Akna taga sajab vaikselt vihma ja hall taevas katab palakana kogu maad… Ja mul on veidralt hea olla.
Pesumasin undab vaikselt ja rõõmsalt vannitoas, ma pesin põrandad ilusasti puhtaks, koristasin veel natuke ja mõnus laupäevane tunne on. Ma sain isegi inspiratsiooni tagasi ja kirjutan, kirjutan, kirjutan. Hirmuga, muidugi, sest liiga palju halbu inimesi on olemas, aga kirjutan nevertheless.
Mul on ka mõnusalt õrna kanaliha ja hautatud aedvilju, mis on just mõnusalt krõmpsud; maitsestasin neid tüümianiga, sai päris põnev. Söömine on ikka ainus töö, mis toidab, tõepoolest.
Mul on pehme tekk, mille sees keras olla. Ja head raamatud, mida lugeda. Lõppkokkuvõttes ongi see parim, mida ühest vihmasest laupäevast üldse tahta võib.
Ma lihtsalt keskendun headele asjadele ja inimestele. Lihtsalt headele, muu sõitku põrgusse või ronigu kuskile karuperse ja hõõrutagu end seal vastu hemorroide.
So before I end my day, remember…
Hunt.
