
- Ma olen stressinälgija, st. igasuguste suurte emotsioonide (viha, kurbus, tugev armumine) esmane reaktsioon on see, et ma ei saa enam üldse süüa, vastu hakkab. Hiljem ma harjun ära selle tundega ja saan jälle süüa. Kui mind ühel nädalal armuma panna, teisel pilvikuks vihastada, kolmandal maha jätta ja neljandal teatada a là et “Sa oled rase ja pead abordi tegema, kuna sul pole lapse jaoks raha!”, siis ma ilmselt nälgiksin surnuks.
- Ma olen siiralt veendunud, et tulnukad on olemas. Tundub absurdne, et gigantne universum ja et elu on ainult ühel närusel veepallikesel nimega Maa. Tsivilisatsioone on ilmselt triljoneid siiski. Iseasi, et ma kahtlen sama siiralt selles, et need tulnukad viitsiksid kuskil meie taevas ringi vilkuda ja naistele sonde erinevatesse õõnsustesse toppida ajaviiteks. Mis ei takista mul muidugi pimedust kartmast, et – tulnukad. (vt. punkt üks).
- Kui kõrgelennuline akadeemiline haridus kõrvale jätta (irw), siis ma olen tõsiselt kaalunud kokaks või aednikuks saamist. Mõlemad tööd tõmbaksid mind ja oleksid ilmselt väga terapeutilise toimega. Siia võib väikese alapunkti panna, et minu meelest on väga tore, kui inimesed kutsekates käivad ja actually kasulikud on niisama huinamuinatamise asemel.
- Ainus ühika, kus ma nõustuks üldse elama, on Narva mnt 89 ühika. See ütleb mu iseloomu ja meeldimiste ja mittemeeldimiste kohta ilmselt rohkem kui kõik ülejäänud punktid kokku. :)
Ö-d.
N.
Narva mnt 89 on kõige lahedam ühikas, kus ma kunagi elanud olen. Ja neid ikka jagub :D
Ma tean täpselt, et sa ei saa mind tunda ja me pole iial kohtunud, aga kogu Su tekst on peaaegu sõnasõnalt minu blogist (mis on kinnine ja mille olemasolust tean ainult mina) ja elust maha kopitud. Kriipi, kui sarnased võivad inimeste hirmud ja mõtted mõnikord olla.
/me vahib teksti veelkord. IssandjumalmulontäpseltsamasuguneKruus (kuigi mitte käsitsi maalitud)